Selle raamatuni jõudsin tänu nimekaimule, kes end Iisraeli poole asutas. Tõin talle selle raamatukogust lugemiseks ja kui raamat minu kätte tagasi jõudis, siis tundus ju paslik see ka endal läbi lugeda. Pikaks ajaks jäi see lihtsalt mu kummutile oma aega ootama (raamatukogus muudkui pikendasin ja pikendasin...). Vahepeal alustasin, siis ootas raamat jälle õiget hetke, siis jälle lugesin jne. Raamatut ennast pole õieti ollagi, aga visalt, oi, kui visalt see lugemine edenes.
Üheks põhjuseks oli kindlasti arhailine eesti keel, mida kasutati 1920-ndatel aastatel. Kohati häiris see päris korralikult. Kui juba oled(n) selline kretiin, et tahaks kogu aeg õigekirja parandada, siis pole ikka midagi teha...
Aga loetud ta lõpuks sai ja kaant sulgedes tundsin, et peaks justkui otsast uuesti üle lugema hakkama...
Jaa, kes Iisraeli külastada plaanib, võiks kindlasti selle pea 100 aastat tagasi kirjutatud raamatu läbi lugeda. Annab ajastu ja Püha Maa hõngu küll.
Kas ma pärast seda tahaksin Piibli radadele, Jeesuse jälgi otsima minna?
Ei, minu vastus on jätkuvalt "ei".
Mäeharjalt tulime tagasi laia siledat maanteed mööda ja peatusime Keetsemane aias. Oleks see püha paik olnud ilma ehitusteta, oleks ristiusulised jätnud sinnagi kiriku ehitamata, ta oleks rohkem mõjunud. Niisamuti kui Naatsaretis. Keegi ei lähe ju selleks mitte Jeruusalemma, et sääl vaadata kirikuid, mis Kristuse kodumaale üks ehk teine usutunnistus on ehitanud, kui minnakse, siis selleks, et näha vana muru, näha vana aiakivi, istuda põlise puu all, kus kord paluti südamest: Isa - kui tahad, siis luba, et karika joomata jätan, kui mitte, siis ... joon.
Antud lõik ütleb minu jaoks kõik.
Kui paks (mitmeid meetreid?) on see kultuurkiht, mis on sinna ladestunud, seda ei tea ilmselt päris täpselt mitte keegi.
Öeldakse ju Piibliski: Me käime usus, mitte nägemises. (2Kr 5,7).
Kui on usk, siis pole näha vajagi. Ja kas nägemine kedagi uskuma paneb, on samuti küsimus.
Piiblit lugedes on kujutluspildid nii tugevad, et tänapäeva reaalsus ei anna sellele midagi juurde.
Kindlasti vaidlevad mulle siinkohal vastu need, kes on kordi ja kordi Pühal Maal käinud. Jäägu neile see õigus ja mina jään enda juurde.
Jaan Lattik, saan aru, oligi väegade omamoodi mees ja kirikuõpetaja omal ajal Viljandis :) Kõnealust raamatut ma pole lugenud, aga "Viljandi kirikumõis kõneleb" mulle küll meeldis, ilmselt oma osa oli selles sümpaatias just tuttavatel, ent ajas tugevalt muutunud paikadel.
VastaKustutaHuvitav, et näiteks mulle arhailine keel hullumoodi meeldib...
Jaa, nimetet raamatut tahan ka ükspäev lugeda:) On meeles Sinu kunagine postitus selle kohta.
VastaKustutaOma arust ma ei öelnud, et mulle arhailine keel ei meeldi...
Selles raamatus häiris, aga samas meeldis!:) Mõistan, et see kõlab väga vastuoluliselt. Aga just nii vastuolulisena see ka mulle selles raamatus mõjus.