14. märts 2024

Emakeelepäeva e-etteütlus

Möödumas on üks kaunis päev. Eriline päev. Pidupäev! Niisugune on emakeelepäev minu jaoks. 

Oli tõeliselt tore päev. Lugemisaktsioon presidendilossi ees. E-etteütlus. Emakeelepäeva konverents RaRa-s, mis kanti üle ka YouTube'i kanalil, kust see on ka edaspidi järelvaadatav. Lisaks veel muid vahvaid ettevõtmisi üle kogu maa. Kahjuks ei saanud kõigest maksimaalselt osa võtta, sest oli mitmeid segavaid asjaolusid, häirivaid faktoreid. Ent üldine päeva kandev toon ja foon oli siiski positiivne. 

Armastan oma emakeelt, meie armast eesti keelt.

Olgu siinkohal ära toodud ka tänavune e-etteütluse tekst. Seekord oli üsna kerge, mu meelest. Ainult et mina suutsin ikka kaks viga teha... Hasartselt olen alati kirjutamas ja end proovile panemas. Nii põnev on! 

Kas pole teps mitte kihvt, et haridus- ja teadusministeerium paikneb Tartus Munga tänaval?

Seal, ülikooli peahoonest mõne kukesammu kaugusel tuleb pedagoogikaalased otsused langetada kivisse raiutud imposantsete kultuuriheeroste märksa pilgu all.

Peeter Põllu, esimese haridusministri rühikas selg tuletab meelde koolmeistrite määravat osatähtsust ühiskonnas ning üksisilmi teineteist jälgivad Kreutzwald ja Kalevipoeg kõrvu oskarlutsuliku kaine literaadipilguga ei lase unustada eesti vaimuilma alusväärtusi.

Vahest peaks valitsusegi Stenbocki majast rahvusülikooli akadeemilisse mõjuvälja kupatama – nii oleks võimukandjatel ehk mahti ilmavaate turgutamiseks linnaraamatukogust kübekene tarkust nõutada või Tartu kunstimuuseumis kultustaieseid nautida.

Too Pisa torni sarnane majamürakas võib tekitada muidugi äraspidise tunde, et Emajõe Ateenas on alalõpmata midagi viltu.

12. märts 2024

"Nukumaja"

 


Tove Jansson. Nukumaja. Tallinn: Hea Lugu, 2023.  207 lk.

Kaheteistkümnest novellist koosnev kogumik, mida lugema asusin suure ettevaatlikkuse ja eelarvamustega.

Pean tunnistama, et oli täiesti loetav. Ei vaevelnud ega midagi. Novell on siiski lühivorm ja lõpp saabub üsna ruttu 🙃

Vahel olen mõne romaaniga küll hädas, kui ei hakka kuidagi jooksma ega haakima. Seekord läks hoopis paremini. 

Nimilugu "Nukumaja" oligi vast kõige kõnekam.

Aleksander oli vana kooli sadulsepp. Tema erialased oskused olid väga laialdased ja ta tundis jätkuvalt oma ameti üle käsitöölise loomuomast uhkust...

Kõige ilusamad asjad leidsid tee tema korterisse, kohta, mida väga vähesed olid saanud külastada. See asus ühel vaiksel tänaval linna lõunaosas. Juba kakskümmend aastat jagas Alexander korterit oma sõbra Erikuga ja mõlemad suhtusid ühesuguse austusega ilusatesse esemetesse, mis aeg ja Aleksandri asjatundlikkus olid nende ümber kuhjanud.

Mõnikord, töö ajal, istus Alexander ja luges. Ta luges klassikuid, muu hulgas prantsuse ja saksa omi, aga peamiselt vene klassikuid, need võlusid teda oma raskepärase pikameelsusega, tekitades temas tunde, et saatuse vastu ei saa. Kohevad kulmud kipras, lühike kogukas kere väljendamas keskendumist ja priitahtlikku üksindust, luges ta tööajal ja keegi ei julgenud teda segada.

... tegelikult ei läinudki lugemine talle enam suuremat korda, võimalik, et raamatud olid tähendanud talle pigem tööajast näpatud kvaliteetaega.

Millalgi septembris alustas Alexander nukumaja ehitamist. ...

"Valvurile meeldisid õhtu- ja öötunnid, ta oli vähese unega ning istus sageli pikki tunde mõnusalt rannaribal rahus ja vaikuses. Ta ei meenutanud midagi, ta ei muretsenud millegi pärast, ta lihtsalt oli." (Novellist "Kunst looduses")

Need paar väljakirjutust on iseloomustamaks seda, mis mulle meeldis ehk mida ma ikka raamatutest leida loodan...

Ilmselt on neis lugudes veel mingeid allhoovusi, mida mina ei adunud...

29. veebruar 2024

Lisapäev

29. veebruar. Liigaasta liigne päev. Lisapäev, mille saame iga nelja aasta järel.

Tähistasin seda töövõitudega. Või mis võitudega, lihtsalt sai veidi kauem tööd vihutud, et mingi järje peale saada..., aga ega ikka ei saanud küll...

Õnneks mulle mu töö meeldib. Olen see narr, kes naudib töö tegemist🙈🙊 Ainult ikka kipub nii olema, et kas töö segab eraelu või eraelu tööd. Viimasel ajal just see tagumine variant 😝 Tahaks veel natuke midagi tööl korda saata, aga siis meenub, ei jeerum, ma pidin ju täna kodus süüa tegema... Ja koristama... Ja blogima! Blogimisega on küll kehvasti... Nagu ka lugemisega. Aastat alustasin täitsa suure innu ja rõõmuga, aga nüüd olen täitsa maha käinud... Jah, avastasin taas kudumise enda jaoks! Siis ongi dilemma - kas lugeda või kududa?!? No nii ma siis üritan oma tegemisi balansseerida... Aga blogimajandus on täiesti kontrolli alt väljunud.😱🤪😯 Vanad võlad on ikka likvideerimata ja uusi asju on ka juba peale tulnud. Ainuke asi, et ei jõua ma kuidagi moodi siia kirjutama. Aga no see on ju ka üks vana ja habemega jutt😆

Nii ma siis mõtlesin, et vähemalt ühe märgi peab sellest kuust ja eriti lisapäevast maha jätma.

Oli ju sünnipäeva kuu. Sel aastal läks kuidagi lihtsalt. Õige päev sattus laupäevale. Olin maal ja korraldasin pannkoogipeo😀 Nii soolased kui ka magusad pannkoogid olid menüüs. Päris hea mõte ja maitsev ka! Tööl sai suht kergelt läbi. Ostsin võileivatordi ja kohvikõrvaseks isetehtud jõhvika-toorjuustu kook. Seltskond on meil väike, selline igapäevane kohvijoomise kamp. Üks istungjärk on veel - sõbrannad, kursaõed - nendega kohtume saabuval laupäeval. Plaanis on kino ja pubi ning pärast maandume ilmselt meil, sest juttu jätkub ju kauemaks. Pean selleks puhuks veel snäkitamiseks midagi varuma...

Kodumaa sünnipäeva sai ka väärikalt tähistatud. Reede õhtul pidulikul aktusel ja tunnustusgalal viibitud. Laupäeval muudkui vaaritatud, et ninaesine ei oleks kesine🙃

No ja nii olemegi jõudnud tänasesse päeva. Juba kaks kuud on lennates läinud sellest 2024. aastast. Varsti on jaanipäev ja siis jõulud🙂






10. veebruar 2024

Meditsiini kiituseks😝

Noored, kel potentsiaali, minge õppima meditsiini ja pedagoogikat!

Kui tsiteerida klassikuid, siis meil on vaja haritud põllumehi. Ehk siis haritud arste, õpetajaid ja ka reaalteadlasi. Mul on tohutu respekt inimeste vastu, kes jagavad reaalteadusi ja piltlikult öeldes kummardan maani nende ees, kes asuvad õppima reaalteadusi.

Kui kõik jätkub vanaviisi, siis pole meil varsti enam ei õpetajaid ega arste. Teadlasi ja oma ala spetsialiste võiks valitsus ikka kuulata, mitte omaenese tarkusest kõike korraldama.

Aga siis meditsiini kiitusest või kiituseks.

Käisin mina korralisel mammoloogil vastuvõtul. Veidi üle kahe aasta jäi vahe. Mõtlesin, et saan pragada, et kuidas üldse ei hooli oma tervisest, aga ei, sain hoopis kiita. Nii naljakas oli, kui arst vaatas mu ebaproportsionaalset büsti ja ütles: "Ilus!" Tegin maski taga mingi häälitsuse, mille peale arst reageeris umbes nii, et millega ma rahul pole...

Aga! mis kõige olulisem, mille pärast ma kirjutama hakkasingi, oli/on see, et enam ei peagi korra aastas end näitamas käima. Mul saab 18 aastat, see pidavat juba piisavalt pikk aeg olema... No jah, tore on... Piisab käia sõeluuringul iga paari aasta tagant ja kui peaks olema kaebusi, siis pöörduma mammoloogi juurde.  Ega polevat hea ka igal aastal mammogrammi teha... No hea teada siis lõpuks, olen kogu aeg vältinud sõeluuringut, kuna nagunii pidin kontrollis käima... Ja täiesti asjatult ja ilmaaegu olen raisanud riigi (või kelle iganes?!?) raha... Kui nüüd kõik korras, siis jään ootama järgmist sõeluuringut, mis vist juba järgmisel aastal ongi.

Kokkuvõttes oli meeldiv kohtumine arstiga, kiire teenindus radioloogias ja verevõtus käib kõik nagu konveieril. 

Nädala pärast arst ei helistanud. See tähendas, et kõik ok. Alles tükk aega hiljem meenus patsiendiportaali vaadata, et mis siis ka kirja pandi... No ei olnudki midagi erilist.

Kokkuvõtvalt: oli meeldiv kogemus. Kiire, ladus, viisakas. Sain enne oma kellaaega sisse ja ka protseduuride ukse taga ei pidanud (eriti) ootama. Järgmise käigu peaks nüüd hambaarstile broneerima, planeerima... Seal tuleb lihtsalt tengelpunga kergendada. Muud muret vast sellega polegi. Olen elus nii palju hambaarstil käinud ja erinevaid hambaarste kohanud ja kõik nõuka-aegsed rõvedad puurid ja puurimised üle elanud. Nüüd on nii moodsad ajad, et puhka vaid jalga ja naudi!😆

20. jaanuar 2024

"Minu vend Ingo"

Haldi Normet-Saarna. Minu vend Ingo: mälestusi Ingo Normetist.
Tallinn: Hea Lugu, 2023
167 lk.: ill.

Armas lugemine. 
Õe kirjutatud raamat oma vanemast vennast.
Siia kõrvale on hea meenutuseks võtta ka Tiia Kriisa raamat - "Oled lõpuklassi tüdruk igavesti". Mitmed tahud tulid tänu loetule tuttavad ette.

7. jaanuar 2024

Argielu kiituseks 😝

Läbi siis see pühade periood. Algab taas argielu...

Mõttesse tulid sellised märksõnad, nagu: argihuumor, argiromaan. (Ei tea, kas see tähendab igatsust töö järele?!?🤔) Võiksin vabalt ühe argiromaani kirjutada🤔 Aga kuidas sinna põnevust sisse sööta, sellele peab veel mõtlema.

Kolm viimast nädalat olen nimelt elanud argiromaanis. Põhimõtteliselt nii, et end ja kaasat elus hoida😉 Olme, olme, olme... Söögitegu... Kütmine. Puude tuppa toomine, tuha välja viimine... Kütmine, kütmine... Ja toiduvalmistamine. Ehk siis, et ära ei külmuks ja nälga ei sureks. No pühad olid ka vahepeal. Aga põhimõtteliselt oli taustsüsteem ju sama. Kusjuures nädala enne pühi olin haige ka veel (köhin siiani, kusjuures).

Kolm nädalat argielu, olmet. Puhkusest ja puhkamisest kui sellisest ei maksa rääkida. Kui oleks puhkus puhkus 🤔 Jah, siis ihkaks küll vist ruttu tööle. Aga minu puhkused pole kunagi olnud puhkamine ka traditsioonilises mõttes ju...

Nii et tahaks puhata, kasvõi paar päevagi... Ei anta, ei ole ette nähtud... Kuidas see ütlemine oligi, et küll hauas jõuab puhata või midagi taolist...

Mõistan nüüd ka pingrinaabri ema, kelle jaoks oli olme raske. Ma ei tea, kas seda ütles ta ise või on see tütre interpretatsioon, aga fakt on fakt ja ma pean sellega nõustuma üle aastate. Ilmselt see tüütu rutiin muudab  kogu olukorra talumatuks. Jälle vaja otsast alustada sama asjaga... Väga tüütu igatahes. Samas tiksub kuklas, et kohe saavad nn vabad päevad läbi ja ma pole saanud teha seda, mida tahan, vaid ainult seda, mida peab, mida vaja.

Hindan väga argihuumorit, mis tekib hetkega, ühel hetkel millest iganes. Endiste kolleegidega olid meil väga nauditavad keelenaljad. Praegu tunnen sellest tohutult puudust, tänased töökaaslased ei mõista selliseid asju, ei oska nalja teha, ei hinda huumorit. Tunnen, kuidas see vaesustab argipäeva, tööpäeva, elu... Ei ole hoogu, mida tervendav huumor endaga toob... 

Nüüd peab aga taas hakkama harjuma teistsuguse argipäevaga. Maaelu tuleb tasapisi tahaplaanile suruda ja linna tööinimese ellu sukelduda. Ega ametialase töötegemise vastu mul polegi miskit, aga kõik see, mis ümber selle toimub, ühe sõnaga - inimsuhted - on komplitseeritud. Öeldakse, et inimene on sotsiaalne olend, nn karjaloom, kes ei saa üksi hakkama ja vajab teisi enda kõrvale, koostööd jne. Tundub, et vahel ujun ma ses suhtes küll vastuvoolu. Eriti kui on vaja midagi ära teha, sest ise tean ja tunnen ennast, oma võimeid ja piire. Jaa, tean demokraatia ja ka koostöö hõlmab endas kõigi arvamuste kuulamist, teiste soovidega arvestamist, aga see on väga väsitav ja frustreeriv. Tegelikult ju ka mitteteostatav, sest nagunii pole võimalik kõigiga arvestada, tugevamad ja jõulisemad sõidavad lihtsalt sisse või üle. Ilmselt pean harjutama ennast asju kergemalt võtma, et pole minu asi, kas asjad saavad parimal moel lahendatud, tervet mõistust kuulda võttes. Enamiku jaoks on ju nii, et "ah, käib küll!"

Nii et tere tulemast, argipäev, töine argipäev! Aga oma töö pean ma ikka ise ära tegema. Teised võivad ümberringi targutada palju tahavad. Las koerad hauguvad, karavan läheb ikka edasi...

5. jaanuar 2024

Uus aasta

Aastat alustasin 3 raamatuga😉 paralleelselt või korraga😀

"Seitse tähte Taeva Sõelas" oma 101. korda😝 "Olemise kergus" - raamatukogust laenatud 100 aastat tagasi.

Ja "Aeg. Teekond nimega Armastus". Seda olen küll rohkem silitanud ja patsutanud, sirvinud, kuivõrd lugenud... 

Need on minu jaoks sellised eriti magusad puhkusehetked.

Seega võin raamatuaasta alguse kordaläinuks lugeda🥰

Head uut (raamatu)aastat ja mõnusaid lugemishetki!