Minu lugu

Michelle Obama. Minu lugu.
Ülipõhjalik, detailne, faktirohke ülevaade USA eksesileedi elust. Iga pisimgi seik lapsepõlvest, suhetest vanematega jne leiab kajastamist.
Ääretult sümpaatne, tegus ja tugev inimene. Olen kogu aja Obamadest väga lugu pidanud. Lugedes minu imetlus ja austus üha süvenes.
Ma ei ole varem ühegi esileedi lugu lugenud, seetõttu puudub võrdlusmoment. Sattusin kellegi (kurja) arvustust lugema, kus väideti, et raamatus ei öeldud midagi uut jne. Minu jaoks oli väga huvitav ja silmaringi avardav raamat.

Lugemisest on nüüdseks juba jupp aega möödas, aga justkui meenub, et oli palju näpuvigu, mis kohati häirisid. Õnneks ei vähendanud need siiski saadud lugemiselamust.

See on naljakas, kui kiiresti on võimalik aru saada, kes on sinuga sinu enda pärast ja kes püüab midagi muud saavutada.

Mis juhtub siis, kui eraklik individualist abiellub seltskondliku perekonnainimesega, kes ei armasta eraklikkust teps mitte?
Vastus sellele küsimusele, nagu vastus igale abielus kerkivale küsimusele, olenemata kellega tegu või missugune probleem parasjagu käsil: õpid kohanema. Kui tegu on igavese liiduga, siis pole tegelikult erilist valikut.

Mured  võisid pisut oodata, sest me oleme nüüd meie ja me olime õnnelikud. Ja õnn on kõige loomiseks sobivaim pinnas.

Meie, minu abikaasa ja mina, oleme erinevalt loodud, mis on ka põhjus, miks üks valis poliitika ja teine mitte. Tema oli teadlik kuulujuttudest ja valearusaamadest, mis täitsid kampaaniat nagu mürgina aur, kuid väga harva läks mõni nendest talle korda. Barack oli elanud üle teisi kampaaniaid, Ta oli uurinud poliitika ajalugu ja pani asjad enda jaoks konteksti. Ja üldiselt ei olnud ta selline inimene, keda nii abstraktsed asjad nagu kahtlus või haiget saamine suudaksid väga kergelt endast välja viia või kursilt kõrvale tõugata.
Mina seevastu endiselt alles õppisin avalikku elu tundma. Ma pidasin ennast enesekindlaks, edukaks naiseks, kuid ma olin samas ka seesama laps, kes rääkis kunagi inimestele, et kavatseb õppida lastearstiks ja pühendus sellele, et püstitada koolitundides kohalkäimise rekord.

Sain teada, et ametisse valitud presidendil on võimalik saada riiklikust fondist 100 000 dollarit kolimiseks ja remondi tegemiseks, ent Barack nõudis, et maksaksime kõige eest ise, kasutades tema raamatu autoritasudest kogunenud sääste. Ta on olnud selline kogu aeg, mil mina teda tundnud olen: eriti valvas, kui asi puudutab raha ja eetikat, tõstes enda lati isegi kõrgemale kui seadused seda ette näevad. Üks igivana mustanahaliste kogukonna maksiim ütleb: sa pead olema kaks korda tublim, et jõuda pooltki nii kaugele. Esimese afroameerika perekonnana Valges Majas peetakse meid oma rassi esindajateks. Me teadsime, et iga eksimus või valearvestus puhutakse suureks ja tõlgendatakse millekski enamaks kui see on.

Mu ema ei tahtnud meiega Washingtoni kolida, kuid ma veensin teda selle kasuks otsustama. Tüdrukud vajasid teda. Mina vajasin teda. Tahtsin uskuda, et ka tema vajas meid. Viimastel aastatel oli temast saanud peaaegu igapäevane osa meie elus, tema praktilisusest sai palsam igaühe muredele. Kuid oma 71 eluaasta jooksul ei olnud ta kunagi elanud mujal kui Chicagos. Ta tõrkus lahkumast South Side'ist ja oma kodust Euclid Avenuel. ("Ma armastan neid, kuid ma armastan ka omaenda kodu," ütles ta pärast valimisi ühele reporterile ilma keerutamata. "Valge Maja meenutab mulle muuseumi, aga mismoodi sa magad muuseumis.")

Ema elas lõpuks meie juures Washingtonis kaheksa aastat, kuid tol hetkel ta kinnitas, et kolimine on vaid ajutine./.../ Samuti keeldus ta enda mingisse mulli panemisest. Ta loobus salateenistuse kaitsest ning vältis meediat, selleks et hoida madalat profiili ja kerget sammu. Ta võlus Valge Maja majapidajaid, nõudes, et peseb ise oma pesu ning järgnevatel aastatel käis ta residentsist sisse ja välja nii nagu ise tahtis. /.../ Iga kord, kui mõni võõras kommenteeris, et ta näeb välja täpselt nagu Michelle Obama ema, siis ta lihtsalt kehitas viisakalt õlgu, ütles: "Jaa, seda ma kuulen ühtepuhku," ning läks oma teed. Mu ema tegi asju omal moel, nagu oli seda alati teinud.

Kui ametiaeg Valges Majas hakkas otsa saama ja olid uue presidendi valimised, siis selle kohta oli ka väga hästi kirjutatud. See, milliseks valik kujunes tundus uskumatu ja pea võimatu... Ometi nii läks. Kontrastid on suured. Aga eks Ameerika olegi üks suur kontrastide maa...

Blogipaast?!?

Kuidagi kauaks on see blogipaast veninud. Pigem on siiski lugemispaast olnud. Miskipärast ei ole jälle üldse lugemissoont. Võib-olla ei ole lihtsalt häid raamatuid ette sattunud?!?
Kui Mae kuu alguses Kuubale lendas ja seega blogipaastu välja kuulutas, siis eks see võttis ka veidi motivatsiooni maha... No kui ikka ei saa lugeda ühte lemmikblogi, siis ei ole endalgi erilist indu...

Vahel on kuulda kurtmist, et ei ole millestki kirjutada, nagu oleksid kõik teemad otsa lõppenud. Seda probleemi mul vist ei ole. Ikka oleks kirjutamismaterjali. Aga õige tunne peab olema. Kui mul ei ole tuhinat ja hoogu, siis punnita palju tahad, ei ole õige see asi. Kui mõte ei jookse ja sõnade ritta seadmine nõuab pingutust, siis on kõik kuidagi kunstlik. Aga tekstis peab olema elu sees. (Vähemalt mu enda jaoks!)
Nii ma aina ootan seda va muusa puudutust. Iseasi, kas blogi jaoks just muusat tarvis oleks!?!:)
Põhiline on ikkagi ju see, et ma ise rahul olen, eks.
No ja kui palju ma teiste pärast kirjutan. Ikka ainult enda rõõmuks.

Kohe saab läbi aasta lühim kuu. Läks teine lennates.
Kevadet on tunda. Päevad on pikemad. Saab juba valges minna ja valges tulla. Ei pea ainult pimeduse varjus hiilima.
Ehk siis tuleb tagasi ka lugemise tahe...
Aga homme Saaremaale!

Tahaks siia miski foto panna, aga ei leia sobivat. Olgu siis pealegi igav lugu:)

Sünnipäevakuu

Palju õnne Sulle, kallis kodumaa!

Kaks päeva olen elanud Eesti sünnipäeva tähe all. On olnud imeline aeg. Eile taas kodukandis aastapäeva üritusel osaledes vaimustusin kohaliku kultuuri rikkusest. Sellest, kui aktiivne, musikaalne ja teotahteline rahvas seal elab. Milline laste- ja noorteorkester on kohaliku muusikakooli entusiastlike õpetajate eestvedamisel kokku pandud! Ja millise innuga muusikat tehakse ja kui suurepäraselt see kokku kõlab. Aga eriliselt teeb südame soojaks, kui üks väga lähedane laps/noor laulab, naudib lava ning esinemist. Imeline!
*No ja muidugi see õige pidupäev - 24. veebruar. Eks õhtupoolik sai veedetud ikka televiisori ees. Suurepärane kontsert-lavastus noorte meeste poolt ja presidendilt hea kõne. (Ääremärkusena mainin, et väike häälekähedus lisas kõigele veel annuse šarmantsust juurde:) Ja see on puhtalt mu isiklik arvamus.) Loomulikult on jälle neid, kes vigiseda tahavad, aga ju neil on siis selline vajadus ja viis ennast väljendada. Aga eks eestlastele olegi komme pidevalt oma rahulolematust välja näidata ja kritiseerida. Rohkem positiivsust, seltsimehed!:) Hommikupoolikul laulsin koos kooriga kirikus ja see oli ilus võimalus kodumaa sünnipäeva tähistamiseks. Ega siis ilma asjata öelda, et kiri algab kirikust ja rahvas algab raamatust. On igati väärikas ka riigi tähtpäevi kirikus pühitseda.

Isiklik sünnipäev on ka seljatatud:)
Avastasin, et nii palju blogijaid (kelle blogisid loen), on veebruaris sündinud. Palju õnne meile kõigile!:)
See on huvitav, kuidas inimesed sünnipäevadesse ja tähistamisse suhtuvad. Ühed ei taha sellest mitte midagi teada ja teised pidutseksid igal võimalusel. Ma ei kuulu vist otseselt kummassegi kategooriasse. Ikka on tore, kui välja tehakse ja õnne soovitakse. Õrnade õite vastu ei ole ka midagi:) Kingitustega on iseasi. Elu jooksul on juba üht-teist kogunenud ja ega midagi polegi otseselt vaja. Tänapäeval räägitakse üha enam elamuste kinkimisest. Ega mulle ei meeldiks seegi, kui keegi mulle näiteks langevarjuhüppe või allveeujumise kingiks. Nii et sellega on ka, nagu on. Aga sellest ei tahtnud ma tegelikult üldse rääkida.
Õnneks sain osad oma lillekesed seekord pildile püütud.
Alloleval pildil pisut "kapsaks" muutunud tulbid ja osake aastasest magusavarust:)

[*täiendatud]

Olla üheksavägine

Lehte Hainsalu. Olla üheksavägine.

Keskkoolitüdrukuna sai esimene tõsiseltvõetav referaat koostatud Lehte Hainsalu loomingust. Sellest ajast on mulle meelde jäänud luuletused "Rukis loob pead", "Kassipoeg kressides" ja muidugi väga eriliselt "Olla veel laps".
Lapsepõlvest meenuvad sellised raamatud nagu "Anned ja Marid" ning "Suur vend Mati ja väike õde Kati".
Nüüd oli võimalus aastate eest alustatud mosaiik kokku panna, pusle puuduvad tükid oma kohale asetada.
Lehte Hainsalu on inimene, keda olen terve oma teadliku elu vargsi distantsilt jälginud, imetlenud tema tasast tarkust ja toimekust. Eesti keele hea tajuja ja valadajana on ta suureks eeskujuks, eestkõnelejaks ja motivaatoriks. Möödunud aastal ühes oma 80. sünnipäeva puhul tehtud intervjuus on ta öelnud:
/.../ kirjutamine on elamise viis. Mina elan eesti keeles. 
See on võrratult kaunis!
Usun, et need, kes tunnevad kirjutamise vajadust, teavad, millest ta räägib.

Ja järgnevalt siis mõned väljakirjutused raamatust, nagu mul ikka kombeks.

Lapsevanematel ongi ebamoraalne fantaasia...

Lehte on alles laps mis laps, aga oskab tähele panna, kuidas kullast klotsersõrmusega sõrm (GP) lappab rahataskut, otsides üht märkmelehte ja libistades seejuures üle paksu 25rublaste paki. Ei seesugusest saa abielumeest, kuidas võivad lapsevanemad nii lapsikud olla, mõtleb Lehte, aga ei ütle midagi. Nii tark on ta küll.

Lapsed kui Jumala kingitus tuleb vabaks anda; meest, kelle saatus määranud, tuleb kaisus hoida nii heas kui kurjas.

Isiku kahestumist siiski ei sünni, valetamise süüd enda peale ei võta, see on lihtsalt tööprobleemide loominguline lahendamine.

Valge paberi kutse on nagu õnnetus, mis ei hüüa tulles. Ütled küll enesele, Lehte, enne parandad 5.b klassi kirjandid ja triigid Ilmari särgid, aga tulemus on see, et kui öö käes, pole kolme kumbagi, ei luuletust, ei särke, ei hindeid. Hea, et arstiks õppima ei läinud, kes garanteeriks, et pimesoolelõikuse ajal ei lange kirjatsurale-kirurgile pähe romaan nagu Niagara kosk. Mispidi siis ennast ületada? Kuidas kirjutada, kui kirjutamise aeg ja koht ei sobi? Nüüd on nii, et tuleb neljas klass panna kirjutama klassikirjandit; päike vaatab vasakult suurtest akendest, plikade pead on töö kohal kummargil, päike kuldab patse, need meenutavad viljapäid; kui kell heliseb, on õpetajal üles märkida kaks salmi luuletust Rukis loob pead (kuigi tahtis hoopis teist luuletust läbi mõtelda) ja parandada kolmkümmend kaks üleplaanilist vihikut.

Hommik on vaikne ja tuuleta.
Aimaks kui midagi head
Inimlaps, seisa ja kuulata:
rukis loob pead!

Seisan ja kuulatan aeva:
rukis loob pead...
Küll on ses rõõmu ja vaeva -
luua endale pead

Siit Lehte kolmas õppetund - pane inimesele sõnad suhu, kuidas ta võiks kõrgemal pool asja seletada, siis ongi tehtud.

Siit sugeneb neljas vene elutarkus - bumaaga peab olema, ainuüksi paber vastutab. 

Millal tuleb siis Lehte enda aeg, kus midagi teha ei tule, sest tegema ei pea, pole vaja, pole sundust ega kohustust ega käsku ega kamandust? Mida Lehte ise õieti tahab? 
Tundub, et Lehte tahabki lugeda, kirjutada, jagada seda, mida on kogunud.

...peaminister Savisaar on kehtestanud talongisüsteemi, nõnda et seepi saab osta sajandiks ette, aga leib on kauplustest otsas, kui enne ööd Toompealt alla minnakse. 

Lehte ei tunne puudust neist, keda pole, kuid võiksid olla, ta on harjunud omaette toimetama ning igav pole kunagi.

Lehte tunneb ära rahumeelse mittenõustumise tunde, mis tal on Võnnus luti-stseenis külanaistega; nagu ka hiljem läbi elu - ei vaidle ega allu, mitte kahte kumbagi. See ongi eestlase ürgpõhi - ära vaidle ülemvõimuga, aga ära kuuletu sellele. Ainus võimalus väiksel suurte seas kesta.

Need tarkuse- ja mõtteterad on hea endale meelde talletada. Aitäh jagamast!

Ustavussidemed

Delphine de Vigan. Ustavussidemed.
Prantsuse tunnustatud autori teos räägib elulise loo 12-aastasest poisist Theost, tema sõbrast Mathisest, viimase emast Cecilest ja poiste õpetajast Helenest. Oluline roll on ka Theo lahutatud vanematel, kelle juures poiss vaheldumisi nädalakaupa elab.
Raamatu tutvustuses on öeldud muuseas: Püüdes mõista oma vaenutsevaid vanemaid, on ta murdumas lojaalsuskonfliktis ning leiab enda jaoks ainsa väljapääsu pidevas alkoholipruukimises.
Romaani läbiv teema on ustavus. Ustavussidemed loovad perekonna ja seovad pereliikmed üksteisega. Kui vanemad ei käitu vastutustundlikult, peavad lapsed üha enam vanemate rolli üle võtma. Mathis on alles laps, aga ta on seatud raskete valikute ette: jääda lojaalseks oma perekonnale või lähtuda sõbra huvidest.

Kiirelt edenenud raamat, mõne tunni lugemine. Teadsin, et lehekülgi on 140 ringis. Aga kui lugesin viimase lause ja lehte pöörasin, siis karjatasin: eiiiiiiiiiiiiiiiii! Ei ole võimalik! See ei saa olla viimane lause! See lõpp tuli nii ruttu ja ootamatult. Jälle! Miks alati jäävad kõik otsad lahtiseks? Mis edasi sai????
Ei tahaks ennast kordama hakata, aga ikkagi pean. Just selliste kiirete lõppude ja lahtiste otste tõttu ei meeldigi mulle ilukirjandus. Elus peab nagunii kõik asjad (loe: oma probleemid) ise lahendama, hakka nüüd siis veel romaanile ka ise (õnnelikku) lõppu juurde mõtlema. No tänan väga!:)

Aga hea lugemine oli, seda tuleb ometigi möönda!

Kõige tähtsam on armastus

Emily Giffin. Kõige tähtsam on armastus.
Rahvusvaheline bestseller kirjastuselt Kunst.

Üks neist raamatutest, mille olen uudiskirjanduse näitusel järjekorda pannud. Alati, kui raamatukogult tuleb teade niisuguse raamatu saabumisest, tekib mul küsimus - kas ja millal olen ma selle raamatu tellinud. Aga esimene ehmatus läheb mööda ja enamasti pean siiski tunnistama, et oli hea valik küll.
Ameerikalik perekonnalugu, peaaegu nelisada lehekülge. Igav ei hakanud, pigem ikka tahtsin teada, mis lõpuks saab. Eks nagu ikka, lõpp tuli liiga ruttu, oleks veel tahtnud lugeda, mis edasi sai...
Mis ennist mainitud ameerikalikkusesse puutub, siis minu jaoks on ikka kuidagi võõrastavad sellised suhted, ülepaisutatud tundepuhangud, suured sõnad jms. Üks küsimus tekkis ka - kuidas naised suudavad ja oskavad nii vastikult käituda?!? Eriti veel oma abikaasaga. Mees on ju ka inimene!
Kui veidi vinguda, siis: vigu nagu sigu või on toimetaja kaduma läinud (kujutlen, et nii ütleks Mae:) Lehvitan Sulle!:)).

Mõned (kontekstivälised) nopped ikka ka, mis mingil põhjusel puudutasid:

Imelik, kui erinevalt lein inimestes avaldub...
"Lein on müsteerium, mis tuleb läbi elada, mitte probleem, mida peab lahendama."

"... vabanda ... aga ma ei kannata Veevalajaid! Nad on kurikuulsad oma jaheduse poolest. Eraklikud." 

"...kas elu eesmärk on õnnelik olla - või teised inimesed õnnelikuks teha?"
"... aga kas siis teiste õnnelikuks tegemine ei tee sind õnnelikuks?" 

"Ma teen sinu ja Harperi heaks kõike. Kõike. Kas sellest ei piisa?"
Silmitsen teda pikalt ja mõtlen, et selles ongi meie kriisi tõeline tuum ja et see on küsimus, millega olen aastaid oma pead vaevanud. Kas sellest piisab, kui ollakse partnerid ja lapsevanemad? Kui jagatakse ühist ajalugu ja väärtusi - ning mis kõige tähtsam, sügavat ja püsivat armastust ühise lapse ja perekonna vastu? Kas see suudab meid koos hoida ja aitab meil ületada seda, et meie kooselus puudub see raskesti tabatav osake, millest ma pole kunagi päriselt aru saanud, aga mille kohta ma lihtsalt tean, et seda pole?

Võib-olla kõlab seegi imalalt ja ameerikalikult, aga domineerima jääb lõpuks siiski tõdemus, et kõige tähtsam on armastus, nagu pealkirigi ütleb. No - aamen selle peale:) Armastus ongi ju tähtis!

Minu Dubai

Susan Luitsalu. Minu Dubai: klaasist linna kuldne sära.

Taas üks vahva raamat Minu-sarjast. Hästi kirjutatud, eriliselt hea kaanekujundusega, mis andis kogu kupatusele hunniku plusspunkte juurde.
Palju glamuuri - marmorpõrandaid ja ülekullatud pindasid, pilvelõhkujaid, nelja-viie või isegi kaheksarealisi sõiduteid, mis kaetud peegelsileda asfaldiga ning ümbritsetud piirete ja betoonseintega. Luksus on igapäevaselt kättesaadav. Kui kaubanduskeskus või töökoht asub elukohast üle tee, siis tuleb sinna pääsemiseks ette võtta korralik ring ja muidugi autoga, sest jala keegi ei käi. Nii võiks jätkata veel pikalt, aga jäägu igaühele tema lugemisrõõm:) Dubais on mul siis nüüd raamatu vahendusel käidud ja olen oma reisielamused saanud. Päriselt enam ei pea seda retke ette võtma. Hea, kui niiviisi reisida saab!:)

"Ma ei maksa sulle selle eest, et sa siin vinguksid. Mine ja tee talle selgeks, kes on boss."
Äikesepilvekesena olukorda lahedama tuisates mõtlen, et päris hea, et mul on korralik kiht rahvusvahelist töökogemust all, sest otse rahulikust ja passiiv-agressiivsest Eestist tulles võiks nii karmi ja konkreetse avalduse peale sokkideni solvuda.

... oravarattas vudiv eestlane ei märka tegutsemise kõrvalt vahel üldse elu nautida.

...Aga kui igasuguse ebasõbraliku suhtumise välja näitamine on tegelikult taunitav nii ehk naa, siis Araabia Ühendemiraatides on alates 2016. aastast sallivusest tehtud lausa riiklik agenda. Siis loodi tolerantsusministeerium ning seati ametisse tolerantsusminister. (järg lk. 133)

Mulle on hakanud meeldima see, et kuigi naistele antakse professionaalsest aspektist võrdsed võimalused, siis olme plaanis pakutakse ka võimalust end vastassugupoolest eraldada. Muidugi on need võimalused tekitatud konservatiivsemaid elanikke silmas pidades, kuid tegelikult on jube mõnus kasutada ainult naistele reserveeritud parkimiskohti, metroos naiste vagunit (mis on alati palju hõredamalt rahvastatud kui tavalised vagunid), käia ainult naistele mõeldud jõusaalis, kui sulle ei istu segaspordiklubide lihaturg jne.