Ülipõhjalik, detailne, faktirohke ülevaade USA eksesileedi elust. Iga pisimgi seik lapsepõlvest, suhetest vanematega jne leiab kajastamist.
Ääretult sümpaatne, tegus ja tugev inimene. Olen kogu aja Obamadest väga lugu pidanud. Lugedes minu imetlus ja austus üha süvenes.
Ma ei ole varem ühegi esileedi lugu lugenud, seetõttu puudub võrdlusmoment. Sattusin kellegi (kurja) arvustust lugema, kus väideti, et raamatus ei öeldud midagi uut jne. Minu jaoks oli väga huvitav ja silmaringi avardav raamat.
Lugemisest on nüüdseks juba jupp aega möödas, aga justkui meenub, et oli palju näpuvigu, mis kohati häirisid. Õnneks ei vähendanud need siiski saadud lugemiselamust.
See on naljakas, kui kiiresti on võimalik aru saada, kes on sinuga sinu enda pärast ja kes püüab midagi muud saavutada.
Mis juhtub siis, kui eraklik individualist abiellub seltskondliku perekonnainimesega, kes ei armasta eraklikkust teps mitte?
Vastus sellele küsimusele, nagu vastus igale abielus kerkivale küsimusele, olenemata kellega tegu või missugune probleem parasjagu käsil: õpid kohanema. Kui tegu on igavese liiduga, siis pole tegelikult erilist valikut.
Mured võisid pisut oodata, sest me oleme nüüd meie ja me olime õnnelikud. Ja õnn on kõige loomiseks sobivaim pinnas.
Meie, minu abikaasa ja mina, oleme erinevalt loodud, mis on ka põhjus, miks üks valis poliitika ja teine mitte. Tema oli teadlik kuulujuttudest ja valearusaamadest, mis täitsid kampaaniat nagu mürgina aur, kuid väga harva läks mõni nendest talle korda. Barack oli elanud üle teisi kampaaniaid, Ta oli uurinud poliitika ajalugu ja pani asjad enda jaoks konteksti. Ja üldiselt ei olnud ta selline inimene, keda nii abstraktsed asjad nagu kahtlus või haiget saamine suudaksid väga kergelt endast välja viia või kursilt kõrvale tõugata.
Mina seevastu endiselt alles õppisin avalikku elu tundma. Ma pidasin ennast enesekindlaks, edukaks naiseks, kuid ma olin samas ka seesama laps, kes rääkis kunagi inimestele, et kavatseb õppida lastearstiks ja pühendus sellele, et püstitada koolitundides kohalkäimise rekord.
Sain teada, et ametisse valitud presidendil on võimalik saada riiklikust fondist 100 000 dollarit kolimiseks ja remondi tegemiseks, ent Barack nõudis, et maksaksime kõige eest ise, kasutades tema raamatu autoritasudest kogunenud sääste. Ta on olnud selline kogu aeg, mil mina teda tundnud olen: eriti valvas, kui asi puudutab raha ja eetikat, tõstes enda lati isegi kõrgemale kui seadused seda ette näevad. Üks igivana mustanahaliste kogukonna maksiim ütleb: sa pead olema kaks korda tublim, et jõuda pooltki nii kaugele. Esimese afroameerika perekonnana Valges Majas peetakse meid oma rassi esindajateks. Me teadsime, et iga eksimus või valearvestus puhutakse suureks ja tõlgendatakse millekski enamaks kui see on.
Mu ema ei tahtnud meiega Washingtoni kolida, kuid ma veensin teda selle kasuks otsustama. Tüdrukud vajasid teda. Mina vajasin teda. Tahtsin uskuda, et ka tema vajas meid. Viimastel aastatel oli temast saanud peaaegu igapäevane osa meie elus, tema praktilisusest sai palsam igaühe muredele. Kuid oma 71 eluaasta jooksul ei olnud ta kunagi elanud mujal kui Chicagos. Ta tõrkus lahkumast South Side'ist ja oma kodust Euclid Avenuel. ("Ma armastan neid, kuid ma armastan ka omaenda kodu," ütles ta pärast valimisi ühele reporterile ilma keerutamata. "Valge Maja meenutab mulle muuseumi, aga mismoodi sa magad muuseumis.")
Ema elas lõpuks meie juures Washingtonis kaheksa aastat, kuid tol hetkel ta kinnitas, et kolimine on vaid ajutine./.../ Samuti keeldus ta enda mingisse mulli panemisest. Ta loobus salateenistuse kaitsest ning vältis meediat, selleks et hoida madalat profiili ja kerget sammu. Ta võlus Valge Maja majapidajaid, nõudes, et peseb ise oma pesu ning järgnevatel aastatel käis ta residentsist sisse ja välja nii nagu ise tahtis. /.../ Iga kord, kui mõni võõras kommenteeris, et ta näeb välja täpselt nagu Michelle Obama ema, siis ta lihtsalt kehitas viisakalt õlgu, ütles: "Jaa, seda ma kuulen ühtepuhku," ning läks oma teed. Mu ema tegi asju omal moel, nagu oli seda alati teinud.
Kui ametiaeg Valges Majas hakkas otsa saama ja olid uue presidendi valimised, siis selle kohta oli ka väga hästi kirjutatud. See, milliseks valik kujunes tundus uskumatu ja pea võimatu... Ometi nii läks. Kontrastid on suured. Aga eks Ameerika olegi üks suur kontrastide maa...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar