Suvelugemised 5. (Mööndusega*)

Istu mu pingile, kiika mu aknasse - kutsub Mae Lender oma blogisse. Ja nii ma end aeg-ajalt ikka sellele pingile istutan ja sinna aknasse kiikan:) See on põnev maailm, mis selles blogis avaneb ja millesse pisut piiluda lubatakse. Aitäh Sulle, Mae!
Ikka on pilku püüdnud paremal servas seisvad raamatupealdised. Leidsin, et on ülim aeg ka nendesse raamatutesse sisse kiigata, meeles head mälestused "Minu Taanist".

Esmalt võtsin lugeda "Nüüd ma lähen".

Vahelduseks oli päris põnev noorsookirjandusse süveneda. Nii võiks vast seda raamatut kvalifitseerida. Eks ta ikka üsna noortekas oli, jah... Ilmselt seetõttu, et ise pole enam esimeses nooruses ja enese noorusaeg on mähkunud juba mingisse nostalgiahämusse:) Aga minu tormi- ja tungiaeg oligi hoopis teistsugune, väliselt üsna rahulik ja rõõsa, pigem selline siseheitluste teema oli päevakorral. Raamatust rääkides, siis alguses just nagu häiriski see noortepärane keelekasutus (näiteks meenuvad: "mida hekki" ja "mida helli":)), siis aga harjusin ära ja nautisin süžee arengut. Oli pisut ootamatu, aga huvitav. Ja kindlasti väga hästi kirjutatud. Arvan, et autor on suurepäraselt tabanud ja tajunud ära noorte mõttemaailma, kõnekasutuse, väljendusviisi ja suhtumised.

Teisena lugesin "Eleanor"i.

Jällegi käsil tõsised ja samas elulised teemad, nagu esimeseski. Depressiooni põdevast naisest, kel on mõjukas mees. Kuidas naine lõpuks ennast vabaks rabeleda üritab ja oma elu elama hakkab. Kas ja kuidas see tal õnnestub - lugege ise!

Kolmandaks jäi "Kui mäng on lõppenud". Justkui järjest raskemad teemad kerkivad esile. Ausalt öeldes olen hämmastunud teemade valikust. 
Raamat lugemis- ja kirjandushuvilisest poisist, kelle suurimateks suunajateks läbi elu on olnud naised (vanaema, ema, tüdrukud-mängu- ja koolikaaslased, pruudid, abikaasa jne), kes ometi püüdleb isa tunnustuse järele, mis paraku jääbki tulemata (kuna isa tegeleb aastast aastasse õpiku kirjutamisega:)). Sõjaväkke läheb ta ka enesetõestuseks ja isale näitamiseks - ma suudan! Ajateenistus möödus Afganistanis. Ja lõpuks on elu ratastoolis.
Valus tõdemus oli, kuidas põrkuvad naise ja mehe suhtlusviisid, kuidas manipuleeritakse ja vaikitakse, mõnikord karjutaksegi, selle asemel, et asjad rahulikult selgeks rääkida. Ja eriti julmad on naised, kahjuks...

Viimasest siis ka mõned väljanopped:
"Brett ei vaielnud vastu, mõni tarkus saadakse juba emapiimaga kätte. Et on hetk, mil naistega jamada pole mõtet."

"Sa alustasid kooliteed ja olid esialgu põnevil ja elevil nagu kutsikad ikka. Siis mõne aja pärast mõistsid, et tegemist ei ole lühiajalise vahva seikluse, vaid millegi märksa hullemaga. See kestis aastaid, see muutis sind ja teiste suhtumist sinusse. Sa ise ootasid imet. Imet, mis pidi mingil moel leidma tee sinu juurde ja tegema sind eriliseks. Koolilaps, koolinoor, tarkus... Seda ootasid sa ise ja ootasid ka teised.
Siis tulid aastad, mil sa oleks tahtnud põgeneda. Ootus koolilõpust tabas Bretti umbes viiendas klassis. Kõik need reaalained ei olnud mõeldud tema jaoks. Matemaatikatund ei olnud koht vabaks fantaasialennuks, nagu ka keemia või füüsika. Rahu saabus vaid kirjandustunnis, kus Brett tundis end mugavalt."

"...paar meetrit eemal kõnnib noore kukena ringi kiitsakas noormees, seljas triiksärk ja arlekiinimustriga vest, käes mapp ning ette manatud keep smiling. Naeratus reedab, et noormees müüb kas panga- või kindlustustooteid, kolmandat varianti ei saa taoliste lakutud sellide puhul olla."

"...Nende meeste pead töötavad ööpäevaringselt, nad on raha orjad, edu orjad, ebajumalate kummardajad. Esmapilgul täiuslik pereelugi on illusioon, mille lõhkumiseks pole palju vaja - ikka on neil endil ja ka nende naistel kõrvalsuhted, vaevaga kokku klapitatud puhkusereisid, kus ei taluta teineteise seltskonda, iseenda orjaks olemise on nad osanud oma lastelegi maast madalast edasi anda. Lastel on umbkaudu sama kõrged nõudmised nagu neil endilgi.
Need inimesed ei ole vabad nagu tema, Brett, seda näiteks on.
Nad ei saa kergekäeliselt töölt ära tulla või viletsama palga peale minna, sest nende elustandardid kannataks, enamasti on nad ju ka pangaorjad - neil tulebki aina enam rabeleda, töötada, vastutada, leiutada. Nad ei saa ka oma nurjunud pereelu üle parda heita, sest lahutus läheks kole kulukaks, lastele tuleks võimaldada topelt kodud, puhkusereisid, kallihinnalised kingitused ja niimoodi aina edasi."

"...uue aja inimestel on uued kombed, või peaks neid oskusteks nimetama. Harukordne oskus inimestest mööda või läbi vaadata, mitte märgata, elada oma mullis."

*Selgituseks postituse pealkirjale. Mööndusega sellepärast, et algselt pidid mu "suvelugemised" kajastama vaid "Minu..." sarja raamatuid. Ent olen juba varemgi järeleandmisi teinud ja ikka ka muid lugemisi sisse pikkinud.

Trepikoda

On hea, kui tänapäeva anonüümses ühiskonnas leidub kasvõi kolm inimest ühest trepikojast, kes üksteisest hoolivad ja kes vastastikku huvi tunnevad, muresid ja, mis peamine!, rõõme jagavad!
Sellise tõdemuseni jõudsin lugedes Nasta Pino "Trepikoda".

Siin on kolme naise (elu)lood, ühendavaks lüliks üheksakordse paneelmaja trepikoda ning keerulised elusaatused. Koos on ka tõeliselt rahvusvaheline seltskond - ukrainlanna, venelanna ja eestlanna:)
Hea ja kerge oli lugeda. Kuigi sisu ei olnud kaugeltki kerge. Oli ilus ja valus...
Taaskord on tahtmine pea terve raamat ümber kirjutada. Siiski ei hakka seda tegema. Vaid mõned mõtted, sellised üldinimlikud või minulikud ehk siis minu mõttemaailmaga hästi haakuvad:
"Maailm on liiga kiiresti muutunud, hirm tuleb peale. Igaüks ei suuda progressiga ühel joonel püsida, ei jaksa. Näiteks mina."
"Natuke hiljem kutsuti mind mingisse värskelt asutatud ettevõttesse suhtekorraldajaks. Proovisin, ei hakanud meeldima, ei tulnud toime. Väga võõras ja tarbetu, lausa kummaline tundus selline amet. Kes küll tuli mõtte peale niisugust ebamäärast sebimist tööks nimetada?"
"Isa linnas ei käinud, meie äraolekul ta põhiliselt pikutas, luges lehte ja kuulas raadiot. Telekas talle ei meeldinud, olevat liiga palju paljaid naisi, ilma viisita laule, ilma hääleta lauljaid ja üleüldse üks tulistamine ja suremine. "On mul vaja seda vahtida? Ma elu näinud inimene, las ma elan, kuni aeg täis saab.""
"Mingist ajast hakkasin mobiiltelefoni vihkama. Muidugi on ta mul ka olemas, aga ma helistan vaid pakilise asja pärast ja räägin nii lühidalt kui võimalik. ...
Kardan, et masinad on hakanud inimest juhtima, mitte vastupidi. Masin mõtleb ja otsustab meie eest. Lapsi ei saa arvuti küljest lahti. Kirjatehnikat pole vaja, sest käekirja pole enam vaja. Pliiatsid ja sulepead prügikasti. Tark sõber arvuti teeb kõik, annab nõu, lahendab ülesanded, ütleb ette. Väike inimene tormab arvutisse ja istub, istub, istub. Kühm selga ja prillid pähe. Kümneaastased professorid. Kuhu lapsepõlv jääb?"
"Hea töökoht, palju raha, ilus elupaik - kõik see pole midagi väärt, kui puudub kodusoojus ja hingerahu."

Tõeliselt hea raamat! Põhimõtteliselt ühe õhtu lugemine, kuigi mul läks muude toimetuste kõrvalt kaks:) Soovitan südamest!

Suvelugemised 4.

Sedapuhku oli mul mõte veidi sugulasrahvaste elu-olusse piiluda:) Kuna "Minu Soome" on juba loetud ja "Minu Eesti" samuti, (nagu ka "Minu Narva" ja "Minu Supilinn"), siis leidus lugemiseks veel "Minu Ungari".
Autoriks Reet Klettenberg ja alapealkirjaks: välismaalasest pärismaalaseks.
Raamatu tagakaanelt võime lugeda lühikokkuvõtet:
"Kögöš-mögöš! Ungari keel on harjumatult ö- ja š-rikas ega tundu asjasse pühendamata kõrvale üldsegi sugulaskeelena. Keelesugulaste mõistmisel on mind lisaks keeleoskusele aidanud ka madjarite kuulsa lahkuse täiel rinnal nautimine. Pits paalinkat või klaas Ungari veini on aidanud mul kui ühel tavapäraselt kinnisel eestlasel kauge hõimurahvaga ühise keele leida.
Et Ungari maast ja rahvast lähemalt aimu saada, olen ise igal pool käed külge pannud, olgu siis seatapp või saagikoristus. Ühised tööd ja teod lähendasid mind neile, ungarlased aga pühendasid mind hea meelega oma maailmavaatelistesse küsimustesse ja võtsid vastu pereringi. Nad teevad seda nii lihtsalt ja loomulikult, et uustulnuk ei pane tähelegi, kui piir „teie“ ja „mina“ vahel hägustuma hakkab ning sellest märkamatult „meie“ saab."
Lugedes on tajuda head keelekasutust ja keeletundmist, ega siis autor ilmaaegu pole eesti keele filoloogiat (s)tudeerinud:)
Seda raamatut lugedes tekkis mul tõeline soov minna Ungarit avastama! Leian, et kirjutaja on väga hästi osanud edasi anda nähtut-kogetut. See nakatab ja kutsub kaasa!
Tõeliselt sümpaatse mulje jätavad ungarlased oma ääretu külalislahkuse ja sõbralikkusega. Huvitav oli  tutvust teha ungarlaste toitumistavadega. Olgu küll sugulasrahvas, aga täiesti teised toidud ja maitsed! Oi, milline mureli-, aprikoosi- ja viinamarjaisu peale tuli! Mõelda vaid - kõike võid korjata ise oma käega, nagu meie korjame oma aiast maasikaid, vaarikaid, sõstraid või õunu! Kellel nüüd suurem huvi (raamatu ja Ungari vastu) tekkis, haaraku raamatu järele või sõitku Ungarisse!

Hoopis teisest ooperist lugesin vahepeal kiiruga! Angela Hofbergi "Isa naine: teekond tõeni". 
Mitte, et mul kuhugi kiire oleks olnud, vaid raamat edenes väga kiiresti:) Et siis ilukirjandus taaskord ja Eesti algupära. Ikka väga tuntavalt Eesti-keskne ja eestipärane. See on kohe mingi tajutavalt eriline ja erinev muust kirjandusest:) Ma ei oska seda sõnadesse panna, see on mingi tunnetuse küsimus...
Raamatu kaanelt saame lühiülevaate sisust:
"Romaan keskendub purunenud perekonnas kasvava Anu lapsepõlve- ja noorusajale, mida täidab igatsus ja püüd saada tagasi uue pere loonud isa. Üksindus, pettumused ja kogetud reetmine mõjutavad Anu väärtushinnanguid ja ellusuhtumist, kujundades temast tundliku, kuid tugeva naise, kes saab hilisemas elus hakkama ka löökidega oma abielus. Suur osa romaani sündmustikust toimub Tallinna vana- ja kesklinnas, nostalgilist äratundmist pakuvad ka pildikesed kunagisest Mustamäest, Viljandist ja Pärnust. Raamatu lõpus peaks selguma romaani läbiva perekonnaloo varjatud saladus. Kas ikka selgub, jäägu lugeja otsustada."
Ja nii ongi, et tegelikult selgust ei tulegi! Loetu jättis kuidagi nukra tunde hinge. Ju see siis on see eestlastele omane raskepärasus, et kõik, ka hea ja ilus ning lausa iseenesestmõistetav, saavutatakase suure töö ja vaevaga, läbi raskuste ja valude. Et tulles läbi katsumuste osatakse alles hinnata tõeliselt väärtuslikku ja head. Ju see siis peab nii olema. Ilmselt on see loomuomasem ka vanematele generatsioonidele (kelle hulka ma end ka paratamatult arvama kipun, kuna üle neljakümnesed on ikka juba keskeas ja seega vanem põlvkond, nii kurb kui see ka pole:)).

Laulupidu!

Laulupidu äratas elule! Sõna otseses mõttes, kuna terve eelmise nädala vaevlesin ma köha, nohu ja kurguvalu käes. Hääl oli ära ja ei saanud Lauluväljakule lauluproovidessegi. Hing nuttis sees... Vaim oli valmis minema, aga liha nõder... Laupäeva hommikul ärkasin juba reipamana ning rongkäigu tegin kaasa. See ei nõudnud hääle olemasolu. Lauluväljakul olid meeletud rahvamassid koos ja paras väsimus kallal. Otsustasime abikaasaga ära tulla. Õhtuse kontserdi ajaks jõudsime kenasti koju ja elasime sellele kaasa televiisori vahendusel. Laulsin kaasa, kõrgemaid kohti oktav madalamalt:) Sain elamuse kätte!
Pühapäeval olin kahevahel - minna või mitte?!? Meeles eilsed hirmsad inimmassid, mis tekitasid kerget õudu, palav ilm jne. otsustasin teleka kasuks. Mida enam kulminatsiooni poole asi kiskus, seda enam kiskus ka mind Lauluväljakule. Läksin! Jõudsin kohale, kui hakati segakoore rivistusele kutsuma! Nii et ajastus oli super! Oma lavalepääsu oodates oli küll vahepeal tunne, et hakkab halb - palav, õhku pole, muudkui seisa - et vist jätan minemata. Aga kui rahvas liikuma hakkas, siis läksin kaasa ja ei kahetse. Laval olles muutus kõik nagu võluväel! Hämmastav on ikka see laulupeo fenomen! Kui suur võim on üheslaulmisel, kui suur võim on muusikal! Ja isegi laulda sain! Eks see tuli küll rohkem emotsiooni pealt:) Aga ei kurda, peaaegu kõik ülemised noodidki sain kätte:) Ja see tunne seal kaare all on ikka hoopis teine kui rahvamassi sees kuskil mäenõlval, kus sebitakse ringi ja peetakse piknikut. Ei ole varem kogenud ka sellist lavalt äraminekut, kus kõik ühiselt laulavad. Ilmselt pole olnud niisugust lugu, mis nii väga puudutaks... Seekord oli - "Puudutus" - imeline laul! Aitäh Kristiina Ehin ja Tõnu Kõrvits, et kinkisite meile sellise imelise laulu, imelise puudutuse!
Täna hommikul tõusin varakult - täis energiat ja teotahet! Ja lõpuks on meil ka suvi!!! Imeline!

Puuduta mind oma tulise palgega,
nii et on ilus ja valus,
oma silmade sinimustvalgega
puuduta veel,  ma palun.

Kas tunned kuis meile ikka on lahti
kõige kõrgemad taevateed,
kui tuleme kokku, kui leiame mahti,
jätame vaevad ja laulame?

Rüüpa mu elust januse sõõmuga
kõige kaunimad ajad.
Puudutan sind oma rahu ja rõõmuga
nõnda palju kui vajad.

Kas tunned kuis meile ikka on lahti...

Puuduta mind oma headuseväega -
ainsaga millel on väärtust.
Õnnista oma sileda käega
minu karedat saatust.

Kas tunned kuis meile ikka on lahti...

Puuduta mind oma tulise palgega,
nii et on ilus ja valus,
oma silmade sinimustvalgega
puuduta veel,  ma palun.

Suvelugemised 3.

Jätkates siis "Minu"-sarja raamatutega osutus järgmiseks valituks "Minu Island". Miks just see? Ei ole ma ju ise Islandil käinud. Aga see maa tundub nii kauge, nii eriline ja nii põnev:)

Veidi Islandi "maitset suhu" sain juba Risto Lauri blogistiilis raamatut "Islandile" lugedes. Seegi oli üks tõukejõud. Tema puhul meeldis mulle selline muhe ja satiiriline kirjutamise stiil. Raamat on koostatud facebooki sissekannete põhjal. Juttudele vahelduseks on Moldovast Islandile rännanud noore fotograafi Iurie Belegurschi pildid. Raamatu koostaja leidis nii Risto kui Iurie facebookist. No see selleks. Palju kriitikat on raamat saanud ja võib-olla õigusega, aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada. Kui palju seal Islandit on, selle üle võib samuti  vaielda. Ju minu jaoks, kes pole Islandil viibinud, ikka oli ka. Aga välja kirjutasin hoopis muud:

"Kunagi räägin õpilasele, et meil isegi tantsitakse niiviisi, mitmetuhande kaupa ühel staadionil ja tehakse vahvaid mustreid ja keegi kellelegi selga ei saja ning keegi kõhuli porri ei lärtsata. Meil Eestis ongi nii, et tõsta sa elektrihinda või lükka Pikk Hermann külili – ega rahvast välja märatsema ei saa. Togi jalaga või surgi täägiga – naljalt ükski närv ei liigu. Ep’ kerki kulmgi. Aga süüta laulupeotuli – tulevad mürinal. Laviinina rulluvad üle linna, külvates endi ümber rõõmu, naerukilkeid, tühje pepsipudeleid ning eelkõige õudu vaenlases. Järgmine kord, kui taaskord mingi ebameeldiv uudis kas siis hinnatõusu või paljastatud korruptsiooni näol peaks saabuma võiksid ametiühingud seda fenomeni arvesse võtta ning selle asemel, et nelja pensionäriga sotsiaalministeeriumi ette ämbreid kolistama minna, võiks nad hoopis lauluväljakul tule süüdata, Kaljustele traati tõmmata ning juba tunni aja pärast oleks asi naljast kaugel! Usun, et Iff ei jõuaks veel pooli mattiiseneidki ära laulda, kui juba oleksid rõhujad käpuli, kurnajad kummuli ning paar lipsuga pätti taaskord trellide taga. Aga meie laulaksime veel teine ja kolmaski päev, siis juba puhtast rõõmust ning kui Kaljuste on vahepeal ära kustunud, siis võib vabalt kõllata ka Klasile. See tuleb ikka kohale, valge pintsaku lehvides, Straussi looming vähemalt selleks korraks peast pühitud  - ning loetud sekunditega laulurahvaga ühte sulandudes kõlaksid üha ägedamad ja võimsamad laulud. ...
Ning oma õpilasi kutsun ma ka kindlasti kunagi Eestisse meie suurt ühislaulmist vaatama. Kas siis niisama laulmist või koos käesoleva ühiskonnakriitilise aktsiooniga. Aga nii see asi ei jää kohe mitte, et temal laulab seal MITUSADA inimest ja siis on kohe unikaalne terves maailmas. Laps peab aru saama, et lisaks väikesele Islandile on olemas ka suur Eesti ning mõned suuremadki riigid! Vaim valgeks ja keeled suhu!"

See on just paslik käesolevasse nädalasse, mille kulminatsiooniks laulu- ja tantsupidu.

Nojah, tegelikult pidin ju kirjutama hoopis teisest raamatust:)
"Minu Island: tule ja jää sümfoonia", autor Tarvo Nõmm, on ilmunud juba 5 aastat tagasi, seega paljudel kindlasti ka loetud. Ent mina olen ju selline hooajaline lugeja ja siis võtan ette neid asju, mis huvitavad või kuskilt silma jäänud või keegi soovitanud.

Mulle jättis loetu sümpaatse mulje. Saab eheda ülevaate Islandi erilisest loodusest ja loodusnähtustest. Kus vahel võib valitseda täielik stiihia, kas siis lumetormi või vihmasaju näol. Kus pole eriti taimkatet, vaid tühjad laavaväljad ja kuumad järved, vulkaanikraatrid, aga ka liustikud ja virmalised! Samuti islandlastest ja nende (toitumis)harjumustest.

Mõned tavapärased ülestähendused siis ka:) Sedapuhku sai neid päris mitu:):

"Islandi riik toetab haridust ning enesetäiendust igati. Näiteks Myvatnis peab lapsevanem tasuma oma lapse muusikakoolis käimise eest vaid 15-20% tegelikest kuludest: ülejäänu maksab vallavalitsus. Samuti finantseerib vald muusikakoolile vajalike pillide ostmist."

"Peaksid juba islandlasi tundma küll. Kui kontsert algab kell 8 õhtul, siis veel viis minutit enne kaheksat on saal tühi. Kell 8 hakkab inimesi tulema ning akadeemilise 15-minutilise hilinemise järel tulevad viimased külalised," viitab Kaldo. "Siin on ju tavaline, et post jääb päeva võrra hiljaks, sest postiauto juht kohtab näiteks tee peal mõnda sõpra, kellel on vaja aidata lambad lauta ajada!"

"Mulle meenub mõned päevad varem Postimehest loetu, kus meie Eesti juhid väidavad nagu üks mees, et Eestit majanduskriis ei ähvarda ning meil on varu nii palju, et isegi riigireservi kallale pole vaja minna.
Eks sama lubati ka Islandis. Aga siin kukub kogu finantssüsteem kokku vaid loetud päevade jooksul."

""...Ükskõik mis uuringuid maailmas tehti, alati oli Island esimeste seas, Islandlased on maailmas kõige õnnelikumad inimesed, islandlaste eluiga on kõigist kõrgem, Island on kõrgeima elatustasemega riik ja muudkui samas vaimus edasi."
"Aga keskmine eluiga on neil ju tõesti kõrge ning seda ei kõiguta isegi finantskriis," ütleb Kaldo.
"Meestel on keskmine eluiga 80 aastat ikka kõrge küll. Meie kooli bussijuht on juba 80 või natuke üle. Iga päev käib ujumas ja suvel sõidab turistidega mööda Euroopat ringi. Peale vaadates ütleks: maksimum kuuekümnene."
"Kui nüüd mõelda, mis tingimustes nad on siin elanud, siis pole ime, et nad nii karastunud ja terved inimesed on."
"Aga suhtle kellega tahad, pinget ja depressiooni neil ei ole. Kõike suudetakse võtta naljaga ja rahulikult. Keegi ei halvusta kedagi, teineteisele käkki ei keerata ning osatakse rõõmu tunda ka siis, kui naabril hästi läheb.""

"Kas elu Islandil on mind kuidagi muutnud? Kindlasti on, aga mismoodi täpselt, sellele ei oska ma vastata, sest pole ju viimased üheksa aastat põhikohaga Eestis elanud ega tea, milline ma oleksin olnud sel juhul. Mingi sisemine rahu on siin kindlasti tekkinud. Island ei ole mulle andnud liigset põhjust muretsemiseks. Ilmselt seepärast, et ma pole kunagi plaaninud siia elama jääda. Kogu aeg on silme ees siht, et nüüd hakkab viimane aasta, ning nii need aastad läinud ongi."

Kui ehk midagi häiris, siis kohati pisut liiga mehine ehk ropuvõitu sõnakasutus, aga ju siis mehed räägivad nii või vähemalt mingi osa meestest. (Õnneks minu tutvusringis mitte!) Aga see ei jäänud domineerima. Põhjamaiselt karge lugu vürtsitatud elu enese maitserohtudega! Soovitan! "Tuliselt" ja "jäiselt":)

Suvelugemised 2.

Teiseks selle suve "Minu-sarja" loetud raamatuks sai Mika Keräneni "Minu Supilinn: tõelise elu mekk".

Märkimisväärne on see, et autor on soomlane, kes nüüdseks juba 20 aastat Eestis elanud, kes kirjutab eesti keeles. Suurepärane keelekasutus! Teeb paljudele eestlastele silmad ette! Ja kohe leidsin ka sobiva tsitaadi:
"Ma ei kujutanud toona (1994) ette, et minust saab kunagi kirjanik, kes kirjutab eesti keeles, aga nii läks. Vahel kipuvad inimesed selle üle imestama, kuid minu meelest pole selles midagi imelikku. Ma elan Tartus ja kirjutan oma inimestele, tartlastele. Loomulikult tuleb publiku poole pöörduda publiku keeles. Teine põhjus, miks mulle meeldib kirjutada eesti keeles, peitub keeles endas. See keel on ilus. Selles keeles on maailma tajumine meeldiv tegevus. Ma loen päris palju raamatuid soome keeles, kuid eesti keelt armastan rohkem."

Mõnus oli lugeda mõningaid vahvaid sõnavorme, nagu "tööriistasid", "puumajasid", "päevasid". Eestlasena kasutaksin mina lühemaid vorme: "tööriistu", "puumaju", "päevi".
Veel oli avastamisrõõmu uute sõnade näol: tömpruudik (ruudik ehk täisnurkne maja), lampruudik ja torn-sõõrik (Tartu Tigutorn).

Selle peale meenusid just hiljuti internetiavarustes levitatud uuendused Johannes Aaviku keelevaramust:
kana - kaagend
kanamuna - kaagendi lasend
lips - sõlmendi tolgend
piim - lüpsend
hapupiim - lüpsendi hapend
koor - lüpsendi paksend
hapukoor - lüpsendi paksendi hapend
või - lüpsendi paksendi hapendi klopend
pett - lüpsendi paksendi hapendi klopendi jätis
Selgituseks: Aavik vihastas järsult levima hakanud -nd lõpuliste uudissõnade peale ehk toodud näited on sügavalt sarkastilised.

Väga armas oli lugeda, kui ilusasti kirjutab üks mees oma naisest, kellega ollakse juba varasest noorusest koos ja abieluski. Olin sellest nii liigutatud, olen siiani... Ainult minu rõõmu ja liigutust tumestas uudis selle abielu purunemisest. See oli valus! Ei tahtnud seda algul uskuda. Raamatust loetu põhjal oli seda pea võimatu uskuda. Ent paraku siiski osutus see fakt tõeks, kui oma silmaga internetiavarustest lugesin. Nii kahju. Nii kurb! Mulle mõjuvad sellised uudised väga rängalt. On tunne, nagu minult oleks midagi ära võetud või mulle haiget tehtud. Tean, et see on minu probleem. Et olen liiga tundlik või hellik selliste teemade koha pealt. Ometi usun ma ikka veel püsivasse abielusuhtesse.

Jättes nüüd kõrvale oma isiklikud emotsionaalsed tõlgendused teiste eraelu kohta, mis tegelikult ju ei puutu üldse raamatusse, siis oli "Minu Supilinn" selline mõnus ja pingevaba lugemine, kulgemine ajas, Supilinna elus-olus ja hoovides.

Lugemislainel

Olen jälle lugemislainel.
Sedapuhku oli käsil Aita Kivi "Keegi teine".

Mae Lender oma blogis "ahvatles" seda lugema kiites ilusat kaanekujundust ja toredat sisu. Pealegi ei olnud ma varem ühtegi Aita Kivi raamatut lugenud. Sobivalt jõudis ka raamatukogu raamatu järjekord minuni. Ja samas tegi keegi kuskil jälle teose väga maha. Ent mulle mõjub selline kriitika pigem innustavalt - tahan kujundada oma arvamuse. Seega mitu kärbest ehk põhjust ühe hoobiga.
Meeldis. Kohati isegi väga:)
Ei saa end jälle kuidagi taltsutatud ja lausa pean mõned mõtted välja kirjutama.
Järgnev lõik oleks nagu minust kirjutatud või võiks olla vabalt ka minu kirjutatud, kuna olen tihti väga sarnaseid mõtteid mõlgutanud:
"Ma ei kujuta ette, kuidas jõuavad inimesed veel Facebooki teateid kribida ja pilte üles riputada ning teiste kirjutatut lugeda... Ühe sõbrannaga suudan sel teemal alati vaidlema minna - tema leiab, et peaksin silmad peast häbenema, kuna mul neis võrgustikes kontosid pole. Kui sind pole Facebookis, siis pole sind olemaski...
Ega ma päris täpselt muidugi ei tea, millest ilma jään, aga ausalt öeldes ei kujuta ma ette, mille arvelt ma veel seal suhtlemiseks aega peaksin leidma...
Põhiline on aga see, et ma pelgan - seoses Facebooki kontoga tekiks juurde veel üks kohustus, millel silm peal hoida, veel miski, mille võrra natuke vähem keskenduda, miski, mille võrra olla pealiskaudsem. Pelgan tühises infotulvas lahustuda ja minetada viimsegi isikupära, kaotada niigi kaduma kippuv sõna-sõnalt lugemise oskus - kui oluline on kõigest võimalikult ruttu mingi ülevaade saada, siis muutub see, kuidas ja milliste sõnadega informatsioon edasi on antud, üha tähtsusetumaks. Ometi mäletan, milline nauding on suurepäraselt sõnastatu lugemine. Aga selleks peab aega olema. ...
Küllap erialaselt oleks Facebookist kasu minulgi, kuid meelelahutajana ma seda sõltuvust ei vaja."
Ja mida edasi, seda enam avastasin järjest-järjest selliseid mõtteid-ülestähendusi, millega elus ikka aeg-ajalt kokku puutume. Kes vähem, kes rohkem. Jah, võib-olla mõni ka üldse mitte... Siinkohal ei hakka ma arutlema süžee-teemal või pea/minategelase käitumis- ja tegutsemismotiivide üle. See on omaette teema. Hoopis rohkem lähevad mulle korda sellised üldinimlikud mõttekäigud, mida ilmselt tänases kiirustavas maailmas suur osa inimesi, et mitte öelda - enamus, lugeda ei viitsi või siis sellest aru ei saa ehk ei tahagi saada. Ja nii võiksin ma vabalt pool raamatut siia ümber kirjutada. Et aga veidigi piiri pidada, siis vaid mõningaid noppeid raamatust:

"...Sõna jõud on tohutu ning vahe tõe ja vale vahel võib nii mõnigi kord olla eeskätt tõlgendamise küsimus."
"Ilmselgelt tuleks suuremat keskendumist harjutada. Aga harjumuste jõud on ju uskumatult tugev, kas on üldse mõtet petta end enesemuutmise lubadustega? Võib-olla aitab sellestki, et mõni puhas, lihtne ja just seetõttu täiuslik maitse, heli, lõhn, vaade või puudutus vahel ootamatult ja erksalt meenutab, mis tunne on olla kõigi meeltega just selles hetkes."
"Enamik eestlasi - vähemalt enamik neist, kes täiskasvanuks saanud stagnaajal - on harjunud oma tundeid ohjes hoidma. Kui tal ka on hea meel mõnd tuttavat kohata, ei löö ta nägu juba eemalt siirast rõõmust särama, paremal juhul kerkib pisut üks suunurk. Ei mingeid ülekeevaid eneseväljendusi, mis võiks tõsiseltvõetavust vähendada. Oleks justnagu piinlik jätte endast kerglase inimese mulje? Kas me häbeneme oma emotsioone, sest neid võidakse tõlgendada nõrkuse tunnusena? Või on see ikkagi eeskätt kultuuritausta ja kasvatuse küsimus.
Kallistamise ja vaimustusest huilgamisega saavad täiesti komplekivabalt hakkama peaaegu kõik noored, aga ka hulk vanemaid inimesi. Need, kes kallistamise ja kiljumisega hakkama ei saa, kipuvad üldise kohustusliku tunnetenäitamise hetkedel küll veelgi enam krampi minema. Kui tead, et pead hea enesetunde ja tuju märgina naeratades iga hinna eest võimalikult palju hambaid paljastama, siis võib jõuetusest isegi see suunurk alla vajuda, mis muidu muiet tähistaks."