"Hirmu loor"

Samia Shariff. Hirmu loor.
Kirjastus: Sinisukk, 2022
364 lk.
Tõlkinud: Mari Vallik
"Valge sari"

Teen kiirelt jälle siia ühe (vahe)postituse. Lugesin kahe õhtuga selle õudselt põneva (no teate ju küll - õudne ja põnev! Päriselt!) raamatu läbi.
Kuigi olen endale korduvalt tõotanud, et ma ei loe enam selliseid raamatuid, aga ma ei tea, mis mul viga on, et ei suuda seda lubadust pidada.
On mul masohhistlikke kalduvusi? Kas ma naudin teiste inimeste kannatusi? Selliseid murelikke küsimusi esitan siin juba lausa...
Üks on kindel - ma ei naudi teiste inimeste kannatusi. Kaasa elan aga küll. Ja need päriselu uskumatud juhtumised - need on nii ehedad ja vahetud ja päris... Ja ma ikka ei suuda uskuda, kuidas meie 21. sajandil ikka veel sellised asjad juhtuvad?!? Aga elu, mis muud...
Kui lugeda niisuguseid raamatuid, mis on naistevastasest vägivallast, julmusest, ahistamisest, siis tekib mul alati (õigustatud) küsimus - kuidas üldse võivad Läänemaailma (Õhtumaade) inimesed rääkida oma vabaduste piiramisest, kui nad ei ole kogenud midagi sellist, millega on kokku puutunud ja koos elanud "Valge"-sarja naised?!? Ja kui nad räägivad, siis millest nad õigupoolest räägivad?!?

Möönab Samiagi, kes on prantsuse-alžeeria päritolu naine:
Kas vabade maade naised on teadlikud, kui õnnelikud nad on? Ma ei usu seda, sest selleks, et hinnata vabaduse tõelist väärtust, peab olema vabadusest ilma jäetud.

Ja veel:
Olin saavutanud eesmärgi, mis oli minu samme viimased paar aastat juhtinud: vabadus. See on hindamatu privileeg, mis peaks olema iseenesestmõistetav kõigile naistele.

***
Paariks tunniks õnnestus mul unustada oma mured ja ajada kõik kurjad mõtted minema. Sel ööl magasin ma rahulikult, muretsemata homsete raskuste pärast.

***
Mõni aeg hiljem kolisime lõpuks päris oma korterisse. Tasapisi, iga päev natuke unustasid lapsed meie ühised rasked ajad. Minu viis last on õnnelikud, et nad on kanadalased. Nad on leidnud palju sõpru ja kolm nooremat räägivad prantsuse keelt juba Quebeci aktsendiga.
Ma soovin, et kõik rõhutud naised kogu maailmas võiksid ühel päeval tunda end vabana ja kogeda samasugust õnne nagu mina praegu. Ma usun siiralt, et kõik minu varasemad õnnetused muudeti lõpuks suureks õnneks.
Mis siis, kui see on hind, mis tuleb õnne eest maksta? Jah, ma olen palju kannatanud, kuid nüüd naudin iga rahuhetke, mida maailm mulle pakub. Ma olen vaba naine, ma tean seda ja ma olen seda väärt.
Varem arvasin, et mul on kõik olemas, kui mul ei olnud midagi; täna ei ole mul eriti midagi, kuid ometi on mul kõik, sest mul on vabadus. Ma kaotasin kõik, mis mul oli, et saada kõik see, mida mul kunagi ei olnud.
Täna elan ma oma perega rahulikku elu tagasihoidlikus korteris, Montreali lääneosas asuvas vaeses linnaosas, kuid ma ei vahetaks seda mingi hinna eest oma Alžeeria lossi vastu.

"Minu Goa"

Järgmine suvelugemine, sedapuhku siis Minu-sarjast. Kahjuks sai ka see nii loetud, et väljakirjutused jäid tegemata. Lõppu lisan paar lõiku Petrone Prindi kodulehelt.

Anne Vetik. Minu Goa: päike, penid ja pina colada.
Petrone Print, 2022
168 lk., 8 l. ill.

Goa - India väikseim osariik. Aasia, mis mind absoluutselt ei köida.
Lugeda oli aga täitsa tore. Las teised seiklevad ja jagavad oma muljeid.
Sain taas kinnitust, et mul sinna asja ei ole:)

Raamatu tagakaanelt saame teada:

Olen jõudnud Goa lennu väravasse. Siin on viiekümnendates aastates tädid esoteerilise tulukesega pilgus, kaelas korralikult energiaga laetud kristallehted. Seina äärde põrandale on pesa teinud päevinäinud rastapatside ja kõrvatunnelitega seljakotirändurid, kapsaks loetud „Lonely Planet“ näpus. Vene rahvusest inimesed joovad rõõmsalt viina ja arutavad, kas sel aastal on kohapeal kõik vanaviisi või tõstis majaperemees hinda.

Valgustatud nägudega joogatarid teevad väikest lennueelset venitust ja karmapuhastust. Sealsamas istub, kallis läpakas süles, IT-guru, kes lendab koju vanaema sünnipäevale ja kirjutab veel viimaseid koodiridu. Veidi närviline keskealine paar, safaririided seljas ja Taj Mahali tutvustav brošüür käes, vahib kogu seda tsirkust, nägudel ilme: „Äkki oleks pidanud ikka Türki minema?“ Aga mina?

Olen Anne, moe- ja kunstikriitik, juhtinud paari telesaadet, rännanud maailmas siin ja seal, murdnud teel mõned südamed ja muidugi ka enda oma. Nüüd olen astumas Goa lennukile, plaanides lähema kuue kuu jooksul tegeleda keskkonnateemadega ning eelkõige varjupaigakoerte kantseldamisega.

***

Koeratempli päevakavva kuuluvad hommikusöök, ujumine, jalutuskäigud, puugid, koerte sotsialiseerimine, „väljakutsed“, kui mõni kohalik elanik või turist leiab tänavale jäetud kutsika või vigase koera, ning külaliste vastuvõtt. Kavva võivad ilmuda ka arstilkäigud, kui mõni koertest loiuna paistab. Need ülesanded pole just kontimurdvad ja mulle loomasõbrana pigem meeldivad. Minu meelest on Koeratempli asukatel tore elu, kuigi neid on meie territooriumi jaoks veidi liiga palju ja see tekitab tülisid, täpsemini korralikke koerakaklusi.

***

Hipivaim on Goasse nii sügavale juurdunud, et nakatab enam-vähem kõiki, kes siia jõuavad ja pikemaks kui paariks nädalaks kohale jäävad. Minu tavapärast Tallinna-soengut asendavad juba paar päeva pärast saabumist kookosrasvased patsid. Kõik uustulnukad alustavad oma Goa-elu veidi ebalevalt, desinfitseerivad käsi (India on ju nii „räpane“), uurivad, ega toit pole liiga vürtsikas, ja püüavad püsida hüdreeritud ja deodoreeritud. Kuid juba mõne päeva möödudes märkavad nad, et polegi hommikul esimese asjana käsi pesnud. Mina märkasin, et kratsin rannakoeri, mõtlemata tuhandele võimalikule haigusele, mis mind rünnata võiksid. Ja kui isegi Goa asjaajamiste tempo enam endast välja ei vii, oledki hipi valmis.

"Monogaamia"

Püüan nüüd hakata tasapisi ja tagantjärele üles tähendama oma suviseid (ja võib-olla veelgi varasemaid) lugemisi. Ühega siin juba alustasin. Nüüd siis pöördkronoloogilises järjekorras hakkan minema või eks paistab, kuidas kujuneb...

Sue Miller. Monogaamia
Inglise keelest tõlkinud Piret Frey
Tallinn: Vesta, 2022
299 lk.

Raamatu tagakaanelt loeme:
Kaasahaarav ja sügavalt puudutav romaan abielust, armastusest, perekonnast, õnnest ja kurbusest.

Kesksel kohal on abielupaar Annie ja Graham, kellel on ühine tütar Sarah, Grahami esimene abikaasa Frieda ning nende poeg Lucas (koos oma abikaasa ja hiljem ka väikese tütrega). Ootamatult sureb Graham... Keset suurt ja sügavat leina saab Annie teada, et mees on teda petnud. Toimetulek leina, reetmise ja kõige sinna juurde kuuluvaga, seda saame raamatu lehekülgedelt lugeda.

Ühe tähelepaneku tahaksin veel kirja panna. Miskipärast eeldatakse, et lapsevanemad on kohe oma vastsündinust vaimustuses ja et nende lapsuke on kõige ilusam, armsam jne. Emade puhul see ilmselt nii ongi, kuigi arvan, et ka siin on erandeid, sest olgem ausad: vastsündinud ei näe sugugi kenad välja... Isade puhul -  raamatus tunneb just värske isa Lucas oma tütre sündimise järel selliseid vastakaid tundeid, et ta ei suuda armastada seda olevust. Seda ei saa talle sugugi pahaks panna, kuigi lugemisel oli mu esmane reaktsioon, et mis mõttes?!? Kui ma järele mõtlema hakkasin, siis mõistsin tema tundeid ja reaktsioone väga hästi.

Ikka sealtsamast raamatu tagakaanelt:
Sue Miller on tunnustatud ja lugejate seas armastatud Ameerika kirjanik, kelle trumbiks on maitsekad ja teravalt realistlikud kirjeldused tänapäeva perekonnast.

Kui midagi ette heita, siis kohati just see "armastatud ameerikalikkus" häiris ja ma ei tea, kas autor kasutabki sellist sõnavara (Ameerikas tavaline ehk?) või on see tõlketeema - üks "keppimise" jutt käis pidevalt. See on minu meelest nii labane väljend ja riivab igakord.

Mida see "monogaamia" siin täpselt tähendas, see jäi mulle küll pisut arusaamatuks, aga ega kõik ei olegi nii andekad😀

Aga muidu oli täitsa tore lugemine.

Sügisvärvid

Ühel päeval, möödunud nädalavahetusel, võtsin taas telefoni välja, et mõned klõpsud teha.

Loodus (aed) on veel (või juba?) täiesti värvikirev. 

Ilusat ja imelist saabuvat sügist!

"Minu Kalamaja"

Piret Tali. Minu Kalamaja: hipsteriks saamatu
Petrone Print, 2022
288 lk., 8 l. ill.

Minu viimane loetud raamat Minu-sarjast ja üldse.
Kajastan selle siin kohe ära, muidu tuleb uus kultuurikiht peale.

Mõnus lugemine. 
Salapärane Kalamaja. Pisut müstiline, ajaloohõnguline, mingil hetkel suisa kriminogeenne, boheemlaslik, hipsterlik, arenev... Seda loetelu võiks jätkata...

Mul ei ole Kalamajaga mingit otsest ja isiklikku seost. Nii ma vähemalt arvasin esimese hooga. Aga! Tuleb välja, et mu juuksur paikneb Kalamajas (Kotzebue tänaval), mu sugulased elavad Kalamajas (Niine tänaval). Ja sõbranna elas kunagi Köie tänaval. Seal on Salme kultuurikeskus, kus olen korduvalt käinud (peamiselt teatrietendusi vaatamas). Lennusadamast rääkimata. Ja muidugi Balti jaam koos Balti jaama turuga! Nii et seoseid kui palju!

Kalamaja selts. Kalma saun. Kalju kirik. Need kolm sõnaühendit jäid meelde kui Kalamaja maamärgid.

Mitte ridagi ei kirjutanud ma seekord raamatust välja. Kuidagi kiiresti läks see lugemine ja juba oli ka raamatukokku tagastamise aeg käes, nii et illustreerivaid näiteid ei tule. Aga loetagu! Julgen soovitada küll! Siin on nii Kalamaja kui ka autorit.

Puhas puhkus Pühajärvel

Just sellist pealkirja kandis pakett, mille me võtsime😊

Pühajärve Spaa ja Puhkekeskus - koht, mida julgen soovitada, kui tahta rahu ja vaikust.

Veekeskuski oli peaaegu privaatne, saime mullivannis mulistada nii et nahk krimpsus😂. Meile sobis! Kuigi ega seal muid erilisi atraktsioone ei olnud. Lisaks mullivannile ujumisbassein ja lastebassein(id). Isegi saunad olid riietusruumide juures, meestele ja naistele eraldi. Aga mulle sobis ka see! Sain sealgi rahulikult ja üksinda(!) mõnuleda. 

Kaunis loodus ja maaliline Pühajärv on vaid boonuseks. Ja ilusad suveilmad!

Sellest toredast reisist "lõunaosariiki" möödub kohe kuu aega. Ja siis oli veel tõeline suvi ja SOE! See näitab taas, kui kiire on kogu aeg ja arvutisse üldse ei jõua. Ainult mingid hädavajalikud, möödapääsmatud asjad saab siin ära aetud... Ei midagi isiklikku...

No nüüd siis mõtlesin, et annan endast taas veidi elumärki.

Kohe on käes ka kalendrisügis. Tundub, et hakkab juba ka mõjuma - on selline tõbine tunne: kurgus kriibib ja nina on nohune... Näis, mis seis hommikuks on. Kas saab tööle või tuleb kodus konutada ja haigusleht võtta.

Lõppu veel mõni foto:

Vaade meie toa rõdult ühele...

...ja teisele poole

Vaat' selline mõnulemine😊

Niisuguse lugemispesa tegin endale...

Ja meie toake...

Puhkus vol 2

Olen täitsa elus! Ja enam-vähem terve ka! Kui kedagi peaks huvitama😉
Ehk keegi ikka vahel tunneb mu vastu huvi või midagi taolist...😏 Ja/või käib siin lugemas.

Aga et siis - puhkus! (nüüd juba taas otsakorral, ei, tegelikult ikka täitsa läbi kohe, kui täpne olla).
Mõttes oligi täiesti aeg maha võtta ja puhatagi.
Eeldused ei olnud küll kahjuks soosivad.
Reede, nö pühade laupäev, viimane tööpäev oli väga tüütu... Tööle keskenduda enam ei suutnud, eks oli ka palav ja umbne, aina lobisesime ja lootsime varem miema saada. Õnneks lubatigi paar tunnikest enne kella kukkumist. Jee! Niigi palju siis.

20. augustil pidi mu kodukandis taas hoovikohvikute päev olema (ja oli ka muidugi!) ja juba teist aastat ka kirikuaia kohvik. Hakkasin siis selleks valmistuma. Kõigepealt poeskäik, veel mõned vajalikud asjad olid puudu. Küll oli  hea, et otse töölt tulles poest läbi läksin. Pärast või kuskil vahepeal poleks enam jõudnud. Küpsetasin juba oma traditsioonilist kreekapärast hakklihapirukat ja marjapirukaks(koogiks) muundunud ploomi-mandlipirukat. Linnakodus tundus see küpsetamine mõistlikum ette võtta. Odavam elekter. Ja lihtsam transportida kahte pirukat, kui hulka toormaterjali. Ma ju ei ole autoinimene, nagu te teate.
Tunnid kulusid, lendasid linnutiivul, uskumatult, liiga kiiresti. Lõpuks sai siiski kõik vajalik enam-vähem tehtud ja maale start. Trollile, rongile. Palusin auto rongijaama vastu, sest õhtul kümne ajal on juba pime ju! Ja kogu selle tavaariga pimedas koperdada üsna tüütu ja vaevaline.
Nii, sellega sai reede läbi.
Laupäeval ärkasin 8 ajal ja hakkasin soolaseid (sinihallitusjuustu) küpsiseid tegema, küpsetama õigupoolest, sest taigna tegin juba linnas valmis. Aa, ja siis veel halvaa-küpsise maius, selle mötserdasin ka eelmisel õhtul kokku ja hommikul kallasin šokolaadiga üle.
Aeg lendas taas hirmsal kiirusel. Juba oli vaja end minekuks valmis seada. Lõikasin veel pirukad lahti, aluste peale valmis. (Nöök ikka ka: marjapiruka põhi sai liiga rabe, pudises mis hirmus. Panin peaaegu igale tükile tsellofaani alla, et ikka kuidagimoodi koos püsiks...)
Minu ülesandeks oli ka laudadele lilled+vaasid organiseerida. Talijorjenid läksid taas loosi! Ja nagu tellitult oli tuul platsis! Nagu möödunud aastalgi. Linikud laperdasid ja lilled lendasid vaasidest välja ja koos vaasiga ümber... Aga korda läks see üritus. Rahvast oli täitsa korralikult. Toitu jätkus.
Boonuseks oli veel ilus orelikontset kirikus.

AGA! Ma pidin ju ikka puhkama!
Jaa, raske oli end puhkuselainele saada...
Siiski paar-kolm päeva see mul õnnestus.
Sõitsime Pühajärve kaldale. Mõnusad spaa-protseduurid. Logelemine. Molutamine. Lugemine. Maitsvad toidud. Jalutuskäigud. Superilus ilm. Pühajärv. Maaliline loodus. Mida sa hing veel tahad!
Kolmandal päeval juba tundsin, et küll nüüd juba puhkaks, et juba oskan... Ent siis tuli tagasi sõita...

Neljapäeva hommikul oli juuksuriaeg, aeg endale. Ja õhtul lubasin endale Jaan Tätte kontserdi. See tuli koju kätte ja puha tasuta. Nii et patt oleks olnud mitte minna. Tätte oma eheduses ja muheduses ja vanas headuses! Nauding!

Edasi tuli juba taas argipäev (reede jne) oma lõputute tegemistega, mil ei ole hool ega hoobil vahet.

Tänaseks olen jälle töölaua taga. Ja ootan uut puhkust!

Selline aruande stiilis jahumine, jauramine siin siis täna augusti peaaegu viimsel tunnil...

P.S. Lugesin raamatut "Armastus", autor Loone Ots. Oli hea!