Minu Viin

Triinu Viilukas. Minu Viin: 1700 kilomeetrit ja 17 aastat

Üle hulga aja taas üks tõeline pärl Minu-sarjas. Nautisin iga lehekülge. Milline ilus sõna- ja keelekasutus! Aitäh, Triinu suurepärase lugemiselamuse eest!
Kohtusin raamatus ka tuttava inimesega. Väga suure tõenäosusega. No kui palju Eesti juurtega Ruth'e ikka Austrias on, kellel vend Mikk?!?:)

Ja nüüd on  mul taas suur probleem - tahaks pool raamatut siia üles (või ümber) kirjutada. Siin on lihtsalt nii palju häid ütlemisi. Eks ma püüan ennast ohjeldada, aga kindlalt ei luba midagi.

Emakeel on keel, mis puudutab hinge. Keel, mida olen üritanud edasi pärandada pojale, et tal oleks taskus võti, millega pääseda ligi eesti kultuurile. Võti, mille abil olla osake sellest tillukese maa iseteadlikust ja suurte sihtidega rahvast. Austerlane on ta Viinis üles kasvades niikuinii.
Suved Eestis on paradiis. Ma saan suhelda keeles, mis puudutab mind füüsiliselt! Keeles, mida ei pea tõlkima. Keeles, mida ma lihtsalt tunnetan. Kogu kehaga.

Kallid Viini elanikud, te ei tea, mis on tali. Viinis jääb see peaagu igal talvel taeva!

Ma ei tea, kas Strauss oli paadunud romantik või mõnuainete mõju all, kui ta oma valsi "Ilusal sinisel Doonaul" kirjutas, aga... Viini Doonau ei ole sinine. Mitte kunagi. See on roheline, hall või pruun. Aga mitte sinine.

[...kui olin lõputõusu võtmas ning ähkimise ja puhkimisega kõigile reetnud, et mägede laps ma olla ei saa]. Sest austerlased ei ähi ega puhi. Nemad matkavad. 

Loomaaed, pargid, Doonau. Viin on roheline linn ja seda tiitlit ta kergelt käest ei anna.
Kui on vaja panustada linnalooduse ja selle mitmekesisuse hoidmisse, siis ta tegutseb. Ta taipab, et liigne korrastatus ajab teatud süsteemid looduses rivist välja. Kõiki kände ei ole hea välja tõmmata, muist peab jääma kõdupuiduks põdrapõrnika vastsetele. Ning ära viimata lehekuhilasse sätib siil end meelsasti talveunele.
Jah, viinlane ei ole sedasorti inimene, kelle maailmaparandamise ideed kõrtsiuksest ja õlletoobrist iial kaugemale ei jõua. Ta tegutseb reaalselt. Mõnes asjas, nagu näiteks digiareng, on viinlane skeptiline ja aeglane, aga kuvandit Viinist kui rohelisest linnast ei ole ta nõus ohtu seadma.

Ronald on sedasorti kuju, kes igatseb taga suursugust keiserlikkust ja elu, milles on esikohal ilu ja nauding. Oma naise kohta ütleb ta hellitavalt "minu auväärne tulevane kolmas eksnaine".


Muide, kas teadsite, et kuulus jõululaul "Oh Tannenbaum" räägibki nulupuust, mitte kuusest. Tanne tähendab nulgu ja kuusk on Fichte. 
[Jah, mina teadsin küll. Eks ikka ole vahel nalja tehtud - "oh nulupuu, oh nulupuu, kui haljad on su oksad". Kõlab ju päris naljakalt?!?)

Viini linn, sa täitsa meeldid mulle, aga suudad mind ikka ja jälle üllatada.

...ehtne viinlane on pahuras meeleolus ja ebaviisakas, kasutab ohtralt sõna oida ega hooli millestki muust peale oma mugavustsooni. 
Oida on tegelikult nüansirikas sõna. mida samamoodi nagu eesti ja soome väljendid "no nii" ja no niin kõlbab kasutada igas situatsioonis.
No nii (hakkame minema). No nii (kelle kord on täna muru niita?). No nii (ma ju ütlesin, et hakkab sadama). No nii (kõht on täis). No nii (koer pissis tuppa).
Ka viinlaste Oida ehk vana(mees) võib olenevalt kontekstist peegeldada sõimu, üllatust, rõõmu, pahameelt, igavust, valu, kannatamatust... Tähendusvarjundi annab intonatsioon ja konkreetne situatsioon, aga üks on kindel - kellegi võõra suust seda sinu poole kosta ei tohiks.

Eestlastel on komme välja öelda, mis ei meeldi, viinlaselt ei kuule iialgi negatiivset tagasisidet. Kui nad midagi hindavad, siis annavad sellest ka teada.

"Kas tuled kunagi tagasi ka?" uuritakse minult ikka ja jälle. Nii omad kui ka võõrad. Nii eestlased kui ka austerlased.
Teate, ma ei ole Eestist kunagi päriselt lahkunud, ma lihtsalt elan Viinis. Viin on justkui peene käega skulptor, mis on paljude kohtumiste ja kultuurierinevuslike seikade kaudu mulle mõned omadused lisanud ja mõned ära võtnud, voolinud mind oma näe järgi, puudutanud veidi siit, veidi sealt. Vahel ärritanud, vahel paitanud, aga kes on kokkuvõttes teinud minust rohkem eestlase, kui ma eales varem olnud olen. 

Raamatu lõpus on terve peatükk nõuandeid ja soovitusi Viini külastavale turistile, kuhu minna ja mida vaadata. Praegu tundub mulle see küll väga suure kingitusena, sest plaanis on kevadel Austriasse reisida. Kuigi kardan, et omal käel ei jää seal suurt aega ringi vaadata, kuna ma eelistan (ikka tõelise turistina!) organiseeritud reisi. Kuigi vähehaaval tahaks juba natuke rohkem iseenda soovidega arvestada ja oma tempos kulgeda.

Tänulikkus

Hiljuti oli mul vaja jagada mõtteid tänulikkusest. Otsisin endale kinnituseks materjale, millele toetuda. Üht raamatukest, mis ilmunud sarjas Südame aiad, jagan lahkelt teiegagi.

Elizabeth Clare Prophet. Tänulikkus.

Tänulikkus avab külluse ukse. Kui hakkad oma õnnistusi kokku lugema, leiad, et sul on nii palju seda, mida lahkelt ära anda, ja endalegi jääb veel küllalt.

Luba tänulikkus oma elu valupunktidesse. Peatselt märkad hämmastusega, mil määral suudad kontrollida ennast ja olukorda.

Võta harjumuseks kaasinimesi kiita ja tunnustada. Täna neid toetuse eest, olgu selleks hea töö või päikseline suhtumine. Mida enam sa head esile tood, seda enam näed selle kordumist.

Hakaku su süda kiiremini lööma tohutust rõõmust ja tänutundest väikeste asjade üle, mida inimesed teevad, aknast sisse paistva päikesekiire üle ning armastavate sõprade ja perekonna üle.

Enne kui päev õhtusse jõuab, jaga palves kõiki oma muresid ja täna kõige hea eest, mis päeva jooksul sulle osaks sai. Siis Jumal teab, et oled tänulik ja milliseid lahendusi sa vajad.

Naeratus on märk tänulikust südamest.

...Tänulikkus on hinge peenhäälestus.

Parandada elavaid

Maylis de Kerangal. Parandada elavaid.

Vahel eksib mu lugemislauale, lugemisnurka, öökapile või rongilektüüriks ilukirjandus. Nii oli ka selle raamatuga. See oli vist esimene kokkupuude Tänapäeva kirjastuse Punase sarjaga. No igatahes olin kunagi raamatukogus ennast sellele järjekorda pannud. Kokkuvõte tagakaanel oli intrigeeriv, põnev.
Esimest lehekülge lugedes olin ma tõsises hämmingus. Ma ei suuda seda lugeda, mõtlesin. Terve lehekülg oli üks lause! Et nagu - mis mõttes? Ma olin üks suur küsimärk ja pidin raamatu juba käest viskama. Annab ikka lühemaid lauseid moodustada ja punkt on täiesti aktsepteeritav kirjavahemärk lause lõpetamiseks. No nii ma mõtlesin. Jätkasin siiski vapralt lugemist. Ja siis hakkasid sündmused hargnema. Haarasid endaga kaasa. Võib-olla harjusin ka kirjutamisstiiliga. Igal juhul see enam ei häirinud. Lehekülg lehekülje järel läks lennates.
19-aastane noormees, surfar. Liiklusõnnetus. Ajusurm. Elundidoonorlus. Üks ööpäev lähedaste, meditsiinitöötajate, elundi siirdamist ootava patsienti(de) elus. Väga detailirohke. Hästi kirjutatud. Ei olnud hirmutav. Mõtlemapanev - seda kindlasti.

Virumaa Teatajas on Marju Lina kirjutatud arvustus, mida tasub lugeda.

Aastat lõpetades

Kõik teevad igal pool aastakokkuvõtteid ja see loob tunde, nagu peaks ka... Et nagu hakkakski midagi lõppema, aasta või nii...
Nojah. Seda olen ka kuulnud, et paljudele ei tähenda kalendri(s toimuv aasta)vahetus midagi. Hoopis 1. september toob kaasa kõik uue. Nojah. Jäägu igaühele tema arvamus ja eks omamoodi õigus ole nii ühtedel kui teistel.
Eks ikka kiputakse aasta lõpus möödunule joont alla tõmbama ning siis uueks aastaks suuri, enneolematuid ja kaugeleulatuvaid plaane tegema. Nojah, ütleks sellegi peale.
Ei anna enam endale mingeid lubadusi, veel vähem teistele. Tuleb ikka see, mis tulema peab. Paljud asjad on juba ette ära määratud minust sõltumatult. Seejuures ei taha ma kõlada kui fatalist. Lihtsalt, kui kuulud kuhugi kollektiivi, gruppi, millisesse kooslusesse iganes, siis paratamatult on igal pool omad plaanid, ettevõtmised, üritused, mis on aegsasti kalendrisse kirja pandud ja mis sind vääramatu jõuga tabavad tahes või tahtmata. Paratamatult tuleb siis omad isiklikud soovid, tahtmised jms sellega kohandada, kuhugi vahele mahutada... Selles plaanis tahaks rohkem nö isiklikku vabadust. Aga - see tähendaks omakorda enda vabastamist igasugustesse (kohustavatesse) kooslustesse kuulumisest.

Niisiis ei hakka ma siinkohal tegema suuri kokkuvõtteid oma möödunudaastastest saavutustest või ebaõnnestumistest. Ehk uue aasta hakul, kui viitsin sellega tegeleda (rõhk sõnal kui).

Siinkohal märgin vaid, et tahaks rohkem käsitööd teha ja rohkem lugeda.
Tänase päeva seisuga on mul pooleli kaks raamatut, üks toredam kui teine. Nendest siis juba uuel aastal.
Käsitöö lainel sain ka veel enne jõulu õmblusmasinale hääled sisse ja vuristasin paar lina poest ostetud voodipesukomplektide (padjapüür-tekikott) juurde. Nipet-näpet veel lisaks. Aga ootamas on voodi- ja diivanikatete "projekt", esimene juba aastaid (!), teine pisut üle aasta (vist!). Ei tea, millal saabub see tore hetk, kui ka endale midagi saan lubada...

Olgu siis teil kõigil tore aastavahetus ja tulgu uus ikka parem, rõõmsam, õnnelikum!

Üks üsna sõltumatu õitseja ja rõõmuvalmistaja siia lõppu ka:

Minu Malta

Ingrid Eomois. Minu Malta: väike ja vägev

Raamatust saab põhjaliku ülevaate Malta ajaloost ja kultuurist. Silma torkab autori eriliselt suur botaanikahuvi. Väga põhjalikult kirjeldatakse erinevaid Malta taimi, mille nimed tuuakse lausa ladina keeles ära ja eestikeelsed vasted pärinevad botaanik Urmas Laansoolt. Palju on juttu ka toidust.
Näha kohe, et tegemist giidiga, kes laseb faktidel pudeneda kui küllusesarvest. Ehk õige pisut jäigi häirima selline õpetlik toon või pedagoogiline stiil. No eks üht-teist oli veel, aga las see jääda, ei hakka pirisema:)
Mulle väga meeldis see lõik, mille kohe sissejuhatuseks raamatust välja kirjutasin. Kardinad! Oi, kuidas ma fännan kardinaid:) Nii linnas kui ka maal - kardinad peavad olema ja kui pimedaks läheb, siis tuleb need ka kindlasti ette tõmmata!:)
 
Paari päeva pärast tuleb Conradi tuttav mulle appi kardinaid panema. Ikka näib veel ebareaalne, et selles kahhelkivi-kuningriigis ma nüüd elangi, tundub, et kõik toimub kellegi teisega ja olen pelgalt kõrvaltvaataja. Aknad saavad tihedad tüllkardinad ja paksud läbipaistmatud aknakatted. Kui aknad on kaetud, on toas justkui põhjamaine hämarik. Töö tehtud, üritan kardinaid eest ära tõmmata, et tuppa veidigi valgust lasta. Minu imestuseks on tüllkardinad otstest kinnitatud ja akna eest ära ei käigi.
"Ots on kinni jäänud, ole hea, aita mul see lahti teha," palun abilist.
"Miks? Neid kardinaid ei võeta kunagi eest, naabrid vaatavad ju muidu aknast sisse." 
Olen harjunud koduga, kus kardinaid ette ei tõmmata ja männipuud elamist uudishimulike pilkude eest varjavad. Õhtupoolikul kükitan rõdul ja vaatan üle kitsa tänava naabrite korterelamute aknaid. Kõikidel on kardinad siivsalt ees, justkui püüaksid nad säilitada viimast kaduvväikest privaatsustera. Maltal mõistan kiiresti, et kuna sel väikesel kaljutükil on elanikke rohkem, kui võimalik tundub, ei ole keegi siin kunagi üksinda. Isegi kui olla omapead kodus, aimab alati inimeste kohalolekut. Läbi seina kuuleb naabrite juttu ja televiisorit, tänaval putitab keegi mootorratast, garaažis kopsib keegi riiulit ehitada. Inimesed, igal pool inimesed. Maltal elab ühel ruutkilomeetril keskmiselt üle 1500 inimese, mis teeb Maltast ühe tihedamalt asustatud paiga kogu maailmas. Eestis elab igal ruutkilomeetril inimesi keskmiselt üksnes kolmekümne kandis. Omaette olemise võimalus, mida Eestis endastmõistetavana võtame, on Maltal harv luksus.

Malta sõjavägi on üsna kummaline umbes kolme tuhande liikmega organisatsioon. Kohustuslikku sõjaväeteenistust, nii nagu Eestis, Maltal pole ning mehed ja naised, kes sõdurikarjääri valivad, teevad seda vabast tahtest.

Malta keel kuulub semiidi keelte hulka.
Maltalased on "poliitika- ja valimiste hullud".

Malta üks ajaloolisi nimesid, Melita, pärineb kreekakeelsest sõnast "mesi" (meli).

"Lähme üles hullumajja tagasi, parem vaielda elavatega kui tegeleda kummitustega!"

Järjekord liigub jõudsalt ning peagi ulatab paadimees meile oma krobeda käe ja suunab meid ritta kitsale paadipingile. 

Täname pererahvast, kallistame perenaist, ostame kaasa vabalt aias ringi timpsivate kanade mune ja asutame end ägisedes teele. 

Olen mina ka koos sõbranna ja kolleegiga "sõnameister", aga paari koha peal haarasin ÕSi järele, et kas tõesti on selline sõna kasutusel ja tuleb välja et ongi! Oh, kui äge see meie eesti keel ikka on!!!

Mõnusaks soolaseks ampsuks on juustu juurde kapparid - Vahemere regioonis laialt levinud taim, mille marineeritud või soolatud pungad sobivad ideaalselt nii pastakastmesse, pitsa peale kui ka kalatoitude kõrvale. 

Lisaks kapparitele - kitsejuust (gbejna), oliivid, Malta leib (hobza), Malta küpsised (galletti). Kannoli - õlis krõbedaks küpsetatud ja magusa ricotta-juustu seguga täidetud tainatorud. Fenkata - küülikuliha õhtusöök suurele seltskonnale.

"Kas te teadsite, et jaanileivapuu seemneid kasutati kunagi ka kalliskive kaaludes ?"
... "Seemned on kõik sama kaaluga ja sellest on tulnud vääriskivide kaaluühik karaat, 0,2 grammi. "Karaat" on kõlalt sarnane puu ingliskeelse nimega - carob." 

Jällegi üks tore lugemine ja kindlasti üks maanurk, kuhu tasuks kohale minna!

Minu Kuuba

Rain Urbsalu. Minu Kuuba: kaheksa kuud salsarütmis.

Taaskord Kuuba. Esimene tutvus Kuubaga sai tehtud mõned aastad tagasi, kui lugesin raamatut "See ei ole minu Kuuba". Ilmselt seetõttu oli põnevus veidi jahtunud, ent mingit seletamatut värskust õhkub tollest kaugest sotsialismist läbiimbunud maanurgast ometigi.
Mis hetkel meenub? No näiteks see, et kaubandusest vett saada oli peaaegu võimatu, neis lettides haigutas tühjus, ent rummi oli lademetes isegi laste mänguasjade poes. Ühistransport liigub, aga millal, see pole teada. Bussisõit maksab iseenesest 0,4 Kuuba peesot, mis teeb 2 eurosenti ja on seega põhimõtteliselt tasuta. Kuubalased ei viitsi eriti jala käia. Selleks puhuks kasutatakse velotaksot (millel oli küll veidi teistsugune nimetus, mis mulle hetkel ei meenu), mis on suhteliselt kallis. Aga mugavus ikka üle kõige! Palju ja pikki maid sõidetakse ka veoauto kastis. See tõi mulle meelde rohkem kui 15 aasta taguse Kihnu reisi, kui meid ka veoauto kastis saarel ringi sõidutati.
Ja mango!, mis on autori vaieldamatu lemmik, mida võiks süüa iga päev! Oi, milline mango-isu ka mulle peale tuli!

Mõningaid väljakirjutusi ka:

Kuubalased ei oska turistidele huvitavaid kohti soovitada, kuna nad ise on väga paiksed ega tea isegi seda, mis naaberlinnas toimub.

Väidetavalt oli Fidel Castro 1973. aastal naljatades öelnud, et USA tuleb meiega lepitust otsima siis, kui neil on mustanahaline president ja maailm on saanud Ladina-Ameerikast pärit paavsti. Oli see niisama lõõpimine või mitte, kuid nii just asjad nelikümmend aastat hiljem teoks saidki.

Ma ei ole usklik, kuid suurest austusest nii tähtsa isiku vastu tahtsin ta kindlasti ära näha. 
[Paavst Franciscuse visiit Kuubale, 2015. a.]


Sain aru, et olin aastatega tasapisi muutunud mammona orjaks. 
Mind tegi algul kadedakski näha kuubalasi, kellel puhub taskus tuul, kuid kes on sellest hoolimata õnnelikud. 

Kuubalaste positiivne ellusuhtumine ja avatus on nakkavad. Selleks, et sellistes keerulistes tingimustes õnnelik püsida, tuleb tunda rõõmu väikestest asjadest.

Olla armunud ei ole vaid noorte privileeg, see on igaühe õigus. 
[Selline tõdemus tuli nähes vanapaare tänaval käest kinni kõndimas] 

Minu Madeira

Marita Tambelt. Minu Madeira: Atlandi pärl

Vahepeal sai loetud. Õnneks kirjutasin juba lugemise ajal midagi üles. Ega tänaseks suurt enam ei mäletagi midagi. Vast seda, et eestlane on hull "tööloom", kes ei märka ka paradiisisaarel, mida suisa pärliks nimetatakse, suve ja vabadust nautida, sõnaga puhata ja mängida. (See viimane on minu unistus lähemas ja kaugemas perspektiivis!:))


Madeira - tahumatu ja lopergune Atlandi pärl, mille leidmiseks tuleb võtta suund ookeani keskele.

Olen rööprähkleja tähtkuju all sündinud rahutu hing, kelle suurim unistus on näha ja kogeda kogu maailma ilu ning suurim hirm magada maha midagi põnevat, sest elu segab pidevalt vahele. Teate küll: kool, ülikool, veel kord ülikool, töö, kodu, pere - elu. Nagu kauamängiv plaat, aina enda ümber tiireldes. Kuidas sinna vahele saakski midagi juurde mahtuda, kui ühiskonna normide järgi peab üks tingimata järgnema teisele, vahel järgmisele lausa kandadele astudes, sest kogu aeg on paganama kiire?

Niisiis on mul plaanis töötada kahes kohas korraga: nädala sees ja päeva esimeses pooles tõlkebüroos, õhtuti ja nädalavahetusel reisibüroos. Sellise koormusega võib küll juhtuda, et merekohina ja paradiisihõnguliste lugudega kauamängiv plaat, mille poole ma nii väga põgeneda ihkasin, võib märkamatult asenduda taas selle eluplaadiga, mille eest ma ära jooksin, kuid mis nüüd enam nii halb ei tundugi. Nii olengi ma mitmel korral tõstatanud valuliku teema "millal me Eestisse tagasi kolime", mille peale Rui lihtsalt käsi laiutab. Mulle hakkab tunduma, et tal ei olegi plaanis oma tööasju nii sättida, et seda eluplaati koos Eestis mängima saaks hakata.
 /.../ Kui nii edasi läheb, ootab mind varsti ees raske otsus. Kas jääda veel pikemaks ajaks siia või sõita plaanipäraselt Eestisse - üksinda.

"Marita, kas Eestis on elu rahulikum kui Madeiral?" küsib Amaro.
"Sa mõtled igapäevaelu? Kindlasti on siin rahulikum, kellelgi pole kuhugi kiire." Ma imestan ja imetlen pidevalt kohalike inimeste oskust oma aega nautida. Olgu selleks lehelugemine enne tööle asumist, väikese lõunauinaku tegemine lõunapausi ajal või hoopis logelemine nädalavahetusel. Nagu paljudel teistel soojade riikide elanikel, on ka Madeira elanikel sisse kodeeritud mittemidagitegemise rõõmu geen.