Esimene advent

Ja ongi käes... Esimene advent. Jõuluootus. Ootus uuele, paremale... Et keegi tuleb, kes teeb kõik uueks, puhtaks, ilusaks... Muutused algavad ikka seestpoolt ning kui tahta ja uskuda, siis pole miskit võimatu...

Midagi ilusat hingele, kosutuseks ja paituseks:

29.11

Esimese advendi laupäev. Sai veidi koristatud ja õueski tööd tehtud. Ilm oli meil novembrikuiselt pime, valgeks justkui ei läinudki. Otsisin välja elektriküünlad, mis ikka advendi-, ja jõuluajaks akendele üles riputan. Kohe hoopis valgem ja helgem olemine 😍

Vanaema sünniaastapäev, 102. Emapoolne vanaema, keda ma oma silmaga näinud pole, kes lahkus 41-aastaselt, 6 aastat enne minu sündimist.

Lumepallisupp! Viimasel nädalal on sellest nii palju räägitud. Järvamaal (vist?) oli lausa võistlus - kes teeb parima lumepallisupi. Ja mul tuli nii isu peale. Ja ema tegigi täna! Mm-mm, kui hea! Tõeline nostalgiatoit mu jaoks! Mulle väga-väga maitseb!

Pikk-lühike november

Just täpselt nii - pikk-lühike november! Täpselt nii vastakaid tundeid see tekitab ja absurdselt kõlab!

Lugesin äsja kuu alguses kirjutatud postitusi ja see tundus nii kauge minevikuna 😮 Samas oleks aeg nagu lennates möödunud, sest alles ju see november algas😮

Elu on kiire. Kogu aeg ajab üks asi, sündmus, tegevus teist taga. Võtsin täna välja ühe vaba päeva, mis veel varuks (õnneks on paar tükki veel!). Ja milline nägi siis välja mu hommik? Tõusin 6.20, sest kallis abikaas läks ikka tööle, tegin hommikupudru valmis, sõime koos ja saatsin ta teele (akna peal lehvitades😍). Siis kasutasin ära hommikust energiat: pesu pessu (masinasse!), nõudepesu (käsitsi!), orhideede/kuukingade leotamine/uputamine, jõulu/talvekardinate, -toolikatete väljaotsimine (osaline paigaldamine, kardinaid pole veel jõudnud üles riputada), küünalde, küünlaaluste väljavõtmine ja kokku viimine, advendikaunistuste (elektrilised valgusallikad) väljaotsimine jne. jne. Seega olen täitsa asjalik olnud ja palju jõudnud, AGA teha oleks nii-NII palju! Üks veskikivi kaelas on koristamine🙈

Siis pean veel poodi minema maale toidukraami kaasa ostma. Kohe lõpetab pesumasin, siis tuleb pesu kuivama riputada ja eelnevalt kuiv pesu kokku korjata.

Ja tegelikult oli, ei, jätkuvalt ON plaanis koguduse lehe tekstide toimetamine! Kohe asungi selle kallale, aga enne oli vaja ju kaevelda, kui raske elu mul on ja kekata, kui tubli ma ikka olen😝

Mõnusat reedet! 😊

Mõtete luger

Tuli jälle igatsus ja vajadus mõtete lugeja, õigupoolest mõtete salvestaja järele!

Ehk siis targalt ja õigemini öeldult: Mõtete luger ja salvesti. Vau, milline udupeen värk!

Aeg-ajalt tuleb mul ahastus peale, kui ei suuda  kuhugi talletada või üles kirjutada oma mõtteid, mis on enda arust ülihead. Need hetked on nii sulnid, kui tajud kõige kooskõla, kokku kõlksumist, seoste loomist, kui tekib imeline sümbioos loetust, nähtust, kogetust... Tahaks need hetked talletada, jäädvustada! Selleks ajaks, kui jõuan laua taha või arvutisse on need kõik juba haihtunud...

Ja nii juhtub väga tihti. Istun siin tänagi jälle ja mõtlen, mida mul öelda on?!? Alles oli nii hea mõte, nii hea idee! Aga kuhu see sai?!?

Aga võib-olla on see udupeen apasraat või äpp või tehinsintellekti tööriist juba olemas?!? Ainult mina ei tea veel? Hiljuti sain teada, et selline "vidin" (äpp?) on olemas, mis jutu salvestab ja siis transkribeerib tekstiks😮 Põnevas maailmas elame! Jõuaks ainult ise järele või veidi järgegi pidada😛

Ja nii see läks...

Esmaspäeval lihtlabaselt unustasin kirjutada. Mõtlesin eile, et no mis siis ikka, ühel päeval tegin ju kaks postitust, pole hullu! Ja eile läks kõik sama mustri järgi. Aru ma ei saa... Tegelikult tuli jälle elu vahele ehk siis lehe toimetamise töö, mis mind iga kord hulluks tahab ajada ...

Nagu oleks siis november lõppenud mu jaoks🤔

Noh, paar päeva siiski veel on aega. Vigade parandamiseks. Seda kohe mitmetähenduslikult. Ja ka toimetamise, kirjutamise tööks.

Märk sai nüüd vähemalt maha😝

Parimad raamatud

Äsja selgusid parimad raamatud aastal 2025.

Parim eesti autori ilukirjanduslik raamat: Kairi Look " Tantsi tolm põrandast". See raamat on mul ootel, st olen raamatukogus järjekorras.

Parim tõlgitud ilukirjanduslik raamat: Valérie Perrin "Kolm". On mul loetud! Jee! Kiidan selle valiku igati heaks. Perrin'i eelmine menuk "Lilledele värsket vett" on mul lugemata, aga ehk ükskord jõuan sellenigi. Ja veel on midagi uut Perrin'ilt ilmunud...

Muid kategooriaid ma siin esile ei too, kuna pole lugenud ja ei plaani ka, seega ei oska kaasa rääkida... Aga et see ilukirjanduslik valik seekord nii läks, on küll vahva.

Kolm nädalat

22. november, laupäev. Kolm nädalat novembrit on läinud lennates! Kõlab uskumatult, kas pole?! Veel nädalake minna ja olemegi advendiajas. See on ju paljutõotav!

Ilm on novembrile kohaselt mitmekesine. Ei saagi väga kurta. Teist laupäeva järjest on lausa superilm! Armastan ikka veidi seda talvisemat ja päikselisemat poolt!

Õues oli mõnus toimetada ja oma töölaua taga kangeks istutud luid-liikmeid-lihaseid liigutada🤭😜 Tegin väikese tiiru lähiümbruses ka niisama. 

"Imetlesin" metssigade "küntud" põldu otse aia taga. Jahimehed pole neid jultunud tegelasi kätte saanud, sest kuuldavasti on karu nad nüüd eemale peletanud 😮 Tore elu meil siin küll - karud ja metssead ja põdrad otse aia taga! Tõeline loomaaed või metsik loodus!

Täna ma ühtegi elukat ei kohanud, kui naabrite kiisu-miisu välja arvata ja tema oli seekord täiesti rahumeelne, ei kippunud tuppa ega andnud käppa😆

Mõned fotosüüdistused siis ka:

Jääkristallid

Jäätunud tilgad okastel

Metssigade "tööpõld" 🙈

Kas sügis või hoopis kevad?

Rõõmus reede

Täna jääb kirjutamata. Tõdesin hetk tagasi. No ja mis mõttes? Küsisin endalt hetk hiljem.

Ega mingit kandvat ideed ju pole, aga jama on lihtsalt alla anda. Kuigi ma täna reaalselt esimest korda selle kuu jooksul tunnen, et pole midagi tarka või asjalikku öelda. On niisama heietus, aga las siis olla.

Tegelikult olen nii väsinud... Hea on olla vaikuses ja rahus. Töökeskkond on nii üles köetud ja üliemotsionaalne. "Kallid" kolleegid on nii väsitavad. Üks sädin käib vahetpidamata. (Küll on kaubanduslikud jutud, hinnateemad - kust mida odavamalt saab, pidev rahulolematus kõige ja kõigiga, alati on kuskil mingi "aga") Nii raske on keskenduda... Aga ma olen ju "viisakas" ja ei suuda nende rõõmu (või rõõmutust või rahutust?) rikkuda... Mina tahan rahulikku, lõõgastunud, asjalikku, vaikset, üksteisest lugupidavat keskkonda... Aga seda on vist selles elus palju tahetud...

Aga ikkagi: reede on üks toredamaid päevi. Eriti reede õhtu! Mõnusat, lõõgastavat nädalavahetust meile kõigile!

"Minu Kreeta" Epiloog 2025

Jaana Albri
Minu Kreeta: mineviku hõng Euroopa lõunatipus. Epiloog 2025

[Tartu] : Petrone Print, [2025]
240 lehekülge, 8 nummerdamata lehte fotosid

Minu-sari

Lugesin läbi epiloogi ja mõtlesin, et sellega piirdungi, kuna raamat ju juba varasemalt läbi tudeeritud, millest olen kirjutanud siin ka.

Aga siis hakkasin siit ja sealt sirvima ning nii see jälle läks, et sukeldusin ülepeakaela raamatusse. 

Mis siis selle 9 aastaga on juhtunud? Vana elu (loe: maaelu ja abielu) on seljataha jäetud ning uus elu linnas jätkub Kreeta rütmis.

Ega siis polegi muud, kui aga lugegem ja nautigem😊

Motivaator

Motivaator.ee on koolitusfirma, mis on keskendunud valdavalt Eestis tegutsevate organisatsioonide arendamisele. 

FB-s on blogilaadsed kirjutised, mis keskenduvad organisatsioonide juhtimisele, juhtidele, meeskonnatööle, meeskondadele, töösuhetele, töö/organisatsioonipsühholoogiale. 

Aeg-ajalt loen neid ja enamasti need motiveerivad tõesti või vähemasti saab kaasa mõelda ja kaasa noogutada 🙂

Mõned nopped ja näited:

8. august

Üks levinumaid arusaamu on see, et töökohad muutuvad mürgiseks järsku. Justkui üleöö.
Aga tegelikult ei juhtu see üleöö. See juhtub vaikselt.
Vaikselt, kui tiimis kaob usaldus. Vaikselt, kui jäävad rääkimata väikesed pinged, segased ootused, esimesed solvumised. Vaikselt, kui üks inimene korraks vaikib – ja kõik ülejäänud teevad sama.
Usaldus ei kao suure plahvatusega. Ta lihtsalt väsib. Väsib ära sellest, et ausus ei tundu enam turvaline.
Ja lõpuks pole keegi enam päris tema ise.
Terve töökultuur ei sünni ju inspiratsioonikõnest ega visioonipäevast.
See sünnib argipäevast. Sellest, kas meil on ruumi rääkida – ka siis, kui on ebamugav. Just eriti siis, kui on ebamugav!
Ehk kui sa juhina seda ruumi ei loo, loob keegi teine vaikuse.

1. juuli (meil tööl täpselt oli SITUATSIOON!)

Keegi ei lähe tööle mõttega: “Täna keeraks oma kolleegile käru.”
Inimesed tulevad tööle parima kavatsusega – teha oma osa hästi ära.
Aga siis juhtub midagi. Keegi ei vasta meilile. Keegi teine ütleb midagi liiga lühidalt või otsekoheselt. Sinu nimi jääb mainimata teemal, mis sulle oluline oli.
Ja juba liigub peas mõte: “Kas ta ignoreerib mind?” , “Kas ma ütlesin midagi valesti?”, “Kas mind ei peeta enam oluliseks?”
See ei ole pahatahtlikkus. See on oletus.
Ja kui me seda kohe ei märka, hakkab see tasapisi kuhjuma – kuni lõpuks tundub, et “meil vist on probleem.”
Aga sageli polegi probleemi. On lihtsalt midagi, mida ei küsitud üle.
Tugevad suhted – ja tugev juhtimine – ei tähenda, et kõik alati õigesti mõistavad. Küll aga tähendab see seda, et julgetakse küsida. Selgitada. Päriselt kuulata.
Ja vahel piisab ühest lihtsast lausest : “Kuidas sina seda olukorda nägid?”, et vältida kuudepikkust vaikust, alusetuid oletusi ja vaikselt kasvavat eemaldumist.

29. juuni

Väga palju aega oma elust olen ma soovinud kõigile meeldida.
Ma tahtsin olla koostööaldis kolleeg. Hea sõber. Mõistev juht. Tasakaalukas partner.
Ja ausalt – ega selles soovis ei olegi midagi halba. Meeldida on ju inimlik vajadus.
Aga mingi hetk märkasin, et mida rohkem ma püüdsin kõigile sobida, seda vähem olin ma iseendaga kontaktis.
Ja olgem ausad- see on väga väsitav viis elada. Sest selle asemel, et endalt küsida "Mida mina sellest arvan?", küsisin ma pidevalt: "Mida nemad minust arvavad?"
Mingis vanuses võib see strateegia veel isegi toimida.
Aga täiskasvanuna see enam ei tööta. Sest lõpuks ei jaksa sa olla kõigile sobiv versioon iseendast.
Ühel hetkel pead sa hakkama küsima: mitte “kuidas jätta head muljet?”, vaid “kuidas jääda iseendaks?”
Ja just sealt – kui saad aru, et sa ei jaksa enam mängida „ideaalset versiooni endast“ – hakkabki midagi muutuma.
Mitte selleks, et kellelegi midagi tõestada.
Vaid selleks, et lõpuks jälle ennast paremini tundma õppida.

"Varjud kuuvalguses"

Santa Montefiore. Varjud kuuvalguses
Inglise keelest tõlkinud Tiina Viil 
Tallinn: Varrak, 2025
382 lk.
Varraku ajaviiteromaan

Raamatukodu kirjutab:

""Varjud kuuvalguses" on Santa Montefiore kaasahaarav romaan, mis viib sind Cornwalli hingematvale rannikule, kus peategelane Pixie Tate on kutsutud lahendama St. Sidwelli mõisa sajanditevanust mõistatust. Üle saja aasta tagasi kadus mõisast laps, jättes maha vaid saladuse, mida keegi pole suutnud lahendada. Pixie ülesandeks on heita valgust nendele viimastele salapärastele tundidele ja tuua päevavalgele kaua varjul olnud tõed.
Sukeldudes sügavale minevikku, avastab Pixie mitte ainult mõisa tumedad saladused, vaid ka keelatud armulood, mis on ajaga unustuse hõlma vajunud. Tema teekond on täis ootamatuid pöördeid ja emotsionaalseid väljakutseid, mis sunnivad teda tegema otsuseid, mis võivad jäädavalt muuta tema elu.
Kui otsid raamatut, mis pakub nii põnevust kui ka sügavaid emotsioone, siis "Varjud kuuvalguses" on just see, mida vajad. See on lugu, mis jääb sinuga kauaks pärast viimase lehekülje pööramist."

Oli tõeliselt vaimustav raamat, täis ootamatuid pöördeid ja seiklusi! Võiks lausa öelda, et minusuguse jaoks liiga põnev😃 Taas üks selliseid raamatuid, mida kibelesin lugema, sest nii-nii suur tahtmine oli teada saada, mis edasi saab ja millega kõik lõpeb.

Veidi (või siiski päris palju?!) salapärane, müstiline ja lausa esoteeriline, ma ütleksin. Ajas libisemine - see oli väga huvitav leid. 

Eespool nimetati Pixie Tate'i peategelaseks. Eks ta tegelikult oligi, jah, aga algab lugu ju hoopis sellest, et perekond Talwyn kolib Londonist ära maale, St. Sidwelli mõisa. Pereisa Bruce on saanud selle päranduseks. Temaga koos abikaasa Olivia, poeg Zach (15) ja tütar Tabitha (13). Mõisa eest hoolitsevad Elsa ja tema poeg Tom, kes olid majja jäänud eelmise omaniku ajast. Pixie Tate'i toob mõisa Olivia tädi Antoinette, kes on selgeltnägija kalduvustega ja omab sarnast tutvusringi. Ühes Pixie'ga saabub Ulysses Lozano (hääletatakse U-lii-ses🙂), kes on sõber, abiline, tugi ja turvaisik ühes isikus 🙂

Peretütar Tabitha omab ka esoteerilisi kalduvusi 😉

On aasta 2013.

Ent olulisemad sündmused leiavad aset hoopis aastal 1895, kust leiame guvernant Hermione Swift'i, kes saabub perekond Pengower'i juurde St. Sidwelli mõisa, kus elavad peremees Ivan Pengower, tema abikaasa Cordelia Pengower ning nende pojad Robert ja Felix. Loomulikult on majas teenijarahvas ning härra Pengower'i vend Cavill...

Nii saame vaheldumisi osa kaasajast ning enam kui sajandi tagusest loost.

Pixie Tate oli närvis. Mitte hirmunult närvis, pigem põnevil närvis/.../

Tema sale kogu sammus sihikindlalt mööda Gloucester Roadi. Oranž kootud müts silmini pähe tõmmatud, pikad roosad juuksed seljal lahti, üll elegantselt kehasse töödeldud ja tema väiksuse esile toov hall kootud jakk, jalas mustad ratturisaapad,ei sarnanenud ta kindlasti kellegi teisega. Kelmika näo ja erksate safiirsiniste silmadega, mis olid näinud rohkem, kui üks inimene peaks, oli ta iseseisev naine.

Pixie ei kurtnud ilma üle kunagi. Ta oli rahul kõigega, mida loodus talle pakkus, sest isegi kõige trööstitumas talvepäevas oli oma ilu. Ainult inimestel õnnestus asjad inetuks teha.

Tüdruku [Tabhita] lapselik uudishimu oli armas. Temas polnud sugugi täiskasvanute küünilisust, ainult imede tajumine - see hinnaline väärtus, mis puberteedi ajal kiiresti kaob.

Äärmiselt põnev ja meeldejääv lugemine! Raamat, mida loeks veel teine kordki. Enne raamatukokku tagastamist sirvisin veel veidi ja juba jälle oli huvitav😍

Üksi

FBst leiab ikka igasugust toredat kraami. Üks lugu rubriigist "Kodused lood" puudutas ja kõnetas. Kuidagi kõlksus kokku minuga, olen tajunud endas sarnaseid mõtteid ja tundeid. Jagan:

"ah, ma tahan olla üksi. Mitte sellepärast, et ma ei armasta inimesi, vaid teistega koosolemine väsitab mind. Lärm ja sagimine on väsitavad. Ma olen parema meelega üksi, kui inimestega, kes ei ole minuga samal lainel. Ma ei taha sugugi öelda, et teised inimesed ei ole huvitavad. Ma tahan lihtsalt öelda, et me oleme liiga erinevad. Meil on erinev tundlikkuse tase. Ma tahan samuti öelda, et mida vanemaks ma saan, seda selgemaks mul saab, kes ma olen, kuhu ma lähen ja mida ma tahan. Ning samuti see, mis mulle enam ei sobi. Ma ei vaja seltskonda enda ümber. Ma ei tunne ennast kunagi üksi, ma armastan lausa neid hetki, kui mu ümber on vaikus. Kui ma kutsungi endale külalisi, siis on mul soov seda teha ja see valmistab mulle rõõmu. Ent oma sisemise rahu saan ma tagasi siis, kui ma olen üksi. Oma patareid saan ma täis laadida üksi olles. Täiesti vabalt saan ma ennast tunda siis, kui ma olen üksi. Üksi kodus või looduses. Ma olen empaat. Ma olen empaat, kes austab piisavalt iseennast ja oskab oma keha, vaimu ja hinge kuulata. Ma armastan väga teisi inimesi, mulle meeldib neid kuulata, anda nõu ja aidata. Aga peale kõike seda pean ma olema üksi. Kui keegi tunneb mind selle jutu järgi ära, siis teab ta nüüd, et kui ma kellegagi koos olen, ei ole see sellepärast, et mul pole midagi muud teha vaid sellepärast, et ma seda tõesti tahan."

Esimene lumi!

Valge lumi sätendab maas. Taas talv on tulnud!

Nii sai kahest jõululaulust kokku minu eilne meeleolu. 

Rõõmustasin nagu laps esimese lume üle!

"Igal järgmisel suvel"

Carley Fortune
Igal järgmisel suvel
Tallinn : Varrak, 2025
292 lk.
(Varraku ajaviiteromaan)

Teen algatusesks copy-paste Raamatukodu.ee'st: 

Carley Fortune'i raamat "Igal järgmisel suvel" kutsub teid kaasa lummavale teekonnale, kus armastus ja kaotused põimuvad suviste mälestustega. Loo keskmes on Persephone Fraser, kes kümme aastat tagasi tegi vea, mis muutis tema elu igaveseks. Nüüd elab ta küll linnakorteris, kuid minevik ei lase lahti. Üks ootamatu telefonikõne sunnib teda naasma Barry’s Baysse, kus ootab Sam Florek – mees, kellega kunagi jagati nii palju.

Kuus suve, täis uduseid pärastlõunaid ja sumedaid õhtuid Florekite pererestoranis, sidusid Percy ja Sami lahutamatuks paariks. Nende sõprus kasvas millekski enamaks, kuid lõppes ootamatult. Kui Percy naaseb järvelinna, et osaleda Sami ema leinatalitusel, on nende vaheline side taas tuntav. Kuid kas Percy suudab leida jõudu mineviku otsuseid ümber mõtestada ja kas nende armastus suudab ületada vanad vead?

"Igal järgmisel suvel" on nostalgiline ja südamlik pilguheit armastusele, mis jääb meiega igaveseks. Carley Fortune, endine auhinnatud ajakirjanik ja toimetaja, on loonud loo, mis puudutab sügavalt iga lugeja hinge. Fortune elab Torontos koos oma abikaasa ja kahe pojaga, jätkates oma kirjanikuteed, et tuua teieni veelgi rohkem unustamatuid lugusid.

Mulle väga-väga meeldis see raamat. Ja see on mul praegu koduses raamaturiiulis. Sain soodsalt (kas oli Varraku mingi suvine sooduskampaania?) ja mõtlesin, et annan Raamatuvahetusse, kui loetud, aga nüüd nagu hästi ei raatsi... Oli tore raamat! Just selline üks romaan olema peabki. Varraku ajaviiteromaan oma tõelises headuses!
(Ten points!👍või peaks hoopis twelve points panema, nagu Eurovisioonil😁)

On lugenud teisedki,  nt Mariann oma blogis annab toreda ülevaate enda muljetest.

"Plahvatus nätsuputkas ja teisi jutte"

Brigitta Davidjants.
Plahvatus nätsuputkas ja teisi jutte
Tallinn : SA Kultuurileht, [2025]
76 lk.
Loomingu Raamatukogu, 2025, nr 10-11

Raamatu lühikokkuvõte:

Ei ole lihtne olla laps, pealegi Eestis, kus asjad võivad üle öö muutuda. Küll vahetub riigikord, küll lendab õhku nätsuputka või on kadunud tagauks, mille kaudu pühapäevakooli kaaslastega esinema jõuda – ja ometi olid nad veel alles eile kõik olemas! Ega suureks kasvadagi lihtsam ole, eriti kui rahvusküsimused on segased, kool ei meeldi ja kõht on kogu aeg tühi ning enne abiellumist tuleb kellekski saada (nagu korrutab ema). Ja siis see lapsevanemlus! Sest kuidas kasvatada tüdrukut, kuidas poissi ja kuidas selle kõige keskel säilitada külma verd ja tervet mõistust? Brigitta Davidjantsi (snd 1983) jutukogu „Plahvatus nätsuputkas ja teisi jutte“ räägib südamlikult ja huumoriga armeenia-eesti-läti segaperest pärit tüdruku kasvamisest 1980.–1990. aastate Eestis ning suureks saamisest pärast sajandivahetust, taustal perekonnalood, mis viivad rändama läbi aja ja mitme riigi.

Üllatavalt mitmed on võtnud raamatut lugeda ja ka analüüsida ning arvustada (seda ei juhtu just mitte väga sageli):

Lugemiselamused ehk Tallinna Raamatukogude lugemisblogi

Brixie Blog 

Sehkendaja 

Manni lugemisblogi 

Sulepuru 

Triinu raamatublogi

Lugemine jääb juba mõne aja taha, seega väga üksikasju ei mäleta enam, aga oli selline täitsa tore raamat. Õhukene ta ju oli ja seetõttu edenes ka ruttu. (Just meenus - milline unustaja Brigitta oli!)
1980-ndad oli minu kooliaeg, aga tegevuskohaks jäi maapiirkond, nii et Tallinn oma suurlinna tuledega jäi suhteliselt kaugele ja kaugeks. Seal sai aeg-ajalt ju käidud, aga pigem oli see jube väsitav ja vaevaline käik, mille tulemuseks oli sageli peavalu. 1990-ndatel olin juba (noor) täiskasvanu, tudeng, kes sõitis maa-linna vahet, aga ikkagi need Tallinna valud ja võlud on minust eemale jäänud. Küll puutusin siis pisut kokku Lasnamäe eluga onu pere kaudu. Onu (suur)pere oli saanud Lasnamäele korteri, mis spetsiaalselt ehitatud suurperedele. Nii õnnestus mulgi sellest "hüvest" osa saada ja päris mitmeid öid seal veeta. Onulaste kaudu sain osa ka Lasnamäe (tänava)/(noorte)elust. Seega midagi tuttavlikku tuli ikka ette.

Tõmba ennast käima🥳😛

FB-s sattusin peale ühele kirjutisele, kus kettase tõmbajaks oli isadepäeva üritus ühes lasteaias. 

Kohati viskas ikka tugevalt ekret sisse ja totaalselt vastakaid arvamusi ning arusaamu. Väike resümee. Redigeerimata kujul😝

Originaalpostitus:

Isadepäeva kontsert, mis pani mind hämmelduma
Lapsevanemana olen käinud mitmetel lasteaiapidudel, aga tänavune isadepäeva kontsert kuhu vanemaid kutsuti oli teistsugune kui ükski varasem.
Läksin heas ootuses - arvasin, et kuulen, kuidas lapsed laulavad, tantsivad või esinevad.
Kohale tuli viis vanemat ja oli viis last koos kahe kasvatajaga
Õhtu algas rühmas luuletusega, mille kasvataja ette luges. Seejärel saadeti vanemad saali.
Seal anti kätte Mutionu laulu sõnad ja öeldi, et nüüd on natuke aega vanematel harjutamiseks.
Nurgas seisis kast kõristitega ja üks häälest ära kitarr.
See tundus veel süütu ja isegi veidi lõbus -mõtlesin, et teeme siis koos ühe laulu.
Aga see, mis järgnes, pani mind tõsiselt küsima, kas ma olen ikka lasteaias või kuskil teises reaalsuses.
Põrandale asetati umbes meetripikkune ja pool meetrit lai paberist välja lõigatud lehm.
Vanematele anti kummiga pähe kinnitatav puratiino-nina, mille otsas oli tutt.
Ülesanne: neljakäpukil põrandal ninaotsaga lehma värvida.
Kasvatajad ise kaasa ei teinud, nad vaatasid pealt ja tehti pilti
Lapsed ei esinenudki - nende panuseks olid valminud tikuvõileivad.
Mina seda mängu ei nõustunud enam kaasa mängima ja jäin pealtvaatajaks. Ütlesin otse et ma ei hakka tola mängima
Ausalt öeldes näis see kõik väga kummaline ja kohatu.
Isadepäeva puhul oleks tahtnud näha lapsi rõõmsalt esinemas, mitte vanemaid neljakäpukil põrandal lehma värvimas ja see oli kogu "pidu"
Ma ei taha teiste eest rääkida - võib-olla kellelegi tundus see lõbus ja teistmoodi.
Mina tundsin aga piinlikkust ja segadust.
See pani mõtlema, kuhu on kadunud lasteaiapidude lihtne ja siiras rõõm -see hetk, mil laps laulab oma issi või emme jaoks ja kogu saal naeratab.
Mõnikord ei ole vaja midagi “teistmoodi” ega “loovamat”.
Piisab päris lastest, päris laulust ja päris rõõmust.
Mida sina arvad?


Kommentaarid (väike valik):
Aga võibolla tuleks seda üritust võtta vaid ühe seigana pikast elust ? Ja “tola” asemel kasutada sõna “lapsemeelsus”?
Ehk järgmine üritus on teistsugune, teile meelepärane.
Natuke lapsemeelsust oleks meile kõigile vaja igasse päeva


Hoidku jumalsellise lapsemeelsuse eest! Labane!

 

Minu lapse lasteaia teekond oleks lõppenud seal samas kui mind oleks selline isadepäeva kontsert ees oodanud.


Väga äge idee ju. Ainult kontsert paari lauluga oleks igav

Minuarust on äärmisel naljakas naisterahval isadepäevale minna ja siis ürituse üle vinguma hakata. Mina isiklikult võtsin lapse enne antud üritust ära, sest tema isa ei saanud osaleda ja mina ei ole isa. Kuigi ma mõistan MIKS mõned naised isadepäeval osalevad, siis tasub siiski naisterahval mõista, et see päev ei ole meie auks ja pole meie asi kritiseerida seda päeva või kuidas üritus on korraldatud ISADE jaoks. See üritus ei pea arvestama mingite seelikute jms, et "äkki keegi ei saa kummarduda". Tegelikult ma isegi kardan, et teised naised vb ei vaata sellele väga hästi, kui mõni naine läheb meestele mõeldud üritusele kitsa ja lühikese seelikuga.

Tundub lahe värk täitsa. Kui ise ei taha, ei pea kaasa ju tegema. Aga muretseda kogu lasteaia ja inimkonna eest, see on järgmine tase juba. PS tegelaskuju nimi oli Buratiino, mitte puratiino, kui juba teema algatajal maailmaparandamiseks läks.

Ikka mõtlen, milline kirju Issanda loomaaed see inimkond on ja kallid kaasmaalased sealhulgas. Muidugi mõistan ja saan aru, et igaühel on oma arvamus ja eelistus ja huvid jne. Aga ennast kettasse tõmmata ühe süütu isadepäeva ürituse pärast. No halloo! Kus kohas me elame? Või kus elab see inimene? Sa oled täiskasvanud naine, kui sulle ei meeldi midagi, kui sa ei taha osaleda, siis ära tee kaasa, ütle, et sulle see ei sobi, aga ära riku teiste rõõmu ja ära kritiseeri. Siit ilmneb taas see, kuidas lasteaias on põhiliseks probleemiks lapsevanemad. Kõige nõmedam on tulla sotsiaalmeediasse jaurama, kui solvatud sa oled. Muidugi pole kõige toredam ka ürituse korraldajatele näkku paisata oma frustratsiooni, ent aus tagasiside ja soliidne kriitika on alati omal kohal. Aeg oleks saada täiskasvanuks ja oma mõtteid väljendada adekvaatselt, viisakalt, emotsioneerimata. Ei maksa olla emotsionaalselt ülesköetud naisterahvas!😝😂
Kõik ei saagi ühtemoodi mõelda, tunda, toimida. Selge see. Aga võiks õppida end tasakaalustama. Ei ole vaja nii valuliselt kõigele reageerida ja ennast nii tõsiselt võtta.

Teatrijutud

Vaja ikka sügisesed teatriskäigud ka letti lüüa 😊 Päris korralik saak on kogunenud. Septembris kaks korda, oktoober jäi vahele ja nüüd novembris ka juba kaks korda.

Erivajalik. Theatrum.
Dokumentaallavastus. Põhineb inrevjuudel, mis on tehtud erivajadusega lapsi kasvatavate peredega. 
Oli tõsine, raske, päris. Sotsiaaltöötajate igapäev. Teistele, nagu ütlesin, raske, isegi uskumatu... Muidugi võrratu Theatrum oma headuses. Nappide vahenditega, võik isegi öelda, et näitlemata etendus.
[Ja nüüd kuuleme meedia vahendusel, et Theatrum jäetakse ilma riiklikust rahastusest. Lüüakse justkui hingekella juba... Nii-nii kurb!]

Tsikaadide aeg. Rakvere teater / Branden Jacobs-Jenkins
Väljasõidu etendus, see tähendab, et meie sõitsime välja, Rakverre, mitte teater, eksole😉 Jättis sügava mulje või jälje...
Perekonnapilt, perekonnadraama:

Lafayette’i klanni liikmed on ammugi üksteisest võõrdunud. Kui perepea surmast on möödas ettenähtud aeg, saabuvad kaks venda ja õde koos perede ja elukaaslastega tagasi lagunevasse lapsepõlvemajja, võlgade, koli ja mälestuste keskele, et jagada ära hiljuti surnud isa pärandus. Suguvõsa minevikust ujub päevavalgele ehmatav avastus, mis valab ainult õli tulle.

Tragikomöödia klassikaliste ameerika perekonnadraamade vaimus.

Maa ja linn. Rikkus ja vaesus. Eri põlvkonnad ja eri tõed. Hoolitsemine laste ja vanemate eest. Kuidas rääkida – või vaikida – minevikust?

On ka arvustusi võimalik lugeda. ERR'i kultuuriportaalist, Danzumehe blogist ja ka Virumaa Teatajast

Avamine. Linnateater / Autor ja lavastaja Uku Uusberg
Lavastus on kirjutatud spetsiaalselt Egon Nuteri jaoks, kes tähistas hiljuti oma 70 a sünnipäeva.

Arst. Ugala (Salme kultuurikeskuses) / Robert Icke (1986)
Ugala teatri külalisetendus Tallinnas (Nüüd siis teater tegi väljasõidu😉) Väga kaasaega sobituv tükk. Ütleks lausa, et elust enesest. Kuidas üks inimene võib sattuda ühest argisest hetkest sellisesse keerisesse, kus ei ole hool ega hoobil vahet. Kus kistakse sind piltlikult öeldes alasti ja materdatakse maatasa. Läbi käis ka sõnapaar kanakarja kambakas. 

Tulipunktis on vastasseis arstieetika ja usuliste veendumuste vahel.

Etendus võeti publiku poolt vastu marulise aplausiga ja austava püsti tõusmisega. Tundus, et osatäitjad olid ise ka meeldivalt üllatunud 🥰

Ilmselgelt lähevad mu poolehoid ja plusspunktid Tallinast välja. Theatrumist ma siinkohal rohkem ei räägi, sest tema on klass omaette (ikka heas mõttes, muidugi).

Rakvere ehk sügisene väljasõit

Septembri viimasel reedel sõitsime kalli kaasaga Rakverre. Rongiga. Rongiga on hea sõita. On ruumi, on õhku. Kaasas oli hea raamat. Alustasin "Igal järgmisel suvel", läks kohe käima ja edenes hoogsalt.

Ilm oli ilus, päikseline. Rakverre jõudes seadsime sammud kesklinna poole. Peatuse tegime Rohuaia kohvikus, kus keha kinnitasime. Mõnus, hubane kohake. Koorene kalasupp oli täitsa mokkamööda. Edasi siirdusime ööbimiskohta, milleks oli Art hotell. Nad pakuvad teatripaketti, kus 115€ eest saad teatripiletid kahele ja hotellitoa kahele koos hommikusöögiga. Igati aus kaup mu meelest. Ainult terve öö undas, kohises-mühises  ventilatsioon, ilmselt. Kahjuks oli minu uni seetõttu häiritud ja üsna katkendlik...

Rakvere on armas linnake ning puges nahavahele. 

Lisaks Rakvere ilule nautisime ka teatrit. Tsikaadide aeg. See on üks viimaseid etendusi, mida vaadatud sai ja ilmselt seetõttu värskelt meeles, aga tundub, et jääb pikemalt meelde, kui mõni teine... 

Väike fotogalerii:

Poiss (A. Pärt) rattaga 😍

Rakvere keskväljak 

Ukuaru (A. Pärdi) keskus

 

Riigigümnaasium 

Kas see on see kuulus eesel?

Rakvere kirik

Rakvere maamärk😉

Buduaar linnuses😊

Soovitus teatritualetis 😆

Mõnus, hubane hotellitoake

"Unistus õmblusmasinast"

 

Bianca Pitzorno
Unistus õmblusmasinast
Tallinn : Varrak, 2024
203 lehekülge
Varraku ajaviiteromaan 

Mulle väga, väga meeldis! Viimased 60 lk lugesin ühe jutiga lõpuni oma kallist uneajast. Lihtsalt ei saanud enam jääda ootama järgmist õhtut! (Uni oli muidugi seetõttu häiritud ja hommikune tõusmine raske)

Siiliste raamaturiiul ja Harrastuskriitikud on raamatut arvustanud. Eriti viimane asub raevukalt kiire lõpu kallale. Jah, möönan, et epiloog oli lööv. Seal selgusid mitmed asjalood mõne üksiku lausega. Aga ma ei ole üldse kriitiline ega karm seekord. Arvan, et see oligi taotluslik. 

Lugu ümber jutustama siinkohal ei hakka. Aga selline 100+ aastat tagasi ajalooline jutustus on täiesti apetiitne. Loeks mõnuga ka teist korda.

Isadepäev

Et tänast päeva kuidagi kokku võtta, siis sobib selleks suurepäraselt kasutada klassikute sõnu. Juhan Liiv on kirjutanud luuletuse  "Mis isad ütlevad" 

Mis minu isa mulle ütles?

Ütles, et hukkas on praegused ajad,

ütles, et enne nad olivad paremad.

Mis sinu isa sulle ütles?

Ütles, et praegu on ilusad ajad,

ütles, et enne nad olivad pahemad.

Mis tema isa talle ütles?

Ütles, et kõike, mis möödas, ei tea,

ütles, mis tulemas, kartma ei pea.

(See 1900. a. kirjutatud luuletus on ilmunud nii mitmeski J. Liivi valikkogumikus, näiteks “Sinuga ja sinuta” (1989))

Novembri esimene nädal

Üks nädal novembrist ongi läbi ja läinud 😮 Seega on ka möödas esimene nädal diviisi all "novembris blogin iga päev" Siinkohal tänud Ritsikule seda asja meelde tuletamast😊

Kui ülejäänud november ka nii ludinal läheb, siis oleme varsti jõulukuus 😄 ja kevadele lähemal 🤔

Igavust pole küll aega tunda. Tegelikult tahaks kogu aeg lugeda, kuna olen sattunud lugemise soonele või lainele või kuidas te soovite... Aga no see muu elu ja töö! Kõik segavad kogu aeg!😂

Nädalavahetus linnas. Oi, mul olid suured plaanid, mis ma kõik ette võtan ja korda saadan! Aga tutkit! Eile õhtul käisin teatris. Sõbranna kutsus kaasa. Ja täna läheme sama sõbranna sünnipäeva tähistama! No see oli muidugi plaanis ja linnajäämise põhjuseks. Ka Mardilaadale läheme, see on siis nn ühisüritus 🙂 Näis, kuidas see siis kujuneb. Olen harjunud seal üksi kondama ja silma nuumama 😁

Mardilaadale mõeldes tegin paar fotot:

Keerukoda ja Evelini tikand

Kõik selle aasta kraam😇

Keerukoda kohtab Mardilaadal kindlasti, Evelin oma kraamiga sinna vist ei tule. Keerukoda soovitan kindlasti, kui soovid olla isikupärane ja kanda ägedat ainukordset seelikut. Mul on neid lausa kaks!

Nostalgia 🥰

Nõud, mis tekitavad nostalgiat. Mõlemat tassi oli algselt kaks, taldrikuid kolm. Parempoolne kruus on ammuilma üksi ja väike kild on väljas. Vasakpoolne kaotas eile oma kaaslase, see lihtsalt kukkus kraanikaussi kildudeks. Taldrikud soetasin millalgi Sõbralt sõbrale poest ja õnnetul kombel on neistki vaid üks järel, sellelgi kild väljas... Aga nad on nii armsad ja on minuga seni kuni kestavad ❤️

Mardilaadal müüakse palju keraamikat. Olen kunagi ostnud sealt ühe armsa pihlakatega kruusi, millest on ainult mälestus järel, tegelikult vist paar fotot ka... Aga enam pole sedalaadi tooteid leidnud.

Sellised lood siis täna ja praegu. 

Võiks pikalt veel heietada, aga pean end minekuks sättima hakkama.

"Minu Madeira" Epiloog 2025

Marita Tambelt.

Minu Madeira. Epiloog 2025

Petrone Print, 2025

224 lk.: ill.

(Minu sari)

Siin olen bloginud 2018. aastal raamatu esmatrükist. Nüüd on ilmunud uustrükk koos epiloogiga, mille ma läbi lugesin. Uuesti tervet raamatut lugema ei hakanud, kuigi erilisi mälestusi mul sellest ka pole.

Mis eelmisel korral olen kirja pannud, see meeldib mulle endiselt - Madeira elanikel on sisse kodeeritud mittemidagitegemise rõõmu geen. 

Nii kahju, et Eesti inimestel sellist geeni pole🤔

Mõni mõte siis ka epiloogist:

Saareelu muutis mind palju soojemaks, iseseisvamaks ja kordades enesekindlamaks inimeseks. Usaldan oma sisetunnet nüüd rohkem kui eales varem ja usaldan ka seda, et asjad lähevad täpselt nii, nagu nad on mõeldud minema.

Minu väikesest ja vaiksest paradiisisaarest on vaid mõne aastaga saanud kaugtööparadiis.

Turismibuum on endaga aga kaasa toonud ka hulga probleeme kohalikele.

"Võta kaasa vaid mälestused ning jäta maha võimalikult väike jalajälg."

"Minu Brüssel"

Inga Höglund. Minu Brüssel: nagu kaelkirjak šampusepokaalis
Petrone Print, 2025

224 lk. + fotod
(Minu-sari)

Väike kokkuvõte Raamatukodust:

"Kas oled kunagi mõelnud, milline võiks olla elu Brüsselis? Inga Höglundi raamat "Minu Brüssel. Nagu kaelkirjak šampusepokaalis" kutsub sind avastama linna, mis on täis ootamatuid kontraste ja lõputuid võimalusi. Brüssel on linn, mis ei võta end liiga tõsiselt – see on täis huumorit, loomingulisust ja vabadust. Kujutle, nagu astuksid sürrealist René Magritte’i maalile, kus kaelkirjak on šampusepokaalis – kõik on võimalik ja miski pole liiga veider.

Inga Höglund, kes alustas oma teekonda Brüsselis ajakirjanikuna, avab sulle linna, mis esmapilgul võib tunduda hall ja kõle, kuid peidab endas rikkalikku kultuuri ja elu. Brüssel ei paljasta oma tõelist olemust kõigile, vaid ainult neile, kes julgevad seigelda ja avastada. Iga tänavanurk pakub midagi uut ja ootamatut, ning just see teebki Brüsselist koha, kus kõik on suhtumise ja perspektiivi küsimus.

Raamat viib sind teekonnale, kus saad kogeda Euroopa Liidu poliitilist keskpunkti läbi Inga isiklike kogemuste. Tema lugu algab 2014. aastal, kui huvi Euroopa Liidu poliitika vastu tõi ta Brüsselisse. Pärast aastatepikkust tööd ja pingutusi on temast saanud eluaegne euroametnik alates 2020. aastast.

Kui otsid raamatut, mis pakub nii naeru kui ka sügavaid mõtteid, siis "Minu Brüssel" on just sulle. See on lugu sõprusest linnaga, mis avab end neile, kes on valmis vaatama kaugemale esmapilgust ja leidma ilu isegi kõige ootamatumates kohtades."

Aastaid tagasi on ilmunud "Minu Brüssel" Vahur Afanasjevi sulest. Pole lugenud. Ei ole olnud tõmmet. Sel korral sai aga Inga Höglund'i "Minu Brüssel'ile" end raamatukogus järjekorda pandud ja nii olin "sunnitud" lugema. Nö kohustuslik kirjandus😉

Euroopa Liidu kiitus, kuidas peaksime end kohandama ja teistele meeldima - see häiris tohutult. Nagu ikka tüüpiline eestlane, see orjamentaliteediga, et mina pole keegi, ma pean teenima välja lugupidamise tööga, lömitamisega. Ma tean, nii ei olnud raamatus kirjas, aga seda lugesin sealt välja mina (ridade vahelt, tunnetuslikult). Ja samas tuleb ülistus ja kiituslaul vabadusele (lk 169-171).

Suhteliselt samalaadsed mõtted on tekkinud raamatut lugedes ka Suvehiidlasel. Tasub lugeda ka Petrone kirjastuse kodulehelt taustainfot.

Paar väljakribatud mõtet ka siia lõppu:

- Ükskõik, kui palju Brüsselit kiruda, toiduvaliku poolest rikkalikumat annab ilmselt terves maailmas otsida.

- Inimesed tänaval ei võlgne sulle midagi, seega ei pea nad ka sinu pahurusega silmitsi seisma.

"Kuuba ühes hingetõmbes"

Annely Ramos Põder
Kuuba ühes hingetõmbes
Tõlkinud Toomas Kahur
[Tartu] : Toledo kirjastus, [2025]

342 lk.: fotod

Täiesti omamoodi lugemine. Eesti-kuuba päritolu naise lugu. Päris lõpuni ei jõudnud raamatuga, tagastusaeg tuli enne kätte. Ent kindlasti tahaks uuesti laenata ja lõpuni lugeda. Nagu eilseski postituses mainitud: vaatasin just raamatukogu kataloogist - on täiesti saadaval, keegi hetkel ei loe ja pole ka järjekorda. Aga hetkel pole üldse sobiv aeg lisalektüüri koju toomiseks. Vaja läbi närida olemasolevad ning kohe tulevad peale uued, mille järjekord minuni jõuab. Ja muud tegemised! Ah, see november on nii kiire ja tegus!😜 Pealegi nüüd veel igapäevane blogimine ka!😀

Naljakas oli nimelugu - Rammus põder😂

Kajastusi leiab raamatu kohta mitmeid, seega on loetud ja nauditud. Suvehiidlane väidab, et lausa kohustuslik kirjandus Kuubal käinule või sinna minejale

Raamatukodust saab lühiülevaate:

Anneli Ramos Põderi raamat "Kuuba ühes hingetõmbes" on sügavalt isiklik ja kaasahaarav teos, mis viib teid Kuuba ja Eesti kultuuride ristteele. Anneli, kes sündis 1967. aastal Kuubal, jagab oma elulugu, mis algab muretute lapsepõlveaastatega Kuubal ja viib lugeja läbi keeruliste aegade, mis sundisid teda kodumaalt lahkuma. Tema ema on eestlane ja isa kuubalane, mis lisab tema loole unikaalse perspektiivi.

Raamat pakub põneva ülevaate Kuuba ajaloost ja poliitilisest olukorrast, mida Anneli kirjeldab läbi isiklike kogemuste. Tema lapsepõlv oli täis helgeid mälestusi, kuid aja möödudes muutusid olud keerulisemaks, viies lõpuks lootusetuse ja rusutuseni. Anneli elutee on tihedalt seotud ka Eestiga, kus ta on viimased 30 aastat elanud. Nõukogude Eesti ja laulva revolutsiooni aegne värskus pakuvad teravat kontrasti Moskva 1990ndate alguse viletsusele.

Anneli kirjutamisstiil on intelligentne ja humoorikas, pakkudes samal ajal sügavat analüüsi ja kriitikat režiimi manipuleerivate mehhanismide kohta. Tema lugu on täis värvikaid episoode, nagu vanaisa Anatoli Põderi pesumasina saatmine Kuubale või Ain Kaalepi basseini kukkumine Havannas. Need lood pakuvad Eesti lugejale äratundmist ja üllatusi, tuues esile kommunistliku retoorika ja tsensuuri absurdsuse.

Kui otsid raamatut, mis pakub sügavat sissevaadet Kuuba ja Eesti ajalukku ning kultuuri, siis "Kuuba ühes hingetõmbes" on kindlasti väärt lugemist. Anneli Ramos Põderi lugu on liigutav ja inspireeriv, pakkudes samal ajal ka mõtlemisainet ja naeru.

Lisapeatükid on leitavad Toledo kirjastuse kodulehelt, samuti võib sealt leida intervjuu autoriga.

Vastakad tunded

Just selliste, vastakate ja segaste tunnetega sõitsin täna hommikul ühistranspordis kesklinna poole...
Juba teist hommikut järjest olen häiritud sellest, et buss on nii täis. Mulle ei meeldi päeva alustada trügimise ja enda koha eest võitlemisega. Vaat' see on see, kui tahad hakata "õigeks" ajaks tööle jõudma! Kõik liiguvad sel ajal. Kui lasta 15 minutit üle, siis on olud juba hoopis lahedamad. Eile lasin lausa ühel bussil minna, et siis mõni minut hiljem pikemasse ja tühjemasse astuda.

Täna hommikul lasi üks vanem härra mind bussi sisenedes kenasti ette. Olin meeldivalt üllatunud. Bussis aga rääkis üks noor daam telefoniga, vene keeles. Oli veidi häiriv! Ma ise üritan põhimõtteliselt vältida ühistranspordis telefoniga lobisemist. Teised ei pea teadma minu tegemistest ja päevasündmustest või mida see või too ütles, arvas ja mõtles... Bussijuhil mängis raadio. Venekeelne. Olin häiritud. Mõtlesin, kus ma elan? Gorod Narva? Või mõni muu novembrikuine linn naaberriigis? Tunded keesid vist üle... või reageerisin (küll sisimas) üle?!? Aga hommikuti tahaks vaikselt omaette nohisedes istuda, aknast välja vaadata ja omi mõtteid mõelda... Kui noore daami peatus lähenes, siis lõpetas ta kenasti kõne, tundus, et emaga rääkis ja ütles vene rahvusele nii omaselt: tseluju (suudlen ehk siis musi-musi). See oli liigutav ja armas. Tõmbasin ennast koomale, et teda mööda lasta. Ja siis tänas ta selle eest ning märkis veel, kui tähelepanelik minust. Puhtas eesti keeles! Olin taas liigutatud. Eestlaselt poleks tõenäoliselt sellist kommentaari tulnud...

Selliste segaste ja vastakate tunnetega algas minu tänane päev. Kuidas see küll siis veel lõppeda võib?!?

Kokkuvõttes võib öelda, et oligi väga kirju ja vastakas päev. Ent õhtu olen endale siin molutades mõnusaks teinud. Asjalik olen jälle homme!😁

"Catherine"

 

Robert Jobson
Catherine: Walesi printsess
[Tallinn] : Hea Lugu, [2025]
262 lk.: ill.

Nii palju, kui lugeda jõudsin, oli ääretult sümpaatne raamat.

Mulle on printsess Catherine alati meeldinud. Temas on põimunud väärikus, sõbralikkus, armsus, lihtsus... Ta on oma olemuselt aristokraatlik. Selle kõige paremas tähenduses.

Kindlasti võtan ühel heal päeval taas kätte ja loen lõpuni. Just vaatasin raamatukogu kataloogist - on täiesti saadaval, keegi hetkel ei loe ja pole ka järjekorda. Aga mul endal on lugemisjärjekord pikk... Nii füüsiliselt juba kodus olevad (loe: koju tassitud😛) raamatud kui ka raamatukogus ootejärjekorras olevad...

Aga ükskord siis...

P.S. Lugemise aeg jäi ilmselt septembrikuusse, nii et päris kaua juba...

"Minu Türgi"

Susanna Veevo.
Minu Türgi: tantsud täiskuu valguses.

Petrone Print, 2025

288 lk + fotod

Mõnda paika on parem armastada kaugelt. Kirglikult, aga kaugelt.

Selle mõttega ühinen minagi.

Tore oli ju lugeda, aga ise ma ei kipu üldse Türki, pole kunagi kippunud.

Mul oli jälle nii palju kõrvaliste asjadega tegemist, et kohati kannatas lugemine sootuks. Ikka need minu jaoks värdmoodustised eesti keeles: perekondasid, laudasid, klassikaaslaseid,  (jaki)hõlmasid, paikasid, linnasid, liiklussõlmesid, söögikohtasid, käikusid, kalasid, köögiviljasid, kohutavaid sündmuseid, liikluseeskirjasid...

Mul hakkas praegu nii -nii halb ja mõtlesin, kas selliseid sõnu päriselt kasutatakse?🤔🤮 Nii ju ei räägita!? Pea igal leheküljel vaatas mulle vastu selline sõnastus. Kusagil 80 lk paiku hakkasin neid üles tähendama, aga häirisid juba tükk aega enne ja siis ühel hetkel ma enam ei suutnud järge pidada ning sundisin ennast tähelepanuta edasi lugema..., mis oli muidugi paras piin.

Minu jaoks on loomulikud, normaalsed, eesti keele pärased lühikesed vormid, nagu: perekondi, laudu, klassikaaslasi, hõlmu, paiku, linnu, käike, kalu, köögivilju jne

Samas oli kasutatud aga äkki piirkondi ja orge. Kust need siis tulid? Saab ju küll!

Paar türgi keelset sõnagi, mis silma jäi, võiks ju kuhugi talletada🤔:

Balik - kala

Serefe - terviseks!

No Serefe igatahes😁 Sest, kui nüüd kristalselt aus olla, ega mulle sellest raamatust midagi muud (eespool mainitud põhjustel 🤭) meelde ei jäänud, kahjuks... On piinlik, veidi...🙈

P.S. Loetud juba ammu. Istus mustandite kaustas ja ootas oma aega. Nüüd siis kohendasin veidi kompaktsemaks ja avaldamise kõlbulikumaks😜

November. Hingede aeg...

 Su õnn on tuules õlal

või tolmus talla all,

kuid mõnel vanal võlal 

on juured sügaval.

On kasuks mõni kaotus

või karistuseks võit

ja väravast, mis paotus,

viib teadmatusse sõit.

Suur aeg kaob linnu tiivus 

või möödub hüpetes,

kuid mõnes väikses viivus 

on terve elu sees.

Airis Erme 

"Lapsepõlv Kommunaalias"

Zane Daudzina.
Lapsepõlv Kommunaalias.
Tallinn: Tänapäev, 2025
206 lk.: ill.

Lugu eelmise sajandi, 20. sajand siis!, 1970-80ndate aastate nõukaaegset elust Lätis. Esimene kokkupuude vist üldse läti kirjandusega. Vähemalt viimasel ajal. Esimese hooga ei meenu küll ühtegi varasemat teost. 

Üsna tuttav ja äratuntav peaks olema ka Eesti lugejale, sest ega see elu ju ei erinenud suuresti liiduvabariigiti.

Mina maalapsena ei oska küll eriti kaasa rääkida, aga ettekujutus sellest ajast ja linnaelust on olemas. Tean, et mu sõbranna on elanud ühiskorteris, aga vaid üsna põgusalt on sellest juttu olnud. Tol perioodil me veel ei tundnud teineteist.

Oli üsna meeleolukas lugemine, sest väike Zane oli väga seiklushimuline ja atsakas tütarlaps 😊

"Minu pere ja muud klounid"

"Minu pere ja muud klounid" (2. oktoobril Mustamäe kinos)

Dokumentaalfilm klounipaarist - Piip ja Tuut.
Ehk tegelikult Haide Männamäe ja Toomas Trossi tööst ja perest.

Boonusena olid seansi eel kohal ka filmikangelased ise ning režissöör Heilika Pikkov.

Mulle meeldis. Toredad inimesed. Päris elu.

"Nimetu kannike"

Mart Sander.
Nimetu kannike : Seiklusjutt
Tallinn : LiteRarity, 2025
211 lk.

Ilus raamat, nii sisult kui vormilt! Imekaunid illustratsioonid! Ja hea lugu!
Imetlen, kui mitmekülgselt andekas on Mart Sander. Kuidas mõnele ikka on antud kõike ülirohkesti!

"Nimetu kannike" on tituleeritud seiklusjutuks kui ka noorsookirjanduseks. Võimalik, et seda ka, aga minu jaoks pigem selline muinasjutuline lugu. Veidi inglisepäraste sugemetega, ma ütleks. Ilmselt sellepärast, et tegevus toimub ju mõisas või lossis.

Kokkuvõte tagakaanelt:

"Violet von Rosen arvas, et ta pole mitte keegi – vaid üks vana lossi varjudesse unustatud tüdruk hallis kleidis. Ent kõik muutub ööl, mil tema vanaisa jätab endast maha viimse ülestunnistuse – peidetud aardest, mis pidi jääma igaveseks ajaks varjatuks. Kistud süngete vandenõude, ootamatute paljastuste ja valede võrku, peab Violet lahti harutama oma perekonna mineviku saladused... mineviku, mida keegi on meeleheitlikult püüdnud kustutada.
“Nimetu kannike” on jutustus üksindusest ja eneseleidmisest ning sellest, et minevikku ei tohi küll unustada, kuid see ei pea määrama kellegi tulevikku.
Autori poolt rikkalikult illustreeritud seiklusjutt on mõeldud eelkõige noorele täiskasvanule, kuid pakub põnevat ajaviidet kõigile, kes armastavad gootilikke, ootamatute pööretega seiklusi, milles on ka annus romantikat."

Oli põnev ja hoidis külges! Ei saanud enne pidama, kui lõpp käes. Ja seda väärtuslikust uneajast!😉

P.S. Leidsin ühe väljakirjutuse (Hubertuse ja Violeti dialoog):

"Ta [vanaisa] uskus, et haridus peab olema ilus, mitte kasulik."

"Ja poliitika? Ajalugu?"

Violet raputas pead. "Neid nimetas ta "tühiste inimeste sahmerdamiseks". Ehkki ta oli nooruses sõjamees, paistis, et ta oli jõudnud pettuda selles, millisena ajalugu kirja pandi. Ja selles, kuidas poliitikud inimesi valitsevad."

Oh, neid naljahambaid küll😂

Ammendamatu varaait FB ikka jagab vahvat kraami. Ole ainult mees ja nopi üles. Loodan, et ikka püsib siin!

Igaks juhuks nn "tõlge" ka:

Elumerel traaliv kalur valis roogitava räime asemel vana mõrra😂

Aasta Raamatuvahetusega

Täna saab aasta, mil liitusin raamatuvahetusega. Seega pidu! Pidu! Piduuu! 

Ind ei ole raugenud, ikka olen huviline!

Konto statistikat vaadates selgub, et olen saatnud 84 raamatut ja tellinud poole vähem. Ja see on hea tegelikult! Sest algne soov oligi ju ikka raamatutest lahti saada, mitte juurde soetada😉

Päris mitu raamatut olen ise lisanud raamatuvahetuse andmebaasi. Mõni ongi jäänud ainult minu sooviraamatuks, suurele osale on siiski tekkinud päris arvestatav nimekiri. Olen aasta jooksul saanud paar väga head ja igatsetud raamatut. Kohe esimene oli 100%line vedamine! 

Eks on ette tulnud ka mõningaid ebaõnnestumisi, nagu elus ikka. Paaril korral olen saanud alla igasugust arvestust raamatud, see tähendab et kirjeldus ei vastanud tegelikkusele (nt raamat hinnatud heaks, aga lehed olid lahti, kaas määrdunud, sisaldas sissekirjutusi vms). Tegelikult võiks olla veel üks määratlus: halb või kehv vms. Rahuldavas korras raamat ei pea olema määrdunud ja katki, aga kui on, siis tuleb see info lisada. Uus on uus, suurepärane ja hea - eks see on tunnetuse küsimus, mis võib inimeseti väga erineda. Ja erinebki, olen kogenud...

Mina ootan ausat infot. Imetlen ja austan, kui inimene ütleb, et raamat on kannatada saanud ja kaas on lahti või katki, siis on see minu otsustada, kas ma tahan või siis ei taha.

 Veel ootan ma hinnangut vahetusele. Vahel tundub, et suhtlus sujub ja kõik on korras, aga hinnangut ei tule... Nagu kuhugi musta (muti)auku saadaks😛. Mingi aeg ma veidi norisin, et kas raamat jõudis kenasti kohale, siis mõni selle peale reageeris🤭 Aga otsustasin, et lasen vabaks ja kui ei tule midagi, siis ei tule... Aga ikkagi, see on siin nagu üks kogukond ja ma tahan tagasisidet, et ollakse rahul...🤔 Seda pole ju palju palutud 🤔 Aga ega halba hinnangut ka ei taha, nii et las olla siis parem juba hindamata.

Ja täna, pärast pikka pausi, telliti mult taas! No jah, aastapäev ikkagi! Seega igati õigesti ja väärikalt tähistatud!

Siin siis tõestus selle kohta, et olen aastapäeva pidamas😀

Kasutaja alates: 21. okt 2024

Pakkumisi: 35

Tellinud: 42

Saatnud: 84

Soovinimekirjas: 201