No mis ma oskan öelda?
Algas justkui tüüpiline Eesti romaan. Või nagu mu kallis kolleeg armastab öelda: tüüpiline Eesti film, kus midagi ei toimu 😀 Ehk siis palju kirjeldusi, vähe sündmusi. Siis läks huvitavaks, kui elu sisse tuli ja käima läks. Vahepeal kaotasin jälle lootuse, kui peategelane üheksa kuud iseendaga (leina)tööd tegi. Seda esoteerikat ei jaksanud küll lugeda lehekülgede kaupa. Ja kõik need kordused! Sa püha püss! Igal hommikul viie tiibetlase harjutused, ahjude kütmine, küünalde põletamine (9000 teeküünalt 9 kuu jooksul, kui õigesti mäletan, kolossaalne arv igatahes, pluss veel muud küünlad), palvehelmed jms ja tirpi ning tagasi kõndimine, iga ilmaga, iga jumala päev! Mulle kangastus üsna tüüpilise eestlase kuvand, kes väidab, et pole mingi usklik, aga igaks juhuks praktiseerib midagi kõigist erinevatest usunditest, esoteerikast jne.
Altareid oli mul kolm. Minu altar, leina altar ja elu altar - see, mis hoidis kõike, vähemalt nii ma lootsin. Elu. (Lk 181)
Lõpuks läks õnneks siiski jälle huvitavaks. Õnnelik mees see peategelane. Kolm naist. Ühega perekond ja lapsed. Ja pärast seda kaks tõelist armastust! Veidi ebarealistlik, aga samas: kõik on võimalik neile, kes usuvad ja ennast võimalustele avavad?
Väga segaseid ja veidraid tundeid tekitanud teos...
Siiski, mida kaugemale jääb kaane sulgemine, seda enam kaldub mu hinnang plusspoolele. Ei ole kerge lektüür. On hoopis väga mitmekihiline lugemine.
Mõned väljakirjutused ka:
Õnneks räägivad pildid alati enda eest ja mulle ei meeldinud juba ammu proovida sinna kõrvale ajada mingit süvatsevat udu diskursusest ja narratiivist. See oli igav ja seda pidi ajama siis, kui piltidest ei olnud midagi erilist ja tuli proovida oma tegusid mingilgi moel õigustada. (Lk 63)
Tulin oma igapäevast üksi saarele, ma ei tahtnud kedagi näha. Ei tahtnud raamatuid lugeda, raadiot kuulata ega telekat vaadata, tahtsin lihtsalt olla. Ma olin väsinud inimeste mõtete merest. Iga sõna, mida keegi ütles, kandis endas soovi, tahtmist, ootust, pettumust. Keegi üritas sind igal päeval oma sõnadega muuta. Kõigil olid mingid mõtted ja soovid. Ma tahtsin end korraks neist vabastada ja kuulata enda omi. (Lk 75)
Vaesus on üldjuhul nagu seisund, mis on sinu sees, sinu hinges. Iga järgmine miljon ja järgmine maja ei muuda midagi. Ajapuudus on ka vaesus. Vabaduse puudus samuti, kui su enda raha hoiab sind vangis. Ühtemoodi võivad vangis olla nii rikas kui ka vaene. Ühel on mõnikord liiga palju ja teisel tihti liiga vähe. Ka vabadus on seisund. Kui seda pole, ei aita ka rohkem firmasid, veel rohkem raha. Isegi helikopter ei aita ja sa ei jõua ikkagi kunagi kohale. (Lk 222)
