Aastalõpu meeleolud

Aasta kokkuvõte ja tagasivaade jääb minust küll järgmisesse kuusse, sest elu... Ja kohe vahetubki aastanumber, ent peale selle ei muutu ju midagi. Nojah, uus kuu ka...🙃

Mõned aastalõpu hetked läbi kaamerasilma Haapsalust, kus pooleteiseks päevaks käisime aega maha võtmas ja veidi lõõgastumas-nautlemas🥰 On vähemalt midagi meenutada hallis argipäevade reas 🤭

Sai söödud ja nauditud:

Ja silma nuumatud:

Ja end mõnusalt tuntud:

Toredat aastavahetust! Kohtumiseni uuel aastal!

"Minu Pärnumaa"

Kristel Vilbaste.
Minu Pärnumaa: karulaante keskel, soode süles.
224 lk. + fotod 

Hoopis teistsugune Minu-sarja raamat. Pole varem ühtegi sellist lugenud... Kui, siis veidi ehk meenutas Mika Keräneni "Minu Karjalat". Hästi palju loodust ja rahvapärimust, lugusid. Ja siirast muret Eestimaa saatuse, looduse ja keskkonna pärast...

Kartsin, et ei suuda ennast sellest läbi närida, ent see oli asjatu mure. Hoidis külges küll!🙂

Igas väikeses kolhoosikeskuses oli pool sajandit tagasi oma söökla. Sööklatoit oli hea, hoolimata sellest, et töötajad mõisaköiel lohiseda lasid ning hapukoore, suhkru ja liha salaja oma kodustele pidulaudadele vedasid. Igatahes sai kõhu neis paikades alati täis ja toit ei tekitanud selliseid allergiaid, nagu tänapäeval kuuleb. Tunnistan ausalt, et sageli valin praeguste restoranide ja baaride praadide asemel lõunapausil pigem bensiinijaamast hotdog'i ja kokakoola ning püüan päeva lõpuks koduse toidulaua taha jõuda.

Tänu ema jooksule olen mina olemas. Ja kui ma nüüd kuulen, et rahaahne TREV-2 plaanib Rail Balticu liivakarjääri sinnasamma metsa, kuhu mu ema küüditamishommikul jooksis ja mis ta elu päästis, mis teda oma kasukaga varjas, siis ei saa ma aru, mis meil, vabaks saanud eestlastel, viga on.

"Suveaeg"

Maeve Haran. 

Suveaeg. 

Tallinn: Varrak, 2025. 

317 lk. 

(Varraku ajaviiteromaan)

Üks mõnus pühadeaja lugemine!

Täpselt selline peabki puhkuse kirjavara olema.

Olgugi tegemist kauni Southdowni linnakese suveajaga, siis ega meilgi ju teab mis talvist jõuluilma pole... Jah, täna tuulutab siin üsna kenakesti, aga seegi pigem sügistorm... (Loodetavasti see hommikuks ikka raugeb, kui Läänemaa poole teele asume...)

Raamatu keskmes on kolm sõbrannat, koolikaaslast: Gina, Eve ja Ruth, kellest kaks esimest on kolkast pealinna (Londonisse) põgenenud, kuid kolmas on jäänud paikseks. Nüüd kohtuvad nad taas üle hulga aja Southdownis, linnakeses, mis on muutunud... Muutunud on ka naiste elud ja arvamused... 

Vanaproua Maudie häärberis saab Gina tööd antiikesemete väärtuse hindajana, Evie on lahutusadvokaat, kes heal meelel aitab sõpru ka muudes küsimustes ning Ruthie põhiline aur läheb perekonna peale. Tegevus keerlebki peamiselt häärberis toimuva ning sõbrannade elude ja suhete ümber. Ei puudu üllatavad momendid ja eks mängu tulevad ikka ka mehed😉

P. S. Pean ära mainima, kuna nii väga häiris, et korduvalt oli kirjutatud tundis piinlikust. Ikka piinlikkust on õige, kullakased!

P. P. S. Mõned tsitaadid ka:

Gina pidi tunnistama, et ta lausa kadestas Ruthi moetunnetuse ja edevuseta vabadust. Kui lõõgastav võib olla teiste arvamuse eiramine?

... Inimesi võib aidata erineval moel, kõik on võrdselt tähtsad. ...

"Noh, kui sa kunagi kasulikkuse üle juurdlemisest kaugemale jõuad, saada mulle sõnum. Ma võin sind juhatada lõpmatu hulga väärikate ettevõtmiste juurde, kus sinu oskustest oleks tõeliselt kasu!"

Evie jälgis, kuidas nad nooruslikust enesekindlusest üle kullatuna minema kõndisid. Kompromissid ja reaalsus ei olnud neile veel kohale jõudnud...

Jõulud ✨🌟🎄

On jõulud, jõulud, jõulud!

Mu südamesoov las täide see läeb,

et kodudes kõikjal jõulud on käes,

et ühtegi last, ei väikest ei suurt, ei oleks ilma rõõmust.

Jõulud on käes!

*  *  *  *  *  *

Sa südames nüüd pane

kõik küünlad põlema 

ja ära pimedusel

seal aset anna sa...

Sa südames nüüd pane 

kõik küünlad põlema 

ja ehi oma hinge 

sa taevarahuga. 

(A. Haava) 

Kallist jõulurahu ja hingevalgust pühadeaega ja argipäeva! 🌟🎄✨

"Roosivõti "

Mart Sander.
Roosivõti: dialoogid Von Roseni naistega 
Tallinn: LiteRarity, 2025
101 lk.

Raamatuke sisaldab kolme juttu, novelli: "Corrida", "Ohverdus" ja "Bürokraat".

Raamatust kogusin kokku taustainfo:

Spioonist naishärjavõitleja. Kriminaalne nunn. Paruness, kes kavaldas üle Saatana. Mis neid kõiki ühendab? See, et need on päriselt elanud daamid von Rosenite suguvõsast, mis on Eestiga seotud olnud juba 800 aastat. 
Põnevad elusaatused on inspiratsiooniks müstikahõngulisele lühikogumikule, kus reaalsed faktid põimuvad fantaasiaga.

Novellikogu räägib mõjuvõimsa aadlisuguvõsa, von Rosenite, naiste saladustest. Põimides ajaloolisi fakte fantaasiaga, loob autor paralleelreaalsuse, mille sündmusi ei võimalik tõestada - aga ka mitte ümber lükata.

Sanderi näiliselt sujuv jutustamismaneer on tihedalt täis osavalt peidetud vihjeid ning detaile, millest ükski pole juhuslik. Sageli tekib pärast raamatu lugemist või filmi vaatamist soov see veel kord üle vaadata; kontrollida, kas tõesti langevad kõik killud veatult kokku ning moodustavad tervikliku mosaiigi.

Kuigi lood on lühikesed, siis põnevust jagub. Äkitselt tuli mingi sarnane tunne, mis valdas mind lugedes raamatut "Varjud kuuvalguses "...

Jätkuvalt olen lummatud Sanderi osavast sõnaseadmisest🥰

Raamat järgmisele ringile

Anname raamatutele uue elu! Aita raamatud uuele elule!

Kas pole mitte vahvad loosungid või löövad pealkirjad?

Aga just nii ma mõtlen raamatuid Raamatuvahetusse üles pannes.

Kui ma olen raamatu läbi lugenud, siis enamasti sellega asi piirdub. Vahel harva tuleb tahtmine (või vajadus) teist korda lugeda. Jah, kindlasti on neidki raamatuid, mida võtan kolmas, neljas ja kümneski kord kätte. Ja selliseid ma hoiangi alles, enda ligi ja kui mul pole, siis soetan päriseks. Aga need nn esimese kategooria raamatud, mis on oma ülesande minu juures täitnud, neil lasen minna. Saab keegi teine õnnelikuks. Võib-olla on see kellelegi just see raamatu, mida tema tahab päriseks, enda ligi hoidmiseks. Aga hindan ja pooldan väga ka seda, kui raamat taas uue võimaluse saab, mitte ei jää riiulisse nukralt seisma. Kui järgmine lugeja raamatu läbi loeb ja saadab ta siis uuesti ringlusse.

Vahel paneb RV tellimus siiski ka veel raamatusse pilku heitma, et mälu värskendada. Mõnikord suisa veidi kahetsema, et olen raamatu pakkumisse pannud, aga tegelikult võinuks enne läbi lugeda või uuesti üle lugeda. Homme saadan teele need raamatud:

Eks veidi ikka kripeldab, aga olen kunagi need raamatud läbi lugenud ja kui siiani pole rohkem kätte võtnud, siis on aeg lahti lasta...

Teise advendi laupäev

Täna on jälle see päev, mil valgeks ei lähegi...

Kuna otseseid kohustusi pole, siis olen siiani uimerdanud. Molutanud, kui soovite😊 Püüdnud blogida. Siit-sealt ühtteist lugenud. Midagi järele vaadanud, otsinud, leidnud ka või siis mitte. Mõtisklenud selle üle, mida kõike "peaks" tegema. Aga nende "peaksidega" on nii, et need ei kao kuhugi (vist? või enamasti?) ja eks on olemas ju ka see teine homme, kuhu saab edasi lükata 🤭🙈 No näiteks koristamine! Nii mõttetu tegevus. Pühid tolmu ära ja kohevarsti on ta tagasi. Ja kui sul on selline tore koduloom, ja maal neid ikka on, nagu ämblik, siis need armastavad võrku punuda ja on väga usinad. (Tervitused siinkohal Maele!😆🤗) Seniks, kuni sina jõuad need, ämblikuvõrgud siis, eks, ära likvideerida, asub tema teisest otsast jälle pihta. Ja üleüldse, teiste tööd pole ilus ära rikkuda, veel enam lõhkuda 😜

Sellised uitmõtted siis sel hallil ja pimedal laupäeval. Ühtegi vahvat pilti pole ka lisada. No tegin jooksvalt kaks. Just selline öö on praegu🤭😮 ning kuulen, et õues sajab vihma...

Ilusat saabuvat teist adventi!❤️ Kui süda on soe, ei siis muu loe🥰

P.S. Tegin molutamise vahele ka ühe väikese õuetiiru. Viisin prügi välja, tõin puid tuppa. Ja võtsin viimased porgandid üles!🤭 Detsembris polegi varem porgandeid võtnud peenrast 😁 Aga no ilm on rohkem küll septembrine, mitte jõulukuine 🙃

Fotosüüdistus ka 😆:

Esimene advent

Ja ongi käes... Esimene advent. Jõuluootus. Ootus uuele, paremale... Et keegi tuleb, kes teeb kõik uueks, puhtaks, ilusaks... Muutused algavad ikka seestpoolt ning kui tahta ja uskuda, siis pole miskit võimatu...

Midagi ilusat hingele, kosutuseks ja paituseks:

29.11

Esimese advendi laupäev. Sai veidi koristatud ja õueski tööd tehtud. Ilm oli meil novembrikuiselt pime, valgeks justkui ei läinudki. Otsisin välja elektriküünlad, mis ikka advendi-, ja jõuluajaks akendele üles riputan. Kohe hoopis valgem ja helgem olemine 😍

Vanaema sünniaastapäev, 102. Emapoolne vanaema, keda ma oma silmaga näinud pole, kes lahkus 41-aastaselt, 6 aastat enne minu sündimist.

Lumepallisupp! Viimasel nädalal on sellest nii palju räägitud. Järvamaal (vist?) oli lausa võistlus - kes teeb parima lumepallisupi. Ja mul tuli nii isu peale. Ja ema tegigi täna! Mm-mm, kui hea! Tõeline nostalgiatoit mu jaoks! Mulle väga-väga maitseb!

Pikk-lühike november

Just täpselt nii - pikk-lühike november! Täpselt nii vastakaid tundeid see tekitab ja absurdselt kõlab!

Lugesin äsja kuu alguses kirjutatud postitusi ja see tundus nii kauge minevikuna 😮 Samas oleks aeg nagu lennates möödunud, sest alles ju see november algas😮

Elu on kiire. Kogu aeg ajab üks asi, sündmus, tegevus teist taga. Võtsin täna välja ühe vaba päeva, mis veel varuks (õnneks on paar tükki veel!). Ja milline nägi siis välja mu hommik? Tõusin 6.20, sest kallis abikaas läks ikka tööle, tegin hommikupudru valmis, sõime koos ja saatsin ta teele (akna peal lehvitades😍). Siis kasutasin ära hommikust energiat: pesu pessu (masinasse!), nõudepesu (käsitsi!), orhideede/kuukingade leotamine/uputamine, jõulu/talvekardinate, -toolikatete väljaotsimine (osaline paigaldamine, kardinaid pole veel jõudnud üles riputada), küünalde, küünlaaluste väljavõtmine ja kokku viimine, advendikaunistuste (elektrilised valgusallikad) väljaotsimine jne. jne. Seega olen täitsa asjalik olnud ja palju jõudnud, AGA teha oleks nii-NII palju! Üks veskikivi kaelas on koristamine🙈

Siis pean veel poodi minema maale toidukraami kaasa ostma. Kohe lõpetab pesumasin, siis tuleb pesu kuivama riputada ja eelnevalt kuiv pesu kokku korjata.

Ja tegelikult oli, ei, jätkuvalt ON plaanis koguduse lehe tekstide toimetamine! Kohe asungi selle kallale, aga enne oli vaja ju kaevelda, kui raske elu mul on ja kekata, kui tubli ma ikka olen😝

Mõnusat reedet! 😊

Mõtete luger

Tuli jälle igatsus ja vajadus mõtete lugeja, õigupoolest mõtete salvestaja järele!

Ehk siis targalt ja õigemini öeldult: Mõtete luger ja salvesti. Vau, milline udupeen värk!

Aeg-ajalt tuleb mul ahastus peale, kui ei suuda  kuhugi talletada või üles kirjutada oma mõtteid, mis on enda arust ülihead. Need hetked on nii sulnid, kui tajud kõige kooskõla, kokku kõlksumist, seoste loomist, kui tekib imeline sümbioos loetust, nähtust, kogetust... Tahaks need hetked talletada, jäädvustada! Selleks ajaks, kui jõuan laua taha või arvutisse on need kõik juba haihtunud...

Ja nii juhtub väga tihti. Istun siin tänagi jälle ja mõtlen, mida mul öelda on?!? Alles oli nii hea mõte, nii hea idee! Aga kuhu see sai?!?

Aga võib-olla on see udupeen apasraat või äpp või tehinsintellekti tööriist juba olemas?!? Ainult mina ei tea veel? Hiljuti sain teada, et selline "vidin" (äpp?) on olemas, mis jutu salvestab ja siis transkribeerib tekstiks😮 Põnevas maailmas elame! Jõuaks ainult ise järele või veidi järgegi pidada😛

Ja nii see läks...

Esmaspäeval lihtlabaselt unustasin kirjutada. Mõtlesin eile, et no mis siis ikka, ühel päeval tegin ju kaks postitust, pole hullu! Ja eile läks kõik sama mustri järgi. Aru ma ei saa... Tegelikult tuli jälle elu vahele ehk siis lehe toimetamise töö, mis mind iga kord hulluks tahab ajada ...

Nagu oleks siis november lõppenud mu jaoks🤔

Noh, paar päeva siiski veel on aega. Vigade parandamiseks. Seda kohe mitmetähenduslikult. Ja ka toimetamise, kirjutamise tööks.

Märk sai nüüd vähemalt maha😝

Parimad raamatud

Äsja selgusid parimad raamatud aastal 2025.

Parim eesti autori ilukirjanduslik raamat: Kairi Look " Tantsi tolm põrandast". See raamat on mul ootel, st olen raamatukogus järjekorras.

Parim tõlgitud ilukirjanduslik raamat: Valérie Perrin "Kolm". On mul loetud! Jee! Kiidan selle valiku igati heaks. Perrin'i eelmine menuk "Lilledele värsket vett" on mul lugemata, aga ehk ükskord jõuan sellenigi. Ja veel on midagi uut Perrin'ilt ilmunud...

Muid kategooriaid ma siin esile ei too, kuna pole lugenud ja ei plaani ka, seega ei oska kaasa rääkida... Aga et see ilukirjanduslik valik seekord nii läks, on küll vahva.

Kolm nädalat

22. november, laupäev. Kolm nädalat novembrit on läinud lennates! Kõlab uskumatult, kas pole?! Veel nädalake minna ja olemegi advendiajas. See on ju paljutõotav!

Ilm on novembrile kohaselt mitmekesine. Ei saagi väga kurta. Teist laupäeva järjest on lausa superilm! Armastan ikka veidi seda talvisemat ja päikselisemat poolt!

Õues oli mõnus toimetada ja oma töölaua taga kangeks istutud luid-liikmeid-lihaseid liigutada🤭😜 Tegin väikese tiiru lähiümbruses ka niisama. 

"Imetlesin" metssigade "küntud" põldu otse aia taga. Jahimehed pole neid jultunud tegelasi kätte saanud, sest kuuldavasti on karu nad nüüd eemale peletanud 😮 Tore elu meil siin küll - karud ja metssead ja põdrad otse aia taga! Tõeline loomaaed või metsik loodus!

Täna ma ühtegi elukat ei kohanud, kui naabrite kiisu-miisu välja arvata ja tema oli seekord täiesti rahumeelne, ei kippunud tuppa ega andnud käppa😆

Mõned fotosüüdistused siis ka:

Jääkristallid

Jäätunud tilgad okastel

Metssigade "tööpõld" 🙈

Kas sügis või hoopis kevad?

Rõõmus reede

Täna jääb kirjutamata. Tõdesin hetk tagasi. No ja mis mõttes? Küsisin endalt hetk hiljem.

Ega mingit kandvat ideed ju pole, aga jama on lihtsalt alla anda. Kuigi ma täna reaalselt esimest korda selle kuu jooksul tunnen, et pole midagi tarka või asjalikku öelda. On niisama heietus, aga las siis olla.

Tegelikult olen nii väsinud... Hea on olla vaikuses ja rahus. Töökeskkond on nii üles köetud ja üliemotsionaalne. "Kallid" kolleegid on nii väsitavad. Üks sädin käib vahetpidamata. (Küll on kaubanduslikud jutud, hinnateemad - kust mida odavamalt saab, pidev rahulolematus kõige ja kõigiga, alati on kuskil mingi "aga") Nii raske on keskenduda... Aga ma olen ju "viisakas" ja ei suuda nende rõõmu (või rõõmutust või rahutust?) rikkuda... Mina tahan rahulikku, lõõgastunud, asjalikku, vaikset, üksteisest lugupidavat keskkonda... Aga seda on vist selles elus palju tahetud...

Aga ikkagi: reede on üks toredamaid päevi. Eriti reede õhtu! Mõnusat, lõõgastavat nädalavahetust meile kõigile!

"Minu Kreeta" Epiloog 2025

Jaana Albri
Minu Kreeta: mineviku hõng Euroopa lõunatipus. Epiloog 2025

[Tartu] : Petrone Print, [2025]
240 lehekülge, 8 nummerdamata lehte fotosid

Minu-sari

Lugesin läbi epiloogi ja mõtlesin, et sellega piirdungi, kuna raamat ju juba varasemalt läbi tudeeritud, millest olen kirjutanud siin ka.

Aga siis hakkasin siit ja sealt sirvima ning nii see jälle läks, et sukeldusin ülepeakaela raamatusse. 

Mis siis selle 9 aastaga on juhtunud? Vana elu (loe: maaelu ja abielu) on seljataha jäetud ning uus elu linnas jätkub Kreeta rütmis.

Ega siis polegi muud, kui aga lugegem ja nautigem😊

Motivaator

Motivaator.ee on koolitusfirma, mis on keskendunud valdavalt Eestis tegutsevate organisatsioonide arendamisele. 

FB-s on blogilaadsed kirjutised, mis keskenduvad organisatsioonide juhtimisele, juhtidele, meeskonnatööle, meeskondadele, töösuhetele, töö/organisatsioonipsühholoogiale. 

Aeg-ajalt loen neid ja enamasti need motiveerivad tõesti või vähemasti saab kaasa mõelda ja kaasa noogutada 🙂

Mõned nopped ja näited:

8. august

Üks levinumaid arusaamu on see, et töökohad muutuvad mürgiseks järsku. Justkui üleöö.
Aga tegelikult ei juhtu see üleöö. See juhtub vaikselt.
Vaikselt, kui tiimis kaob usaldus. Vaikselt, kui jäävad rääkimata väikesed pinged, segased ootused, esimesed solvumised. Vaikselt, kui üks inimene korraks vaikib – ja kõik ülejäänud teevad sama.
Usaldus ei kao suure plahvatusega. Ta lihtsalt väsib. Väsib ära sellest, et ausus ei tundu enam turvaline.
Ja lõpuks pole keegi enam päris tema ise.
Terve töökultuur ei sünni ju inspiratsioonikõnest ega visioonipäevast.
See sünnib argipäevast. Sellest, kas meil on ruumi rääkida – ka siis, kui on ebamugav. Just eriti siis, kui on ebamugav!
Ehk kui sa juhina seda ruumi ei loo, loob keegi teine vaikuse.

1. juuli (meil tööl täpselt oli SITUATSIOON!)

Keegi ei lähe tööle mõttega: “Täna keeraks oma kolleegile käru.”
Inimesed tulevad tööle parima kavatsusega – teha oma osa hästi ära.
Aga siis juhtub midagi. Keegi ei vasta meilile. Keegi teine ütleb midagi liiga lühidalt või otsekoheselt. Sinu nimi jääb mainimata teemal, mis sulle oluline oli.
Ja juba liigub peas mõte: “Kas ta ignoreerib mind?” , “Kas ma ütlesin midagi valesti?”, “Kas mind ei peeta enam oluliseks?”
See ei ole pahatahtlikkus. See on oletus.
Ja kui me seda kohe ei märka, hakkab see tasapisi kuhjuma – kuni lõpuks tundub, et “meil vist on probleem.”
Aga sageli polegi probleemi. On lihtsalt midagi, mida ei küsitud üle.
Tugevad suhted – ja tugev juhtimine – ei tähenda, et kõik alati õigesti mõistavad. Küll aga tähendab see seda, et julgetakse küsida. Selgitada. Päriselt kuulata.
Ja vahel piisab ühest lihtsast lausest : “Kuidas sina seda olukorda nägid?”, et vältida kuudepikkust vaikust, alusetuid oletusi ja vaikselt kasvavat eemaldumist.

29. juuni

Väga palju aega oma elust olen ma soovinud kõigile meeldida.
Ma tahtsin olla koostööaldis kolleeg. Hea sõber. Mõistev juht. Tasakaalukas partner.
Ja ausalt – ega selles soovis ei olegi midagi halba. Meeldida on ju inimlik vajadus.
Aga mingi hetk märkasin, et mida rohkem ma püüdsin kõigile sobida, seda vähem olin ma iseendaga kontaktis.
Ja olgem ausad- see on väga väsitav viis elada. Sest selle asemel, et endalt küsida "Mida mina sellest arvan?", küsisin ma pidevalt: "Mida nemad minust arvavad?"
Mingis vanuses võib see strateegia veel isegi toimida.
Aga täiskasvanuna see enam ei tööta. Sest lõpuks ei jaksa sa olla kõigile sobiv versioon iseendast.
Ühel hetkel pead sa hakkama küsima: mitte “kuidas jätta head muljet?”, vaid “kuidas jääda iseendaks?”
Ja just sealt – kui saad aru, et sa ei jaksa enam mängida „ideaalset versiooni endast“ – hakkabki midagi muutuma.
Mitte selleks, et kellelegi midagi tõestada.
Vaid selleks, et lõpuks jälle ennast paremini tundma õppida.

"Varjud kuuvalguses"

Santa Montefiore. Varjud kuuvalguses
Inglise keelest tõlkinud Tiina Viil 
Tallinn: Varrak, 2025
382 lk.
Varraku ajaviiteromaan

Raamatukodu kirjutab:

""Varjud kuuvalguses" on Santa Montefiore kaasahaarav romaan, mis viib sind Cornwalli hingematvale rannikule, kus peategelane Pixie Tate on kutsutud lahendama St. Sidwelli mõisa sajanditevanust mõistatust. Üle saja aasta tagasi kadus mõisast laps, jättes maha vaid saladuse, mida keegi pole suutnud lahendada. Pixie ülesandeks on heita valgust nendele viimastele salapärastele tundidele ja tuua päevavalgele kaua varjul olnud tõed.
Sukeldudes sügavale minevikku, avastab Pixie mitte ainult mõisa tumedad saladused, vaid ka keelatud armulood, mis on ajaga unustuse hõlma vajunud. Tema teekond on täis ootamatuid pöördeid ja emotsionaalseid väljakutseid, mis sunnivad teda tegema otsuseid, mis võivad jäädavalt muuta tema elu.
Kui otsid raamatut, mis pakub nii põnevust kui ka sügavaid emotsioone, siis "Varjud kuuvalguses" on just see, mida vajad. See on lugu, mis jääb sinuga kauaks pärast viimase lehekülje pööramist."

Oli tõeliselt vaimustav raamat, täis ootamatuid pöördeid ja seiklusi! Võiks lausa öelda, et minusuguse jaoks liiga põnev😃 Taas üks selliseid raamatuid, mida kibelesin lugema, sest nii-nii suur tahtmine oli teada saada, mis edasi saab ja millega kõik lõpeb.

Veidi (või siiski päris palju?!) salapärane, müstiline ja lausa esoteeriline, ma ütleksin. Ajas libisemine - see oli väga huvitav leid. 

Eespool nimetati Pixie Tate'i peategelaseks. Eks ta tegelikult oligi, jah, aga algab lugu ju hoopis sellest, et perekond Talwyn kolib Londonist ära maale, St. Sidwelli mõisa. Pereisa Bruce on saanud selle päranduseks. Temaga koos abikaasa Olivia, poeg Zach (15) ja tütar Tabitha (13). Mõisa eest hoolitsevad Elsa ja tema poeg Tom, kes olid majja jäänud eelmise omaniku ajast. Pixie Tate'i toob mõisa Olivia tädi Antoinette, kes on selgeltnägija kalduvustega ja omab sarnast tutvusringi. Ühes Pixie'ga saabub Ulysses Lozano (hääletatakse U-lii-ses🙂), kes on sõber, abiline, tugi ja turvaisik ühes isikus 🙂

Peretütar Tabitha omab ka esoteerilisi kalduvusi 😉

On aasta 2013.

Ent olulisemad sündmused leiavad aset hoopis aastal 1895, kust leiame guvernant Hermione Swift'i, kes saabub perekond Pengower'i juurde St. Sidwelli mõisa, kus elavad peremees Ivan Pengower, tema abikaasa Cordelia Pengower ning nende pojad Robert ja Felix. Loomulikult on majas teenijarahvas ning härra Pengower'i vend Cavill...

Nii saame vaheldumisi osa kaasajast ning enam kui sajandi tagusest loost.

Pixie Tate oli närvis. Mitte hirmunult närvis, pigem põnevil närvis/.../

Tema sale kogu sammus sihikindlalt mööda Gloucester Roadi. Oranž kootud müts silmini pähe tõmmatud, pikad roosad juuksed seljal lahti, üll elegantselt kehasse töödeldud ja tema väiksuse esile toov hall kootud jakk, jalas mustad ratturisaapad,ei sarnanenud ta kindlasti kellegi teisega. Kelmika näo ja erksate safiirsiniste silmadega, mis olid näinud rohkem, kui üks inimene peaks, oli ta iseseisev naine.

Pixie ei kurtnud ilma üle kunagi. Ta oli rahul kõigega, mida loodus talle pakkus, sest isegi kõige trööstitumas talvepäevas oli oma ilu. Ainult inimestel õnnestus asjad inetuks teha.

Tüdruku [Tabhita] lapselik uudishimu oli armas. Temas polnud sugugi täiskasvanute küünilisust, ainult imede tajumine - see hinnaline väärtus, mis puberteedi ajal kiiresti kaob.

Äärmiselt põnev ja meeldejääv lugemine! Raamat, mida loeks veel teine kordki. Enne raamatukokku tagastamist sirvisin veel veidi ja juba jälle oli huvitav😍

Üksi

FBst leiab ikka igasugust toredat kraami. Üks lugu rubriigist "Kodused lood" puudutas ja kõnetas. Kuidagi kõlksus kokku minuga, olen tajunud endas sarnaseid mõtteid ja tundeid. Jagan:

"ah, ma tahan olla üksi. Mitte sellepärast, et ma ei armasta inimesi, vaid teistega koosolemine väsitab mind. Lärm ja sagimine on väsitavad. Ma olen parema meelega üksi, kui inimestega, kes ei ole minuga samal lainel. Ma ei taha sugugi öelda, et teised inimesed ei ole huvitavad. Ma tahan lihtsalt öelda, et me oleme liiga erinevad. Meil on erinev tundlikkuse tase. Ma tahan samuti öelda, et mida vanemaks ma saan, seda selgemaks mul saab, kes ma olen, kuhu ma lähen ja mida ma tahan. Ning samuti see, mis mulle enam ei sobi. Ma ei vaja seltskonda enda ümber. Ma ei tunne ennast kunagi üksi, ma armastan lausa neid hetki, kui mu ümber on vaikus. Kui ma kutsungi endale külalisi, siis on mul soov seda teha ja see valmistab mulle rõõmu. Ent oma sisemise rahu saan ma tagasi siis, kui ma olen üksi. Oma patareid saan ma täis laadida üksi olles. Täiesti vabalt saan ma ennast tunda siis, kui ma olen üksi. Üksi kodus või looduses. Ma olen empaat. Ma olen empaat, kes austab piisavalt iseennast ja oskab oma keha, vaimu ja hinge kuulata. Ma armastan väga teisi inimesi, mulle meeldib neid kuulata, anda nõu ja aidata. Aga peale kõike seda pean ma olema üksi. Kui keegi tunneb mind selle jutu järgi ära, siis teab ta nüüd, et kui ma kellegagi koos olen, ei ole see sellepärast, et mul pole midagi muud teha vaid sellepärast, et ma seda tõesti tahan."

Esimene lumi!

Valge lumi sätendab maas. Taas talv on tulnud!

Nii sai kahest jõululaulust kokku minu eilne meeleolu. 

Rõõmustasin nagu laps esimese lume üle!

"Igal järgmisel suvel"

Carley Fortune
Igal järgmisel suvel
Tallinn : Varrak, 2025
292 lk.
(Varraku ajaviiteromaan)

Teen algatusesks copy-paste Raamatukodu.ee'st: 

Carley Fortune'i raamat "Igal järgmisel suvel" kutsub teid kaasa lummavale teekonnale, kus armastus ja kaotused põimuvad suviste mälestustega. Loo keskmes on Persephone Fraser, kes kümme aastat tagasi tegi vea, mis muutis tema elu igaveseks. Nüüd elab ta küll linnakorteris, kuid minevik ei lase lahti. Üks ootamatu telefonikõne sunnib teda naasma Barry’s Baysse, kus ootab Sam Florek – mees, kellega kunagi jagati nii palju.

Kuus suve, täis uduseid pärastlõunaid ja sumedaid õhtuid Florekite pererestoranis, sidusid Percy ja Sami lahutamatuks paariks. Nende sõprus kasvas millekski enamaks, kuid lõppes ootamatult. Kui Percy naaseb järvelinna, et osaleda Sami ema leinatalitusel, on nende vaheline side taas tuntav. Kuid kas Percy suudab leida jõudu mineviku otsuseid ümber mõtestada ja kas nende armastus suudab ületada vanad vead?

"Igal järgmisel suvel" on nostalgiline ja südamlik pilguheit armastusele, mis jääb meiega igaveseks. Carley Fortune, endine auhinnatud ajakirjanik ja toimetaja, on loonud loo, mis puudutab sügavalt iga lugeja hinge. Fortune elab Torontos koos oma abikaasa ja kahe pojaga, jätkates oma kirjanikuteed, et tuua teieni veelgi rohkem unustamatuid lugusid.

Mulle väga-väga meeldis see raamat. Ja see on mul praegu koduses raamaturiiulis. Sain soodsalt (kas oli Varraku mingi suvine sooduskampaania?) ja mõtlesin, et annan Raamatuvahetusse, kui loetud, aga nüüd nagu hästi ei raatsi... Oli tore raamat! Just selline üks romaan olema peabki. Varraku ajaviiteromaan oma tõelises headuses!
(Ten points!👍või peaks hoopis twelve points panema, nagu Eurovisioonil😁)

On lugenud teisedki,  nt Mariann oma blogis annab toreda ülevaate enda muljetest.

"Plahvatus nätsuputkas ja teisi jutte"

Brigitta Davidjants.
Plahvatus nätsuputkas ja teisi jutte
Tallinn : SA Kultuurileht, [2025]
76 lk.
Loomingu Raamatukogu, 2025, nr 10-11

Raamatu lühikokkuvõte:

Ei ole lihtne olla laps, pealegi Eestis, kus asjad võivad üle öö muutuda. Küll vahetub riigikord, küll lendab õhku nätsuputka või on kadunud tagauks, mille kaudu pühapäevakooli kaaslastega esinema jõuda – ja ometi olid nad veel alles eile kõik olemas! Ega suureks kasvadagi lihtsam ole, eriti kui rahvusküsimused on segased, kool ei meeldi ja kõht on kogu aeg tühi ning enne abiellumist tuleb kellekski saada (nagu korrutab ema). Ja siis see lapsevanemlus! Sest kuidas kasvatada tüdrukut, kuidas poissi ja kuidas selle kõige keskel säilitada külma verd ja tervet mõistust? Brigitta Davidjantsi (snd 1983) jutukogu „Plahvatus nätsuputkas ja teisi jutte“ räägib südamlikult ja huumoriga armeenia-eesti-läti segaperest pärit tüdruku kasvamisest 1980.–1990. aastate Eestis ning suureks saamisest pärast sajandivahetust, taustal perekonnalood, mis viivad rändama läbi aja ja mitme riigi.

Üllatavalt mitmed on võtnud raamatut lugeda ja ka analüüsida ning arvustada (seda ei juhtu just mitte väga sageli):

Lugemiselamused ehk Tallinna Raamatukogude lugemisblogi

Brixie Blog 

Sehkendaja 

Manni lugemisblogi 

Sulepuru 

Triinu raamatublogi

Lugemine jääb juba mõne aja taha, seega väga üksikasju ei mäleta enam, aga oli selline täitsa tore raamat. Õhukene ta ju oli ja seetõttu edenes ka ruttu. (Just meenus - milline unustaja Brigitta oli!)
1980-ndad oli minu kooliaeg, aga tegevuskohaks jäi maapiirkond, nii et Tallinn oma suurlinna tuledega jäi suhteliselt kaugele ja kaugeks. Seal sai aeg-ajalt ju käidud, aga pigem oli see jube väsitav ja vaevaline käik, mille tulemuseks oli sageli peavalu. 1990-ndatel olin juba (noor) täiskasvanu, tudeng, kes sõitis maa-linna vahet, aga ikkagi need Tallinna valud ja võlud on minust eemale jäänud. Küll puutusin siis pisut kokku Lasnamäe eluga onu pere kaudu. Onu (suur)pere oli saanud Lasnamäele korteri, mis spetsiaalselt ehitatud suurperedele. Nii õnnestus mulgi sellest "hüvest" osa saada ja päris mitmeid öid seal veeta. Onulaste kaudu sain osa ka Lasnamäe (tänava)/(noorte)elust. Seega midagi tuttavlikku tuli ikka ette.

Tõmba ennast käima🥳😛

FB-s sattusin peale ühele kirjutisele, kus kettase tõmbajaks oli isadepäeva üritus ühes lasteaias. 

Kohati viskas ikka tugevalt ekret sisse ja totaalselt vastakaid arvamusi ning arusaamu. Väike resümee. Redigeerimata kujul😝

Originaalpostitus:

Isadepäeva kontsert, mis pani mind hämmelduma
Lapsevanemana olen käinud mitmetel lasteaiapidudel, aga tänavune isadepäeva kontsert kuhu vanemaid kutsuti oli teistsugune kui ükski varasem.
Läksin heas ootuses - arvasin, et kuulen, kuidas lapsed laulavad, tantsivad või esinevad.
Kohale tuli viis vanemat ja oli viis last koos kahe kasvatajaga
Õhtu algas rühmas luuletusega, mille kasvataja ette luges. Seejärel saadeti vanemad saali.
Seal anti kätte Mutionu laulu sõnad ja öeldi, et nüüd on natuke aega vanematel harjutamiseks.
Nurgas seisis kast kõristitega ja üks häälest ära kitarr.
See tundus veel süütu ja isegi veidi lõbus -mõtlesin, et teeme siis koos ühe laulu.
Aga see, mis järgnes, pani mind tõsiselt küsima, kas ma olen ikka lasteaias või kuskil teises reaalsuses.
Põrandale asetati umbes meetripikkune ja pool meetrit lai paberist välja lõigatud lehm.
Vanematele anti kummiga pähe kinnitatav puratiino-nina, mille otsas oli tutt.
Ülesanne: neljakäpukil põrandal ninaotsaga lehma värvida.
Kasvatajad ise kaasa ei teinud, nad vaatasid pealt ja tehti pilti
Lapsed ei esinenudki - nende panuseks olid valminud tikuvõileivad.
Mina seda mängu ei nõustunud enam kaasa mängima ja jäin pealtvaatajaks. Ütlesin otse et ma ei hakka tola mängima
Ausalt öeldes näis see kõik väga kummaline ja kohatu.
Isadepäeva puhul oleks tahtnud näha lapsi rõõmsalt esinemas, mitte vanemaid neljakäpukil põrandal lehma värvimas ja see oli kogu "pidu"
Ma ei taha teiste eest rääkida - võib-olla kellelegi tundus see lõbus ja teistmoodi.
Mina tundsin aga piinlikkust ja segadust.
See pani mõtlema, kuhu on kadunud lasteaiapidude lihtne ja siiras rõõm -see hetk, mil laps laulab oma issi või emme jaoks ja kogu saal naeratab.
Mõnikord ei ole vaja midagi “teistmoodi” ega “loovamat”.
Piisab päris lastest, päris laulust ja päris rõõmust.
Mida sina arvad?


Kommentaarid (väike valik):
Aga võibolla tuleks seda üritust võtta vaid ühe seigana pikast elust ? Ja “tola” asemel kasutada sõna “lapsemeelsus”?
Ehk järgmine üritus on teistsugune, teile meelepärane.
Natuke lapsemeelsust oleks meile kõigile vaja igasse päeva


Hoidku jumalsellise lapsemeelsuse eest! Labane!

 

Minu lapse lasteaia teekond oleks lõppenud seal samas kui mind oleks selline isadepäeva kontsert ees oodanud.


Väga äge idee ju. Ainult kontsert paari lauluga oleks igav

Minuarust on äärmisel naljakas naisterahval isadepäevale minna ja siis ürituse üle vinguma hakata. Mina isiklikult võtsin lapse enne antud üritust ära, sest tema isa ei saanud osaleda ja mina ei ole isa. Kuigi ma mõistan MIKS mõned naised isadepäeval osalevad, siis tasub siiski naisterahval mõista, et see päev ei ole meie auks ja pole meie asi kritiseerida seda päeva või kuidas üritus on korraldatud ISADE jaoks. See üritus ei pea arvestama mingite seelikute jms, et "äkki keegi ei saa kummarduda". Tegelikult ma isegi kardan, et teised naised vb ei vaata sellele väga hästi, kui mõni naine läheb meestele mõeldud üritusele kitsa ja lühikese seelikuga.

Tundub lahe värk täitsa. Kui ise ei taha, ei pea kaasa ju tegema. Aga muretseda kogu lasteaia ja inimkonna eest, see on järgmine tase juba. PS tegelaskuju nimi oli Buratiino, mitte puratiino, kui juba teema algatajal maailmaparandamiseks läks.

Ikka mõtlen, milline kirju Issanda loomaaed see inimkond on ja kallid kaasmaalased sealhulgas. Muidugi mõistan ja saan aru, et igaühel on oma arvamus ja eelistus ja huvid jne. Aga ennast kettasse tõmmata ühe süütu isadepäeva ürituse pärast. No halloo! Kus kohas me elame? Või kus elab see inimene? Sa oled täiskasvanud naine, kui sulle ei meeldi midagi, kui sa ei taha osaleda, siis ära tee kaasa, ütle, et sulle see ei sobi, aga ära riku teiste rõõmu ja ära kritiseeri. Siit ilmneb taas see, kuidas lasteaias on põhiliseks probleemiks lapsevanemad. Kõige nõmedam on tulla sotsiaalmeediasse jaurama, kui solvatud sa oled. Muidugi pole kõige toredam ka ürituse korraldajatele näkku paisata oma frustratsiooni, ent aus tagasiside ja soliidne kriitika on alati omal kohal. Aeg oleks saada täiskasvanuks ja oma mõtteid väljendada adekvaatselt, viisakalt, emotsioneerimata. Ei maksa olla emotsionaalselt ülesköetud naisterahvas!😝😂
Kõik ei saagi ühtemoodi mõelda, tunda, toimida. Selge see. Aga võiks õppida end tasakaalustama. Ei ole vaja nii valuliselt kõigele reageerida ja ennast nii tõsiselt võtta.

Teatrijutud

Vaja ikka sügisesed teatriskäigud ka letti lüüa 😊 Päris korralik saak on kogunenud. Septembris kaks korda, oktoober jäi vahele ja nüüd novembris ka juba kaks korda.

Erivajalik. Theatrum.
Dokumentaallavastus. Põhineb inrevjuudel, mis on tehtud erivajadusega lapsi kasvatavate peredega. 
Oli tõsine, raske, päris. Sotsiaaltöötajate igapäev. Teistele, nagu ütlesin, raske, isegi uskumatu... Muidugi võrratu Theatrum oma headuses. Nappide vahenditega, võik isegi öelda, et näitlemata etendus.
[Ja nüüd kuuleme meedia vahendusel, et Theatrum jäetakse ilma riiklikust rahastusest. Lüüakse justkui hingekella juba... Nii-nii kurb!]

Tsikaadide aeg. Rakvere teater / Branden Jacobs-Jenkins
Väljasõidu etendus, see tähendab, et meie sõitsime välja, Rakverre, mitte teater, eksole😉 Jättis sügava mulje või jälje...
Perekonnapilt, perekonnadraama:

Lafayette’i klanni liikmed on ammugi üksteisest võõrdunud. Kui perepea surmast on möödas ettenähtud aeg, saabuvad kaks venda ja õde koos perede ja elukaaslastega tagasi lagunevasse lapsepõlvemajja, võlgade, koli ja mälestuste keskele, et jagada ära hiljuti surnud isa pärandus. Suguvõsa minevikust ujub päevavalgele ehmatav avastus, mis valab ainult õli tulle.

Tragikomöödia klassikaliste ameerika perekonnadraamade vaimus.

Maa ja linn. Rikkus ja vaesus. Eri põlvkonnad ja eri tõed. Hoolitsemine laste ja vanemate eest. Kuidas rääkida – või vaikida – minevikust?

On ka arvustusi võimalik lugeda. ERR'i kultuuriportaalist, Danzumehe blogist ja ka Virumaa Teatajast

Avamine. Linnateater / Autor ja lavastaja Uku Uusberg
Lavastus on kirjutatud spetsiaalselt Egon Nuteri jaoks, kes tähistas hiljuti oma 70 a sünnipäeva.

Arst. Ugala (Salme kultuurikeskuses) / Robert Icke (1986)
Ugala teatri külalisetendus Tallinnas (Nüüd siis teater tegi väljasõidu😉) Väga kaasaega sobituv tükk. Ütleks lausa, et elust enesest. Kuidas üks inimene võib sattuda ühest argisest hetkest sellisesse keerisesse, kus ei ole hool ega hoobil vahet. Kus kistakse sind piltlikult öeldes alasti ja materdatakse maatasa. Läbi käis ka sõnapaar kanakarja kambakas. 

Tulipunktis on vastasseis arstieetika ja usuliste veendumuste vahel.

Etendus võeti publiku poolt vastu marulise aplausiga ja austava püsti tõusmisega. Tundus, et osatäitjad olid ise ka meeldivalt üllatunud 🥰

Ilmselgelt lähevad mu poolehoid ja plusspunktid Tallinast välja. Theatrumist ma siinkohal rohkem ei räägi, sest tema on klass omaette (ikka heas mõttes, muidugi).

Rakvere ehk sügisene väljasõit

Septembri viimasel reedel sõitsime kalli kaasaga Rakverre. Rongiga. Rongiga on hea sõita. On ruumi, on õhku. Kaasas oli hea raamat. Alustasin "Igal järgmisel suvel", läks kohe käima ja edenes hoogsalt.

Ilm oli ilus, päikseline. Rakverre jõudes seadsime sammud kesklinna poole. Peatuse tegime Rohuaia kohvikus, kus keha kinnitasime. Mõnus, hubane kohake. Koorene kalasupp oli täitsa mokkamööda. Edasi siirdusime ööbimiskohta, milleks oli Art hotell. Nad pakuvad teatripaketti, kus 115€ eest saad teatripiletid kahele ja hotellitoa kahele koos hommikusöögiga. Igati aus kaup mu meelest. Ainult terve öö undas, kohises-mühises  ventilatsioon, ilmselt. Kahjuks oli minu uni seetõttu häiritud ja üsna katkendlik...

Rakvere on armas linnake ning puges nahavahele. 

Lisaks Rakvere ilule nautisime ka teatrit. Tsikaadide aeg. See on üks viimaseid etendusi, mida vaadatud sai ja ilmselt seetõttu värskelt meeles, aga tundub, et jääb pikemalt meelde, kui mõni teine... 

Väike fotogalerii:

Poiss (A. Pärt) rattaga 😍

Rakvere keskväljak 

Ukuaru (A. Pärdi) keskus

 

Riigigümnaasium 

Kas see on see kuulus eesel?

Rakvere kirik

Rakvere maamärk😉

Buduaar linnuses😊

Soovitus teatritualetis 😆

Mõnus, hubane hotellitoake