"Ranna tänava väike pagariäri"

Jenny Colgan. Ranna tänava väike pagariäri. 
Tõlkinud Faina Laksberg.
Tallinn: Varrak, 2021
384 lk.
Varraku ajaviiteromaan

Algatuseks teen copy-paste raamatu tutvustusest tagakaanelt:

Jenny Colgani liigutav ja naljakas romaan jutustab murtud südamega noorest naisest Polly Waterfordist, kes keerab oma elus uue lehekülje ja kolib mereäärsesse alevisse Mount Polbearne’i. Tema elupaigaks saab väike korter kunagises pagaritöökojas. Et unustada mured, hakkab Polly tegelema küpsetamisega, mis on ühtlasi tema lemmikhobi. Taina sõtkumine aitab maandada tundeid, saiapätsid aga muutuvad aina maitsvamaks. Peagi teeb Polly imet nii pähklite, seemnete, šokolaadi kui ka kenalt kohalikult mesinikult saadud meega. Ammutades jõudu meelekindlusest ja loomingulisusest, mille olemasolust tal aimugi polnud, leiab ta uue särava elu paigast, kust ta kõige vähem lootis seda leida. „Ranna tänava väike pagariäri” on südantsoojendav rahvusvaheline bestseller, mille kaante vahelt leiab ka seitse isuäratavat retsepti.

Varasemalt olen lugenud "Suvi Ranna tänava väikeses pagariäris". See oli nagu teine osa ehk järg raamatule "Ranna tänava väike pagariäri". Mitmed veidi segaseks jäänud asjaolud said nüüd selgemaks. Näiteks kuidas lunnipoiss Neil Polly kodustas😉 Või oli see vastupidi?!?

Oli igati mõnus suvelugemine, mida oligi oodata. Haarasin raamatu kaasa puhkusereisile Haapsallu ja muudest mõnudest vabadel hetkedel muudkui nautisin.

Sellised raamatud mulle vägagi meeldivad. Neis on puhkusevaibi (ma eelistaksin muidugi sõna võbe, aga praegu siia sobis see vaib). On mõnus vaheldus tööle, kus pean ennast läbi närima tarkadest ja vahel ka mõttetutest raamatutest. Ma ei hakka pikemalt sisul peatuma. Oluline on ikka ju see tunne, mis lugemisel tekkis, eks!? Teisedki on muljetanud. Hea lugeda!

Suvi läinud, sügis käes!

August hakkab lõppema. Tahtsin öelda, et ühes sellega ka suvi, aga see oleks ilmselge vale, kuna suvi lõppes juba ammu. Õigupoolest seda õiget suve oligi meil ju vaid üks napp kuu aega...

Meenuvad üksikud suvised päevad APRILLIS - 18.-19. aprill! Siis oli soe päev 3. juulil, kui toimus esimene laulupeo proov. Aga juba õhtul keeras jälle ilma jahedaks. Laulupidu oli ju õudus kuubis, kui ilmaolusid silmas pidada. Ilmselt oli soe 1.-2. juulil, kui meenutama hakata ja 9. juulil, lugesin oma märkmikust ja vist 14. juulist tuli päris soe suvi. Aga taas loen oma märkmikust, et 13. augustil oli jahe hommik, 11 kraadi ainult! Nii et polnud kuudki seda suve ju siis! Seda enam oli õudne kuulata inimeste vingumist palavuse üle. Patt on vinguda paari sooja päeva üle! Enamik meie ajast on ju kehv suusailm. Eile mul oli isegi kodus külm. Hakkab peale see aeg, mil väljas on jahe ja niiske, veel ei köeta ning niiskus ja jahedus tungib ka tuppa... Vastik! See mulle üldse ei meeldi. Kohevarsti tuleb selga panna see jope, millega enamiku aastast ringi käiakse. Ehk veel mõne aja saab siiski suvisemate, kergemate riietega hakkama (kihiline riietumine! - särk, teine särk, pluus, kampsun, jope vms😛)

Mis siin ikka nii pikalt halada! Jätame seda ka hilisemaks perioodiks!

Siiski on ju suve ka olnud ja mõnusat olemist-tegemist.

Oma "tüdrukutekambaga" tegime tiiru Põhjarannikul, nimetasime seda ise kloostrituuriks (Padise kooster ja Pirita kloostrivaremed). Põigatud sai ka Pakdiskisse ja Pakri poolsaarele. Keila-Joa, Treppoja ja Türisalu pankki pääsesid listi. Tallinna Botaanikaaeda külastasime ka. Mäletan, et viimati väisasin seda täiesti tasuta, nii et see pidi ikka üsna ammu olema. Ent seal on vaatamist täie raha eest. Jäin mõtisklema selle üle, kuidas vanemad inimesed saavad hakkama kõigi nende udupeenete sissepääsudega... Soeta iseteenindusest pilet, siis skaneeri (ruut/triip/vööt)kood... Oli meilgi raskusi, aga saime siiski igale poole sisse (kasvõi jõuga😂)

Kalli kaasaga tegime igasuvise "kohustusliku" Haapsalu-tripi. Muidugi Fra Mare! Tõeline puhkuseprogramm! Võtsime mitmeid hoolitsusi, nii et polnud aega linna peale promeneerimagi minna😆 No saime ikka promeneerida ka, kuna sisse jäi 20. august, mil muuseumid (ja ka osad söögikohad) suletud ja kaubandus lühemalt avatud. Mis siis muud, kui kõnnidki. Aga mere ääres oli väga tuuline, ikka külm lausa ja nii põgenesimegi linnamüüride kaitsvasse varju. 

Ilus oled isamaa! õhkasin, vaadates imetabast õhtutaevast täis toredaid pilvi😍 (See kõlas nüüd küll nagu lause etteütlusest😆)

Nüüd ma veel võtan viimasest puhkusepäevast, mis võtta annab!

Veidi silmailu siis ka:

Puudutus... 2

Minek selles laanes

kõikidel kõrgustel korraga

samblas ja maadligi rohtude hulgas

õite ja okste ja latvade

vahel ja kohal see on

uskuvate hommikute armastavate õhtute vabadus kui

ma tean et ootel on

lahtine õhk ja vesi seal

poolitusjoonega püsima pandud

kõigisse mere kujudesse taeva olekutesse

kestvaks teljeks jäävaks ja alati olnuks

Seal saan siis tunda

kuidas peab minema kuidas

hoida käsi ja silmi ja suud

siug sisalik

sabast pidamatu

kannastki tabamatu

tõusja

tuhast seemnest


Aino Pervik (22.04.1932-12.08.2025)
kogust «Kellavalaja» (1985)

"Taimetoitlane"

Han Kang. Taimetoitlane / Korea keelest tõlkinud Anni Arukask. Loomingu raamatukogu 2025/7-9. 133 lk.

Häirivate unenägude tõttu otsustab Yeong-hye hakata taimetoitlaseks, mis põhjustab meelehärmi ja hämmingut nii tema mehes, ões kui ka õemehes. Soov oma keha ja elu üle ise otsustada põrkub ühiskonna ja Yeong-hye lähedaste ootuste ja arvamustega.

Han Kang pälvis 2024. aastal Nobeli kirjandusauhinna. "Taimetoitlane" on esimene koreakeelne raamat, mis võitis rahvusvahelise Bookeri auhinna ja valiti 2024. aastal New York Timesi XXI sajandi saja parima raamatu hulka.

ERRi portaalist: Kirjaniku ja kriitiku Silvia Urgase sõnul on mullu Nobeli kirjanduspreemia võitnud korea kirjaniku Han Kangi romaani "Taimetoitlane" lugemine paras seiklus. Urgas tõdes, et romaan on häiriv, tekitades rohkem küsimusi kui vastuseid, kuid väga poeetiline ning selles on grotesksete stseenide ilu.

Lugemine oli ainus asi, mis väärinuks tema puhul hobiks nimetamist, enamik nendest raamatutest paistsid aga nii igavad, et ei tahtnuks nende kaantki avada;

Mu naisel oli ainult üks iseäralik joon: talle ei meeldinud rinnahoidjad.

Hea ülevaate on kirjutanud Sehkendaja. Ka Loterii, Sulepuru ja Triinu raamatublogi tasub lugeda. No ja mu armas Suvehiidlane muidugi! Tema kohe oskab asjad kainelt ja mõnuga kokku võtta💓

Kõik need arvustused ja arvamised kokku viisid mind taas demokraatia ja sõnavabaduse juurde. Võib-olla olen seda varemgi kirjutanud, aga see mõte kumiseb minus juba nii kaua ja pidevalt - Elame demokraatlikus ühiskonnas, meil on sõnavabadus, igaüks võib põhimõtteliselt teha, mida tahab (ärgem siiski unustagem seadusi, eks!), arvata, mida tahab, olla, kes tahab jne. jne. Seega kellelgi pole põhjust vaielda, enda arvamust paremaks (ülimaks) pidada jne. Nii lihtsalt on ja ongi nii... (Väga sügavmõtteline mõtteavaldus, peab mainima😂 Eneseirooniliselt vasakule ära😆) Kui ma ei saa aru, ei mõista, siis on ka lihtsalt nii. Keegi ei saa arusaamist mulle kulbiga jagada või sondiga sisse pumbata...

Ei pea (nii) valuliselt reageerima igasugustele arvamustele, tõekspidamistele... Igaühele oma. 

Kui ma sellise positsiooniga ka raamatule lähenen ja pärast arvan või arvustan midagi, siis on endal palju lihtsam ja kergem😏

Minu jaoks oli esmakordne ja huvitav kokkupuude korea kirjandusega.

08.08

Täna hommikul ärgates oli kohe selline teine, hoopis eriline tunne...

Olen nostalgilises meeleolus ja meenutuste lainel...

22 aastat tagasi, siis oli ka reede, muide!, kohtusin ma oma kalli kaasaga esimest korda silmast silma, füüsilisel kujul. Virtuaalselt (õigemini meilitsi) olime suhelnud juba poolteist kuud. Ilm oli ilus. Mul oli seljas pikk helesinine-lillakas seelik ja varrukateta hall-valge peeneruuduline pluus😊 (Ei noh, emasse, mis emasse! Tema kulul ikka tehakse nalja, et "no sa mäletad kõike nii hästi, mis mul siis või siis seljas oli"😆) Kahjuks kaasa riietust ei mäleta...
Kustumatult on aga meeles tema kaunite silmade lummav pilk 😍💓

Pikka iga siis meile!🎉

Puudutus...

Elu on ilusaim hetk
pärast algust ja enne lõppu,
üürike väsitav retk
ajamäe kõrgesse tippu;
otsides väärtusi teel
või leides neid iseendas,
tunned, kuis kõrval ja eel
hingelinde ja liblikaid lendab.

Virve Osila (10.11.1946-07.08.2025)

Kogust “Paigalrändaja” (2014)

P.S. Lahkus armastatud poetess

"Fred Jüssi"

Fred Jüssi ja inimesed tema ümber. Koostaja Jaan Tootsen. - Kirjastus Paradiis, 2025. - 320 lk.

See hääl. Vaikus. Sisekõne. Mõtteselgus. Mõtteerksus. Läbitajumine ja tunnetamine. ...

Raamat, mis minu jaoks liigitub sinna "hea tunde" raamatute hulka, mille võtan kätte siis, kui on see "õige tunne", mil vajan just mõnd tummist, läbitunnetatud mõtet, lauset, ütlemist...

Terve plejaad (peamiselt) Eesti inimesi, kes  mõtestavad olemist seotuna Fred Jüssiga. 

Iiri päevik

Heinrich Böll. Iiri päevik. Saksa keelest tõlkinud Mati Sirkel. - Tallinn: Varrak, 2025. - 144 lk.

Raamat, mida pikalt kaasa vedasin, oli nn rongilektüüriks ja unejutuks. No lõpuks vedasin end sellest läbi. Aga kas polnud minu jaoks õige aeg või minu jaoks lihtsalt jäigi see kõik nii kaugeks ja mitteköitvaks, ei oskagi öelda. Guugeldasin igalt poolt kokku järgnevat (ja see kirjeldus tundub ju küll igati apetiitne!?):

Heinrich Bölli "Iiri päevik" on teos, mis viib sind otse 1950. aastate Iirimaa südamesse. Kui sa oled kunagi mõelnud, milline oli elu Iirimaal sel ajal, siis see raamat on just sulle. Böll, tuntud saksa kirjanik ja Nobeli kirjanduspreemia laureaat, veetis koos perega aega Achilli saarel ning jäädvustas oma kogemused ja tähelepanekud selles meeldejäävas teoses.

Raamat pakub sulle intiimset pilguheitu Iiri igapäevaellu, kus kohtud inimestega pubides, rongides ja mujal. Bölli oskuslikud kirjeldused ja terased tähelepanekud loovad elava pildi ajastust, mis on küll minevikus, kuid mille mõju on tunda tänapäevani. Iiri huumor, rahvamuusika ja kultuur, mida Böll nii meisterlikult kirjeldab, köidavad jätkuvalt uusi lugejaid.

Kui sa plaanid külastada Achilli saart, siis võib-olla leiad end sealgi, raamat käes, avastamas neid samu paiku, mida Böll kirjeldas. Kuid nagu autor ise on öelnud, ei pruugi sa leida täpselt seda Iirimaad, mida tema koges – ajad on muutunud. Siiski on "Iiri päevik" suurepärane lähtepunkt sinu enda Iirimaa avastamiseks.

Heinrich Bölli looming, mille keskmes on inimlikkus ja sõjajärgse ühiskonna analüüs, on jätkuvalt oluline. Tema teosed, sealhulgas "Iiri päevik", on tõlgitud paljudesse keeltesse ja neid loetakse üle maailma. Kui sa otsid raamatut, mis on samaaegselt ajalooline ja ajatult köitev, siis on "Iiri päevik" just see, mida vajad.

Heinrich Böll (1917–1985) oli üks sõjajärgse Saksamaa kõige olulisemaid kirjanikke. Ta kirjutas sõja mõttetusest ja sõjajärgse elu ja ühiskonna silmakirjalikkusest, kaitstes inimsust ja näidates inimkogemuse poeesiat. Tema teoseid loeti ja tõlgiti laialdaselt ning ta oli üks tõelisi sõjajärgse maailmakirjanduse suurkujusid. 1972. aastal sai ta Nobeli kirjanduspreemia kogu oma loomingu ja selle järjekindla mõju eest globaalsele lugejaskonnale.

„Iiri päevik” ilmus esmakordselt eesti keeles 1987. aastal Loomingu Raamatukogus.

Puhas puhkus 😇

 

Minu Pariis ja Nuutsaku üheskoos. Ja sellega on kõik öeldud! Või no kui midagi arusaamatuks jäi, siis täna oli korilase pidupäev. Paar tunnikest kaunil suvisel päeval mustikametsas. Värske õhk, meeldiv seltskond ja boonuseks mustikad. Mida sa hing veel ihaldad?!? Tõeline puhkus!

Tänasida toimetusi

Laupäevasida toimetusi ära viska pühapäeva varna, sest esmaspäev on ka päev😁 Uusaja vanasõna😆

Olen täna tubli olnud. Üks ammune töö sai tehtud, pikalt planeeritud ja hoogu võetud. Nimelt sügavkülmiku puhastamine. See nõuab suurt ettevalmistust ja eneseületust. Just see mõte, et ma pean seda tegema. Kui juba asja kallale saab asutud, siis on pool võitu käes😀 Igatahes nüüd on tehtud ja külmik sissegi lülitatud ehk siis seinakontakti pistetud. Põhjus ju ka väga proosaline, nimelt ei mahtunud enam tavalise külmiku sügavkülma riiulitesse kraam ära. Praegu on aiamaasikate aeg. Oma peenralt. Super! Vahel ikka tasub laisk olla ja mitte peenramaad vinks-vonks korda teha. Meie maasikamaa on nagu söötis põld. Kassitapp, ristikhein ja muu mudru vohab! Aga! Ka linnud ei pääse ligi ja päike ei küpseta, kuivata liialt ära. On parajalt niiskust ja sooja. No niiskust on ilmselgelt liiga palju, sest kohati kipuvad marjad mädanema ja hallitama. Vihma pole mõni päev sadanud, õnneks, aga öine niiskus, kaste püsib väga pikalt. Õhtul on üsna varakult rohi märg ja veel poole päeva ajal sillerdavad veekristallid päikesepaistes. Mis ma tahtsin öelda on see, et juba teist aastat järjest saab nn sügavkülma maasika koduaiast. Ei pea kalli raha eest ostma! Ehk saab natuke ka vaarikat. Suhu on juba mõned pistetud! Kuuldavasti on ka mustikad valmimas. Vaja seegi trett siis ette võtta. (Ehk homme?) Ega aiast suurt muud marjalist tulegi. Musti sõstraid on mõned üksikud marjad oksal. Vaja need nüüd muidugi kätte saada. Must sõstar on ainus mari, mida mu mees tunnistab. No mustikas ka mööndustega. Isegi punast sõstart on sel aastal vähevõitu.😮

Õnneks on meil  nüüd ka suvi! Sellest on hea meel! Isegi nii hea, et saab oodatud õhtust jahedamat aega, et saaks midagi teha ilma higistamata. Vaat' niisugused proosalised lood siis täna. 

Elagu suvi! 🌞 Elagu puhkus! 🏖️ Elagu maasikad!🍓🍓🍓

"Rannapood"

Helen Pollard. Rannapood. Inglise keelest tõlkinud Liina Saarm. Kirjastus Pegasus, 2021. 400 lk

Mereäärne armastuslugu tulvil soojust ja huumorit. 

Raamat suvelugemiste rubriigist. Raamatuvahetuse raamat seekord, mitte raamatukogust laenatud, aga eks see Raamatuvahetus ole ka ju omamoodi raamatukogu.

Lühitutvustus tagakaanelt:

Claudia pole kunagi kahetsenud, et suurlinnaelu seljataha jättis ja ranna-äärsesse paradiisikildu põgenes. Toeks ninakas kass Puding, on ta ümbritsenud end ustavate sõpradega, kes on Claudiale kui perekond. Tema pood rannatee lõpus on täis asju, mis rõõmustavad nii kohalikke kui ka külalisi. Elu on viimaks loksunud täiuslikku mõnusasse rütmi. Seda seniks, kuni alevikku kolib lesestunud Jason koos teismelise tütre Milliega, otsides mõlemale uut algust. Claudia poekese põnev sortiment – ja naise vabameelne elustiil – tõmbab Milliet otsekohe. Kuid praktilise meelega arhitektile Jasonile ei ole tütre uued huvid meeltmööda. Ta ei häbene Claudiale oma arvamust öelda ja sädemed lendavad igal nende kohtumisel. Kuid Jason ja Millie ei ole sel suvel ainsad uustulnukad ning elu sadama ümbruses – iseäranis aga Claudia elu – muutub rohkem kui ühel moel. Kui Claudia tee aina ootamatumatel viisidel Jasoni omaga ristub, hakkab ta märkama seda, mis peitub mehe tulise temperamendi ja terava keele taga. Claudia oli kindel, et tema elus on kõik olemas, aga ehk oli midagi siiski puudu? 

Huvitaval kombel tekkisid jälle mingid seosed eelmise loetud raamatuga. Viimasel ajal on see juba nagu seaduspärasus?!?  Raamatus "Kokkuleppelised imed" oli üks läbiv joon esoteerika ja meditatsioon ja nn kultusesemed. "Rannapood" jätkas sellel kursil, küll veidi kergemal toonil, ent siiski üsna läbivalt, kuna rannapood  "Tervendavad Lained" oligi just new age'i või esoteerika toodetele spetsialiseerunud. Kristallid, soolalambid, oraaklikaardid jne... Ja ka meditatsioonitunde viis Claudia läbi.

Muidu selline suvine, kerge ajaviitekirjandus. Võib lugeda küll!😊

P.S. Järelkommentaarina pean ikka juurde lisama, et tegelikult meeldis mulle see raamat väga! Kui postituse tegin, siis olin kuskil poole peal alles. Aga pärast kaane sulgemist elasin mitu päeva veel selles lummuses ja mõjusfääris. 

17.07

Ei saa ju ilusat kuupäeva raisku minna lasta😊 Siis peab ikka midagi kokku kirjutama.
Hetkel ei ole küll ühtegi kandvat ideed ega ka ühtegi raamatut letti lüüa. Raamat on alles pooleli, kuigi ega ma seda pärast ka suurt kommenteerida ei kavatse. Selline suvine kerge kraam. Aga las jääda oma aega ootama veel...

Eile olin siis asjalik. Rõdu lilleredel või -riiul või -trepp sai taas sisse seatud. Jäin mõtlema, mitu aastat tema mul siin olnud ongi? Kolm? Või juba neli? Ikka kolm vist... Uurisin veidi siinseid sissekandeid. Augustis 2023 olen lõpuks ära õlitanud oma nn rõdumööbli. Ju siis ikka selsamal aastal sai soetatud ka, vast ei oodanud üle aasta. Siis järelikult kolmas suvi (aasta) leiab kasutust. Lillede proportsioonide arvestmisega läks veidi nihu. Ausalt öeldes ega ei arvestanudki ju... Lihtsalt muudkui valisin meeldivaid lilli. Piltidelt vaatan, et peaks ka seina veidi kõpitsema, tundub kuidagi väga väsinud... Õnneks hakkab tegutsemistahe ka vaikselt tagasi tulema! Ja tervis taastub tasapisi. Kuigi ikka köhin veel ja hetkel just pühkisin nohust nina. Aga linnasuvi on ka äge! Vaatamata sellele, et nahk on pidevalt niiske.

Mõtteid, ideid, plaane, soove jms on nii palju, et ei jõua kõike ritta ladudagi,  teostamisest rääkimata... Imetlen ikka neid, kes võtavad ette tuba toa haaval ja kapp kapi järel ning muudkui korrastavad, süstematiseerivad, organiseerivad... Ma tunnen, kuidas lähen närviliseks, kui kõik asjad on välja tiritud ja segadus ümberringi aina kasvab, siis tahaks hoopis midagi muud teha... Nii viskan kõik jälle sama targalt tagasi, uut võimalust ootama...

Eilse töö tulemus:

 

Puhkus😮🤭

Täna siis lõpuks tunnen vist esimest korda puhkuse algusest saadik, et ongi puhkus või et nii võikski end puhkuse ajal tunda. Ja ma puhkan juba ametlikult 1. juulist 😮🤫 Et miks siis nii ja kuhu on kadunud see aeg? No esimene nädal läks laulupeo ootuses ja selleks valmistudes. Teine kulus laulupeost välja tulemiseks ja toibumiseks. Tagatipuks jäin ma veel haigeks ka. Nii hirmus köha, et kole kohe! Ja need muud jutud ka sinna juurde. Ikka kurguvalu ja nohu ning selline üldine haiglane olek. Täna tunnen end veidi paremini, kuigi köha on jätkuvalt ja nahk on kogu aeg märg. Viimane on ilmselt otsapidi ka ilmas kinni, aga eks see haigusevimm elab ennast ka nii välja. Nii kui veidigi rohkem ennast liigutan või, hoidku küll!, pingutan on kohe higi lahti😛 Sellised toredad, mitteapetiitsed jutud siis...

Teist päeva järjest on ilus ilm. See tuleb ka kindlasti ära mainida. Olgugi, et olen linnas, aga siin saabki seda tõeliselt nautida 😆 Aiatööd jms ei riku ära. Olen isegi tubli olnud. Istutasin lillekastidesse eile aiandist ostetud lilled. Suur saavutus! Muidugi olen totaalselt hiljaks jäänud sellega, aga siin olid omad põhjused (pikalt sai ju oodatud rõduklaaside paigaldamist, oli jahe kevad ja siiani suvigi ning muidugi energiapuudus, ehk pisut ka ajapuudus või isegi tahtmatus). Nüüd, kui olen veidi maha jahtunud ja ennast jälle kogunud, viin lilleredeli rõdule tagasi ja kujundan rõdu ilusaks🥰

Teist hommikukohvi nautisin peaaegu rõdul. Kuna seal oli otsene päike ja väga kuum, siis olin tegelikult rõduukse vahel tooliga toas🙃 Aga tore oli ikka! Linnuke ka kirjas, et olen rõdul kohvi joonud 😆

Oma lugemised olen vist nüüd ka jõudnud suuresti ära kajastada siin blogis. Ja uskumatu on see, et lugemine täitsa isutab ja edeneb ka! Tõeline puhkus tähendab minu jaoks kindlasti ka lugemist!

Täna saaks isa 85🌹🥀 Meenutan tänumeeles🙏🥰

Lilleampel ühest...

...ja teisest küljest

Istutatud lilled päikeselaigus 

Ootavad õigele kohale tõstmist 

"Kokkuleppelised imed"

Märten Kross. Kokkuleppelised imed. Kross Kirjastus, 2025. 285 lk.

Täiesti juhuslik kohtumine uudiskirjanduse näitusel. Polnud varem Krossi, Märten Krossi lugenud. Ikkagi kuulsate kirjanike järeltulija, ju siis on geenidega kaasa saadud kirjutamispisik 🙂; Eesti kirjandusele tuleb ikka aeg-ajalt ka võimalus anda, nii ma mõtlesin😊

Nüüd siis lugemislainel olles võtsin ühe soojaga ette ka "Kokkuleppelised imed", mis lugemise ootel raamatute virnas järgmine oli.

No mis ma oskan öelda? 

Algas justkui tüüpiline Eesti romaan. Või nagu mu kallis kolleeg armastab öelda: tüüpiline Eesti film, kus midagi ei toimu 😀 Ehk siis palju kirjeldusi, vähe sündmusi. Siis läks huvitavaks, kui elu sisse tuli ja käima läks. Vahepeal kaotasin jälle lootuse, kui peategelane üheksa kuud iseendaga (leina)tööd tegi. Seda esoteerikat ei jaksanud küll lugeda lehekülgede kaupa. Ja kõik need kordused! Sa püha püss! Igal hommikul viie tiibetlase harjutused, ahjude kütmine, küünalde põletamine (9000 teeküünalt 9 kuu jooksul, kui õigesti mäletan, kolossaalne arv igatahes, pluss veel muud küünlad), palvehelmed jms ja tirpi ning tagasi kõndimine, iga ilmaga, iga jumala päev! Mulle kangastus üsna tüüpilise eestlase kuvand, kes väidab, et pole mingi usklik, aga igaks juhuks praktiseerib midagi kõigist erinevatest usunditest, esoteerikast jne.

Altareid oli mul kolm. Minu altar, leina altar ja elu altar - see, mis hoidis kõike, vähemalt nii ma lootsin. Elu. (Lk 181)

Lõpuks läks õnneks siiski jälle huvitavaks. Õnnelik mees see peategelane. Kolm naist. Ühega perekond ja lapsed. Ja pärast seda kaks tõelist armastust! Veidi ebarealistlik, aga samas: kõik on võimalik neile, kes usuvad ja ennast võimalustele avavad?

Väga segaseid ja veidraid tundeid tekitanud teos... 

Siiski, mida kaugemale jääb kaane sulgemine, seda enam kaldub mu hinnang plusspoolele. Ei ole kerge lektüür. On hoopis väga mitmekihiline lugemine. 

Mõned väljakirjutused ka:

Õnneks räägivad pildid alati enda eest ja mulle ei meeldinud juba ammu proovida sinna kõrvale ajada mingit süvatsevat udu diskursusest ja narratiivist. See oli igav ja seda pidi ajama siis, kui piltides ei olnud midagi erilist ja tuli proovida oma tegusid mingilgi moel õigustada. (Lk 63)

Tulin oma igapäevast üksi saarele, ma ei tahtnud kedagi näha. Ei tahtnud raamatuid lugeda, raadiot kuulata ega telekat vaadata, tahtsin lihtsalt olla. Ma olin väsinud inimeste mõtete merest. Iga sõna, mida keegi ütles, kandis endas soovi, tahtmist, ootust, pettumust. Keegi üritas sind igal päeval oma sõnadega muuta. Kõigil olid mingid mõtted ja soovid. Ma tahtsin end korraks neist vabastada ja kuulata enda omi. (Lk 75)

Vaesus on üldjuhul nagu seisund, mis on sinu sees, sinu hinges. Iga järgmine miljon ja järgmine maja ei muuda midagi. Ajapuudus on ka vaesus. Vabaduse puudus samuti, kui su enda raha hoiab sind vangis. Ühtemoodi võivad vangis olla nii rikas kui ka vaene. Ühel on mõnikord liiga palju ja teisel tihti liiga vähe. Ka vabadus on seisund. Kui seda pole, ei aita ka rohkem firmasid, veel rohkem raha. Isegi helikopter ei aita ja sa ei jõua ikkagi kunagi kohale. (Lk 222)

Elust enesest

Miks peab igale inimesele sildi külge kleepima ja igale tegevusele hinnangu andma?

Kust võtab inimene julguse mingeid oletusi tõe pähe kuulutada?

Silt külge! Tempel peale! Alati! Iga kell! Kõigele.

Empaatia? Mõistmine? Kaastunne? Kahtlus? Skeptitsism? 

"Pruudil olid jalas kollased saapad. 1."

Katherine Pancol. Pruudil olid jalas kollased saapad. I

Prantsuse keelest tõlkinud Sirje Keevallik. Kirjastus Tänapäev, 2024. 

256 lk.

Prantsusmaa, taas Prantsusmaa. Just olin lõpetanud "Minu Prantsusmaa" lugemise ja siis jälle Prantsusmaa, Bordeaux, olgugi et nüüd ilukirjanduslikus võtmes.

Niisiis Prantsusmaa. Bordeaux. Berleaci veinimõis.

Vanaema, mõisaproua, perenaine Aliénor.

Tütre Muriel'i lapsed India ja Louis.

Poeg, Ambrois, Muriel'i vanem vend, laste onu.

Ambrois' kaksikud Francois ja Frédéric esimesest abielust ja tütar Gwendolin teisest abielust. Selline tegelaste galerii. 

Nüüd ootan, et saaks  kätte II osa ja selle lugemist, kuna siin jäi kõik pooleli ju...

"Kui sa hakkad end teistega võrdlema, oled terve elu õnnetu. Seda ei tohi teha! Mitte kunagi!"

"... Kuidas ühtedel inimestel saab olla kõike ja teistel mitte midagi! Ma ei harju sellega iialgi!"

Need paar tsitaati pärinevad õe ja venna dialoogist, kui nad on jõudnud oma vanaema veinimõisa, kus on liiga palju lühtreid laes, liiga palju maale seintel, liiga palju nuge, kahvleid ja klaase söögisaali laual, liiga palju kõike!  (lk 188-189)

"Kui naljakas väike poiss!" mõtleb Aliénor. Ja tüdrukuke, nii tugev, nii küps.

P.S. Mul on kogu aeg kiusatus kirjutada ja öelda: pruudil olid jalas kollased KUMMIKUD 😀

"Minu Prantsusmaa"

Hanna- Maria Laanet. Minu Prantsusmaa: bordoopunase varjundid. Petrone Print, 2024. 224 lk + fotod. Minu-sari 

Loetud. Oli loetav. Kommenteerida suurt ei oska ega tahagi (ja siin pole mingit tagamõtet ega intriigi). Kuna tegemist on suuresti veininduse ja veinipiirkonnaga, siis see teemavaldkond mind eriti ei paelu. Mõned väljakirjutused lihtsalt. 

Olen prantsuse lõunatajad enda jaoks liigitanud kolme kategooriasse. Laisk prantslane. Vinguv prantslane. Tõeline prantslane. (Loe lähemalt lk 51)

Gaby on väga külalislahke ja uurib mult, kas soovin veini juurde ning kas ma eelistan magusat või kuiva. Muidugi kuiva, ma pole kuulnudki, et keegi magusat eelistaks! Eriti veel mõtlen, et mis mõttes - me õpime ju veinindust, kuidas me saaksimegi magusat veini juua. Otsustan siis suurest üllatusesest teema algatada ja ka teistelt uurida, kas neile meeldib magus vein. Tundub, et prantsuse noorte seas on magus ja isegi maitsestatud vein vägagi populaarne. "No siis on küll hästi, et te veinindust õppima läksite, sest teil on, mida õppida," mõtlen ma endamisi naljatledes.

Nende armas kolmeaastane tütar Charlie sööb koos meiega ning ei pirtsuta tavaliselt mitte ühegi koostisosa üle. Aga vanemad ei Anna selleks ka võimalust. Kui tütar natukenegi viriseb, tõstavad vanemad häält. Kord on majas. Laps istugu õigel ajal lauda ja söögu taldrik tühjaks või olgu näljas. Siin ei peeta seda karmiks kasvatuseks, vaid hoopis hädavajalikuks miinimumiks, et lapsed oleksid sõnakuulelikud, manitsetud ja viisakad.

Peaasi, et mõni väike laps või lärmakam turist nende rahu häirima ei tuleks. Erinevalt meile harjumuspärasest kultuurist ei näe siinsetes restoranides peaaegu kunagi lapsi. Pigem on tänavapildis populaarsed neljajalgsed sõbrad. Lastele on siinsetel peredel kohtinguõhtuteks alati lapsehoidja leitud. Kui nautida, siis rahus ja täiel rinnal.

Pineau de Charentes on konjakijook, mis kindlasti suuremat tähelepanu väärib. 3/4 viinamarjamahlast ja 1/4 konjakist kokku segatud  ning seejärel mõni aasta laagerdatud imeline aperitiiviks sobiv magus, kuid äärmiselt värskendav jook võidab kõigi selle proovijate südame hetkega.

See siin on väga ehe ja maitsvate toitudega restoran, aga kogu selle prantsuse köögi kiitmise juures tekib mul päris tihti väljas einestades küsimus - kus on originaalsus?

"Paradiisiaed"

Elena Fischer. Paradiisiaed. Saksa keelest tõlkinud Eve Sooneste. Kirjastus Tänapäev, 2025. Sari Punane raamat. 302 lk.

Kolmas Punase raamatu sarja raamat üsna lühikese aja jooksul. Hea. Väga hea! Lõpuni hoiti pinget üleval. Päris alguses ei tahtnud käima minna, oli kuidagi selline argine... Aga intriig oli kohe olemas!

Minu ema suri sel suvel. /.../ Neliteist on vilets vanus ema kaotada.

Ema muidugi ei tulnud. Selle asemel tulid mu esimesed päevad.

Päeval, mil mu ema suri, lagunesin ma koost. Järele jäi ainult täherida, mis oli kunagi olnud mu nimi. Ema hüüdis mind Billie'ks. B-i-l-l-i-e.

Tüdruku pärisnimi oli Erzsébet.

Mulle kangastusid mingid sarnased jooned viimati loetud "Kolm"ega. Kuidas väga noorelt on vaja ise oma eluga hakkama saada ja oma koht leida. Ennekõike aga iseennast leida, a la kes ma olen ja kust ma tulen...

[Vahemärkuseks ja meeldetuletuseks endale, head leiud: Juuste väljalangemine. Sõit autoga läbi Saksamaa lõunast põhja, 14-aastasena!]

Lõpetuseks lisan täiesti kontekstiväliselt paar imepärast leidu, tsitaati:

Ahmed kohe oskas tühjade kätega roose jagada.

Nüüd ei olnud emal igatahes enam midagi kaotada. Aga mis kasu on vabadusest, kui sa oled surnud?

Igaüks teab, et sa ei jõua edasi, kui vaatad liiga palju tagasi. 

P.S. Just äsja lõpetasin lugemise ja olen veel nii tugevalt raamatu sees, selles seletamatus lummuses...

"Minu Belgia"

Johanna Adojaan. Minu Belgia: raamidetagune pilt. Petrone Print, 2025. 208 lk. Minu-sari

Mõnusalt muhe lugemine väga noore inimese sulest, omamoodi kujunemise lugu ja eneseleidmise teekond. Kõik see on aga Belgia kastmes. Nii et muudkui lugema, mis siin ikka kommenteerida 😊

P.S. Eelviimane loetud raamat🙂

"Ei ütlemine teeb vabaks"

Michael J. Tougias. Ei ütlemine teeb vabaks.
Kirjastus Ersen, 2025.
208 lk.

Üks neist raamatutest, mida tahaks öökapi raamatuks ehk siis riiulisse aeg-ajalt sirvimiseks, et endale mõningaid asju meelde tuletada.

Enamik mõtteid, ideid ja nõuandeid ei olnud minu jaoks uued. Lihtsalt meeldetuletus, äratundmine ja kinnitus. Need tarkused on kuidagi naturaalselt minus (mu vereringes) olemas.

Järgnevalt mõned nopped raamatust:

Ma ei kavatse täita kellegi teise päevakavas olevaid punkte ja jätta enda asju tegemata.

Raha, võim ja grupisurve ei saa osta jah-sõna, kui sa joondud enda, mitte teiste sisemise kompassi järgi.

Jäta oma elust välja toksilised inimesed; need, kes ei tundu suutvat kontrollida negatiivset reaktsiooni nii paljudele elu väikestele viperustele. Nende energiaväli koosneb õiendamisest ja kurtmisest (lk 111)

Rubriigist: Ei ütlemine ei ole isekas (lk 134):
Kui tunned sisemist rahu, siis oled paremini teiste abistamiseks valmistunud. Aga esiteks on sul tarvis keskenduda iseendale. 

Iga kord, kui ütled ei palvetele, mis tunduvad koormavad, tekitad aega juurde selleks, et öelda jah sellele, mis on oluline; erilistele inimestele ja sellele, mis sulle korda läheb.

Rubriigist: Ei väikelastele inimestele (lk 192):

Inimesed, kes teevad sääsest elevandi, kuuluvad tohutute ajaraiskajate hulka ja sul on vaja nende suhtes ranget eitavat lähenemist. /.../ Ära neela alla sööta, mis on seatud sinu kaasatõmbamiseks nende dramaatilistesse elusituatsioonidesse, selle asemel jäta nad tähelepanuta.

• Ma ei tunne end süüdi, kui ütlen ei.

• Ma ei lase end survestada tegema midagi, mis ei tundu õige.

• Määrav tegur otsuse tegemisel on küsimus: "Kas see teeb mulle rõõmu?"

• Ma asetan esikohale inimesed, keda ma armastan, ja see võib tähendada ei ütlemist teistele.

• Mul ei pruugi olla alati täielikku kontrolli iga olukorra üle, aga mul on täielik kontroll oma reaktsiooni ja vastuse üle.

• Ma pingutan, et mul ei oleks midagi kahetseda hetkel, kui minu aeg siin planeedil läbi saab. Selle asemel valitseb minus rahutunne, et ma ei hoidnud end tagasi ja andsin endast parima, et täita oma unistused.

"Kolm"

Valérie Perrin. Kolm. Tõlkinud Pille Kruus. Kirjastus Tänapäev, 2024. Sari: Punane raamat. 638 lk.

Paks raamat (üle 600 lk). Põnev raamat. Ootamatute pööretega raamat. 

Sisu ümber jutustama ei hakka. Ütlen vaid niipalju, et: Kolm tähendab siin kolme sõpra. Nina, Adrien ja Étienne. Sõprus saab alguse, kui lapsed on 10-aastased. Ajaliselt kulgeb lugu kaasajas (2017), mil ollakse üle 30sed ja minevikus (lapsepõlves, gümnaasiumi lõpus, noorusajal). Kujunemisromaan, samas põnevuslugu. Inimsuhted. Saatuslikud valikud ja paljastused.

Minu jaoks oli lugu köitev lõpuni. Kuigi võinuks ehk ka kontsentreeritumalt üles ehitatud olla. Aga igav ei hakanud kordagi. Pigem tabasin ennast sellise vana, peaaegu unustatud, tuttava kibeluse käest - saaks ometi jälle lugema😊

P. S. Minu viimane lugemine enne laulupidu. Nüüd pole uuesti järjele saanud.

Kummikutega laulupeol😀

Nüüd on see siis tehtud! Ehk siis uus tava või mood on sündinud - kummikutega laulupeole. Rahvariiete uueks trendiks ehk siis vältimatuks koostisosaks on saanud vihmakeep ja kummikud! 😍 Vähemalt jalad on kuivad. Eks siin ole ka muidugi arenguruumi, et kuidas päris kuiva nahaga pääseda. Lausa kalamehe säärikud peaksid olema, no vähemalt põlvini, siis ei häiriks ka märg seelikusaba😆 Või siis seelik kilega vooderdada? Päris korralik vetthülgav vihmamantel kuluks ka marjaks ära. Kohe ikka selline suur, mille alla mahub ka (selja)kott ja ikka maani välja. Soovitavalt selline, et vett krae vahele ei tuleks.

Eelnevast võib järeldada, et olen veel tugevalt laulupeo lainel 😇 Ilus oli! Ilus pidu oli! Isegi vihm ei suutnud seda rikkuda. Rahvast oli meeletult palju. Poleks iialgi uskunud, et sellise ilmaga rahvas välja (ligunema) tuleb. Aga ennäe imet - Eesti inimene on visa ja armastab oma kultuuri ja LAULUPIDU!

Mulle ei meeldi massid. See sai mulle taaskord selgeks. Õigupoolest tuli uuesti meelde. See on ainuke põhjus, miks ma ei tahaks laulupeole minna. Aga ometi alati jälle lähen...

Korralduslik pool oli suurepärane. Vabatahtlike meeskond ülisõbralik ja abivalmis. Toitlustamises sujus kõik ladusalt, nagu kellavärk.

Millega aga alati arvestada tuleb on suur passimine ja oma järje ootamine lavale pääsemisel. Kui juba laval olla, siis on taas kõik hästi. 

Kui millegi üle viriseda, siis see on transport.  Lubati süstikbusse,  mis pea nonstop laulupeo ja kesklinna vahet vuravad, aga õhtul, pärast kontserti  ummistasid autod teed ära ja bussid ei pääsenud liikuma. Nii et tegelikult oli liiklus reguleerimata. Eks nad seal jooksvalt midagi aretasid, aga kas ja millal see kilomeetri pikkune bussirivi liikuma sai, jäi minul nägemata. Sain üsna ruttu ümbersõidul olevale liinibussile nr 40 ja seega oli juba jälle elu ilus. Buss, millega päris koju sain, tuli ka viie minuti jooksul. Nii et mul tegelikult väga vedas. Olin umbes tunni ajaga peolt kodus. (Seda siis ikka Tallinna piires).

Täna on mul peo järelmid ehk "ärajääma nähud". Lisaks peavalule ja üldisele teovõimetusele ei ole ka mingit tahtmist midagi teha. Nii olen siin laule järele vaadanud ja kuulanud. Lihtsalt olnud. Ikkagi puhkus ju! Siiski paar masinatäit pesu on ka pestud. Poes käidud. Süüa tehtud. Piisavalt!🙃

Juulit on juba nädal läinud ja pea sama palju ka puhkust...

Kummikud on aga selle suve aksessuaar number üks!😄 Kuni seda ära ei unusta, on kõik hästi!😂

Lisan mõned fotod ka:

Laulupeo tuli paistis ka😍

Laulukaare all oli võimas tunne ja vaatepilt 

"Ärajääma nähud"😂 ehk päev pärast pidu

Austav ülesanne: jagada koorile staffi 😀

Juuni lahkumine

Tänasega lahkub juuni. Ühes sellega ka esimene poolaasta. Mu tore kalender-märkmik annab igasugust põnevat informatsiooni. Hommikul sain näiteks teada, et tegelikult aasta poolitub homme-ülehomme, kus siis vastavalt möödunud/saabuvaid päevi 1. juulil 182/183 ja 2. juulil 183/182.

Ei tahaks kõlada taas kord kui katkine grammofon, aga teha pole midagi, ikka pean nentima, et aeg läheb jube kiiresti, lausa märkamatult. Kuhu, kuhu ometi küll on see pool aastat kadunud?!? Ja see juuni?!? Ma pole jõudnud ühtegi postitust teha! Nagu päriselt?!? Aga nii on.

Kui mai oli sündmuste poolest rikas, siis ega juuni pole ka terakestki alla jäänud. Lõpetamised, leeripäevad, pulma-aastapäevad, sünnipäevad... Esmaspäeval (või siis pärast pühi) tööle tulles ohkan vahel lausa kergendatult - tulin tööle puhkama (paluks mitte segada!😆). Kõik need "pidutsemised" on röövinud kogu asjaliku aja ehk siis nii palju praktilisi töid ja asju on jäänud tegemata... Aga noh, koristamine ja akende pesemine ongi suht mõttetud tegevused ju!😂 Siiski linnakodus on enamik pestud, maal pooleldi.

Mu uus klaasitud rõdu ootab kujundamist-sisustamist. Pole olnud mahti ja energiat (!) tegeleda. Isegi amplitaime pole🙈

Homme on viimane tööpäev. Siis algab puhkus! Mis tähendab omakorda, et kohe algavad laulupeo proovid. Alles pärast seda tuleb päriselt puhkus. Hetkel olen väga äraootaval seisukohal. Ei mingeid konkreetseid plaane. Tean, et niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii palju on tegemata asju ja nimekiri saaks pikk, kui to-do listi tegema hakata. Meenus "Mamma lugudest" (Margus Tabori häälega): "Margus, tule koju, tööd on niiii pallju!"

Tahaks kuhugi spaasse või mõnusasse kodumaisesse väikelinna... Ka pisike välistrip oleks näidustatud (Riia näiteks?)

Lugenud olen päris tublilt, vaatamata pidevale ajapuudusele. Eks ühel heal päeval panen loetu siia ka üles, aga las jääda praegu...

Et sai siis nüüd märk maha ka juuni lõpuks ehk olen endast elumärki andnud😁

Veidi suvist lilleilu ka silmarõõmuks:

Ajavoogude sees

Ajavoogude sees kannab mind elu lootuste laev...

Maikuu on läbitud... Esimene dekaad möödus pööraselt kiirelt ja põnevalt, mil käisin peaaegu üle päeva pärast tööd mingil üritusel! Minu jaoks on seda kohutavalt palju!🤭🙈 Väga toredad üritused kusjuures. Armastan Tallinna kirikutest kõige rohkem käia Jaani kirikus. Seal sai käidud siis lausa kaks korda. Esmaspäeval, 5. mail Loodud sõna õhtul, kus Janek Mäggi vestles sakslasest Eesti vaimuliku Matthias Burghardiga. Oli meeldiv ja huvitav. Kolmapäeval, 7. mail toimus raamatuesitlus "Istudes taevases kohvikus", kuhu on kokku kogutud Marju Raabe (1971-2024) peamiselt kirikutekstiile käsitlevad artiklid. Marju oli armas inimene, kellega nooruses tutvusin. Malbe Marju, rahulik Raabe - nii iseloomustas teda Jaani koguduse kauaaegne õpetaja Jaan Tammsalu. Mina jälgisin tema, Marju, tegemisi distantsilt suure austusega. Nüüd mäletan ja mälestan tänus...

9. mail oli imekaunis kontsert Vanalinna muusikamajas, kus VHK muusikaharu lõpetas mu armas vennapoeg. Millised võrratud noored, andekad ja pühendunud!

Vahepeal oli veel mitmeid sündmusi, millest lihtsalt mööda libisen. Ent 25. mail oli rõõm ja au osaleda onu ja onunaise kuldpulmas. Suurepärane, kaunis sündmus.  

Nii ongi maiga ühel pool ja kuigi pidin ainult fotopostituse tegema, siis sai päris ülevaatlik kokkuvõte.

Täna oli esimene tõsine ja tõeliselt töine tööpäev aias. Olen kerest kange ja mitmed kohad annavad tunda...  Päris soe oli ka. Vaatamata jahedale kevadele on loodus siiski omas rütmis. Õunapuud on justkui õitsenud juba ja meelespeadki hakkavad vaikselt lõpetama... Aga väike valik siis:

Linnakodus said lõpuks rõduklaasid ette