25. oktoober 2024

"Emalõvi"

Aasta hakkab lõppema. Vaja ikka mõni kord kinno ka jõuda. Ongi juba üsna tihedaks läinud😀 

Taaskord siis Eesti film. Sedapuhku "Emalõvi". Sotsiaaldraama ja trilleri vahealal jalgu kõlgutav film, nagu Rasmus Kuningas oma arvustuses sedastas. Või psühholoogiline triller ehk põnevik, nagu ka režissöör Liina Triškina-Vanhatalo seda ise defineerib.

Teadsin, et see on haige film, aga tegelikult oli veel haigem. Aga hea muidugi!
Palju segadust, muret, vägivalda jm negatiivset... ent ka midagi hingeminevat sealjuures.
Isegi mulle, tuimale tükile, tuli mingil hetkel pisar silma...

Tugevast näitlejatööst on räägitud. Ja tõesti, mulle sümpatiseeris tohutult Katariina Unt (ema Helena rollis). Milline ilus inimene, näitleja siis. Meenub minu esimene kokkupuude temaga - Julia roll Linnateatri "Romeos ja Julias". Sealgi ju elutraagika. On toimunud ainult rollide vahetus - toona tütar, nüüd ema...
Ivo Uukkivi isa - samuti hea sooritus.
Noored näitlejad tegid suurepärase etteaste: Teele Piibemann Stefina ja Joonas Mikk Stefi vennana.

Filmile on mitmeid arvustusi ja kommentaare kirjutatud. Paarile juba viitasin, aga siin veel üks ja "Sirbis" muidugi põhjalikum analüüs, autor Kadri Kõusaar.
Vaadake ja lugege ning kujundage oma arvamus...

"Emalõvi" Autor/allikas: Kaader filmist


21. oktoober 2024

"Vari"

Kodumaine film, tituleeritud kui ajalooline kriminaalfilm, vaadatud. Puhtalt kohustusest ja austusest. 

Jaa, kui mentaalne pool oli täiesti söödav, siis visuaal oli liiga vägivaldne, võigas, räige, verine... Päris õudusfilm kohe! Ei teagi... Ei julge küll soovitada... Eriti nõrganärvilistele. Samas - ikkagi nähtud ja oma silm on kuningas 😉 

Taska filmi kodulehelt sisu kokkuvõte:

Must lagi on meie toal ja meie ajal ka. Selles musta laega ajas võitleb õigluse eest Juhan Liiv, kannatav luuletaja ja sihikindel detektiiv. Ta suudab näha sügavale inimese hinge ja lahendab sünged mõrvalood 19. sajandi lõpu Eestis.

Tartu 1894, vaimuhaigla. Tulevane Eesti suur poeet Juhan Liiv põeb skisofreeniat ja jälitusmaaniat. Tema isamaa, millest ta laulda tahab, kannatab tagurliku Vene impeeriumi haardes. Toimub venestamine, millega on lämmatanud eestlaste vabaduspüüded. Liiv põgeneb ja läheb vanematekoju Alatskivile, et tervist kosutada, kuid satub hoopis kummalise mõrvaloo keskele. On tapetud talumees Madjus, kes nähtavasti on leidnud suure varanduse, mis nüüd on kadunud. Liiv ei lepi sellega, et mõrva eest võetakse kinni süütu mees ja ta otsustab uurimisse sekkuda. Ja maksab selle eest peaaegu oma eluga.

„Vari“ toob esmakordselt Eestis kinolinale Juhan Liivi tegelaskuju ja näitab teda ootamatu vaatenurga alt. Tegelaste seas on veel Alatskivi kontstaabel, ringirändavad tsirkusemaadlejad, mõisa opman, Liivi noorpõlvekallim, kooliõpetaja ja kõrtsimees, hulluarstid ja kirjastajad ja üks päris ehtne Kurat.

20. oktoober 2024

Teatris

Viimases otsas olen liiga tihti teatris käinud. Linnateatris, Salme kultuurikeskuses. "Nachtland" 26. septembril, "Muusikale" 14. oktoobril. Vahepeale sattus veel Ugala etendus "Surmkindlad asjad siin elus" Viljandis.

Kõik omamoodi head. Kõik omal kombel perekonna ja (pere)suhete lood.

Linnateatri mõlemas etenduses kõlas elav klaverimuusika. Vennad Teppod on rakendatud teatri teenistusse. Ja see on hea, võimas asi! Viimati istusin esimeses reas. Max 1,5 m lahutas mind klaverist ja pianistist (Theodor Teppo). See oli lummav. Veidi isegi hirmutav. Tõi mingil veidral moel meelde kooliaja ning muusikaklassi eksamid ja kontserdid (mis ei ole mu mälus positiivse varjundiga, välja arvatud lõpuklassi viimane eksam, mis kangastub mingi erilise saavutusena). Sirbis oli hea arvustus selle tüki kohta. Just Aksel Vinding Theodor Teppo muusikalises kehastuses oli eriliselt hõrk. Ja siinkohal ei räägi ma (mitte ainult) tema filigraansest klaverimängust, vaid sellest miskist, mis peitus ta silmavaates ja olekus ning mõnes üksikus sõnas... Akseli Vindingu füüsiline, sõnaline roll oli Sander Roosimägi kanda - see on fenomenaalne, kui palju teksti on suuteline näitleja omandama ja edastama. Ja need Hele Kõrve (Aksli ema) süsimustad silmad (no läätsed ilmselgelt või ongi tal nii eriline pilk?!?) Ja see pidev suitsetamine - mida kõike näitleja peab suutma?!?

"Nachtland" juudi, judaismi, antisemitismi jms teemad. Rasked teemad. Taustal, kuklas kumisemas praegune Lähis-Ida konflikt. ... Ei oska ega tahagi rohkem midagi öelda. Jaa, seda siiski pean veel lisama, et klaveril musitseeris Jakob Teppo.

Viljandi Ugala oli meeldiv vaheldus Tallinna teatritele. Liiga tihti just ei satu Viljandisse, saati siis teatrisse. Vähe asju siin ilmas on surmkindlad. Kevad, suvi, sügis, talv. Öö ja päev. Surm ja maksud.

Ilmselt oli see tõdemus ikka ka selles etenduses, et alles "pärast ema surma sain ma täiskasvanuks" - võimalik, et seegi on üks (surm)kindel asi siin elus?!?

Julgen soovitada küll. Häid arvustusi leidsin ka!


12. oktoober 2024

"Minu Naissaar"

Birgit Itse
Minu Naissaar: metsikult ilus
Tartu: Petrone Print, 2024
272 lk. + fotod

Oh, see Naissaar! 

Naissaarega on mul täiesti erilised ja arvestatavad muljed ning kogemused. Olen seal lausa kaks korda käinud, pidin juba lausa valetama, et kolm...😃
Esimesest käigust meenub must liiv, jalad olid nagu põrsal pärast. Oli väga soe ja ilus päev, aastal 2006, värske abielupaarina.
Teine kord oli jälle erilisel ajal - esimesel koroonasuvel, aastal 2020.

Raamat oli aus ja hea! Mulle väga-väga meeldis! Nii palju tuttavat tuli ette. Ja nii palju põnevaid lugusid, mida veel lisaks sai.

11. oktoober 2024

"See pole sinu süü"

Laura K. Connell.
See pole sinu süü: miks ma ennast süüdistame ja kuidas sellest vabaneda
Kirjastus Pilgrim, 2024
192 lk.

Raamat sisaldab 14 peatükki. Muu hulgas: Piiride kehtestamine, Toksilised inimesed, Negatiivne sisekõne, Eluterved toimetulekumehhanismid. Armastussõltuvusest tervenemine, Endale ja teistele andestamine jne

Eriti meeldis mulle peatükk: Lõõgastuma õppimine

...võimalus iseendaga kontakti võtmiseks on viis või kümme minutit lihtsalt istuda. Selline teadvel olemine tähendab, et sa pöörad tähelepanu oma mõtetele ja tunnetele ilma hinnanguid andmata. Info, mida sa sellistest hetkedest ammutad, võib üllatada. ...

Ka viimane peatükk "Suurpuhastus" on hea:
...mida enam me asju ära viskame, seda lihtsam on hüvasti jätta asjadega, millel meie elus enam kohta pole. ...Tõdemus, et asjade hulga vähendamine ainult parandas meie elukvaliteeti ega omanud ühtegi puudust, tuli mulle üllatusena. ... Füüsilise keskkonna puhastamine tegi lihtsamaks ka enda sisse talletatud vaimse ja emotsionaalse koormaga tegelemise.
...Õudus, mida sa tunned kogujate kodusid nähes, muutub sealsamas kaastundeks või uudishimuks: mis küll asju kokku kuhjavate inimeste peas toimub? Sisetunne ütleb, et terved inimesed sel viisil asju ei kogu. Täpselt samamoodi võid sa tunda imetlust minimalistide üle, kellel on sedavõrd palju enesedistsipliini, tagasihoidlikkust ja isegi hoolivust planeedi hea käekäigu suhtes.
See, kuidas sa kohtled oma ruumi, peegeldab seda, kuidas sa iseendasse suhtud

Piiride kehtestamine  (lk. 59, 60)
Sa pead oma ajule õpetama, et sa ei suregi ära, kui keegi on sinuga rahulolematu

Jällegi üks hea leid, raamat, mida julgelt soovitan. Eriti just neile, kes end pidevalt süüdi tunnevad ja/või kõigile meeldida tahavad ja/või suhtuvad endasse "ah, mis nüüd mina" moel jne. Loomulikult võivad seda lugeda ka need, kes ühegi sellise "probleemiga" ise kokku pole puutunud, küll aga võivad kohtuda inimestega, kes on.

10. oktoober 2024

"Jumalakäpp"

 

Aita Kivi. Jumalakäpp: armastusromaan

Tallinn: Ajakirjade Kirjastus, 2001

247 lk.

Selle raamatu haarasin raamatukogust kaasa Mae mahitusel. Kuigi kaanel on märgitud, et tegu armastusromaaniga, siis kohati tundus ikka täitsa porno 😂  Mis armastus, see puha abielurikkumine! Kõige paslikum määratlus ongi ehk kireromaan?

Hea lugemine, kuigi üsna intrigeeriv ja ärritavgi, edenes jõudsalt ja lobedalt, ikka täitsa lõpuni püsis põnevus üleval.

2. oktoober 2024

Nädalavahetus Viljandis

Viies nädalavahetus. Aeg endale. Mõeldud, tehtud.

Viljandi. Vihm ja päike. Päike ja vihm. Ugala teater. Endla hotell. Paala järv. Jaani kirik. Lossimäed. Sekka veel vihma ja päikest. Maramaa puiestee. Tegelaste tuba. Raudteejaam. See on Viljandi. Armas, sümpaatne linnake. Suvel jäi väheks. Lauluväljakult suurt kaugemale ei saanud siis🤭

Kohustuslik foto rippsillal

Lossimägedes 

Lossimägedes 


Hakkab looma 😁 Sügis🍁🍂🍁

Paala järv paistab 

Lugemiseks Mae soovitatud raamat 

Hea etendus oli


30. september 2024

Septembri viimane

30. september. Läbi see lõputuna näiv september😉 Ma tõesti ei tea, kuidas ja miks ta mulle nii pikk tundus. Palju sündmusi. Palju sooja, erakordselt sooje päevi. Vihma ja päikest. Päikest ja vihma. Ja tõelist sügise nägu öökülmade ja jahedate hommikutega. Seda kõike on pakkunud meile september. Marjul käimist. Koogi küpsetamisi. Õunakoogi, kui täpne olla. Õunu on kenakesti. Kuigi meil ei uputa otseselt, minu arust. Ilmselt need päris talveõunad jäävad küll osaliselt puusse, sest palju sa neid ikka talveks tallele paned... Ka igatsetud suvikõrvitsauputust ei tulnud mul jällegi. Neli taime ja vaid mõned üksikud viljad... Nuuks, mina ei mängi...
Tore nädalavahetus oli Viljandis, see pani ilusa punkti tervele kuule.
Aga nüüd on siis aeg septembrile joon alla tõmmata ning tegusale oktoobrile vastu astuda.
Kohtumiseni!
Mõned klõpsud ka. Esiteks: suve viimane oasaak. Teiseks: hulk rabajärve kaadreid. Ja lõpuks veel sügisesed lauakaunistused pinginaabri 30. pulma- aastapäeva pidustustelt ning üks imeline päikesetõus läbi akna...









Ämbri sihtotstarbeline kasutamine😆

P.S. Ja isegi mõne raamatu jõudsin lugeda 🤭 Aga sellest edaspidi

16. september 2024

Esmaspäev

September. Kuueteistkümnes. Juba! Juba pool septembrit läbi! Ja nii me peagi jõuludesse jõuame😉 No ega pole ka mingi ime... Just lugesin meediast, et Austrias ja Itaalias möllavad lumetormid ja elu on katastroofi äärel😯😱 Aga ikkagi septembri keskel?!? Eks need olegi need kliimamuutused, millest räägitakse... Nii sooja septembrit mina küll oma (pikas?) elus ei mäleta. Mitte ühtegi öökülma. Puud lausa rohelised ja päevad kahekümnekraadised! Pöörane! Nii et sassis on see ilm ja kliima meil siin tõesti. Aga kui oma mätta otsast vaadata, siis on ju päris tore ja hea.
Mul täna vaba esmaspäev. Mõtlesin endale pärast tihedalt tegusat, lausa tormilist nädalavahetust väikese lõõgastava puhkehetke anda. No siinkohal võiks juba muidugi kostuda mõningaid naerupahvakuid, sest mina ja puhkus ning lõõgastumine (haa-haa-haa!😆) ei käi ju kuidagi kokku.
Aga! ärge naerge siin midagi! Olgugi, et esimene ärkamine oli juba kella kuue ajal (vabal päeval! Kell 6!!!), suutsin siiski peaaegu kaheksani (8) ennast küünte ja hammastega voodis kinni hoida. Uni oli selleks ajaks päriselt läinud, selg ja puusad kanged, nagu vanainimesel muiste😁 Ja ma blogin! See on ju võimalik vaid puhke- ja lõõgastushetkedel, minu maailmas.
Ega suurt muud juttu ei olegi siin väga teha ju, kuigi mõtteid ja teemasid, millest kirjutada, jaguks. Mustandite kaustas on terve rida ootel postitusi, mis ootavad selliseid hetki, nagu täna ja praegu... Ainult et veidi rohkem keskendumist oleks tarvis. Praegu kibelen kohvi tegema, et hommik veel mõnusam oleks ja päeva käima saaks. Plaanid on ju suured jällegi 😁 Järgmine kibelemine on metsa! Teate ju küll: veel marju! Sedapuhku tahaks panustada jõhvikatele😍 No ja muud nipet-näpet veel! 
Eks ma ootan ikka ilma paranemise ära. Praegu meil siin puha pilves ja rohi märg. Ikka päikest ja sooja paluks, siis hakkame liigutama😉

Eelmisest metsaskäigust üks tore leid 

Päikeseloojang pealinnas 


Haapsalus 


11. september 2024

Saama peal väljas, vol. 3

Minu lemmiktegevus on korilus!😇 Aga seda te vist juba teate ka?! Paar tunnikest (mustika)metsas on kvaliteetaeg ja tõeline puhkus🥰 

Tänavune aasta rõõmustab mustikasaagi ja pohlarohkusega😍 

Mustikal
 

Pohlal

Mustikad ja pohlad

Mustikametsas 


Inimeses peab kõik kaunis olema🤣

Stiilne, kas pole?!?😉🤔😂

Õunu on meile ikka ka antud. Mis siis muud, kui needki kokku korjata ja koogi küpsetamine võib alata. Foto õunaämbrist on küll kuhugi mujale "kolinud", ent koogid said pildile 😀 Moosipurke ja -karpe on ka üksjagu kogunenud, aga pildile ei ole needki pääsenud🤭

Õunakook, see suussulav😆🤤

Õunakook, lihtne ja hea🤤😋

Mustikametsas 



29. august 2024

Rabelemiskultuur

Rabelemiskultuur. Töö. Edukus. Töönarkomaania. Tööstress. Väsimus. Läbipõlemine. 

Neid teemasid käsitleb Malissa Clark oma raamatus "Alati tööpostil: miks on alati-rakkes-töökultuur ärile halb ja kuidas olukorda parandada?" (Tallinn: Äripäev, 2024, 200 lk.)

Pillun siinkohal alustuseks tsitaate:

"Me ei tööta kodus, me magame kontoris" (Andrew Barnes)

...meie suhe tööga muutub üha ebatervemaks. Läbipõlemist ja stressi on rohkem kui eales varem. Juba enne pandeemiat kuulutas WHO stressi 21. sajandi epideemiaks.

Töösõltuvus seisneb palju rohkemas kui pelgalt töötatud tundide arvus.

Teame, et töösõltlastel on suurem tervisehädade risk, muu hulgas ohustavad neid suuremal määral südamehaigused, unehäired ja kõrge vererõhk. Olen rääkinud inimestega, keda on töö ajal tabanud mitu infarkti. Usu või mitte, aga tavaliselt ei piisa ühest infarktist, et töösõltlane hakkaks oma elu muutma.
Töösõltlasi tabab tavalisest töötajast märksa suurema tõenäosusega tõsine läbipõlemine, millega kaasnevad tohutu kurnatus, küünilisus, tööst võõrandumine ja tunne, et tööga ei saada hakkama.
...töösõltlaste puhul esineb iseäranis sageli just kurnatust

...töösõltuvus on ainuke  sotsiaalselt vastuvõetav - ehk võiks lausa öelda, et tunnustatud - sõltuvus.

Töösõltuvusel on neli peamist aspekti: käitumuslik, motivatsiooniline, kognitiivne ja emotsionaalne. Selle tuvastamiseks on vaja kõiki aspekte; et kedagi töösõltlaseks pidada, ei piisa ühestainsast.

...töösõltlased töötavad palju rohkem, kui neilt nõutakse ja oodatakse.

Kui tööst haaratud töötaja ja töösõltlane saavad ühekorraga eksisteerida, siis kuidas neil vahet teha?
Selleks on kaks viisi: vaata, kuhu kulub energia, ja selgita välja inimese motivatsioon tööd teha.

Kuhu kulub energia? Oluline erinevus seisneb selles, et haaratus saavutatakse töötamise ajal - see on elevust täis ja töösse süüvinud seisund. ...kõik ülesanded piirduvad tööga, mis tehakse ära oma ametikoha raames.
Töösõltuvus tähendab aga sageli tegevust väljaspool neid raame: tööprojekti kallal vaeva nägemine randa mineku asemel, perega aega veetes pidevalt töökõnede vastuvõtmine, lakkamatu mõtlemine kliendiga lõppenud kohtumise peale või sõpradega juttu ajades pidevalt tööst rääkimine. Kui tööga seotud teemad on valdavad sinu elu kõigis valdkonnis, on see märk töösõltuvusest. Tööst haaratud inimesel on palju lihtsam ennast õigel ajal töölainelt ümber lülitada (vaimselt ja kehaliselt), ent töösõltlaste puhul on see võimatu.

Mulle tundub, et see raamat peaks olema kohustuslik kirjandus iga töötaja ja tööandja laual.
Tahaksin selle siinkohal ümber kirjutada...
Aga ei olnud aega raamatut lõpunigi lugeda, kuna pidin selle oma töölaualt edasi saatma...
Raamat tundub olevat üsna defitsiitne, ei leia kusagilt müügilt ja mõnes üksikus raamatukogus on ka vaid säilituseksemplar. Igal juhul, kui on võimalik kusagilt see eksemplar endale hankida, siis... andke minna!

9. august 2024

Saama peal väljas, 2🙂

Õnneks olen ikka oma saaki pildistanud! Ühel õhtul juba kurvastasin, et näh, jälle pole meeles olnud klõpsida... Ainult mustad sõstrad  on sügavkülmikusse nii märkamatult kolinud😄 Punaseid sõstraid annab veel jäädvustada. Loodetavasti ikka mustikaid ka... Aga siin siis osa mu oa- ja tikrisaagist (muu on lisaboonus😊):








27. juuli 2024

Üksinduse kiituseks

Mulle meeldib üksi olla. Saan iseendaga hästi läbi ja mulle meeldib see seltskond😁

Jaa, ma armastan oma meest ja ta lausa meeldib mulle endistviisi😍, naudin väga tema seltskonda, aga üksinda on väga mõnus! Sama lugu sõbrannaga ning teiste lähedastega. Mul on hea meel, et nad kõik mu elus olemas on. Aga vajan väga ka hingamise ruumi, isiklikku ruumi, oma aega, omaette olemist.

Mõned inimesed on väga väsitavad ja võtavad palju energiat. Siis on pärast kohe eriti palju enesekogumise ja üksiolemise aega vaja...

26. juuli 2024

Veidi igavust, palun!🙂

Ma ei saa aru inimestest, kellel on (pidevalt) igav! Ei mõista! Mul ei ole mitte kunagi igav. Alati on midagi teha või mõelda või... Vahel tahaks kohe, et oleks igav või tekiks tunne, et mida nüüd ette võtta😊

Enamasti on nii, et teen "peab" asjad ära ja siis muud ei jõuagi, seda mida tahaks ja sooviks või mida hing päriselt ihaldab... See on tegelikult kurb... Elu pole ju ainult selleks, et kõik kohustused saaksid täidetud ja teiste soovid rahuldatud...

Nii et minu pisike, tagasihoidlik soov on: veidi igavust, palun!😀


16. juuli 2024

"Minu Valga"

Kuido Merits.
Minu Valga: linn, mis ei mahu ühte riiki.
Petrone Print 2024
280 lk.
(Minu-sari)

Kuna mul lugemisega on viimasel ajal jälle (väga) kehvasti, siis seda raamatut venitasin ka nii nagu andis. Tirisin mitmeks nädalavahetuseks maale kaasa, kus lugesin korraga max 2 lk, sest uni ju tuli peale... Ega mujal ka parem seis polnud... Nüüd lõpuks tahtsin teha lõpuspurdi, mis päädis samuti unehõlma vajumisega. Siiski, olles tunnikese tukkunud sain järje peale ja peaaegu ühe jutiga lõpuni. Au ja kiitus iseendale😜

Raamat iseenesest oli ju loetav. Eks ta läbi kohaliku omavalitsuse prisma oli, aga kuna autor ise oli selles vallas sees, siis pole ka midagi imestada.

Olen ise üsna mitmeid kordi Valgas viibinud. (Tervitused siinkohal Karinile!) Seega linn laias laastus teada, nii et tuli palju tuttavat ette.

Väljakirjutused aga ikka minu stiilis😝 Võtke heaks või pange pahaks 😆

Hittloo "Depressiivsed Eesti väikelinnad" sõnade autori Leslie Laasneri peas olevat skandaalsed lauluread hakanud tõenäoliselt idanema just Valgas, kus mees suvitamas käinud ning kus "õhtul pole mitte kuhugile minna". Omalt poolt kinnitan rohkele elukogemusele tuginedes, et depressiivsus ei vali kohta, vaid asub inimese sees. Raskemeelsus võib sind samahästi või veelgi tõenäolisemalt tabada suurlinnas, sealset üksindust või läbipõlemist tundes ja tajudes.

Mis mulle tõepoolest arusaamatuks jäi, oli Saara pidev jutt, et tal on kiire ja pole aega. Ta ei elanud New Yorgis või Hongkongis, Tokios või Shanghais, hoopis Valga vallas. Sellestki hoolimata ütles kolleeg endal alalõpmata kiire olevat - olgu siis hommikul, päeval või õhtul. Ta mõtles selle kohta isegi lühendi välja: eoa (ei ole aega)

Nii või teisiti, töönarkomaania on tõsine asi. Vähemasti mind on sellest sõltuvusest säästetud, eriti kui Saaraga võrrelda. Naisterahval oli ülimalt rikas sisemaailm, palju huvitavaid hobisid ja kõike, sealhulgas pereelu (abikaasa ja lapsed kaasa arvatud), neetud töö ja lõputu kohusetunne (mida oleks jagunud kümnele - ei, mitmekümnele! - inimesele) ei andnud talle aga kuidagi asu, röövides hinnalist aega.

Elu oli näidanud, et jäägitut pühendumist ei hinnata, vaid võetakse enesestmõistetavalt. Ise võtsin sisimas seisukoha, et Saara kombel endale lisatöid ei võta, täidan vaid elementaarseid kohustusi, vastasel juhul olen peagi läbi põlenud, stressis ja kriisis.

Nii palju siis Valga teemadel 🙂

15. juuli 2024

Saama peal väljas🙂

Naeran endamisi, et mina olen ikka saama peal väljas 😆 Kui teised rajavad endale iluaedu, istutavad roose ja kujundavad kiviktaimlaid, siis mind see kõik absoluutselt ei kõneta. Jaa, muidugi, on ilus, ei väidagi vastupidist, aga ma ei viitsi! Ilu ju patta ei pane! Mina olen tarbeaia inimene. Et oleks midagi oma aiast võtta ja lauale panna. Nii et ikka saama peal väljas 😉 Möödunud aastast jäi nii palju kartulit järele, et polnud seda kuhugi maha pista🤭 Nüüd on iga põõsa all pisut kartulit🤣 Viimastele valasin veel kunagise naabrimehe soovituste kohaselt vett peale, et saada n-ö väetist. Oi, seda viga enam ma ei tee. (Rahu su põrmule, hea naabrimees!) See jõledalt haisev löga ajas mu südame pahaks. Pärast oli veel kaua aega see "aroom" hingamisteedes. Aga väetatud mõned taimed sellega said. Loodan, et oli abiks... Siiani ei ole olulist vahet väetamata taimedega märgata😝

Aga tänavu oli (on) hea maasika aasta. Aiamaasikad - neid pole oma aiast aastaid niiviisi korjanud. Tahtsin kevadel maasikamaa uuendada, värskendada. Korralikud vaod või peenrad teha. Praegu on üks suur umbe kasvanud lahmakas. Aga jäin oma plaanidega hiljaks, maasikad juba õitsesid ja siis ütlesingi, et las jääda selleks suveks (aastaks) veel. Muud midagi pole nende heaks teinud, kui pilguga paitanud ja hea sõnaga maininud 😇. On olnud abiks🙂 Isegi sügavkülma olen saanud oma aia maasikatest täita. Eriti ei ole sel aastal neid ostnudki.

Nüüdseks on juba mustsõstrad valmimas, esimene saak kogutud. Tikrid ja punased sõstradki otsapidi küpsed. Tegelikult on täitsa augusti alguse tunne. Oma 20 päeva varem on kõik asjad valmis.

Fotodel minu imeline maasikasaak 😍





Varsti, õige varsti on lootust ka suvikõrvitsale. Herned ja oad õitsevad mõnusalt. Eile sai esimesed kartulid võetud. Eks nad ikka veel pisikesed ole, aga sekka sattus mõni päris asjalik isend.

14. juuli 2024

Lugemisega on kehvasti

Olen kuidagi rajalt maas... ja ei saa ree peale...

Mitmed raamatud olen raamatukokku lugemata tagasi tarinud ja need, mis käes, ei edene ka kuidagi...

Võin ju rääkida kevadtöödest ja kevadväsimusest. Nüüd juba suur suvi käes! Aga ikka seesama jaur : pole aega! No aga aiatööd ju! Seegi igasuvine joig - "kablutan maa ja linna vahet, aina üks "tulekustutamine" mõlemal pool. Nautimise hetki ei ole, aina töö ja töö." No mis teha, ei mõista inimene puhata. Vaja seda kunsti veel õppida!

Puhkamise juurde kuulub minu mõistes ka lugemine. Ehk lugemine = puhkus😇

Aga need minu (uneajast) varastatud lugemise hetked päädivad magama jäämisega. Raamat kukub ninale ja kogu lugemine😝 Oi, ühel päeval, kui ma linnas olin, siis lugesin hommikupoolikul oma 30 lehekülge ühe jutiga! Oli see vast õnnis tunne. Lausa uskumatu lugu!

Meenub, et kunagi oli mul lausa suvelugemiste rubriik 😮 Lugesin rongi peal, kui maa ja linna vahet sõitsin. Nüüd nagu ei viitsi raamatut vedada, muud träni on nii palju. Ja ikka nagu õiget tahtmist ka ei ole...

No paar raamatut ikka olen läbi lugenud... Üritan need siiski ära ka kajastada millalgi ehk... 

14. juuni 2024

Mis on inimene? - 14. juuni kontekstis

FB on ammendamatu varaait. Palju mõttetut staffi, aga sageli vilksatab ka tõeliselt head kraami.
Nii ka tänasel kurval päeval, mil mõtleme aastaid ajas tagasi, kui siit viidi meie oma rahvast, oma inimesi... 
Härdus (ja ka hardus) tuli peale...

Urmas Viilma mõtiskleb:

Doris Kareva küsib:
Mis on inimene?
Kas ingli vari?
Või igatsushüüd hingeühtsuse poole?
Igaüks meist on pill,
läbi mille võrratuid viise
vilistab Jumala tuul:
hoia,
küll siis hoitakse sind
Iga aasta 14. juunil mälestavad oma küüditamisohvreid – varjudeks saanuid – Eesti, Läti, Leedu, Moldova, Ukraina ja Valgevene. Kokku küüditati Stalini käsul 13 rahvuse esindajaid.
Küüditamine on olnud läbi ajaloo üks viis etnilise puhastuse läbiviimiseks ja ebamugava või üleliigse rahvagrupi likvideerimiseks. Kõige jubedam selle juures on näha küüditamiste jätkumist Putini käsul just praegu Venemaa poolt vallutatud Ukrainale kuuluvatelt aladelt.
1940. aasta juunis okupeeritud Eestist käis kümne aasta jooksul üle viis küüditamislainet. Nende käigus viidi Nõukogude Liidu kaugetesse ja vähearenenud piirkondadesse kokku umbes kolmkümmend viis tuhat inimest. Küüditamised paistsid silma selle poolest, et inimesi, valdavalt naisi, lapsi ja vanureid, nuheldi mitte selle eest, mida nad olid teinud, vaid selle eest, kes nad olid.
- 1941. aasta 14. juunil küüditati meie vaimne eliit. Kokku ligikaudu kümme tuhat inimest: iseseisva Eesti riigi loojad, poliitikud, haritlased, riigiametnikud – keskklass, kõik koos perekondadega. Küüditati ka juute ja Eestis elavaid venelasi, kellel kahtlustati valgekaartlikke juuri. Küüditatute seas oli alla 17-aastaseid üle 3500, alla aastaseid lapsi üle 100. Enam kui pooled deporteeritutest olid naised. Küüdirongile tõsteti ka voodihaigeid vanainimesi. Juuniküüditamise tagajärjel hukkus umbes 6000 inimest.
- 1945. aastal küüditati kõik Eestisse jäänud saksa soost inimesed.
- 1949. aasta 25. märtsil küüditati üle kahekümne tuhande inimese, peamiselt varem arreteeritud meeste perekondi ja talurahvast, et kaotada metsavendade toetamise tagamaad ja murda vastupanu kolhooside loomisele.
- 1950. aastal toimus veel järelküüditamine.
- 1951. aastal küüditati Jehoova tunnistajad.
Need kõik on numbrid ja statistika. Meie ülesanne on näha numbrite taga mitte ainult nimetuid varje, vaid inimesi. Ja mitte ainult küüditatute puhul, vaid ka siis, kui räägime tänapäeval terrori- ja sõjaohvritest, tule- ja liiklusõnnetuste ohvritest, surnult sündinutest või sündimata jäänutest, endalt elu võtjatest, üledooside ohvritest, aidsi-, infarkti- ja vähiohvritest, näljasurmadest, jne...
Kodumaale tagasi jõudsid küüditatutest hiljem vaid osa. Ülejäänutest paljud maeti unustatud ja nimetute ristidega haudadesse. Isegi kui arvame, et moodustame inimestena vaid varje inglitele, keda keegi ühel päeval enam ei mäleta, oleme Jumala jaoks palju rohkem. Me oleme Issandale kallihinnalised – oleme kõik suure armastusega loodud ja kõrge hinnaga lunastatud. Meie Issand näeb, tunneb ja mäletab igaühte meist. Nimepidi. Nii ajas kui igavikus...
Issand ütleb: “Ära karda, sest ma olen sind lunastanud, ma olen sind nimepidi kutsunud, sa oled minu päralt! Kui sa lähed läbi vee, siis olen mina sinuga, ja kui sa lähed läbi jõgede, siis ei uputa need sind; kui sa käid tules, siis sa ei põle ja leek ei kõrveta sind. Sest mina olen Issand, su Jumal" (Ps 139:13,15-16; Js 43:1-3)
Isiklik foto: Jumal mäletab, kes on maetud iga nimeta risti alla...



13. juuni 2024

Ajast

Minu argihommikute (rutiini) juurde kuulub Vikerraadio hommikuprogramm (Teksti TV taustal, u 6.25-6.50), sealt tulevad esimesed uudised ja (vaimulik) hommikumõtisklus. Edasi lülitun juba Terevisiooni lainele, kust saan teleuudised, multifilmi laksu ja äraarvamismängu "Eesti pildis" (mu lemmik!)

Tahtsin peatuda aga just hommikumõtiskluse juures. Enamasti on see hea, sageli väga hea või isegi ülihea, eks juhtu sisse ka nõrgemaid ja (minu jaoks) vähekõnekaid või sobimatuidki. Täna tahan peatuda heal. See on nii tõstev, kui hommikul saad tuge ja kosutust terveks päevaks, kui mõtisklus haakub ja kõlksub kokku minu olemusega...

Käesoleval nädalal mõtiskleb Leevi Lillemäe.
Tänane teema - aeg ja aja kasutamine. Minupoolne väike refereering:

Milline on meie aeg, meie tänane päev? Sellele anname vastuse oma tänase päeva rõõmude ja muredega. Sama aastaarv, kuupäev ja kellaaeg on enamikes riikides omavahel kokkulepitud. Kuidas aga aega tajume ja kasutame sõltub aga suuresti meist endist, aga ka asjadest ja elukorraldusest meie ümber.

Psalm 90,12: Õpeta meid meie päevi arvestama, et me saaksime targa südame.
Inimese eluaeg on piiratud. Kuidas kasutada aega parimal viisil? Mõnikord tähendab aja mõistlik kasutamine, et teeme palju asju oma eesmärkide saavutamiseks. Teinekord on aja parim kasutamine siis, kui me midagi ei tee, vaid puhkame ja lõõgastume. Sageli jõuame tõdemuseni, et aega oleks võinud paremini kasutada. Oleme end üle koormanud tööde ja tegemistega ning olulised asjad on jäänud unarusse. Kiirustades võime unustada iseenda, oma tervise, unarusse võivad jääda meile olulised inimesed.
On elusündmusi, kus hindame oma ajakasutuse 
ümber. Kui aega enam tagasi ei saa, tuleb leppida sellega, mis on olnud ja olla selle eest tänulik.

[Viimaks sai vanaisa kalale minna. - Kuula ise seda lugu, see on kõnekas!]

Kurb on, kui tuleb olulisi asju kogu aeg edasi lükata lootuses, et küll kunagi  selleks aeg kätte jõuab, see õige aeg. Kas jõutakse seda aega ära oodata? Võib-olla võiksime mõelda, et täna ongi see õige aeg oluliste asjade tegemiseks ja nendest rõõmu tundmiseks. Täna on meil võimalus alustada uut päeva, kasutada meile antud aega.
Õpiksime meile antud aega kasutama nii, et tähtsad asjad saaks tehtud ja olulisi asju ei peaks edasi lükkama.

4. juuni 2024

Lipupäeval, lipupäevaks. Lihtsalt nii hea

Jaan Tammsalu oma FB kontol kõneleb talle omasel, muhedal moel (kuulen lugedes kõrvus tema mõnusat hääletämbrit😇) ja ma ei saa seda jagamata jätta, sest see on lihtsalt nii hea:


Psalm 2:4A Kes taevas istub, naerab.
Maailmas on olnud selgi kevadel segadust, muret, aga kellel on silmad ja kõrvad, näeb ja kuuleb siin , sellel maal enda ümber hämmastavat õitsemist, kaunist lindude laulu – lõpmata palju ilusat. Mulle tundub, et näen kõige selle kauni keskel Jumalat naeratamas ja ütlemas, et kui te natukenegi suudaksite minusse uskuda, mind usaldada, kaoks teie hirm ja mure. Kui te oleksite veidigi tänulikumad selle eest , mida ma olen teile kinkinud ja suudaksite uskuda minu tõotusi, ei peaks te kartma kaduva kadumist.
Kas oleme mõelnud, kes me oleme selles lõputus universumis, ääretus maailmameres? Mõni arvab end väga tähtsaks, ajab nina püsti, nõuab endale täit tähelepanu , eitab Jumalalt ja arvab end universumi keskpunktiks, mille ümber kõik teised tiirlema peavad. Kes taevas istub – naerab. Ego õhupallid ongi vist väga naljakad. Tõsi, seda vaid kaugelt ja eriti taevast vaadates. Neile, kes sellistega abielus või neile alluvad, põhjustavad nad pigem pisaraid kui naeru.
Kes on inimene? Aatom, liivaterake lõputul rannal, tilluke mull maailmamere vahus, elu, mis mineviku, oleviku ja tuleviku summaga võrreldes nii üürike, et kujutlusvõime ei suuda seda haarata – sinepiseem-nestki pisem. Teisalt annab inimese elule väärtuse Tema, kes selle elu on talle kinkinud. Me võime saada ja jääda kõigeväelise Isa lasteks – igavese Jumala igikestvaks, ainulaadseks loominguks.
„Mina elan, ja teiegi peate elama!“, on öelnud ka meile Jumala Poeg, meie lunastaja.
Psalmist aga väidab: „ Kes taevas istub, naerab.“ Kelle või mille üle Ta seal naerab? Tegelikult see lause jätkub. Taevas istuja mitte ainult ei naera, vaid ta lausa irvitab või pilkab rahvaid, kes mõtlevad mõttetusi, nende rahvajuhtide üle, kes püüavad hävitada oma rahva usku Jumala Pojasse – kes astuvad esile, et hävitada seda usku, mis on nagu rahvast ühendav liim. Kui see ühendus inimeste ja Jumala ning inimeste vahelt kaob, kaob peagi ka rahvas. Arvan, et see oli Karl Gustav Jung, kes kord väitis, et ta on uurinud maailma rahvaste ajalugu , ega ole leidnud ühtegi rahvast, kes oleks elanud ilma Jumalata ja lisas, et kui mõni selline on ka kunagi olnud, ei ole temast tänaseks enam lõhnagi järele jäänud.
Issand naerab neid, kes püüavad asuda tema kohale – ta pilkab neid ajutisi, ekslikke, kõrke egoõhupalle, kes elavad nii, nagu nende maine elu oleks igavene. Ainult üks taevalik nõelatorge ja nendest voolab eluõhk välja. Mõnele püstitatakse juba nende eluajal ausambaid, mõnele pärast nende surma. Paljud kujud koristatakse peagi , valatakse ümber järgmisteks kujudeks või purustatakse. Ka see, mida täna nimetatakse Vabaduse väljakuks oli kord Heinaturg, kuid vahepeal seisis siin Peeter esimese ausammas ja väljakut nimetati Peetri platsiks, seejärel Vabaduse väljakuks, siis Võidu väljakuks ja siis taas Vabaduse väljakuks. Siin on lehvinud tsaarivenemaa ja ka punalipud. Oli ka sinimustvalgete lippude aeg ja nüüd on see taas. Kõik muutub. Ajalugu kirjutatakse pidevalt ümber, inimeste suurus ja väiksuski hinnatakse ümber. See hea, mida me hinnata ei oska, mille eest ei mõista me olla tänulikud, see võetakse meilt ära.
Kord kirjutas Viivi Luik kurvalt kummalisest pildist, mis avanes ta silme ees kord Riiast Tallinna sõites. Ta nägi paljudel majadel Lätis Eesti Vabariigi aastapäeva hommikul lehvimas Läti rahvuslippe ja väga vähestel Eestimaa majadel sinimustvalgeid. Ta mõtiskles kurvalt selle üle, miks küll meie naabrid hindavad meie riigi iseseisvust enam kui me ise.
Ma ei tea, mida teeb taevast vaataja – kas ta naerab või kurvastab selle üle, kui enesestmõistetavaks me paljusid imesid peame.
2020-nda aasta kevad andis paljudele vägeva õppetunni. Paljud said äkki aru, et nende plaanide tegemine on kohati kaunis naeruväärne. „Mina lähen, sõidan sinna, teen homme seda!“ Praalid oma plaanidega, oled nii kindel, et kõik on sinu kindlates kätes ja siis tuleb mõni pisike piisk, silmaganähtamatu nakkus ja miljonitele antakse käsk teistest kahe meetri kaugusele hoida, piirid pannakse kinni ja sa ei sõida Eestist Lättigi. Isegi jumalateenistuses, ühisteks palvusteks kogunemised, mis olid sajandeid katkematult läbi raskeimategi aegade, ka sõdade toimunud, keelati. Äkki ütles Jumal sellega meile, et me oleme oma plaanide tegemisel unustanud Tema, et meie enesekesksus on võtnud väärakaid mõõtmeid. See võib ajada Jumala naerma või nutma, aga mida tegi see meiega? Kas oleme hakanud senisest enam lootma Jumalale ja igatseme oma lähedaste lähedust? Kas oma plaane tehes ütleme: „Kui Jumal lubab ja me elame?“ Kas oleme täna tänulikud kõige selle imelise eest, mida vahepeal olime hakanud iseenesestmõistetavaks pidama? Ka sinimustvalge lipu eest , oma riigi eest, imelise maailma ja kauni kevade eest – selle kõige eest, mida Jumal meile on nii rikkalikult kinkinud. Vaataks õige tänulikult taevasse , ei vaataks enam tusase näoga oma ligimesi, vaid naerataks lunastatud tänuliku ränduri naeratust ja hakkaks uskuma, et Hea Jumal naeratab meile selle kevade imelises õitsemises ja ka sinimustvalgetes lippudes, mis ka täna veel vabalt võivad lehvida meie väikeses riigis.
PALVE: Sina, kes istud Taevas, halasta meie peale, anna andeks meie rumalus. Võta vastu meie tänu kõige selle imelise eest, mida oled meile kinkinud! Tänu, et meil on oma riik, oma keel, oma lipp. Tänu, et oled meid imeliselt hoidnud ja õnnistanud….

24. mai 2024

"Petlikud pisitraumad"

Dr. Meg Arroll "Petlikud pisitraumad: kui ei saa aru, mis on valesti, kuid miski ei tundu päris korras olevat". - Tallinn: Äripäev, 2024. - 304 lk.

Raamatu tagakaanelt (või kust iganes, ei mäleta enam täpselt) lugesin:

"Dr. Meg Arroll, pikaaegse kogemusega käitumispsühholoog (ja akadeemik), aitab kolmsesammulise TTT-lähenemise - teadvusta, tunnista, tegutse - abil mõista oma vaimseid väljakutseid, ületada pisitraumade mõju ja kasvatada emotsionaalset vastupidavust."

Psühholoogiline eneseabiraamat, mida hakkasin suure hoo, innu ja vaimustusega lugema. Ent ühel hetkel avastasin end taas "psühholoogilise jura" keskelt🤭🤔 Nokkisin siiski veel siit ja sealt. No täitsa toredaid ja asjalikke mõttekesi sattus ette. Ma ei tea, mida ootasin või ette kujutasin...

Aga mõned nopped, mõtteterad siis:

...kuigi pisitraumad ei ole sinu süü, oled sina ainuke, kes saab nendega midagi ette võtta.

...mõne lapse vanemad tunduvad olevat tulnukad ega ole üldse oma laste moodi. Ekstravertne isa veab oma poega igale jalgpallimängule ja igasse skaudirühma, samas kui poeg tahab ainult teki all taskulambi valgel jutte kirjutada. Keegi ei nimetaks seda halvaks kasvatuseks ja ilmselt paljud ütleksid, et laste surumine mugavustsoonist välja on kasulik. Uuringud aga näitavad,et selline ebakõla võib kiindumustundesse tekitada mõned väiksed kriimud. Tegelikult on asi selles, et me tahame, et meid armastataks ja aktsepteeritaks sellisena nagu me oleme - tingimusteta.

... "Ma oleks siis õnnelik, kui..." Mitu korda on see mõte sulle pähe turgatanud? Kui teenid pisut rohkem raha, kui sind edutatakse, kui leiad ideaalse elukaaslase, kui sul on lapsed...  jne ... jne. Ma nimetan seda püüdluste oravarattaks. Kui püüdleme kõigi nende saavutuste või elu verstapostide poole lakkamatult rügades, siis tegelikult vaevleme nagu oravad rattas. See on igikestev, lõputu ja ääretult kurnav, kui me just ei astu julget sammu ja hakka keskenduma sellele, mis on praegu, mitte sellele, mis tuleb kunagi.

...ohtratest teadusuuringutest on teada, et emotsionaalne kirjutamine ja päevikupidamine võib toimida teraapiana.

...me ei peagi pidevalt õnnelikud olema...  Kohe, kui annad vabaks soovi olla kogu aeg õnnelik, saad hakata elama autentset ja hetkes kulgevat elu. Seeläbi saab luua elu, kus rahulik ja sügav rahulolu on sinu jaoks norm, mitte hedonistliku jooksulindi tõusud ja mõõnad.

Madal emotsionaalne kirjaoskus on muutunud laialdaseks ning see on kahjulik, sest inimestena peame kogema ja väljendama laias ulatuses emotsioone ning leppima, et tunnete tundmine on täielikult okei.

Me vajame emotsionaalset mitmekesisust sama palju, kui meie kehad vajavad neid triljoneid organisme, kes meie soolestikus paiknevad.

Sõprus peab andma energiat ja rahustama, mitte sinust elu välja imema.

22. mai 2024

Niisama - ajast ja elumärki

22. mai. Milline ilus kuupäev! On mu vanemate pulma-aastapäev. 58 aastat tagasi nad abiellusid. Päris elus nad aga kuldpulmadeni ei jõudnudki. Pisut üle aasta jäi puudu. Isa väsis enne ära ning läks taevastele radadele...

Ilmarindel on toimunud tormilised muutused. Kui kuu aja eest oli meil talv, lund oma 25 cm ja sai lumememme teha, siis tänaseks on toimingas õitsemist lõpetamas, õunapuud alles hakkasid ja tundub, et varsti ka lõpetavad õitsemise. Sirelid, kastanid, isegi juba pihlakad õitsevad... Meil on täiega suvi! Ei tea, kas päris suveks ka jätkub?!? Maarajoonides on muidugi tunduvalt soojem kui Tallinnas. Täna tulin aiatöid tegema. Ja kui linnas tundus kerge jope igati õige valik, siis siin kiskusin selle kohe maha. Lühikesed püksid jalga ja tegudele! Aga siis kohe olid jälle sääsed platsis. Ja ikka kohe karjakaupa korraldavad siin kambakaid 😝 Aga siiski ühe maalapil sain peenardatud, mõned seemnedki mulda torgatud. Teine lapike on veel kobestada vaja ja kartul ootab ka mulda saamist. Igatahes selline nädala keskel aias toimetamine on väga mõnus vaheldus kontoritööle. Tegelikult tahaks igal õhtul praegu õues olla ja aias nokitseda. Nädalavahetusest (loe: laupäevast) üksi ei piisa... Pühapäeval sai aeda võrkkiik üles pandud, aga seal mõnuleda enam aega polnud. Linnakodus üritasin rõdu mõnusaks paigaks muutma hakata, aga jäi pooleli. Kui tuhin pealt ära läheb, siis jääbki pooleli...

Selline mõtteuit siis tänaseks.