Kokkuvõtete tegemise aeg

Laias laastus võib mööduva aastaga igati rahule jääda. Pärast tormilist ja räsivat 2023ndat oli 2024 rahunemise ja stabiliseerumise aeg.

Kindlasti oli hetki ja asju, mis võinuks teistmoodi olla või mis mingil kombel kripeldama jäid, aga ega ise palju midagi teha ka poleks saanud... Eks ikka inimsuhted on need, mis elu keeruliseks ja käänuliseks teevad ning sõltub siis suhtumisest, emotsionaalsest seisundist, kuidas keegi sellest läbi tuleb, üle elab või läbi elab või hoopis mööda vaatab...

Detsembri viimane dekaad rabas ka täiesti ootamatult jalust. Ei olnud planeeritud siia lõputuna näivat/kestvat haigust (peamiselt piinav köha ja hääl ära, hommikul annab ikka tükk aega rögiseda, et inimese tunne peale tuleks🥴). 10+ päeva juba!!! Hullumaja!🤪 Täna tunnen esimest korda, et vist hakkab ikka paremaks minema. Jään ellu!😁 

Ilus suvi oli. Palju laulmist kooriga. Ilmaga vedas ka iga kord, kui miski õueüritus oli. Rikas marjasaak - mustikad, pohlad! Siiani olen välja vedanud. Täna just tuvastasime sügavkülma sisu. Veel kestab üht-teist 😍

Blogimisega olen ka ikka plusspoolel 🙂 Vähemalt numbriliselt väljendudes üks kobedamaid. Aga saaks veel paremini, sisukamalt, ka tihedamalt.

Lugemisaasta ei olnud väga rikas, aga ega üle oma varju ei hüppa ning kokkuvõtteid ma selles vallas ei tee, vähemalt hetkel mitte. Ja ikka sisu loeb, mitte kvantiteet. Võib-olla uuel aastal teen mingi postituse loetust.

Käsitööga läks kehvasti. Ei ole millegagi hiilata. Randmesoojendajad, mida siin kunagi demonstreerisin, jäidki lõpetamata☹️

Aastavahetus möödub maakodus. Täna tuli taas imeilus talv!❤️ Süda rõõmustab ja silm särab🤩💓

Aastalõpu tuhinas tõmbasin riiulist välja kaks toredat raamatut. Üks neist Silvia Rannamaa "Kasuema". Otsisin sealt välja ühe mällu sööbinud mõtte, mis puudutab aastavahetust, nääriööd: "Võõrasema ja isa läksid juba õhtul kuhugi uut aastat vastu võtma. Isa oleks tahtnud seda kodus teha, kuid võõrasema oli nii kärsitu. Tema pidi uuele aastale tingimata kuhugi poolele teele vastu tõttama." 

Teine, mu suur lemmik, Madde Kalda "Seitse tähte taevasõelas". Alati meenub mulle sealt, et aastavahetusel jäeti kogu ööks söök lauale.

"...meie vanaema toob vana-aastaöösel seitse korda toidu lauale ja ajab meid sööma,/.../ see toovat tallu järgmiseks aastaks rikka lõikuse ja õnne kogu majapidamisele. Küll näed, seitse korda peame täna öösel sööma, praegu on kolmas, neli veel, kapsasupp on kõige viimane söök, kas tunned, köögist tuleb ju kapsasupi lõhna; kui selle oleme kätte saanud, siis võime magada kas või päev läbi."

Sellised toredad kirjanduslikud vahepalad siis siia lõpetuseks!

"Sööge, sööge lapsed!" "...kui sööjad laua äärest lahkuvad, teatab emm, et heitku magama või tehku, mis keegi teha tahab."

Toredat aastavahetust! Sööge ja tehke, mis tahate!😆

"Punamütsike"

Märta Tikkanen. Punamütsike. Rootsi keelest tõlkinud Ülev Aaloe. Tallinn: Eesti Raamat, 1991

Selle raamatu järele haarasin puhtalt ainult Mae soovituse peale. Ise poleks tõenäoliselt kunagi selle otsa sattunud.

Omapäraselt, eriskummaliselt hea, ütleks ma.

Samal ajal lugesin (sirvisin) raamatut "See pole sinu süü". Need mingil kummalisel, äraspidisel moel täiendasid teineteist. Kusjuures see oli, on väga seletamatu tunne...

Raamatu kohta on päris mitmed arvamust avaldanud.

Ennekõike Mae muidugi oma blogis Suvehiidlane. 

Siis: Danzumees, Jana ja orkaani südames on vaikus

Tundub, et kõiki, kes mingit pidi selle raamatuni on jõudnud ja seda lugenud, on see puudutanud. Ja ega ma ei oskagi siia midagi juurde lisada.

Mõned mõtted raamatust:

"Iial ei suuda Punamütsike unustada, et isa ütles Zacharias Topeliuse sünniaasta valesti

isa, kellel alati oli õigus, kogu Punamütsikese lapsepõlve on isal üksnes õigus olnud, iga kord, kogu aeg, Punamütsike kasvab üles usus, et meestel on alati õigus, kes teisiti arvab, see eksib ja peab silmad maha lööma ja suu kinni hoidma, peab metsa põgenema, kui miski muu ei aita, kuni oled jälle pai, Punamütsikesel on palju kordi raske, kui meestel tema elus õigus pole ja tema seda teab 

aga ei suuda end sundida seda tunnistama."

"Kuid kas isa saab temast aru? Ja kas tema saab isast aru? Pole sugugi vaja aru saada, aitab sellest, kui armastad."

"Sõnad viivad ema nende juurest ära.

Ebasõbralikud sõnad, mida ei tohi öelda. Sõnad, mis ehk võivad solvata ja haiget teha, ent mis võib-olla teevad veel rohkem haiget, kui neid kunagi välja ei öelda.

Ei tohi iial teisele nördimust valmistada, teist solvata. Peab alati rääkima sõbralikult, mitte häält tõstma, pole midagi halvemat teineteise peale karjumisest, karjujatega pole midagi peale hakata, sellised inimesed pole õppinud, kuidas peab käituma 

Peab mõtlema, mis tunne on sellel, kes peab sõnad ära kuulama. Alati otsekohe mõtlema sellele, mis tunne teistel on. Esmalt mõtlema sellele, alati.

/.../ Ema sõnadest Punamütsikesele, ema pilgust talle aitab, et ta end talitseks, parandaks, pingutaks olema selline, nagu ema ja isa tahavad, neil pole vaja isegi midagi öelda, et Punamütsike taipaks, et midagi on kohe hullusti viltu."

Tegelikult oleks sellestki raamatust väljakirjutamist küll ja veel, praegu aga panen siinkohal lugemisaastale punkti.

"Raimond Kaugver"

 

Sirly Hiiemäe. Raimond Kaugver: rahvakirjaniku lugu.

Tallinn: Paradiis, 2024

240 lk. + fotod 

Kes siis ei mäletaks nooruses loetud Kaugveri romaane?!? "Kas ema südant tunned sa", "Tee isa juurde", "Disko", "Pariisi lõbusad naised"

Meenub Hiiemäe kirjutatud raamat Aimee Beekmannist, millest on jäänud vereringesse see tunne, mis ühes raamatus minu jaoks olema peab. See naine oskab hästi kirjutada! Sain nüüd järjekordse tõestuse.

Siinkohal ei hakka ma midagi eriliselt välja tooma, ei oskagi midagj eriliselt esile tõsta. Sest jällegi - see tunne, see oli nii õige, nii päris.

Paljust võiks siinkohal kirjutada, aga las jääda igale lugejale oma  avastamisrõõm. Igatahes kirjandust armastavale inimesele on see minu poolt kindel soovitus🙂

"Minu Malta"

"Minu Malta" - loetud juba ammu, siis, kui esmakordselt ilmus. Nüüd sai uus, lisapeatükk läbi loetud ja seega pisut mälu värskendatud.

Ingrid Eomois

Minu Malta : väike ja vägev.

Tartu: Petrone Print, 2024

248 lk, 8 l fotosid

(Minu sari)

Värskes epiloogis jagab autor lugejatega seitset hetke. Toon siin esile ühe katkendi neist:

On märts 2020 ja koroona on jõudnud Maltale. Kriisisituatsioonis õpid rahva kohta nii mõndagi uut: selgub, et maltalased on üsna kartlikud ja peidavad end koroona saarestikku saabudes kodudesse. /.../

Huvitaval kombel meenutab laps karantiiniaega siiani hea sõnaga - ütleb, et see oli aeg, kui polnud kiire ja kui oli aega lihtsalt rahulikult olla. (Tark laps, ma ütlen!🥰) /.../

Kuigi Maltal viisakas seltskonnas enam koroonast ei räägita, taastub meie majandus sellest siiani. Suuresti turismist sõltuvale riigile panid kinnised piirid ikka korraliku põntsu. Olulised on ka isiklikumat laadi õppetunnid - kuigi tuleb tunnistada, et ma ei õppinud ei leiba küpsetama ega ladusalt kõnelema uusi võõrkeeli, sadestus nii mõndagi tarvilikku paika ning olukordi, mis endast välja viivad, on pärast pandeemia üleelamist tuntavalt vähem. Ka tarbetul minna laskmine läheb ladusamalt.

Siin olen 2017. a. väljaandest muljetanud.

"Edgar Savisaare viimased aastad koos minuga"

Carol Madisoo 

"Edgar Savisaare viimased aastad koos minuga"

Tallinn:  EKSA, 2023

191 lk.: fotod 

Elu oma ilus ja valus. Tundus aus lugu. Suur mees, poliitik, keda imetleti, austati, kuid kes oli tegelikult üksi... Ta oli kui väike jonnakas poiss, kes trampis jalgu, siis kui ei saanud enda tahtmist. Ega teistest ta suurt hoolinudki. Ja nii pole ka midagi imestada, et ka temast tegelikult ei hoolitud (ei lähedased ega ka nn võitluskaaslased).

Minu soov ei olnud, et Edgar taevasse ära läheks, aga ilmselt olekski temal põrgus heas mõttes huvitavam olla, taevas on tema jaoks liiga igav. Meil läks ITK-s ikka korralikuks kismaks temaga. Edgar muidugi ütles mulle,et ma ei taha minna Hundisilmale sellepärast, et tahan hoopis peole minna. Ma ei ole mingi pidutseja, talle oli minust selline pilt loodud, aga mul savi, mis teised arvavad, ise tean kõige paremini, milline olen. Ma ei soovi iial kellelegi halba...

Kõige rohkem õpetas tema juures veedetud aeg hoidma neid inimesi, kes on meie vastu head, ja mitte ainult siis, kui meil on neid vaja. Inimsuhted on hindamatu väärtusega, neid lõhkuda on lihtne, hiljem taastada väga raske. Eks tänapäeva ühiskond suures osas ongi selline, kus teisi inimesi tarbitakse kui asju. Seda on kurb vaadata ja eelkõige kurb kogeda. Üks oluline õpetus nende aastate kohta: rääkige teineteisega, rääkige oma perega, rääkige oma lähedastega, ja enamik erimeelsusi jääb tulemata.

...tuli julgelt seista selle eest, et Eesti ei muutuks reformierakondlikuks ühe tõe riigiks ( lk. 127)

...kui te hakkate tegema valikuid hirmust, siis on viimane aeg vahetada valdkonda. Muidu te kaotate iseenda igaveseks. ...

Raamat loetud väga ammu. Peaaegu aasta tagasi, siiski jaanuaris...

"Kuninganna"

Eva-Maria Bast
Kuninganna : Elizabeth II - kuningannana valitses ta riiki, abikaasa ja emana võitles õnne eest : romaan
Tallinn: Tänapäev, 2024
399 lk.

Sari: Säravad naised. 

Sai loetud suvel kusagile poole peale, siis pidin raamatukokku tagastama. Aga romaanil on ka esimene osa, millest tuleks vist alustada. Nii palju kui lugesin, oli täitsa hea...

Eks need kuninglikud teemad ju ikka köidavad... Aga päris dokumentaalseid asju on ka loetud, nii et vaba valik, kas võtta või jätta...

"Jumal on. +/-"

Andri Krasnjaštšõhh
Jumal on. +/- : Harkiv: Pommide all. Poltava: Ümberasunud : dokumentaaljutustus.
Vene ja ukraina keelest tõlkinud Veronika Einberg
Tallinn : SA Kultuurileht, [2024]
126 lehekülge
Loomingu Raamatukogu; 2024, 16-17

Raamatu tagakaanelt saame teada:

Selle raamatu üks märksõnu on killud, seda nii sisu kui ka vormi mõttes. Kuu aega pärast täiemahulise sõja algust Harkivist pommide alt Poltavasse ümber asunud ukraina kirjanik ja õppejõud Andri Krasnjaštšõhh on need kirja pannud oma telefoniga, nii et nendest kujunev mosaiik jääb omamoodi mikroajaloona jäädvustama sõja esimest aastat. Esimesed katkendid raamatust ilmusid Veronika Einbergi tõlgituna 2022. aasta Vikerkaare numbris.

Just killud, katked, hetked - neist moodustubki see lugu.

Kahe tunniga võib palju jõuda. Veel rohkem jääb järgmiseks kaheks tunniks, mis algavad nelja tunni pärast. Kui elekter tuleb tagasi viivituseta.

Ja jälle - tee kõike kiiresti. Nagu Harkivis pommide all. Ära jäta pärastiseks. Sest võib olla hilja. Või üldse mitte olla.

Lena: "Sulejope jõudis kohale - pole eilsest saadik saanud seda õieti vaadata. Tegin maniküüri - ja ei näe, millise."

Ma valdan vene keelt paremini kui Putin. Ma olen pool sajandit selles keeles mõelnud, kirjutanud, stiili arendanud. Pandagu mind  ja Putinit tema nüri platnoiliku hoovikeelega kõrvuti etteütlust kirjutama ja küll siis näete, kes keda.

Nadja sai kümneaastaseks 17. veebruaril. 19-ndal tähistas koos sõbrannadega delfinaariumis, muljeid jätkus mitmeks päevaks. 24-ndal puhkes sõda.

Selle ajaga, mis sõda on kestnud (praeguse seisuga vaid kümne kuuga), on Nadja kõvasti muutunud, kiiresti kasvanud. Sirgunud lapsest teismeliseks. Kõik Ukraina lapsed on nende sõjakuudega tublisti täiskasvanumaks muutunud.

Millistena me sõjast välja tuleme? Taskulampide, patareide ja akupankade varuga, millest jätkub kogu eluks. Aerofoobia, klaustrofoobia ja russofoobiaga samuti kogu eluks.

Saatesõna Andrei Ivanovilt - hea!

Taas - väljakirjutusi võiks teha lõputult. Õhuke raamat, samas ei edenenud kiiresti. Vajas vahepeal õhku ja hingamist.

Kahtlemata üks selle aasta tempel-mällu-igaveseks raamat!

"Minu Lasnamäe"

Anete Kruusmägi
Minu Lasnamäe: hingega magala
Tartu: Petrone Print, 2024
248 lk. + fotod

Aasta lõpp on lähedal ja taas olen seisus, kus paljud loetud raamatud on jäänud blogis kajastamata. Ikka loodan, et ükspäev tuleb see sulnis hetk, mil suudan kõik kenasti ja põhjalikult ette võtta ja arutleda, mõtiskleda, aga seda ei juhtu kunagi. Et asjast mingigi märk maha jätta, tuleb leppida poolikute postitustega. Maksimalist minus tõrgub seda tunnistamast ja streigib ning trambib jalgu, aga nii on ja kõik🙊🙈

Lasnamäel on minu elus ka oma koht täitsa olemas. 90-ndate alguses sai seal mingi periood pesitsetud. Algul, ülikooli astudes, ööbisin tihtipeale onu pool. Onu pere oli saanud siis just äsja suure korteri, mis toona paljulapselistele peredele spetsiaalselt ehitati. Lisaks onu viiele lapsele ööbis (või lausa elas) seal aegade jooksul ikka väga palju erinevaid lapsi. Nüüdseks on kõigil Lasnamäe tolm jalgelt pühitud ja oma elamised taas maale või maale lähemale kolitud. Teine kodu, kus ühes toakeses mingi aastakese elasin, oli samuti avar korter, mille ristiema suurpere sai.

Üsna tuttav tuli ette see kant ja need tühermaad ja need trepikojad...

Ja veel kolmas elamine oli sõbranna üürikas, see küll kümnendi jagu hiljem, pluss tema ema korter (seal pole ma küll ööbinud, ent külas käinud mitmeid kordi). Ja ikka üsna seesama piirkond (orientiirid siis nn Kose mägi ja Priisle pood). Vaat siis, mis toredad mälestused meenusid😇

Paar väljakirjutust kah, sedapuhku Lasnamäe kohta:

Lasnamäed hakatakse ehitama aastal 1977 ning esimesed majad valmivad juba aasta pärast. Sellest saab kolmas ja suurim paneelrajoon Tallinnas. Planeeritakse ehitada 50000 uut korterit, mis muudaksid inimeste elutingimused hoopis paremaks. Näiteks võrreldes Mustamäe või Väike-Õismäega on Lasnamäe korterid suuremad. Lasnamäe algusaastatel on rajoon vägagi ihaldusväärne ning vanalinn hoopis ebaprestiižne elukoht (lk 52)

Arvatakse, et paneelmajad on Nõukogude süsteemi väljamõeldis. Tegelikult on Lasnamäe-laadseid rajoone üle Euroopa sadade viisi. Paneelmajade juured ulatuvad tagasi funktsionalismi. See on 1920. aastate Euroopa modernistlik arhitektuurivool, mis seadis eesmärgiks ühendada elumajade planeerimisel esteetiline ja praktiline aspekt.

Seega on Lasnamäe juured hoopis Läänes. Paneelikate isa on Šveitsi-Prantsuse arhitekt Le Corbusier ning tema põhimõtetest lähtutakse ka Tallinna uute linnaosade planeerimisel (lk 62).

Jõulud

Jälle jõudsite jõulud nii kallid kuuse ja küünalde säraga. 

Jälle te panete särama palged, südamed täidate rõõmuga. 

Oh, et kõikide südameis säraks, kõikide kodusid soojendaks.

Suured ja väikesed - kõik Jõululast vajaks, kes õigesti eluteed valgustaks.

(Ilmi Liik "Vanaema jõuluvakast")

Ilusat teist jõulupüha ning rõõmu- ja rahurikast jõuluaja jätku! See kestab ju vähemalt kolmekuningapäevani😇

Minu pühad möödusid väga koduselt. Ei saanud kontsertidele laulma ega jõulukirikusse. Nii kahju, aga teha polnud miskit. See va haigusevimm pole siiani lahkunud. Viirusenõmedik ei suvatse kuidagi välja kolida... Nädal aega juba! Jube tüütu igatahes.

Pereringis sai muidugi koos oldud ja jõule peetud, aga see õige jõulutunne ei ole saabunudki...

Ega see ving ja hala siin ei aita, aga lihtsalt nendin, et nii on.

Mõtlesin, et loen pühade ajal kohe palju. Ent pole peaaegu üldse lugenud. Tegelikult on kolm raamatut pooleli. Küllap ühel hetkel saavad loetud ka ikka. Viimasel ajal olen imekombel suutnud ikka rahulikult raamatutest läbi närida 😁

Kummaline on aga see, et eelmisel aastal pole ma üldse jõulupostitust teinud😮🤔 See üllatas mind, kui vaatasin 2023. aastat. 

No nüüd igatahes 2024. a. jõulupostitus on tehtud😀

Detsember. Advendiaeg

Tere talv! Täna sa ju saabusid?!? Oi, kuidas igatsen praegu sellist talve, nagu fotol, mis tehtud 23. aprillil! Aga mis meil on? Nagu mingi lõputu sügis oleks alanud hoopis.

Postitus, millest vaid pealkiri oli, pidi tekkima siia nii umbes 3 nädalat tagasi. Ei, ei tekkinud miskipärast ja iseenesest. (?)

Aeg... 

Aeg, sina üürikene ja üllatuslooline...; Aeg... lihtsalt lendab... Aeg kaob rõõmud jäävad... Ja muud sellised laululood meenusid.

Advendiaeg hakkab läbi saama. Jõulud on kohe käes ja ka möödas, nagu terve aastagi. 

Sain seekord kuidagi aegsasti maha meeldivate vabatahtlike kohustustega.  Millest oli tõeliselt hea meel. On kuidagi eriliselt rahuldustpakkuv tunne, et olen ennast ületanud ja samas ennastsäästvalt toime tulnud. Plaanis oligi tasa ja targu jõuludele vastu minna. Toimetada asju, milleks varem mahti polnud. Koristada, kodu pühadeks kaunistada, nii linnas kui maal. Ent ... Nagu ikka juhtub - läks teisiti. Ju lasin end liiga lõdvaks, sest viirus leidis, et on ruumi ja aeg sisse kolida 🤪 Nii olen nüüd peaaegu hääletu, kõik lõõrid on umbes... Just lõppes mu kalli koori kontsert. Ilma minuta... Ja nii veel teine ja kolmaski kord, sest minu laul on selleks korraks (aastaks) lauldud😝 Sain küll tänapäeva moodsate vahendite kaudu kõigest sellest osa, ilus, ilus, aga süda tilgub verd, sest igatsesin ju ka laulda... 

Ka millekski muuks ei ole energiat... Ainult vedelen. Köhin, rögisen ja valutan pead...

Veel paar päeva ja ongi jõulud, vaatamata ilmaoludele ja hukas tervisele.

Hoidke ennast ja püsige terved. Nii on palju mõnusam pühi pidada.

"Minu Aasia saared"

Margus Kalam.
Minu Aasia saared: kolm pühvlit ja kaks hobust
Tartu: Petrone Print, 2024
272 lk. + fotod

Raamat on juba ammu loetud, keset suurt suve. Värskendasin pisut mälu ja meenus, et oli täitsa mõnus lugemine. Nii et saan vana võla kaelast ära ja postituse mustandikaustast välja. Samas ka tuleviku tarbeks märk maas.

Valik välja kirjutisi ka:

Toa jagamine võõra inimesega ei ole just meeldiv uudis. Vajan väga privaatsust ega jaga hea meelega tuba isegi sõpradega.

Samas ei tunne ma end kunagi teise inimese kodus hästi. Alati on tunne, et olen koormaks kaelas. Ega mulle ka meeldi teisi majutada.

"Nüüd on küll kõik. Selles elus olen edasi üksi. Olen juba õppinud üksi olema ja sa ei kujuta ette, kui palju parem see on." Nii ongi. Lähen, kuhu tahan, ja teen, mida tahan. Kui ei taha, siis ei tee üldse midagi.

Miks üldse peaks üks Euroopa mees vaatama Aasia poole selle pilguga, et sealt naine leida? Enda puhul olen selgeks saanud, et see on justkui allahindluse tegemine endale. See on suhe, kus ei pea nii palju pingutama, et olla oma kaaslase vääriline. Paljudel juhtudel on muidugi tegemist rahaga, kui naine teeb mehele järeleandmisi, et seeläbi saada lapsed ja vanemad toidetud. Aga alati ei ole isegi raha naisele nii oluline. Eurooplased lihtsalt suhtuvad naistesse lugupidavamalt kui mõned teised rahvusest.

Mis minust edasi saab? Olen samas punktis nagu neli aastat tagasi, kuid kindlasti targemana. Vähemalt selles osas, mis puudutab suhteid Kagu-Aasia naistega. Loodetavasti ei astu ma enam samasse ämbrisse. Kui, siis ehk mõnes teises riigis, et saaks sellest uue loo.

"Sammhaaval edasi"

 

Simsion, Graeme C., Buist, Anne.  Sammhaaval edasi
[Tallinn] : Eesti Raamat, [2022]
304 lk.

Palverännuromaan. Armastusromaan. Kulgemine selle kõige otsesemas ja ilusamas (ka valusamas) tähenduses.  Mulle väga meeldis! Olen mitmeid palverännakute lugusid lugenud. Enamasti on ikka need päris-päris rännakud. Iseasi, kes ja mis põhjusel rändab. See siin on aga ilukirjandus. Ja nagu juba ka mainisin, hea lugemine.

Raamatu tagakaanelt kokkuvõte:

Jaakobitee, tuntud ka kui Camino de Santiago, on sajandeid vana palverännutee. Igal aastal kõnnivad tuhanded palverändurid – nii usklikud kui ka need, kes Jumalat ei usu – sel ainulaadsel teekonnal läbi väikeste vanade külade ja mööda tiheda liiklusega maanteid. Kunstnik Zoe on abikaasa ootamatust surmast vapustatud ning loodab palverännakult leida lohutust ja juhatust. Insener Martin katsetab rännakul enda disainitud käru ... ja taastub keerulisest lahutusest. Nad alustavad teekonda ühest ja samast Prantsuse linnast, teadmata, mida tulevik neile toob. Zoe on arvestanud füüsiliste raskustega, kuid mitte sellega, et võõrad inimesed ja olukorrad sunnivad teda silmitsi seisma nii hiljutise kaotuse kui ka ta enda kinnistunud uskumustega. Martini jaoks on rännak oma oskuste ja käru vastupidavuse tuleprooviks, aga sedamööda, kuidas nad Zoega lähedasemaks saavad, tuleb tal proovile panna ka oma valmisolek taas teisi – ja iseennast – usaldada. 

Tabav, vaimukas, liigutav ja romantiline romaan „Sammhaaval edasi“ räägib sellest, et kõige tähtsamaid rännakuid ei mõõdeta kilomeetrites, vaid hoopis teekonnal leitud tugevuses, tarkuses ja armastuses.

Mardilaada lummus

Mardilaat, mis nädala eest Unibet Arenal kolmeks päevaks oma uksed avas, on selleks korraks möödanik. Ometi on järgmise aasta kalendris novembri alguses juba üks kindel märge kirjas - mardilaat! Nimetatud ka Eesti käsitöö laulupeoks. Sissepääs oli tänavu lausa 9 eurot juba. Aga võtsingi nii, et olen nagu muuseumis ja näitusel ning naudin täie raha eest. Nagu mu hea sõbranna ütleb - tõeline silmanuume!😍

Eks ikka rahakotti sai ka kenakesti kergendatud, aga üsna mõistlikult ja otstarbekalt, arvan ma.

Raamatuvahetus

Juba kaua-kaua aega tagasi sain ilmutusliku info, et eksisteerib selline tore platvorm nagu raamatuvahetus.
Ammu-ammu tahtsin ka sellega liituda, aga miskipärast tundus kõik jube keeruline ja ei olnud nagu pealehakkamist. Ühel hetkel aga sai nö mõõt täis. Hakkasin raamaturiiuleid kriitilise pilguga üle vaatama ja siis oli tarvis sinna ruumi tekitada. Nii jõudsin taas raamatuvahetuse mõtteni. Mõeldud. Tehtud. Hetke ajel sai end süsteemi möllitud ja siis läks lahti! Tõeline Raamatuvahetuse afäär😀 See oli uskumatu, mis toimus! Sain vaevu esimese raamatu pakkumiseks üles pandud, kui juba tuli sellele tellimus! Nagu päriselt! Olin üks suur küsimärk ja vahtisin ammulisui, et mis toimub?!? Siis laadisin ruttu ka ülejäänud 9 raamatut üles, et saada oma 10 punkti kätte. Järgmise poole tunni jooksul saabus teine tellimus. Ning samal õhtul veel kolm!
Oi, kui hasartseks selline asi inimese muudab! Kibelesin muudkui vaatama, mida pakutakse ja mida mina saan veel pakkuda... No ja vahelduva eduga kestab see kibelus ikka edasi. Juba kolm nädalat! Huvitav, kaua selline põnevus kestab?!?

Tänaseks olen saatnud 8 raamatut ja ise tellinud 7. Soovinimekirjas on palju. Pakkumises hetkel 18. Aga riiulites on raamatuid veel küll! Paljudest ei raatsi kuidagi loobuda. Ja on muidugi selliseid, mida keegi ilmselt ei taha ka või mida on pakkumises juba piisavalt. Huvitav fenomen on aga ka see, et mõnel raamatul on meeletult palju soovijaid ning pakkujaid null. 

Minu enda esimene tellimus oli täiesti suur üllatus. Olin just hiljuti vaadanud, et mu igatsetud raamatut tahetakse, aga keegi ei soovi anda. Panin end ikka igaks juhuks soovinimekirja, et ehk kunagi veab, kui üsna kohaselt tuli vastus, et raamat on olemas. ?!?!? Taas olin ma küsimärgikujuline😁  Kui vähe on õnneks vaja! Sain selle raamatu õnnelikuks omanikuks😇 Igati positiivne algus ja kogemus.

Fotol üks väike valik pakkumisest. Kaks neist on veel saadaval. Üks on leidnud õnneliku uue omaniku.

Täna hommikul sain uue tellimuse ( ja just eile õhtul mõtlesin, et nüüd on saabunud vaikus ja keegi pole mu raamatutest huvitatud) ning hetkel on saatmise ootel 5 raamatut. Kallis kaasa ütles, et tema küll ei viitsiks sellise asjaga tegeleda. Aga mina olen vaimustuses! 😁 Nii tore, kui keegi minu raamatust või raamatuga õnnelikuks saab🥰😇

"Valged klaarid"

Ira Lember. Valged klaarid
Tallinn : Canopus, 2024
172 lk.

Ootamatult hea leid eesti kirjanduse varasalvest! Ja esimene tutvus meie oma kodumaise (eaka) kirjaniku loominguga, vist... Miskipärast seostus mulle Ira Lemberi nimi lastekirjandusega.

Raamatututvustus kõlab nii

Mis juhtub, kui viieteistkümneaastane tütarlaps saab äkitselt teada, et ta vanaisa, keda ta alati austanud ja imetlenud oli, osutus noorest peast reeturiks, kes paljastas pärast sõda NKVD mõrtsukatele metsavendade laagri asupaiga? Jaana usk inimeste headusesse kaob hetkega olematusse, ta mõistus lihtsalt keeldub seda uskumast. Samal ajal puuduvad ka tõendid, et seda laimu ümber lükata. Ja tema, kes terve kooliaja oma klassi parim õpilane ja liider olnud, sattub korraga paaria seisusse, kusjuures inimeseks, kes tema vanaisa laimava ajaleheartikli kooli kaasa tõi, osutus tema parim sõbratar. Sellest hetkest sai Jaana suurimast sõbrast tema suurim vaenlane, kelle reetlikkust tundus olevat võimatu andestada, ammugi veel unustada.

Mida siis teha? Kuidas käituda, kuidas edasi elada, kui elu on nii kole keeruline? Jaana valib enda meelest parima tee, milleks on kättemaks...

Põnevust ja pöördeid jagub viimaste lehekülgedeni. Seekord nautisin lugemist väga. Meenusid vanad head ajad, mil raamat oli miskipärast käest ära pandud ja kibelesin seda kannatamatult edasi lugema...

(Ongi sattunud viimased raamatud kuidagi jälle väga mõnusad!)

"Emalõvi"

Aasta hakkab lõppema. Vaja ikka mõni kord kinno ka jõuda. Ongi juba üsna tihedaks läinud😀 

Taaskord siis Eesti film. Sedapuhku "Emalõvi". Sotsiaaldraama ja trilleri vahealal jalgu kõlgutav film, nagu Rasmus Kuningas oma arvustuses sedastas. Või psühholoogiline triller ehk põnevik, nagu ka režissöör Liina Triškina-Vanhatalo seda ise defineerib.

Teadsin, et see on haige film, aga tegelikult oli veel haigem. Aga hea muidugi!
Palju segadust, muret, vägivalda jm negatiivset... ent ka midagi hingeminevat sealjuures.
Isegi mulle, tuimale tükile, tuli mingil hetkel pisar silma...

Tugevast näitlejatööst on räägitud. Ja tõesti, mulle sümpatiseeris tohutult Katariina Unt (ema Helena rollis). Milline ilus inimene, näitleja siis. Meenub minu esimene kokkupuude temaga - Julia roll Linnateatri "Romeos ja Julias". Sealgi ju elutraagika. On toimunud ainult rollide vahetus - toona tütar, nüüd ema...
Ivo Uukkivi isa - samuti hea sooritus.
Noored näitlejad tegid suurepärase etteaste: Teele Piibemann Stefina ja Joonas Mikk Stefi vennana.

Filmile on mitmeid arvustusi ja kommentaare kirjutatud. Paarile juba viitasin, aga siin veel üks ja "Sirbis" muidugi põhjalikum analüüs, autor Kadri Kõusaar.
Vaadake ja lugege ning kujundage oma arvamus...

"Emalõvi" Autor/allikas: Kaader filmist

"Vari"

Kodumaine film, tituleeritud kui ajalooline kriminaalfilm, vaadatud. Puhtalt kohustusest ja austusest. 

Jaa, kui mentaalne pool oli täiesti söödav, siis visuaal oli liiga vägivaldne, võigas, räige, verine... Päris õudusfilm kohe! Ei teagi... Ei julge küll soovitada... Eriti nõrganärvilistele. Samas - ikkagi nähtud ja oma silm on kuningas 😉 

Taska filmi kodulehelt sisu kokkuvõte:

Must lagi on meie toal ja meie ajal ka. Selles musta laega ajas võitleb õigluse eest Juhan Liiv, kannatav luuletaja ja sihikindel detektiiv. Ta suudab näha sügavale inimese hinge ja lahendab sünged mõrvalood 19. sajandi lõpu Eestis.

Tartu 1894, vaimuhaigla. Tulevane Eesti suur poeet Juhan Liiv põeb skisofreeniat ja jälitusmaaniat. Tema isamaa, millest ta laulda tahab, kannatab tagurliku Vene impeeriumi haardes. Toimub venestamine, millega on lämmatanud eestlaste vabaduspüüded. Liiv põgeneb ja läheb vanematekoju Alatskivile, et tervist kosutada, kuid satub hoopis kummalise mõrvaloo keskele. On tapetud talumees Madjus, kes nähtavasti on leidnud suure varanduse, mis nüüd on kadunud. Liiv ei lepi sellega, et mõrva eest võetakse kinni süütu mees ja ta otsustab uurimisse sekkuda. Ja maksab selle eest peaaegu oma eluga.

„Vari“ toob esmakordselt Eestis kinolinale Juhan Liivi tegelaskuju ja näitab teda ootamatu vaatenurga alt. Tegelaste seas on veel Alatskivi kontstaabel, ringirändavad tsirkusemaadlejad, mõisa opman, Liivi noorpõlvekallim, kooliõpetaja ja kõrtsimees, hulluarstid ja kirjastajad ja üks päris ehtne Kurat.

Teatris

Viimases otsas olen liiga tihti teatris käinud. Linnateatris, Salme kultuurikeskuses. "Nachtland" 26. septembril, "Muusikale" 14. oktoobril. Vahepeale sattus veel Ugala etendus "Surmkindlad asjad siin elus" Viljandis.

Kõik omamoodi head. Kõik omal kombel perekonna ja (pere)suhete lood.

Linnateatri mõlemas etenduses kõlas elav klaverimuusika. Vennad Teppod on rakendatud teatri teenistusse. Ja see on hea, võimas asi! Viimati istusin esimeses reas. Max 1,5 m lahutas mind klaverist ja pianistist (Theodor Teppo). See oli lummav. Veidi isegi hirmutav. Tõi mingil veidral moel meelde kooliaja ning muusikaklassi eksamid ja kontserdid (mis ei ole mu mälus positiivse varjundiga, välja arvatud lõpuklassi viimane eksam, mis kangastub mingi erilise saavutusena). Sirbis oli hea arvustus selle tüki kohta. Just Aksel Vinding Theodor Teppo muusikalises kehastuses oli eriliselt hõrk. Ja siinkohal ei räägi ma (mitte ainult) tema filigraansest klaverimängust, vaid sellest miskist, mis peitus ta silmavaates ja olekus ning mõnes üksikus sõnas... Akseli Vindingu füüsiline, sõnaline roll oli Sander Roosimägi kanda - see on fenomenaalne, kui palju teksti on suuteline näitleja omandama ja edastama. Ja need Hele Kõrve (Aksli ema) süsimustad silmad (no läätsed ilmselgelt või ongi tal nii eriline pilk?!?) Ja see pidev suitsetamine - mida kõike näitleja peab suutma?!?

"Nachtland" juudi, judaismi, antisemitismi jms teemad. Rasked teemad. Taustal, kuklas kumisemas praegune Lähis-Ida konflikt. ... Ei oska ega tahagi rohkem midagi öelda. Jaa, seda siiski pean veel lisama, et klaveril musitseeris Jakob Teppo.

Viljandi Ugala oli meeldiv vaheldus Tallinna teatritele. Liiga tihti just ei satu Viljandisse, saati siis teatrisse. Vähe asju siin ilmas on surmkindlad. Kevad, suvi, sügis, talv. Öö ja päev. Surm ja maksud.

Ilmselt oli see tõdemus ikka ka selles etenduses, et alles "pärast ema surma sain ma täiskasvanuks" - võimalik, et seegi on üks (surm)kindel asi siin elus?!?

Julgen soovitada küll. Häid arvustusi leidsin ka!

"Minu Naissaar"

Birgit Itse
Minu Naissaar: metsikult ilus
Tartu: Petrone Print, 2024
272 lk. + fotod

Oh, see Naissaar! 

Naissaarega on mul täiesti erilised ja arvestatavad muljed ning kogemused. Olen seal lausa kaks korda käinud, pidin juba lausa valetama, et kolm...😃
Esimesest käigust meenub must liiv, jalad olid nagu põrsal pärast. Oli väga soe ja ilus päev, aastal 2006, värske abielupaarina.
Teine kord oli jälle erilisel ajal - esimesel koroonasuvel, aastal 2020.

Raamat oli aus ja hea! Mulle väga-väga meeldis! Nii palju tuttavat tuli ette. Ja nii palju põnevaid lugusid, mida veel lisaks sai.

"See pole sinu süü"

Laura K. Connell.
See pole sinu süü: miks ma ennast süüdistame ja kuidas sellest vabaneda
Kirjastus Pilgrim, 2024
192 lk.

Raamat sisaldab 14 peatükki. Muu hulgas: Piiride kehtestamine, Toksilised inimesed, Negatiivne sisekõne, Eluterved toimetulekumehhanismid. Armastussõltuvusest tervenemine, Endale ja teistele andestamine jne

Eriti meeldis mulle peatükk: Lõõgastuma õppimine

...võimalus iseendaga kontakti võtmiseks on viis või kümme minutit lihtsalt istuda. Selline teadvel olemine tähendab, et sa pöörad tähelepanu oma mõtetele ja tunnetele ilma hinnanguid andmata. Info, mida sa sellistest hetkedest ammutad, võib üllatada. ...

Ka viimane peatükk "Suurpuhastus" on hea:
...mida enam me asju ära viskame, seda lihtsam on hüvasti jätta asjadega, millel meie elus enam kohta pole. ...Tõdemus, et asjade hulga vähendamine ainult parandas meie elukvaliteeti ega omanud ühtegi puudust, tuli mulle üllatusena. ... Füüsilise keskkonna puhastamine tegi lihtsamaks ka enda sisse talletatud vaimse ja emotsionaalse koormaga tegelemise.
...Õudus, mida sa tunned kogujate kodusid nähes, muutub sealsamas kaastundeks või uudishimuks: mis küll asju kokku kuhjavate inimeste peas toimub? Sisetunne ütleb, et terved inimesed sel viisil asju ei kogu. Täpselt samamoodi võid sa tunda imetlust minimalistide üle, kellel on sedavõrd palju enesedistsipliini, tagasihoidlikkust ja isegi hoolivust planeedi hea käekäigu suhtes.
See, kuidas sa kohtled oma ruumi, peegeldab seda, kuidas sa iseendasse suhtud

Piiride kehtestamine  (lk. 59, 60)
Sa pead oma ajule õpetama, et sa ei suregi ära, kui keegi on sinuga rahulolematu

Jällegi üks hea leid, raamat, mida julgelt soovitan. Eriti just neile, kes end pidevalt süüdi tunnevad ja/või kõigile meeldida tahavad ja/või suhtuvad endasse "ah, mis nüüd mina" moel jne. Loomulikult võivad seda lugeda ka need, kes ühegi sellise "probleemiga" ise kokku pole puutunud, küll aga võivad kohtuda inimestega, kes on.

"Jumalakäpp"

 

Aita Kivi. Jumalakäpp: armastusromaan

Tallinn: Ajakirjade Kirjastus, 2001

247 lk.

Selle raamatu haarasin raamatukogust kaasa Mae mahitusel. Kuigi kaanel on märgitud, et tegu armastusromaaniga, siis kohati tundus ikka täitsa porno 😂  Mis armastus, see puha abielurikkumine! Kõige paslikum määratlus ongi ehk kireromaan?

Hea lugemine, kuigi üsna intrigeeriv ja ärritavgi, edenes jõudsalt ja lobedalt, ikka täitsa lõpuni püsis põnevus üleval.

Nädalavahetus Viljandis

Viies nädalavahetus. Aeg endale. Mõeldud, tehtud.

Viljandi. Vihm ja päike. Päike ja vihm. Ugala teater. Endla hotell. Paala järv. Jaani kirik. Lossimäed. Sekka veel vihma ja päikest. Maramaa puiestee. Tegelaste tuba. Raudteejaam. See on Viljandi. Armas, sümpaatne linnake. Suvel jäi väheks. Lauluväljakult suurt kaugemale ei saanud siis🤭

Kohustuslik foto rippsillal

Lossimägedes 

Lossimägedes 

Hakkab looma 😁 Sügis🍁🍂🍁

Paala järv paistab 

Lugemiseks Mae soovitatud raamat 

Hea etendus oli

Septembri viimane

30. september. Läbi see lõputuna näiv september😉 Ma tõesti ei tea, kuidas ja miks ta mulle nii pikk tundus. Palju sündmusi. Palju sooja, erakordselt sooje päevi. Vihma ja päikest. Päikest ja vihma. Ja tõelist sügise nägu öökülmade ja jahedate hommikutega. Seda kõike on pakkunud meile september. Marjul käimist. Koogi küpsetamisi. Õunakoogi, kui täpne olla. Õunu on kenakesti. Kuigi meil ei uputa otseselt, minu arust. Ilmselt need päris talveõunad jäävad küll osaliselt puusse, sest palju sa neid ikka talveks tallele paned... Ka igatsetud suvikõrvitsauputust ei tulnud mul jällegi. Neli taime ja vaid mõned üksikud viljad... Nuuks, mina ei mängi...

Tore nädalavahetus oli Viljandis, see pani ilusa punkti tervele kuule.

Aga nüüd on siis aeg septembrile joon alla tõmmata ning tegusale oktoobrile vastu astuda.

Kohtumiseni!

Mõned klõpsud ka. Esiteks: suve viimane oasaak. Teiseks: hulk rabajärve kaadreid. Ja lõpuks veel sügisesed lauakaunistused pinginaabri 30. pulma- aastapäeva pidustustelt ning üks imeline päikesetõus läbi akna...

Ämbri sihtotstarbeline kasutamine😆

P.S. Ja isegi mõne raamatu jõudsin lugeda 🤭 Aga sellest edaspidi

Esmaspäev

September. Kuueteistkümnes. Juba! Juba pool septembrit läbi! Ja nii me peagi jõuludesse jõuame😉 No ega pole ka mingi ime... Just lugesin meediast, et Austrias ja Itaalias möllavad lumetormid ja elu on katastroofi äärel😯😱 Aga ikkagi septembri keskel?!? Eks need olegi need kliimamuutused, millest räägitakse... Nii sooja septembrit mina küll oma (pikas?) elus ei mäleta. Mitte ühtegi öökülma. Puud lausa rohelised ja päevad kahekümnekraadised! Pöörane! Nii et sassis on see ilm ja kliima meil siin tõesti. Aga kui oma mätta otsast vaadata, siis on ju päris tore ja hea.

Mul täna vaba esmaspäev. Mõtlesin endale pärast tihedalt tegusat, lausa tormilist nädalavahetust väikese lõõgastava puhkehetke anda. No siinkohal võiks juba muidugi kostuda mõningaid naerupahvakuid, sest mina ja puhkus ning lõõgastumine (haa-haa-haa!😆) ei käi ju kuidagi kokku.

Aga! ärge naerge siin midagi! Olgugi, et esimene ärkamine oli juba kella kuue ajal (vabal päeval! Kell 6!!!), suutsin siiski peaaegu kaheksani (8) ennast küünte ja hammastega voodis kinni hoida. Uni oli selleks ajaks päriselt läinud, selg ja puusad kanged, nagu vanainimesel muiste😁 Ja ma blogin! See on ju võimalik vaid puhke- ja lõõgastushetkedel, minu maailmas.

Ega suurt muud juttu ei olegi siin väga teha ju, kuigi mõtteid ja teemasid, millest kirjutada, jaguks. Mustandite kaustas on terve rida ootel postitusi, mis ootavad selliseid hetki, nagu täna ja praegu... Ainult et veidi rohkem keskendumist oleks tarvis. Praegu kibelen kohvi tegema, et hommik veel mõnusam oleks ja päeva käima saaks. Plaanid on ju suured jällegi 😁 Järgmine kibelemine on metsa! Teate ju küll: veel marju! Sedapuhku tahaks panustada jõhvikatele😍 No ja muud nipet-näpet veel! 

Eks ma ootan ikka ilma paranemise ära. Praegu meil siin puha pilves ja rohi märg. Ikka päikest ja sooja paluks, siis hakkame liigutama😉

Eelmisest metsaskäigust üks tore leid 

Päikeseloojang pealinnas 

Haapsalus 

Saama peal väljas, vol. 3

Minu lemmiktegevus on korilus!😇 Aga seda te vist juba teate ka?! Paar tunnikest (mustika)metsas on kvaliteetaeg ja tõeline puhkus🥰 

Tänavune aasta rõõmustab mustikasaagi ja pohlarohkusega😍 

Mustikal

 

Pohlal

Mustikad ja pohlad

Mustikametsas 

Inimeses peab kõik kaunis olema🤣

Stiilne, kas pole?!?😉🤔😂

Õunu on meile ikka ka antud. Mis siis muud, kui needki kokku korjata ja koogi küpsetamine võib alata. Foto õunaämbrist on küll kuhugi mujale "kolinud", ent koogid said pildile 😀 Moosipurke ja -karpe on ka üksjagu kogunenud, aga pildile ei ole needki pääsenud🤭

Õunakook, see suussulav😆🤤

Õunakook, lihtne ja hea🤤😋

Mustikametsas