"Minu Kihnu"

Mare Mätas. Minu Kihnu: külas või külata.
Petrone Print, 2021
272 lk., ill.

Hoogne, ladus. Laia, Kihnule omase keelepruugiga raamat. Olgugi, et meretagune värk ja eraldatus jne, siis kohati oli küll väga sündmuste keerises viibija tunne😀 Et pole hoo ega hoobi vahet. Üks filmija tuleb, teine läheb, üks ekskursioonigrupp järgneb teisele.

Vahepeal takerdus mu lugemine grammatikasse. Juurdlesin jälle teemal "nii et" versus "nii, et"... 😏 Nii et pole midagi parata, mitu korda oli tarvis tagasi võtta ja uuesti lehekülge, lõiku või lauset alustada😜 Minu kiiksud!🙈

Aga Kihnu on ikka täiesti omaette nähtus kogu oma eheduses.

Mõned kõnekad katkendid ka:

Kihnlase meelest on ebaviisakas seada üksikisiku huvid ettepoole üldistest. Kihnlane otsib pidevalt tasakaalu ja keskpunkti, mistõttu tunduvad veidrana inimesed, kes toitu raiskavad või valivad (näiteks veganid), oma maailmavaadet peale suruvad ega hinda maailma mitmekesisust või taipa kultuuriloo kujunemise põhjuste pragmaatilist olemust või teevad kõik oma tegelikud või väljamõeldud haigused teiste mureks.

***

Salme on heatahtlik inimene, kurjust on temas minimaalselt, viha ei pea ta kunagi ja riiu korral otsib alati lepitust. Tülisid tema kärsitu ja pisut koleerilise olemuse tõttu vahel ikka tekib, kuid siis teeb ta kõik endast oleneva, et leida lahendus, ja head suhted jätkuvad.

***

...kokandus on tema kirg, ta ei söö kunagi kahte päeva järjest sama toitu, vaid kogu aeg kiedäb [teeb süüa, keedab süüa]

***

2021. aasta talvel ... on Virve just saanud 93aastaseks ja tema suurim soov on veel kaua elada. Tema elu on ilus ja hea, lapsed ja lapselapsed hoolitsevad tema eest, pakutakse esinemisvõimalusi, nii palju on veel teha, näiteks laule luua, näidendeid kirjutada ja lavastada. Virve on tänu oma loomingule, paljudele ülestähendustele ja säravale karakterile saavutanud surematuse. /.../
See, et üks lihtsat elu elanud Kihnu naine on saavutanud sellise tuntuse, on omaette saavutus ja iga kritiseerija, kadestaja või alahindaja proovigu ise sellise energiaga elada!

***

...Kihnu traditsioonide hoidjad on tõesti naised, eriti mis puudutab inimese eluringi olulisi aspekte, millest tähtsaim on pulm. Niisamuti on regilaulu ning käsitöö elushoidmise või matustega, mille korraldajad ja eestvedajad on alati naised. Või võtame Kihnu kiriku - see oleks ammu uksed sulgenud, kuid poleks olnud kangeid naisi.

"Jälle maailma peal ripakil"

 Täna on mul siis üle hulga aja üks loetud raamat letti lüüa😉 Mitte et ma lugenud poleks, vaid kuidagi ei jõua postituse vormistamiseni...

Liina Metsküla. Jälle maailma peal ripakil.
Ilmunud 2021. a.
200 lk + ill.

Üks muhe reisiraamat. Kohad, kus ma käinud pole. Välja arvatud Venemaa, mis muidugi piirdub peamiselt Leningradi (nüüd siis Peterburi) ja Moskvaga, no ja Karjala ka. Aga need külastused jäävad pigem lapse- ja/või nooruspõlve ning veel nõukogude aega. Moskvas näiteks viibisime klassiekskursioonil Suure Oktoobrirevolutsooni 70. aastapäeva ajal!😮 Imestan siiani, kuidas meid paraadist eemale hoiti ja mausoleumi ka ei jõudnud... 

Selline väike kõrvalepõige siis😉

Hiina, Põhja-Korea, Venemaa, Mongoolia, Tonga, Mehhiko, Belize, Dominica, Gruusia ja Armeenia, Tšiili, Brasiilia, Vietnam, Laos. Sellised huvitavad, pisut ekstreemsed kohad ja seiklused algavad! Mitmed neist on ette tulnud ka varasemates reisiraamatutes, mida olen lugenud. Seega kangastus isegi midagi tuttavat. Hea, et raamat oli ka kaardiga varustatud, sai näpuga järge ajada, kus täpsemalt ikka see Tonga või Domenica või Belize asub...

Kõikide seikluste ja sekelduste keskel tunduvad rändurile kõige rohkem hirmu valmistavat skorpionid ja tarantlid! See asjaolu üllatas mind järjekordselt. Eelmine üllatus oli teadupärast "Minu Hongkongist", kus tarakanid (prussakad) vapra seikleja julguse proovile panid. (Avastasin, et seda pole ma siin ka veel kajastanud🙈 Uskumatu!)

Mind häirisid siin palju rohkem narkodiilerite ja politseinike tulevahetused, isegi varguste oht ja muidugi võõrad inimesed (Inimene on ju tegelikult see, keda tuleb karta. Loomad üldjuhul kardavad inimest ja põgenevad. Inimene tuleb, võib tulla, kurjade kavatsustega. Loomal on instinktid). Hongkongi raamatus olid häirivaks faktoriks tänavarahutused, kõige sinna juurde kuuluva hullusega.

Lugeda oli muidugi tore! Ilma lennukisse istumata reisil käidud. Lausa poolele maailmale tiir peale tehtud!😊

Nüüd tahaks muidugi ka Liina varasemad raamatud läbi lugeda.

Isadepäev

 Täna kirjutavad või räägivad paljud südantliigutavaid ja nõretavaid lugusid oma isadest, vanaisadest, vaarisadest... Pisarakiskujad sellised...

Oma isale saan täna vaid mõelda... Ja nii peaaegu 7 aastat juba.
Loomulikult võin ma temast ka rääkida ja kirjutada. Aga need on vaid sõnad. Tunded minu sees on need, mida ei saa kirjeldada.

Mida nii väga ongi kirjutada ühest tublist ja töökast maamehest, kes ei teinud kunagi suurt juttu. Ta lihtsalt elas oma elu ja tegi, mida vaja. Ei mingit liigset ega üle mõtlemist.
Üks oluline asi - ta oli väga hooliv. Kui palju ta oma lastele ja eriti mulle "taksoteenust" osutas.  Kõik kooliviimised ja ka -toomised, rongijaama vastu tulemised, järele sõitmised, kui "häda" käes. Jne.
Nüüd jätkab seda traditsiooni mu vend, kes päevas mitu korda edasi-tagasi sõidab, vastavalt vajadusele, kes tööle, kes kooli, kes trenni, kes muusikakooli, vahepeal koju ja siis uuele ringile😍💓

Mis mulle täna ka väga positiivne tundub, siis vaatamata järjepidevatele igapäevatoimetustele oskas isa ka aja maha võtta ja puhata. Väike lõunainak - leiva luusse laskmine. Õhtule minek - täna rohkem tööd ei tee. Pool kümme, pärast Aktuaalset kaamerat, oli uneaeg. Isa tore ütlemine emale oli: "Killu-kallu, kell on palju!"😍 Nii armas! Ja siis hommikul oli äratus viis-veerand kuus😉 
Ta oli ka väga kodulembene inimene. Naljalt kuhugi kodust kaugele teda ei saanud, päev-paar oli maksimum. Ka mulle meeldib kodus olla. Vaatamata sellele, et hea meelega reisin, on koju ikka hea jõuda.

Oma onust ja ristiisast kirjutasin juba siin paar päeva tagasi.

Mu teine onu ja ristiisa sai täna koduvallas aasta vanaisa tiitli! Olen rõõmus ja tänulik, et mu ellu on kingitud sellised armsad inimesed!

Triigime!

Esinen ebapopulaarse avaldusega - mulle meeldib triikida!:)

Nagu päriselt! Praegu oli just hunnik t-särke.

Kui päris aus olla, siis ega tegelikult ei triigi enam väga palju. Ilmselt siis aeg-ajalt seda tehes meenubki, et oli suur nauding! Vanasti sai kõik üle triigitud alates aluspesust ja lõpetades voodipesuga, sinna vahele muu kraam. Tunnistan, sokke pole ma triikinud!

Üsna plikapõlvest peale sai kodus see minu ülesandeks - kogu pere pesu ära triikida. Mäletan, et mingil ajahetkel, siis kui juba oskasin seda tegevust nautida, kuulasin Elmari raadiot, eriti on meeles Elmari tantsuõhtu, ja muudkui triikisin muusika- ja tantsurütmis😀

Nüüd olen läinud kergema vastupanu teed - voodipesu ja aluspesu ei triigi ammu, enamik muid riideidki saab enne kuivama panekut sirgeks raputatud. No vahel siis jäävad - triiksärgid ja pluusid ja ka nö väljaskäimise t-särgid. Ja siis, kui tundub, et selgapandav asi võiks väheke sirgem, viisakam välja näha...

Minu onu

Mingite kokkulangevate asjaolude mõjul jäin mõtlema oma kadunud onule. Kui isamaaline (sini-must-valge) ta oli! Ma ei tundnud teda. Ma olin 20. a., kui ta suri, aga ma ei tundnud teda, ma ei jõudnud teda tundma õppida. Kui kummaline see on...
Onu ei jõudnud ära oodata täiesti taasiseseisvunud Eestit ehk siis Eesti Vabariigi de facto (või siis de jure?) taastamist. Napp kaks kuud jäi puudu. Ometi oli tal õnn siiski näha sinnapoole liikumist.
Täna oskaksin ma talt küsida, mida ta mõtles, tundis, ootas, kuidas jaksas elada nõukogude ajas. Siis ei osanud, ei teadnud, võib-olla ka ei tahtnud. Ei tundunud oluline...

Ja mõelda vaid, kui noor ta ju oli, kui meie seast lahkus. 52! Noor inimene! Ma olen varsti ise juba nii vana... Kummaline, mida aastad ja aja mõiste tähendavad. Kahekümneselt tundub kõik hoopis teistsugune kui viiekümneselt... Sellest lahutabki meid juba 30 aastat. Paari nädala pärast tähistame tema 83. sünniaastapäeva.

Kuhu küll see aeg on kadunud?

11.11

Nii ilus kuupäev. Ja peaaegu oleksin unustanud kirjutada...
Ega tegelikult polegi eriti midagi öelda. Päev läks kiirelt, nagu viimasel ajal ikka.
Poole tunni eest avastasin, et niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii palju oleks veel vaja teha enne homset maale minekut...
Aga ega ei jõua enam midagi suurt korda saata. Nuuks!
Eks alaku siis puhkus ja lebotamine - homme!

Siiski oli päevas ka head ja toredat.
Võib-olla mitte nii tore oli hommikune hambaarstil käik. Seekord taas juureravi, 1,5 h lõuad laiali😁😲 Ja alati, alati (!), kui ma seal nii kaua pikutan, tuleb mul pissihäda peale ja tavaliselt kannatan pool aega oodates, millal ometi pääsen😎
Rahakotile mõjub see ka laastavalt, aga see on ju teada niigi...

Tööle jõudes oli kohe aktiivne suhtlus sõbrannaga ja töökaaslastega. See lõi mõnusa meeleolu. Tegin endale päeva esimese kohvi ja üritasin seda siis manustada veel tuimastusest kangete huultega😆 Sain hakkama, ei lödistanud!

Leidsin hiljuti interneti avarustest pusle-mängu. Ja olen sellest täielikus sõltuvuses. Nii ilusaid pilte on, tahaks kohe kõik seinale riputada!

Nii palju siis tänaseks.

Ups, aga homme-ülehomme ma vist tõesti ei postita, kuna olen arvutist eemal...

Nõrkused ja normid

Kuna täna tekkis tõesti täielik mõttelünk, mida kirjutada, eksole, siis sobrasin veidi oma mustandikaustas, kust võib leida ühte koma teist😛
Valisin sealt midagi ja miksisin kokku selle, mis tundus sobivat ka praegusel hetkel. Kui väga see hea ja/või positiivse kategooriasse liigitub, see on juba omaette küsimus...

Ühiskonnas levib üha enam trend, et "magamine on nõrkadele". Tõeline tegija magab vaid paar tunnikest või üldse mitte ja ajab kogu aeg mingeid tähtsaid asju (loe: parandab maailma!) Seejuures ei ole aga häbiasi pidevalt halada, kui (üle)väsinud ollakse, unevõlg on suur jne. jne. Aga aega ei ole magamise peale raisata. Negatiivseks eeskujuks on ka poliitikud, riigiisad, kes öösel oma istungeid peavad. No halloo - kes teeb unise peaga seadusi ja võtab otsuseid vastu?!?! Sellepärast meil kõik nii halvasti on ja rappa kisub...
Heaks, positiivseks, vastupidiseks näiteks on Sandra Vabarna, kes kunagi rääkis (vist Ringvaates), et tema uneaeg mahub vahemikku 20.00/21.00-05.00. See tähendab muidugi täiesti teistsugust elurütmi, mis on vabastatud sotsiaalsest survest.

Eks oma normid teeme ikka ise. Jah, paraku on asju, mida pead tegema, sest valikut pole.
Aga ennast oravarattasse paneme ikka ise. Lõputu rööprähklemine ja ületöötamine - selle valiku on teinud ikka igaüks ise. Ja enamasti osatakse seda kangekaelse järjekindluse ja põikpäisusega veel õigustada ka. Siis minnakse mujalt vabadust ja paradiisi otsima, aga ka seal tuleb töönarkomaania kallale ja ei aita siis soojus, meri ega rannaliiv elu nautida.
Üha enam imetlen ma neid inimesi, kes suudavad ennast lahti rabeleda sellest tööorjusest ja mõnuga elada, täiel rinnal.
Samas on kahju neist, kes töötavad mitme koha peal hommikust õhtuni, siis veel kodused remondid ja ehitamised unetundide arvelt. Peret ja lapsi nägemata. Mille nimel?
KUI siis ühel hetkel peaks kõik rahad teenitud ja elamised valmis olema, kas siis enam elamisväärset ELU ongi?

Võib-olla olen kunagi midagi sellist juba kirjutanud, aga ju see siis ikka hinge peal on, mis teha...

Elulõng. Ilusa tähendusega sõna...