Susanna Veevo
Minu Iraan : varastatud vabadus
Toimetanud Evelin Kivimaa
Petrone Print, 2023
248 lk., 8 l. ill.
(Minu-sari)
Susanna Veevo
Ääretult sümpaatne ja liigutav lugu. Veidi kurb ka, selline naer läbi pisarate lugu...
Romaanis on väga kenasti, empaatiliselt ja delikaatselt lahti kirjutatud dementsuse teema.
Kui tundub, et elus on mõõn või mõni raske hetk, siis tasub endale esitada küsimus: mis praegu, hetkel halvasti on? Ja siis enamasti selgub, et tegelikult polegi midagi halvasti, kõik on hästi hoopis.
Seekordsed väljakirjutused on "suvalised", sutsakas siit, teine sealt...
"Minu majas pole midagi aastaajalist, kullake. Mul on talvel tulbid ja suvel iileks. Mulle meeldib see, mis mulle meeldib ja ma ei lase tavadel endale midagi ette kirjutada."
Marigoldi põhiline probleem oli varjata oma hirme pere eest. Ta ei tahtnud neid muretsema panna.
Memm oli otsustanud tütre allakäiku mitte aktsepteerida. "Tänapäeval tahavad kõik kõike sildistada. Nii kui on väiksemgi kõrvalekalle normist, leidub sellele silt, diagnoos, teraapia - ja terapeut. See kõik tuleb Ameerikast. Igaühel on midagi viga. Düsleksia, autism, Asperger, Alzheimer, dementsus - aga inimesed on lihtsalt inimesed ja nad ei ole ühesugused. Marigoldil on ealised iseärasused ja ongi kõik. Minu ajal nimetati seda vananemiseks. Aga kui te kõik tunnete ennast paremini, kui saate talle sildi külge panna, siis laske aga käia."
Memm oli tõeline jutupaunik. Suze mõtles, et vanade inimestega ongi see häda, et nad ei oska oma lugusid toimetada. Nad muudkui räägivad ja räägivad. Tähtsusetud üksikasjad, pikad tüütud heietused. See tegi ta närviliseks.
Memm ei olnud kukkunud ega kaela murdnud, mis oli väga hea, aga nüüd väitis ta, et küllap must jää ta võtab, sest erinevalt lumest oli seda võimatu näha.
Daisyl oli vaja aega, et mõelda. Ta oli ju Lucast lahku läinud ainult seetõttu, et mees polnud valmis andma talle seda, mida ta tahtis. Nüüd oli Luca nagu välk selgest taevast kohale ilmunud ja pakkus Daisyle kõike, mida ta tahtis. Mis seisu jättis see Daisy ja Tarani? Tarani, keda ta armastas. Kas ta armastas veel Lucat? Ta polnud kindel. Kas ta armastas lihtsalt Luca tuttavlikkust? Kindlustunnet? Tuntusetunnet? Kas ta armastas neid mõlemaid? Kas oli võimalik armastada samal ajal kahte meest?
Ehh, uhhuduur 20: ise teed oma elu.
Tervitusi naljapäeval!🙃😆🤗
Ega ma nalja tegema ei tulnud, ainult endast elumärki andma😉
Ja ikka sama joru ajama, et aeg lendab nii kiiresti ja kuhu ta küll ometi kaob ja ma ei jõua üldse blogida jne, jne.
Ent tõsi see on, et olen siin sel aastal küll häbiväärselt vähe oma nägu näidanud... Ma tõesti ei tea, kuhu see aeg kaob ja kuidas ma ei jõua midagi korda saata...
Nagu tänagi. Olid suured plaanid, et kui töölt koju tulen, siis pesen köögi aknad puhtaks ja vahetan talvised kardinad kevadiste vastu. Hea plaan ju iseenesest. Aga! kui mina ükskord koju sain, siis olin nii kutu-piilu, et ei mingit üleliigset liigutust enam. Hea, et õhtusöögi valmis sain. Ahjukala pole õnneks ka mingi eriline vaev ega raketiteadus.
Suur pühadeperiood hakkab vaikselt ühele poole saama. Eile oli tõeliselt ilus päev koguduse keskel. Ülestõusmispühade jagatud rõõm!
Proosalisema poole pealt - värvisin ikka mune ka!
Ja kuigi pashat ma ei teinud (pole kunagi teinudki), siis pühade magustoit valmis ometigi. Õigemini kaks ühikut, mille peategelaseks oli mango(püree). Mangovaht ja Kerge mango-kohupiima tort. Esimene Selveri retsept ja teine Silja Luide varasalvest. Mõnusad mõlemad!
Tahaks nüüd aprillikuus siiski oma vanu võlgu veidi likvideerida, seda just lugemise osas, aga ka muid mõtteid ja tähelepanekuid elust ja inimestest koguneb ju tegelikult iga päev. Näis siis, kas ka tegudeni jõuan...
Seniks aga veidi silmailu. Kevad on käes! See imeline aeg, mil hallusest ilmuvad esimesed värvilaigud...
Möödumas on üks kaunis päev. Eriline päev. Pidupäev! Niisugune on emakeelepäev minu jaoks.
Oli tõeliselt tore päev. Lugemisaktsioon presidendilossi ees. E-etteütlus. Emakeelepäeva konverents RaRa-s, mis kanti üle ka YouTube'i kanalil, kust see on ka edaspidi järelvaadatav. Lisaks veel muid vahvaid ettevõtmisi üle kogu maa. Kahjuks ei saanud kõigest maksimaalselt osa võtta, sest oli mitmeid segavaid asjaolusid, häirivaid faktoreid. Ent üldine päeva kandev toon ja foon oli siiski positiivne.
Armastan oma emakeelt, meie armast eesti keelt.
Olgu siinkohal ära toodud ka tänavune e-etteütluse tekst. Seekord oli üsna kerge, mu meelest. Ainult et mina suutsin ikka kaks viga teha... Hasartselt olen alati kirjutamas ja end proovile panemas. Nii põnev on!
Kas pole teps mitte kihvt, et haridus- ja teadusministeerium paikneb Tartus Munga tänaval?
Seal, ülikooli peahoonest mõne kukesammu kaugusel tuleb pedagoogikaalased otsused langetada kivisse raiutud imposantsete kultuuriheeroste märksa pilgu all.
Peeter Põllu, esimese haridusministri rühikas selg tuletab meelde koolmeistrite määravat osatähtsust ühiskonnas ning üksisilmi teineteist jälgivad Kreutzwald ja Kalevipoeg kõrvu oskarlutsuliku kaine literaadipilguga ei lase unustada eesti vaimuilma alusväärtusi.
Vahest peaks valitsusegi Stenbocki majast rahvusülikooli akadeemilisse mõjuvälja kupatama – nii oleks võimukandjatel ehk mahti ilmavaate turgutamiseks linnaraamatukogust kübekene tarkust nõutada või Tartu kunstimuuseumis kultustaieseid nautida.
Too Pisa torni sarnane majamürakas võib tekitada muidugi äraspidise tunde, et Emajõe Ateenas on alalõpmata midagi viltu.
Kaheteistkümnest novellist koosnev kogumik, mida lugema asusin suure ettevaatlikkuse ja eelarvamustega.
Pean tunnistama, et oli täiesti loetav. Ei vaevelnud ega midagi. Novell on siiski lühivorm ja lõpp saabub üsna ruttu 🙃
Vahel olen mõne romaaniga küll hädas, kui ei hakka kuidagi jooksma ega haakima. Seekord läks hoopis paremini.
Nimilugu "Nukumaja" oligi vast kõige kõnekam.
Aleksander oli vana kooli sadulsepp. Tema erialased oskused olid väga laialdased ja ta tundis jätkuvalt oma ameti üle käsitöölise loomuomast uhkust...
Kõige ilusamad asjad leidsid tee tema korterisse, kohta, mida väga vähesed olid saanud külastada. See asus ühel vaiksel tänaval linna lõunaosas. Juba kakskümmend aastat jagas Alexander korterit oma sõbra Erikuga ja mõlemad suhtusid ühesuguse austusega ilusatesse esemetesse, mis aeg ja Aleksandri asjatundlikkus olid nende ümber kuhjanud.
Mõnikord, töö ajal, istus Alexander ja luges. Ta luges klassikuid, muu hulgas prantsuse ja saksa omi, aga peamiselt vene klassikuid, need võlusid teda oma raskepärase pikameelsusega, tekitades temas tunde, et saatuse vastu ei saa. Kohevad kulmud kipras, lühike kogukas kere väljendamas keskendumist ja priitahtlikku üksindust, luges ta tööajal ja keegi ei julgenud teda segada.
... tegelikult ei läinudki lugemine talle enam suuremat korda, võimalik, et raamatud olid tähendanud talle pigem tööajast näpatud kvaliteetaega.
Millalgi septembris alustas Alexander nukumaja ehitamist. ...
"Valvurile meeldisid õhtu- ja öötunnid, ta oli vähese unega ning istus sageli pikki tunde mõnusalt rannaribal rahus ja vaikuses. Ta ei meenutanud midagi, ta ei muretsenud millegi pärast, ta lihtsalt oli." (Novellist "Kunst looduses")
Need paar väljakirjutust on iseloomustamaks seda, mis mulle meeldis ehk mida ma ikka raamatutest leida loodan...
Ilmselt on neis lugudes veel mingeid allhoovusi, mida mina ei adunud...