Hääbuv suvi

Jäid üles pildistamata kõik mu metsmaasikad ja mustikad ja mustsõstrad... Ehk siis see korilase suur rõõm - ilus saak...
Ma ei tea, kuidas inimesed suudavad kõik oma saavutused ja tegemised piltidele jäädvustada? Kuidas on kogu aeg meeles pilte teha? Mul võib ju ühel hetkel olla mõte, aga järgmisel on see juba läinud... ja kui taas meenub, siis on marjad sügavkülmikus või purgid keldris/aidas.

Juba terve augusti kummitab mind tunne, et sügis on käes. Tajusin seda juba 31. juulil, kui vihma sadas nii augustilõpuliselt. Meenus aasta-tagune, kui 31. augustil, 1. septembril lapitekki õmblesin, siis olid täpselt sama vastikud ilmad. No ja loodus - kõik on juba nii sügisene - õunapuud on õunte all lookas, pihlakad on punased... Seega suvi hääbub varem kui...

Ja hoopis teisest ooperist ehk siiski ka hääbuvast suvest mõjutatud luuletus.
Autoriks Leelo Tungal.

Need armsad, kellest äkki jäime ilma,
on tegelikult alles -
meie sees: nad on nii ligi, et ei torka silma
nii nagu valgus tolmukübemes.
Sest tolmust -
     hetkel olulisest tolmust -
on tehtud ka me endi valus kest,
mis veel ei oska olevast ja olnust
(ei tohigi vist?)
     leida igavest.
Ei ole kaotust, millega ei harju
siinpoolsuses,
    kus algus vajab äärt,
kuid, enda pea peal tundes
     surma varju,
nüüd on üks naer
     poolt eelmist elu väärt.
(2001)  

Avastasin  selle imelise luuletuse paar nädalat tagasi, kui sõbranna emaga hüvasti jätsime...

Hea tunde raamatud

Jah, just - hea tunde raamatud! Nii liigitan ma raamatuid, mis mind kuidagi eriliselt kõnetavad ja puudutavad, mille võtan kätte siis, kui tahan tunda midagi head. Selge ju, eks!?!:)
Neid on kodus ... no nii mõni ... Kindlasti on neid aga ka loetute hulgas raamatukogus.
Täna töölt tulles tahtsin puhkusele ilusat algust (veel enne kallaga välja õhtusöögile minekut).

Nii võtsin kätte Eveli Kaur'i "Käsitööpäeviku", mille alapealkirjaks - mustreid ja meeleolusid. Seekord just neid meeleolusid ma sealt püüdma läksingi. Ma nii naudin seda imelist raamatut, mis on kirjutatud nii imelise inimese poolt! Midagi nii üdini positiivset, head ja helget on selles. Isegi vihmane ilm ei tundu siis enam nii sünge ja kehvavõitu.
Aitäh Sulle, Eveli, et oled jaganud oma mõtteid - meeleolusid ja mustreid. Mustriteni ma veel ei ole jõudnud, aga küll ükskord jõuan ka... Ikka imetlen Su saavutusi näputöö valdkonnas ka Su ühes blogis või siis teises.
Nii ongi puhkus ilusalt alanud!:)
Ka söögikoht oli meeldiv ja toit maitsev. Buffee-Restoran Bliss on koht, kus aeg-ajalt meeldib käia vaheldust otsimas igapäevastele maitsetele. Soovitan soojalt.

Maltale

Mariliis Rosin. Maltale: elu Suurel Kivil.
Birgit Püve fotod.

Sisuliselt ongi tegemist fotoalbumiga koos lühikeste lugude, kohaliku eluolu tutvustamise ning hetkede kirjeldamisega.
See oli minu esimene kohtumine Maltaga. Ja tore kohtumine kusjuures!
Sain teada, et Malta on umbes Muhu saare suurune (316 km2)  ja inimesi elab seal umbes Tallinna linna jagu (2015. aastal oli Malta elanike arv 424 204; Tallinna elanike arv on 1. augusti seisuga tõusnud juba 441 357-le). Seega on Malta üks tihedamini asustatud riike maailmas, Euroopas kõige tihedam, ühel ruutkilomeetril elab 1265 inimest. Riik iseseisvus 1964. aastal, varem kuulus Suurbritannia haldusalasse (sellest on jäänud ka vasakpoolne liiklus). Malta saared on Comino, Gozo ja Malta ise, lisaks veel 19 asustamata väikest saarekest. Pealinn on Valletta. Valdav enamus rahvastikust (98%) on katoliiklased. Metsa praktiliselt ei ole. Veidi loodust on Gozo saarel. Kitsad tänavad ja palju autosid. Maltal on aastas keskmiselt 3000 tundi päikesepaistet.

Kindlasti oleks huvitav Maltal ära käia ja kõike seda oma silmaga näha, kuid seal elada küll ei tahaks. Kuidagi ahistatud tunne tekib aina kiviseinte - ja müüride vahel olles.

Pean tõdema, et oli taaskord üks mõnus lugemine:)

[Muidugi torkas mulle jälle silma see, et (paljudel) eestlastel on usuga "mingi teema". No ega siis asjata meid kõige usukaugemaks (ateistlikumaks?) riigiks ei peeta?!?]

Üks tore mõte ikka raamatust siia kirja ka:
Väga noores eas abiellumine on pigem reegel kui erand. Üleüldse eeldatakse, et paari minnakse varakult ja ei mingit patuelu - pikka mõtlemist või niisama kooselamist.

Kahe võimu vahel

Mai Krikk. Kahe võimu vahel: ajaloolasena parteis ja politseis 1971-2011

Väga hästi, muhedas ja humoorikas võtmes kirjutatud raamat. Kohati eneseirooniline ja valusalt aus. Kirjutatud nii ladusalt, et vaatamata tõsisele sisule, keerukatele aegadele ja inimsaatustele oli kerge lugeda. Kahjuks ei jõudnud ma aja puudusel raamatuga päris lõpuni, nii et pean jääma ootama kuni raamatukogus järg taaskord minuni jõuab.
Mulle väga sümpatiseeris autori kirjutamisstiil ja mõnus sõnaseadmine.

Politsei peamajas on nüüd arvukalt hoopis teise, st võitjate põlvkonna ellusuhtumise ja mentaliteediga noori. Kui nemad minu käsitlust lugedes leiavad, et olen kibestunud ja pettunud vanainimene, kes nüüd oma tigedust ja sappi pritsib, siis jäägu see arvamine neile. Valetamises ei ole mind mõtet süüdistada. Ma ei ole ühtki lugu välja mõelnud. Enamus lugudest on ka dokumentaalselt tõendatavad. Nägin elu enda ümber sellisena, nagu siin kirjas on, ja selle elu sisse on mahtunud pealiskaudsust, kadedust, ebakompetentsust, piiratust, lausrumalust, uskumatult palju võimuiha, ka skandaale ja intriige. Viimaseid ei ole mitte mina valla päästnud. Ülemustele olen mõnikord tõesti vastu hakanud, vahel koguni väga sõjakalt, ja kas alati õigustatult, ei oska öelda. Olen sellise protestija loomuga, juba koolieast peale, ja targemaks ei ole elu mind teinud. Ma ei ole au-, võimu- ega rahaahne, kuid selliste ambitsioonidega naisi on taastatud Eesti Politseis ikka olnud ja puudust ei tunta neist ka tulevikus.

Räägin oma mälestustes võimukatest naisülemustest Pagari tänava ja Pärnu mnt 139 majades. Aga see on mujalgi nii. Pealtnäha on need naised enamasti säravad ja vaimukad isiksused. Aga katsu sa olla taoliste alluv! Sa pead kartma, olema maast madalam, sind võib alandada ja mõnitada, sa pead kogu aeg närveerima. Naisalluvad nutavad mõne naisülemuse võimukuse pärast endal silmad peast ja ükski asjaga mitte kursis olev inimene ei taha uskudagi, et selline suhtumine võib olla riigiasutuses. Isegi mõned meeskolleegid väristavad selliste naisterahvaste ees põlvi.
Olen selle asjaolu üle mitu korda mõelnud ja imestanud, miks see nii on. Kas selle süsteemi mehed on otsustusvõimetumad? Kas neil naistel on midagi kompromiteerivat teada, millega saab mehi pigistada? Või mis teeb teatud naisi nii mõjuvõimsaks. Või arvavad nad, et selline peabki olema juhtimisstiil asutuses, kus ülekaalus on mehed? Meestel on ju mugav juhtida, kui neil on aktiivsed naisalluvad, kes panevad oma alluvad lausa nööri mööda käima. Kui midagi on hästi tehtud, ajavad rinna ette ülemused. Peaasi on tulemus, selle saavutamise hind ei huvita kõige suuremaid ülemusi kübetki. Iga peadirektori ajal on ikka olnud mõni eriti mõjuvõimas naisterahvas ametis.

Naised on politseis tõepoolest tõsiselt võetav jõud. /.../ 
/.../ Kui mehi ei tule politseisse teenima, peavad töö ära tegema naised. Ma ootan siira huviga, kas minu silmad näevad ära esimese politsei naispeadirektori.

Jah, oli tunda kibestumist ja pettumust, aga see on täiesti mõistetav ja omal kohal. Seda ei ütle ma absoluutselt mitte hukkamõistvalt. Kui palju kohtab kaasajal, 21. sajandil, vabas maailmas ja ka koduses Eestis mõttetut tegutsemist, kaigaste kodaratesse loopimist, halvustamist, teiste töö mahatallamist, mittevajalikuks pidamist, toimivate süsteemide lõhkumist, inimesest mitte hoolimist... See on väga kurb. See on väga valus. See paneb kibestuma ja pettuma. Ka sappi pritsima...

Parteis olemine andis mulle kogu ülejäänud eluks õppetunni - ei iial enam! Imestan sundparteistamise üle iseseisvuse taastanud Eestis ja tahaksin küsida: kas ilma parteilise kuuluvuseta ei ole inimese elu ja töö täisväärtuslik?

Raamat pani mõtlema nii paljude asjade üle... : et oh olid ikka ajad; ja kuidas kõik on tänapäevalgi üsna sarnane, ainult rafineeritumal kujul; ja kui vähe on tegelikult vaja selleks, et lihtsalt elada ja olla õnnelik... Nojah, nüüd kiskus sentimentaalseks kätte ära ja ma parem lõpetan:) Igatahes - soovitan soojalt lugeda!

Minu Ahvenamaa (jätkub...)

Janne Kütimaa. Minu Ahvenamaa: tuhande saare rahu

Tahtsin alustada nii: Vaikse kulgemise raamat. Aga siis uups, täiesti kogemata koperdasin Mae blogis selle postituse otsa ja - täpselt nii alustas Maegi. Nojah, ilmselt siis on see õige tunne:)
Nii et siis ikkagi - vaikse kulgemise raamat. Ja nagu pealkiri ütleb - tuhande saare rahu. Lühikesed peatükid - sellegi pean ära mainima, sest see jäi silma läbi kogu raamatu. Olen kaalunud mõnel korral ette võtta Ahvenamaa reisi, aga tegudeni pole jõudnud. Nüüd jälle tahakski kohe Ahvenamaale koos raamatuga  minna.

Minu arvates võtab raamatu sisu kokku sõnapaar rahu ja vaikus. Ja eriti ilmekalt just järgmine lõik:

Erilist tänu tunnen vaikuse eest. See on lummav ja hingepõhjani ulatuv vaikus, mille seest ma aastaid tagasi põgenesin. Vaikus, millest ma tol ajal aru ei saanud, on praegu väga magus. Siiani olen seda leidnud vaid siit, Kökari saarestikust. /.../ Kökari vaikus on midagi teistsugust. 
Näitena toob ta võrdluse või vaikuse mõtestamise Vikerraadio ööülikooli saatest Fred Jüssiga (Fred Jüssi "Vaikus kui loodusvara")
Mäletan hästi aega, mil vaikus oli minu jaoks üks talumatumaid seisundeid maailmas. Panin ruttu raadio mängima, ükskõik, mis sealt tuli - peaasi, et ei olnud vaikust! Praegu otsin vaikust. Midagi olulist on minu sees muutunud. Mida vaiksem on ümbruskond, seda rohkem kõneleb sisemus, ja vastupidi - mida mürarikkam, seda keerulisem on kuulda sissepoole. Vaikus on sageli vägev võti selleni, milleni müra keskel eal ei jõua.
Ja kui paljud (ehk enamus?) ei talu tänapäevalgi vaikust. Siis võib äkki kuulma hakata?!? Iseennast? Oma mõtteid? Jumala häält? Hirmus ju!?!

Äkitselt kostab vaikuses üks hääl. Seisatan. Ma ei saa aru, kust see hääl tuleb ja mis see täpselt on. Püüan kuulata. Kõikjal vaid vaikus ja selle sees üksnes too ennekuulmatu hääl. Vaatan enda ümber, ette ja taha ning üles. Vaatan veel kord. Lõpuks mõistan - kuulen, kuidas lumi langeb!

Kohtumine metsloomaga kõige ootamatumatel hetkedel on minu jaoks midagi üllast. Tahaksin väga et nad ei kepsleks minema ega kardaks. Nende olemasolu siinsamas käeulatuses kinnitab mulle, et on paiku, kus metsloomad ja inimesed võivad enam-vähem sõbralikult hakkama saada. Eksisteerida üksteisega kõrvuti. Hinges siiski kripeldab. Ootan aega, mil enam ei peaks keegi kedagi nottima ega elu kallale kippuma. Aega, mil mitte keegi ei peaks kellegi eest selle taeva all põgenema. Aega, mil on kadunud hirm, surmamine, teise alamaks pidamine või tema üle õiguse omamine, vähemalt enda arvates. Hirm ei ole meile kaasa antud mõte, vaid midagi, millesse maailm meid elu jooksul tõmbab.

Siinse saare suur võlu on lähedus. Praegu elabki siin vaid ligi 250 inimest. Niipea kui sead oma sammud mõnele saare teedest ja mõni auto sinust mööda sõidab, tuleb tervituseks viibata. Kui sa suvel ei viipa, peetakse sind turistiks. Kui sa aga turismihooajavälisel ajal kellestki möödudes või mõnd möödujat käeviipega ei tervita, oled ebaviisakate hulka loetud. Anonüümsusest on asi väga kaugel. Linnast saabuvale inimesele võib see hirmutav olla. Kui midagi saarel teed või kuskil käid, teab keegi sellest ikka midagi. Mingil kummalisel kombel on kõikjal kohe platsis kohalikud. Mitte et nad seda sihilikult teeksid, aga saar on lihtsalt nii väike, et see, kuhu lähed või kas üldse lähed, on kõigile kogu aeg näha. Siin kehtib mõte, et kui sa ise ei tea, millega täpselt tegeled, teavad seda kindlasti teised.

Huvitav fakt: Ahvenamaal kasvatatakse ligi 70% kogu Soomes kasvatavatest õuntest ja siinsed õunamahlatootjad teevad neist muuhulgas suurepäraseid jooke.

Kes on harjunud sisse hingama a s f a l d i a u r e, võib mereõhuga esmasel kohtumisel haigestuda 
m e r e h a i g u s e s s e. Linnaõhust väsinud keha saab justkui värske õhu mürgituse, Värske mereõhk uinutab unele, et siis äratada elule.

Nii õpetab Ahvenamaa mind võtma pausi kõige kiiremal ajal.

Vahel on tunne, et inimesena vaevame end paljude kaugemate muredega ja jätame elamata selle elu, mis tuleks elada iseenda kingades käies. Muretseme sõdade ja konfliktide pärast kaugetes maades, kuid iseenda "kodusõdadest" vaatame külma pilguga mööda. Ei julge nupule vajutada, et neid isiklike suhete kaadreid veel kord näha ja avastada, kus oleks vaja andeks paluda või andeks anda; kellega peaks silmast silma rääkima ning kellele helistama ja küsima, kuidas tal õigupoolest läheb. Palju lihtsam on vajutada nupule ja vaadata, kuis elavad teised maailma kaugetes paikades, teadmata, kuidas elab õigupoolest tema, kellega sama katuse all leibda jagad.

Selles hetkes on midagi säärast, mida ei oskagi seletada. Justkui ajad, isikud, kohad ja lood on äkitselt põimunud ühte hetke. Tol hetkel tajun taas, kuidas miski ei sünni selle taeva all juhuslikult.

Matused Kökaril ei ole midagi kõhedust tekitavat ega kauget. Siin ei ole kiirust, nagu suurlinna krematooriumides, kus tuleb kella jälgida nagu lennujaamas, et oma lähedase matusetalitusega mitte hilineda ega järgmistele jalgu jääda. /.../
Hamnö poolsaar ja kirikuõu on üks suur rahupaik. /.../ Kõik, kes sündmust on tähtsaks pidanud, on võtnud aega, et tulla. Seistakse rahus ja lähedalolus. Siin saab kogu saarerahvast ja kohale tulnuist justkui üks suur perekond. Kogu Kökari kiriku ümbrus ja siin valitsev rahulik õhkkond embaks justkui seltskonda nende leinas. On ühtsuse tunne. On midagi, mida ma mitte kunagi varem mitte ühelgi matusel kogenud ei ole.
/.../ Ja siis peab kirikuõpetaja Peter matusetalitusel kõne, millest üks mõte sobib eriti hästi siinsesse mere- ja paadikesksesse väikesesse ühiskonda. Ta ütleb: "Kui me saadame armsa inimese teele, hakkab ta meist eemalduma, nagu ka paat merele minnes kaldast eemaldub. Ta eemaldub ja eemaldub, meie lehvitame ja saadame paati pilguga, kuni ühel hetkel on ta kadunud silmapiiri taha. Ütleme, et "nüüd on ta läinud!". Meie jaoks ongi ta ehk läinud. Kuid kuskil, seal silmapiiri taga, on teised. On keegi, kes ütleb, et "näe, sealt ta tulebki!". Rõõmustatakse teda nähes. Oodatakse sadamasse." Nõnda kõneleb Peter. Mind see piltlik mõte väga kõnetab. Tõesti, kui paat on silmist kadunud, ei ole ta ju tõeliselt kadunud, vaid ta on kuskil mujal. Suurel merel seilates ei ole paat aga pikka aega mitte kellegi vaateväljas. On justkui uinunud, olematu. Ühed enam ei näe, teised veel ei näe. Peagi on taas jällenägemise hetk. Ja ühel päeval tulevad need, kes lehvitasid ja teele saatsid, ka järele. See on elu kulg.

Puhkus

Kas täna on tõesti reede? Küsin seda endalt juba ei tea mitmendat korda. Pean seda nagu kogu aeg meelde tuletama. Nädal pärispuhkust on läbi - oo koledust! Paari nädala eest alustasin nn. puhkusepäevikuga, aga osa aega olin maal ja arvutit polnud, seega on lünklikuks jäänud see lugu. Maal olles isegi taaselustasin päevikupidamise kaustiku lehekülgedel:) See oli omamoodi huvitav ja tervendav kogemus!:)
Mõned märkmed siis "näidispuhkusest", mis nagu veel ei olnudki "pärispuhkus":) Tegelikult see ikka rohkem mu enda jaoks. Nii et kui keegi loeb ja midagi aru ei saa, siis - oma viga!:) Ei peagi saama.

Esimene ametlik puhkusepäev algas üsna hallilt. Peale tapvalt lämmatavat nädalavahetust oli saabunud veidi jahedam ilm, aeg-ajalt tibas vihma. Peale pikka hommikust jorutamist kohvitassi ja pudrutaldriku taga tõmbasin kummikud jalga, mütsilotu pähe, haarasin totsiku kaasa ja siirdusin maasikavälule. Oh sa küll, kus oli maasikaid! Mu pisinõu sai hoobilt täis ja ma polnud veel isegi kohale jõudnud! Võtsin siis mütsilotu peast, keerasin välimise poole sisemiseks ja kallasin topsiku sinna sisse tühjaks. Peagi oli nõu taas täis, aga ümber-ringi ikka veel punetas. Täitsin siis veel pisut mütsikest ja sundisin end metsast välja. Nüüd jääb üle ainult järgmist korda oodata. Sügavkülma sai esimene pisuke maasikasaak siis tallele pandud. Rabarber ootas seal juba ees:)
Päeva edenedes muutus vihm tugevamaks ja just siis oli tarvis rongi peale kõmpida. Sai end siis kilesse mässitud ja metsakummikud jalga torgatud. (Kolleeg ütles, et oleks tahtnud mind kohe sellisena näha:) Aga võta näpust!) No see päästis päeva! Rongis sai kingad ikka jalga pandud ja "viisaka" inimesena linna jõutud:)
Linnakodus pesumasin käima. Õhtusöök tulele. Maasikad sügavkülma. Ja oligi päev rohkem kui õhtus.

Teine päev algas ilgelt vara (juba 6.15), kuna oli terviseedendamise päev - lümfiteraapia. Et puhkusepäev sellega juba niigi tuksis oli (kodunt välja mindud, pealegi enne kukke ja koitu), käisin ka üksiti tööl ja tegin tööpäeva(le) ära.
Kodus pesin kaks akent puhtaks. Pesumasin käima. Raamatu lugemine (lõpetamine). Ja jälle öö käes.

Niinimetatud puhkuse kolmas päev möödus jällegi töö tähe all:) Varahommikul taas teraapias ja siis tööle. Ilm oli soe ja tööruumides oli lausa umbselt palav. Aga tehtud see päev sai ja üsnagi töiselt. Siis poest ka läbi. Õhtusöök. Kuna käsi seotud, siis erilisi käelisi tegevusi ei harrasta. Mõnus - saab lugeda!:)

Mõned pildid nn eelpuhkusest Värska sanatooriumis. Oli tõeline nauding! Milline vaikus ja rahu! Väga kodune olemine! Tähistasime nii oma tutvumise ja pulma-aastapäeva (vastavalt siis 13 ja 10).

Värska sanatooriumis, siis kui mujal Eestis möllas vihmatorm

Puhkuse eelmaitse Värska mändide ja sinise taeva all

Värskas hetke nautimas

Pildid kõnelevad

Paar kuud tagasi lubasin lisada ühele kirjutisele ka pildid. Miskipärast see jäi aga viibima ja nüüd ei saanud enam sinna neid panna. Sestap siis uus postitus.
Las pildid kõnelevad oma keelt. Hea tunne on, et sai paar olulist ja ilusat (emotsionaalselt, mitte kvaliteedilt) fotot arvutisse. Natuke nagu ka päästetud (rehabiliteeritud) tunne või nii:) Meenutades siis vanemate kuldpulmapäeva, mis tegelikkuses olemata jäi ja ühtlasi isa mälestades, kellel homme on sünnipäev, aga teist korda juba teispoolsuses...

Pulmapäev

Ja siis tulin mängu juba mina:)

Minu noor isa