2. august 2016

Kahe võimu vahel

Mai Krikk. Kahe võimu vahel: ajaloolasena parteis ja politseis 1971-2011

Väga hästi, muhedas ja humoorikas võtmes kirjutatud raamat. Kohati eneseirooniline ja valusalt aus. Kirjutatud nii ladusalt, et vaatamata tõsisele sisule, keerukatele aegadele ja inimsaatustele oli kerge lugeda. Kahjuks ei jõudnud ma aja puudusel raamatuga päris lõpuni, nii et pean jääma ootama kuni raamatukogus järg taaskord minuni jõuab.
Mulle väga sümpatiseeris autori kirjutamisstiil ja mõnus sõnaseadmine.

Politsei peamajas on nüüd arvukalt hoopis teise, st võitjate põlvkonna ellusuhtumise ja mentaliteediga noori. Kui nemad minu käsitlust lugedes leiavad, et olen kibestunud ja pettunud vanainimene, kes nüüd oma tigedust ja sappi pritsib, siis jäägu see arvamine neile. Valetamises ei ole mind mõtet süüdistada. Ma ei ole ühtki lugu välja mõelnud. Enamus lugudest on ka dokumentaalselt tõendatavad. Nägin elu enda ümber sellisena, nagu siin kirjas on, ja selle elu sisse on mahtunud pealiskaudsust, kadedust, ebakompetentsust, piiratust, lausrumalust, uskumatult palju võimuiha, ka skandaale ja intriige. Viimaseid ei ole mitte mina valla päästnud. Ülemustele olen mõnikord tõesti vastu hakanud, vahel koguni väga sõjakalt, ja kas alati õigustatult, ei oska öelda. Olen sellise protestija loomuga, juba koolieast peale, ja targemaks ei ole elu mind teinud. Ma ei ole au-, võimu- ega rahaahne, kuid selliste ambitsioonidega naisi on taastatud Eesti Politseis ikka olnud ja puudust ei tunta neist ka tulevikus.
Räägin oma mälestustes võimukatest naisülemustest Pagari tänava ja Pärnu mnt 139 majades. Aga see on mujalgi nii. Pealtnäha on need naised enamasti säravad ja vaimukad isiksused. Aga katsu sa olla taoliste alluv! Sa pead kartma, olema maast madalam, sind võib alandada ja mõnitada, sa pead kogu aeg närveerima. Naisalluvad nutavad mõne naisülemuse võimukuse pärast endal silmad peast ja ükski asjaga mitte kursis olev inimene ei taha uskudagi, et selline suhtumine võib olla riigiasutuses. Isegi mõned meeskolleegid väristavad selliste naisterahvaste ees põlvi.
Olen selle asjaolu üle mitu korda mõelnud ja imestanud, miks see nii on. Kas selle süsteemi mehed on otsustusvõimetumad? Kas neil naistel on midagi kompromiteerivat teada, millega saab mehi pigistada? Või mis teeb teatud naisi nii mõjuvõimsaks. Või arvavad nad, et selline peabki olema juhtimisstiil asutuses, kus ülekaalus on mehed? Meestel on ju mugav juhtida, kui neil on aktiivsed naisalluvad, kes panevad oma alluvad lausa nööri mööda käima. Kui midagi on hästi tehtud, ajavad rinna ette ülemused. Peaasi on tulemus, selle saavutamise hind ei huvita kõige suuremaid ülemusi kübetki. Iga peadirektori ajal on ikka olnud mõni eriti mõjuvõimas naisterahvas ametis.


Naised on politseis tõepoolest tõsiselt võetav jõud. /.../ 
/.../ Kui mehi ei tule politseisse teenima, peavad töö ära tegema naised. Ma ootan siira huviga, kas minu silmad näevad ära esimese politsei naispeadirektori.

Jah, oli tunda kibestumist ja pettumust, aga see on täiesti mõistetav ja omal kohal. Seda ei ütle ma absoluutselt mitte hukkamõistvalt. Kui palju kohtab kaasajal, 21. sajandil, vabas maailmas ja ka koduses Eestis mõttetut tegutsemist, kaigaste kodaratesse loopimist, halvustamist, teiste töö mahatallamist, mittevajalikuks pidamist, toimivate süsteemide lõhkumist, inimesest mitte hoolimist... See on väga kurb. See on väga valus. See paneb kibestuma ja pettuma. Ka sappi pritsima...

Parteis olemine andis mulle kogu ülejäänud eluks õppetunni - ei iial enam! Imestan sundparteistamise üle iseseisvuse taastanud Eestis ja tahaksin küsida: kas ilma parteilise kuuluvuseta ei ole inimese elu ja töö täisväärtuslik?

Raamat pani mõtlema nii paljude asjade üle... : et oh olid ikka ajad; ja kuidas kõik on tänapäevalgi üsna sarnane, ainult rafineeritumal kujul; ja kui vähe on tegelikult vaja selleks, et lihtsalt elada ja olla õnnelik... Nojah, nüüd kiskus sentimentaalseks kätte ära ja ma parem lõpetan:) Igatahes - soovitan soojalt lugeda!

15. juuli 2016

Minu Ahvenamaa (jätkub...)

Janne Kütimaa. Minu Ahvenamaa: tuhande saare rahu

Tahtsin alustada nii: Vaikse kulgemise raamat. Aga siis uups, täiesti kogemata koperdasin Mae blogis selle postituse otsa ja - täpselt nii alustas Maegi. Nojah, ilmselt siis on see õige tunne:)
Nii et siis ikkagi - vaikse kulgemise raamat. Ja nagu pealkiri ütleb - tuhande saare rahu. Lühikesed peatükid - sellegi pean ära mainima, sest see jäi silma läbi kogu raamatu. Olen kaalunud mõnel korral ette võtta Ahvenamaa reisi, aga tegudeni pole jõudnud. Nüüd jälle tahakski kohe Ahvenamaale koos raamatuga  minna.

Minu arvates võtab raamatu sisu kokku sõnapaar rahu ja vaikus. Ja eriti ilmekalt just järgmine lõik:

Erilist tänu tunnen vaikuse eest. See on lummav ja hingepõhjani ulatuv vaikus, mille seest ma aastaid tagasi põgenesin. Vaikus, millest ma tol ajal aru ei saanud, on praegu väga magus. Siiani olen seda leidnud vaid siit, Kökari saarestikust. /.../ Kökari vaikus on midagi teistsugust. 
Näitena toob ta võrdluse või vaikuse mõtestamise Vikerraadio ööülikooli saatest Fred Jüssiga (Fred Jüssi "Vaikus kui loodusvara")
Mäletan hästi aega, mil vaikus oli minu jaoks üks talumatumaid seisundeid maailmas. Panin ruttu raadio mängima, ükskõik, mis sealt tuli - peaasi, et ei olnud vaikust! Praegu otsin vaikust. Midagi olulist on minu sees muutunud. Mida vaiksem on ümbruskond, seda rohkem kõneleb sisemus, ja vastupidi - mida mürarikkam, seda keerulisem on kuulda sissepoole. Vaikus on sageli vägev võti selleni, milleni müra keskel eal ei jõua.
Ja kui paljud (ehk enamus?) ei talu tänapäevalgi vaikust. Siis võib äkki kuulma hakata?!? Iseennast? Oma mõtteid? Jumala häält? Hirmus ju!?!

Äkitselt kostab vaikuses üks hääl. Seisatan. Ma ei saa aru, kust see hääl tuleb ja mis see täpselt on. Püüan kuulata. Kõikjal vaid vaikus ja selle sees üksnes too ennekuulmatu hääl. Vaatan enda ümber, ette ja taha ning üles. Vaatan veel kord. Lõpuks mõistan - kuulen, kuidas lumi langeb!

Kohtumine metsloomaga kõige ootamatumatel hetkedel on minu jaoks midagi üllast. Tahaksin väga et nad ei kepsleks minema ega kardaks. Nende olemasolu siinsamas käeulatuses kinnitab mulle, et on paiku, kus metsloomad ja inimesed võivad enam-vähem sõbralikult hakkama saada. Eksisteerida üksteisega kõrvuti. Hinges siiski kripeldab. Ootan aega, mil enam ei peaks keegi kedagi nottima ega elu kallale kippuma. Aega, mil mitte keegi ei peaks kellegi eest selle taeva all põgenema. Aega, mil on kadunud hirm, surmamine, teise alamaks pidamine või tema üle õiguse omamine, vähemalt enda arvates. Hirm ei ole meile kaasa antud mõte, vaid midagi, millesse maailm meid elu jooksul tõmbab.

Siinse saare suur võlu on lähedus. Praegu elabki siin vaid ligi 250 inimest. Niipea kui sead oma sammud mõnele saare teedest ja mõni auto sinust mööda sõidab, tuleb tervituseks viibata. Kui sa suvel ei viipa, peetakse sind turistiks. Kui sa aga turismihooajavälisel ajal kellestki möödudes või mõnd möödujat käeviipega ei tervita, oled ebaviisakate hulka loetud. Anonüümsusest on asi väga kaugel. Linnast saabuvale inimesele võib see hirmutav olla. Kui midagi saarel teed või kuskil käid, teab keegi sellest ikka midagi. Mingil kummalisel kombel on kõikjal kohe platsis kohalikud. Mitte et nad seda sihilikult teeksid, aga saar on lihtsalt nii väike, et see, kuhu lähed või kas üldse lähed, on kõigile kogu aeg näha. Siin kehtib mõte, et kui sa ise ei tea, millega täpselt tegeled, teavad seda kindlasti teised.

Huvitav fakt: Ahvenamaal kasvatatakse ligi 70% kogu Soomes kasvatavatest õuntest ja siinsed õunamahlatootjad teevad neist muuhulgas suurepäraseid jooke.

Kes on harjunud sisse hingama a s f a l d i a u r e, võib mereõhuga esmasel kohtumisel haigestuda 
m e r e h a i g u s e s s e. Linnaõhust väsinud keha saab justkui värske õhu mürgituse, Värske mereõhk uinutab unele, et siis äratada elule.

Nii õpetab Ahvenamaa mind võtma pausi kõige kiiremal ajal.

Vahel on tunne, et inimesena vaevame end paljude kaugemate muredega ja jätame elamata selle elu, mis tuleks elada iseenda kingades käies. Muretseme sõdade ja konfliktide pärast kaugetes maades, kuid iseenda "kodusõdadest" vaatame külma pilguga mööda. Ei julge nupule vajutada, et neid isiklike suhete kaadreid veel kord näha ja avastada, kus oleks vaja andeks paluda või andeks anda; kellega peaks silmast silma rääkima ning kellele helistama ja küsima, kuidas tal õigupoolest läheb. Palju lihtsam on vajutada nupule ja vaadata, kuis elavad teised maailma kaugetes paikades, teadmata, kuidas elab õigupoolest tema, kellega sama katuse all leibda jagad.

Selles hetkes on midagi säärast, mida ei oskagi seletada. Justkui ajad, isikud, kohad ja lood on äkitselt põimunud ühte hetke. Tol hetkel tajun taas, kuidas miski ei sünni selle taeva all juhuslikult.

Matused Kökaril ei ole midagi kõhedust tekitavat ega kauget. Siin ei ole kiirust, nagu suurlinna krematooriumides, kus tuleb kella jälgida nagu lennujaamas, et oma lähedase matusetalitusega mitte hilineda ega järgmistele jalgu jääda. /.../
Hamnö poolsaar ja kirikuõu on üks suur rahupaik. /.../ Kõik, kes sündmust on tähtsaks pidanud, on võtnud aega, et tulla. Seistakse rahus ja lähedalolus. Siin saab kogu saarerahvast ja kohale tulnuist justkui üks suur perekond. Kogu Kökari kiriku ümbrus ja siin valitsev rahulik õhkkond embaks justkui seltskonda nende leinas. On ühtsuse tunne. On midagi, mida ma mitte kunagi varem mitte ühelgi matusel kogenud ei ole.
/.../ Ja siis peab kirikuõpetaja Peter matusetalitusel kõne, millest üks mõte sobib eriti hästi siinsesse mere- ja paadikesksesse väikesesse ühiskonda. Ta ütleb: "Kui me saadame armsa inimese teele, hakkab ta meist eemalduma, nagu ka paat merele minnes kaldast eemaldub. Ta eemaldub ja eemaldub, meie lehvitame ja saadame paati pilguga, kuni ühel hetkel on ta kadunud silmapiiri taha. Ütleme, et "nüüd on ta läinud!". Meie jaoks ongi ta ehk läinud. Kuid kuskil, seal silmapiiri taga, on teised. On keegi, kes ütleb, et "näe, sealt ta tulebki!". Rõõmustatakse teda nähes. Oodatakse sadamasse." Nõnda kõneleb Peter. Mind see piltlik mõte väga kõnetab. Tõesti, kui paat on silmist kadunud, ei ole ta ju tõeliselt kadunud, vaid ta on kuskil mujal. Suurel merel seilates ei ole paat aga pikka aega mitte kellegi vaateväljas. On justkui uinunud, olematu. Ühed enam ei näe, teised veel ei näe. Peagi on taas jällenägemise hetk. Ja ühel päeval tulevad need, kes lehvitasid ja teele saatsid, ka järele. See on elu kulg.

Puhkus

Kas täna on tõesti reede? Küsin seda endalt juba ei tea mitmendat korda. Pean seda nagu kogu aeg meelde tuletama. Nädal pärispuhkust on läbi - oo koledust! Paari nädala eest alustasin nn. puhkusepäevikuga, aga osa aega olin maal ja arvutit polnud, seega on lünklikuks jäänud see lugu. Maal olles isegi taaselustasin päevikupidamise kaustiku lehekülgedel:) See oli omamoodi huvitav ja tervendav kogemus!:)
Mõned märkmed siis "näidispuhkusest", mis nagu veel ei olnudki "pärispuhkus":) Tegelikult see ikka rohkem mu enda jaoks. Nii et kui keegi loeb ja midagi aru ei saa, siis - oma viga!:) Ei peagi saama.

Esimene ametlik puhkusepäev algas üsna hallilt. Peale tapvalt lämmatavat nädalavahetust oli saabunud veidi jahedam ilm, aeg-ajalt tibas vihma. Peale pikka hommikust jorutamist kohvitassi ja pudrutaldriku taga tõmbasin kummikud jalga, mütsilotu pähe, haarasin totsiku kaasa ja siirdusin maasikavälule. Oh sa küll, kus oli maasikaid! Mu pisinõu sai hoobilt täis ja ma polnud veel isegi kohale jõudnud! Võtsin siis mütsilotu peast, keerasin välimise poole sisemiseks ja kallasin topsiku sinna sisse tühjaks. Peagi oli nõu taas täis, aga ümber-ringi ikka veel punetas. Täitsin siis veel pisut mütsikest ja sundisin end metsast välja. Nüüd jääb üle ainult järgmist korda oodata. Sügavkülma sai esimene pisuke maasikasaak siis tallele pandud. Rabarber ootas seal juba ees:)
Päeva edenedes muutus vihm tugevamaks ja just siis oli tarvis rongi peale kõmpida. Sai end siis kilesse mässitud ja metsakummikud jalga torgatud. (Kolleeg ütles, et oleks tahtnud mind kohe sellisena näha:) Aga võta näpust!) No see päästis päeva! Rongis sai kingad ikka jalga pandud ja "viisaka" inimesena linna jõutud:)
Linnakodus pesumasin käima. Õhtusöök tulele. Maasikad sügavkülma. Ja oligi päev rohkem kui õhtus.

Teine päev algas ilgelt vara (juba 6.15), kuna oli terviseedendamise päev - lümfiteraapia. Et puhkusepäev sellega juba niigi tuksis oli (kodunt välja mindud, pealegi enne kukke ja koitu), käisin ka üksiti tööl ja tegin tööpäeva(le) ära.
Kodus pesin kaks akent puhtaks. Pesumasin käima. Raamatu lugemine (lõpetamine). Ja jälle öö käes.

Niinimetatud puhkuse kolmas päev möödus jällegi töö tähe all:) Varahommikul taas teraapias ja siis tööle. Ilm oli soe ja tööruumides oli lausa umbselt palav. Aga tehtud see päev sai ja üsnagi töiselt. Siis poest ka läbi. Õhtusöök. Kuna käsi seotud, siis erilisi käelisi tegevusi ei harrasta. Mõnus - saab lugeda!:)

Mõned pildid nn eelpuhkusest Värska sanatooriumis. Oli tõeline nauding! Milline vaikus ja rahu! Väga kodune olemine! Tähistasime nii oma tutvumise ja pulma-aastapäeva (vastavalt siis 13 ja 10).

Värska sanatooriumis, siis kui mujal Eestis möllas vihmatorm

Puhkuse eelmaitse Värska mändide ja sinise taeva all

Värskas hetke nautimas

Pildid kõnelevad

Paar kuud tagasi lubasin lisada ühele kirjutisele ka pildid. Miskipärast see jäi aga viibima ja nüüd ei saanud enam sinna neid panna. Sestap siis uus postitus.
Las pildid kõnelevad oma keelt. Hea tunne on, et sai paar olulist ja ilusat (emotsionaalselt, mitte kvaliteedilt) fotot arvutisse. Natuke nagu ka päästetud (rehabiliteeritud) tunne või nii:) Meenutades siis vanemate kuldpulmapäeva, mis tegelikkuses olemata jäi ja ühtlasi isa mälestades, kellel homme on sünnipäev, aga teist korda juba teispoolsuses...

Pulmapäev
Ja siis tulin mängu juba mina:)
Minu noor isa


29. juuni 2016

Ehtsa elu maik


Maarja Paesalu. Ehtsa elu maik: palverännak maailma äärele.

Raamatus kirjutab Maarja Paesalu oma seiklusrikkast jalgsirännakust Hispaanias Jaakobuse teel, Camino de Santiagol. Üle seitsmesaja kilomeetri pikkune teekond algab Baskimaalt Bilbaost ja kulgeb mööda maalilist Põhja-Hispaaniat Santiago de Compostela linna ning sealt edasi Fisterra neemele, Hispaania palverännuteede müütilisse lõpp-punkti, kus "maailm otsa saab” ja algab ääretu ookean. Kuu aega kestnud palverännakut iseloomustavad vahvad vahejuhtumid, kirgastavad kohtumised ja rõõm väikestest asjadest, aga ka meeleheide ning lõputu võitlus iseendaga. Samuti kirjutatakse raamatus palverännaku praktilisest poolest ning tutvustatakse Hispaania palverännutraditsioonide ajalugu ja Põhja-Hispaania kultuuri. [Alkeemia lugemisnurgast maha viksitud:)]
Kuulsal palverännuteel Camino de Santiago läbis ta 2014. aastal 32 päevaga jalgsi 760 kilomeetrit.

Kuigi ma ei saa aru, miks inimesed selliseid enese proovilepanekuid, lausa ekstreemsusi, ette võtavad, oli seda siiski mõnus lugeda. Ei, ma isegi omamoodi saan aru, aga ise seda küll ei teeks. Elu on niigi üks suur seiklus ja väljakutse ilma igasuguste "inimkatsetetagi":) Aga võib-olla on inimestel ka lihtsalt igav ja vaja vürtsi argiellu? Olgu sellega kuidas on, igaühel on õigus teha seda, mida õigeks peab, seni kuni oma tegemistega teisi ei kahjustata. Raamat andis ülevaate tänapäeva palverännakust ning oli igatpidi huvitav ja hariv.
Leidsin, nagu ikka ja pea alati, hulga häid mõtteid, mida välja kirjutada. Selline valik siis seekord:

Enne rännakut kippusin kangesti alles hoidma suhteid, mis olid oma aja ära elanud ja ähvardasid käest libiseda. Ma ei tahtnud leppida, et inimesed muutuvad, et nendega pole korraga enam millestki rääkida, et nad on valinud teise tee, mis mulle kaugeks jääb. Võitlesin selle vastu kogu hingest, taipamata, et ma ei saa sinna midagi parata. Ka rännakul juhtus sageli, et minu ja mõne teise inimese kõndimisrütm ja eesmärgid olid erinevad ja meie teed läksid peagi lahku. Mõnda neist kohtasin hiljem uuesti, mõnda ei näinud ma enam kunagi. Sain aru, et on mõttetu kurvastada, kui inimesed oma teed lähevad. Mulle jäi rõõm, et olin neid inimesi kord kohanud, nendega vestelnud, et nad olid mulle midagi andnud ja mina olin neile midagi andnud.

Camino oli minu jaoks täiesti internetivaba, ka uudistest ei teadnud ma midagi. Infotulvast vabaks pääsemine tekitas ütlemata hea tunde ning kordagi ei tekkinud igatsust ekraanide ette kaduda. Vahel kohvikus istudes vilksasin korra poole silmaga saalinurgas taustaks mängivat telerit, aga enamasti sealt midagi asjaliku ei tulnud. Paljud teised rändurid saatsid aga oma telefonidest usinasti whatsapp'e, lugesid uudiseid ja meile ning imestasid minu üle.

Ma ei pea ennast küll tõsiusklikuks, aga vahel tulevad palved iseenesest mõtteisse ja siis saadan nad kõrgema jõu poole teele.
(Ma ei saa aru, mis teema eestlastel selle usuga on... Alalõpmata ja aina ja igal pool käib üks vabandamine või õigustamine - ega ma miski tõsiusklik ei ole, aga...a la natuke, midagi ikka usun küll...)

...Pärast oli hinges halb tunne: minust oli väga isekas niiviisi enda vajadused esiplaanile seada. ...
Mõistsin, et mind olid märkamatult hakanud kammitsema kohustused teiste inimeste vastu. Tahtsin muretult ja egoistlikult "ise" olla ja iseendale mõelda, iseolemise palgaks oli sel õhtul aga nukrus.

...Sel hetkel mõtlesin taas ainult iseenda heaolule... Oleksin pidanud rohkem mõtlema, sest hiljem juhtus minuga palverännul sündmusi, mida võiks vabalt karmalaksuks liigitada.

Korraga paistis mulle, et Nika ja Kathrin käivad hirmus aeglaselt, ja kui ühel kaunil ookeaniäärsel vaateplatsil einestasime, tekkis minus hirmus vabaduseiha ja tahtsin end sõprussuhetest lahti tõmmata, sest mulle tundusid need liialt piiravad. Kavatsesin üksi edasi minna, sest igatsesin hirmsasti enda soovi järgi rännata. Plaanisin kõndida vähemalt kolmkümmend kilomeetrit ja enne õhtut kohale jõuda. Tundsin igapäevaelust külgejäänud tungi edasi tormata, teadmata aga, mis see tormamine mulle lõppkokkuvõttes andma peaks. Olin endamisi arvustanud kiirustavaid palverändureid, aga märkamatult olin ise muutumas samasuguseks, sest mul oli tunne, et jään millestki ilma, kui kiiremini ei liigu. Öeldakse, et inimese head ja halvad küljed kipuvad camino'l võimenduma, kogu vaimne pagas võetakse endaga kodust kaasa. Minu üks halbu omadusi on emotsioonide ajel liigne kiirustamine ja umbropsu otsustamine. Jätsin sõpradega hüvasti, vahetasime meiliaadresse ning kallistasime. Muidugi polnud ma kohustatud nendega külg külje kõrval käima, aga niiviisi hetke ajel minema tõttamine polnud kuigi täiskasvanulik. Nad jäid mulle imestunult järele vaatama.

Kiriku juurde jõudis peagi veel üks hispaania rändur, mees, kes rääkis üksinda. Olin teda varemgi näinud ja temaga paar sõna vahetanud, kuid alati eelistas ta teistest pisut eemale istuda ja iseendaga kõnelusi pidada. Küllap oli ta iseendale parim vestluskaaslane. Mees, kes rääkis üksinda, ei istunud seegi kord meie juurde, vaid puhkas jalgu kiriku peaukse ees ja arutles endamisi, milline võiks tulla õhtune ilm. Harjusin tema kohalolekuga peagi ära, ei seganud ta ju kedagi. 

...ühelgi palveränduril pole õigust teise elus sorida. Isiklikke ja valusaid teemasid ei puudutata, kui asjaosaline just ise neid jutuks ei võta.
Ka "päris"elus võiks nii olla - et ei soritaks teiste elus!

Ambrosio oli enda sõnul katoliiklane, kuid keeldus kõrgemat jõudu isikustamast, rõhutades alatasa, et see on inimene ise, kes muutub, midagi teeb, midagi avastab, mitte Jumal [mina kirjutan alati ja põhimõtteliselt Jumal suure tähega, kuigi raamatus oli väiksega!] Kui talle rääkisin, et camino on andnud mulle palju hingerahu, läks ta väga hoogu ja ütles, et camino ei anna midagi, vaid ma ise olen muutunud ja arenenud. Tahtsin talt küsida, mis on temaga juhtunud, et ta romantilisele mõtlemisele nii vastu seisab, aga ei julgenud, sest ta oli nii domineeriv. Jõudsin järeldusele, et küllap on ta palju kannatanud ja vaevleb mingite sisemiste vastuolude käes, sest muud põhjust ei saanud sellisel ülesõitval käitumisel olla. [Nii ilus! Oh, oskaks ka igapäevaelus selliste tegelastega kokku puutudes niiviisi asjadele läheneda...]

Südapäeval toimus palverändurite jumalateenistus. Santiago katedraalis peetakse palveränduritele teenistust iga päev täpselt kell kaksteist. Teenistusel osalemine on ilus komme, mille jaoks ei pea tingimata usklik olema, sest jumalasõna on ju muu hulgas ka universaalne hoolimise, lootuse ja armastuse sõna, mis võiks korda minna igaühele.
...Suutsin imekombel olla sajaprotsendiliselt kohal, kuulasin teenistust südamega, ilma midagi mõtlemata. Mind haaras ülevoolav armastus elu vastu. 

Mõned olulised mõisted ka:
albergue - palverändurite öömaja
camino - tee, teekond, palverännutee
peregrino - meespalverändur
peregrina - naispalverändur

8. juuni 2016

Minu Kilimanjaro


Janika Vaikjärv. Minu Kilimanjaro: igaühe Everest.

Kui liigitada raamatuid rubriiki "Liiga...", siis minu jaoks oli see "liiga ekstreemne":)
Ma lõpuks ei saanudki päris sotti, mitu korda autor seal Kilimanjarol käis. Mingi number 7 käis mõne korra läbi. Ju siis...
Seda vaeva ja valu oli ikka liiga palju. Küll on hea, et raamatu vahendusel sai seal mäel ära käidud:)
Hoolimata mu eelnevast "vingumisest" leidus ikka midagi, mida välja kirjutada:

"Teie, mzungu'd, ei tahagi vist eriti abielluda ja lapsi on teil ka vähe."
See on juba mitmes kord, kui mind mzungu'ks nimetatakse. Mzungu on Euroopa päritolu valge inimene. Sõnana on see umbes sama tähendusvarjundiga kui "neeger" - otseselt mitte solvav, kuid valged ei armasta seda sõna enda kohta kasutada. Mind see nimetus ei häiri. Olen kunagi pidanud sel teemal arutelu, kas kohalikke ärritab sõna "neeger" ja kuidas valged end mzungu'na tunnevad. Kuna kohalikud ise end neegriks ei kutsu, siis ei häiri neid ka see sõna. Samuti ei kutsu valged end ise mzungu'deks ja kui meie kohta kõnes seda süna kasutatakse siis meid see ka ei häiri. Kindlasti on erandeid, kuid üldjuhul pole see probleemne teema. Esmalt võeti mzungu-laadne sõna zungu või zunguka kasutusele 18. sajandil, kui valge nahaga sihitud rändurid Aafrikat avastama asusid. Praeguses tähenduses on see "keegi valgenahk" või "käitub nagu rikas".

Pean tunnistama, et kõige meeldivamad kliendid on eesti geid ja venelased. Nad ei virise ja ei vingu, on alati rõõmsad ja viisakad. Hinnas ei tingi, sest nad teavad, et sapika hinna eest mersut ei osta. Ent keskmine eestlane on mõnigi kord oma vaguruse ja alalhoidluse koju maha unustanud. Siin saan sõimata igasuguste asjade eest, olenemata, kui palju olen enne teinud teavitustööd. Siin on liiga palav, vihma sajab valel ajal, mõõn on siis, kui tahetakse ujuma minna ning telekast ei näidata taliolümpiat. Pole olemas teemat, mis eestlast ei vihasta. Vahel pole ka naljast ja napsust kasu. Kui eestlane on vihane ja kuri, siis rõõmu ja päikest ma tema hinge tuua ei oska.

Iga peatükk algas autoripoolsete luuleridadega, mis oli äärmiselt meeldiv. Olgu siinkohal toodud ka üks näide:

Ma istutasin puu, mis kasvama ei läinud.
Ma kirjutasin raamatu, mis lugejaid ei näinud.
Ma ehitasin maja, mis tormis kokku kukkus.
Mul oli mees, kes minu tõttu õnnetuses hukkus.
Ma ärkasin ja õnneks, kõik see oli uni.
Nii möödus sügis, talv ja lõpuks kevad tuli.
Ei ehita ma maja, ei istuta ma puud.
Ka raamatut ei kirjuta, sest tahan teha muud.

Kas on üldse võimalik võrdselt anda? Miks eelistatakse koolihariduse puhul poisse rohkem kui tüdrukuid? Kas lapsed ei peaks olema võrdsed? Võrdsed võimalused ja võrdne vabadus valida. Kahjuks on kultuuride ja rahvaste arusaamad erinevad. Meil kõigil on õigus oma arvamusele ja kõigil on alati õigus. Oleneb vaatenurgast.

Jõuan kiiresti järeldusele, et kui Eestis teevad midagi mehed, siis on see kõigi asi, kui naised, siis on see naiste asi.

Vahel mõtlen, kas kõik endiste idabloki riikide mehed ei olegi sündinud naise üsast. Kas neil ei olegi ema, õde, tütart, naist? Kes on naine sellise mehe kõrval? Tema kultuuriruumis, kontoris, poes, tema laste koolis ja lasteaias? Liiga palju viha ja allasurutud emotsioone kanname endas ja nii valataksegi see välja suvaliste inimeste peale, süüvimata teemasse ja isikusse.
Ühel päeval, kunagi tulevikus tahan ma minna Gaboni. Gaboni vanaema on üks maailma targemaid naisi ja nõidu. Aastasadu on Gaboni valitsenud kuningad - mehed, kelle nõunikud on vaid naised. Gabon on pea ainus Aafrika riik, kus ei ole olnud peaaegu üldse sõdu, isegi mitte kodusõdu suguharude vahel. Kallid mehed - oma olemuselt ei taha mitte ükski naine olla pea, kuid laske tal olla siis see nõtke kael.


Küll aga jätkab ta siiani oma soolapuhumist ja tema loengutes istuvad sajad eestimaalased ning usuvad seda jama, mis ta ilusast suukesest välja voolab ja talle eurosid teenib. Kuulge, sõbrad, minge parem kinno või teatrisse ja toetage eesti kultuuri! 

Hakuna matata - Kõik on hästi.

31. mai 2016

Hullutavalt hurmav aeg...



Valge sirel õitseb jällegi...






Ja lisaks sääskede ja siilide ööle on ka piibelehtede õitsemise aeg.
Millised külluslikud aroomid - sirelid ja maikellukesed!
Elame ilusal ajal ja ilusal maal, ilusal laiuskraadil, kus on neli aastaaega.









I-ME-LI-NE!!!