Täna 50 aastat tagasi

oli üks ilus noorpaar altari ees oma ühist eluteed alustamas.
Olid täpselt samad kuu- ja nädalapäevad.

Kahjuks jäi selle päeva tähistamisest puudu aasta ja paar kuud. Minu ilus isa ei jaksanud seda päeva ära oodata...

Siiski on nii imeline mõelda ja tunda ja tajuda, et pikk elutee sai koos käidud, nii heas kui halvas...
Ema viis täna isale (hauale) meelespea lilli.

Ja koduaed ongi praegu peaaegu selline:

On imeline aeg!

P.S. Kui saan pildid arvutisse skännitud, siis saan ehk ühe siiagi üles panna...

Mälestusi täis on atmosfäär

Eri Klas. Mälestuste portfell
Hinge paitav raamat. Helge ja nukker. Positiivne. Heatahtlik. Samas mitmete asjade pärast südant valutav. Kohati valusalt aus.
Järgnevalt minu valik noppeid raamatust:

See raamat ei ürita jutustada mu elulugu, see pole minu edusammude ja võitude loend. Pigem kajastavad need lühikesed lood seda, mida ellu naasnuna oluliseks pean ja hindan. See on otsekui salapäraselt lõhnav päevinäinud nahkne portfell, kust peale vasest lukkude avanemist pudenevad välja lahtised lehed, täis üksikuid sõnu ja lausekatkeid. Just portfell, mitte tahvelarvuti, väline kõvaketas või mälupulk. Võib-olla ma eksin, ent tunnen, et maailm meie ümber vajab üha rohkem tõelisust, mida saab käega katsuda, mitte virtuaalmaailma mugavat, ent hingetut näilisust.

Ma ei salli suuri sõnu, ent tunnistan, et armastan seda maad. Siin on elanud mu vanemad ja vanavanemad ning kuigi võiksin professionaalsuse ja keelteoskusega hakkama saada ükskõik millises maailma punktis, on mu ainus kodu, kus tunnen end õnnelikuna, just siin.
Ma muretsen Eestimaa looduse hapra tasakaalu pärast, mida ohustavad inimesed, kelle jaoks raha on isamaast olulisem. Ma ei mõista loogikat, mis paneb kõige juures raamatupidajalikult rehkendama, mida üks ehk teine Eestimaa looduse arvelt sooritatud tehing sisse toob. Me ei tohiks unustada, et kõik, mida saab raha eest osta, on odav.

Olen poliitikast alati eemale hoidnud, ent mulle lihtsalt ei istu külmaverelisus, millega enne valimisi inimestele pudrumäed ja piimajõed kokku lubatakse ning kuidas valimiste möödudes kõik suured sõnad tühiseks mulliks osutuvad. Vihkan valet, silmakirjalikkust ning alatust - see on minu õigus ja kohus muusiku, kultuuriinimese ning perepeana. Ma ei taha probleemidest vaikida üksnes seepärast, et oleme taas jõudnud ajastusse, mil teisitimõtlejatele vaadatakse kui tüütutele lastele, kes täiskasvanute mängu ilu mõistmata oma virisemisega kauni pärastlõuna ära rikuvad. Muidugi väärivad taolised väänkaelad vaid häbistamist ning ühiskondlikku nurkapanekut. Kui vanasti käis nii äge võitlus kommunismi eest, et isikuvabadusele ei jäänud ainuõigete tõekspidamiste kõrval pisimatki võimalust, siis nüüd edendame nii vängelt euroopalikku sallivust, et iga roosast udust veidigi erinev mõtteavaldus kvalifitseerub kriminaliseerimist väärivaks vihakõneks.

Ja üht olen pikkade muusikuaastate jooksul taibanud - geniaalne muusika ei lõhna kunagi higi järele. Kuulaja ei pea aimama tohutut vaeva ning läbielamisi, mis täiusliku muusika loomisega kaasneb. Nootide kohal rippuv raske töö vari tapaks uudsuse.
... Tõelisel kunstil pole higilõhna ja kaelamurdva tööga midagi pistmist.
...Tööle ja vaevale omistatakse teinekord liiga palju tähtsust. Tõeline kunst sünnib armastusest mitte iseenese, vaid mõne kalli inimese ja sünnimaa vastu. Kui armastus lakkab, saab ka kunst otsa.

Dirigent peab olema vaimustunud nii muusikast kui ka orkestrist. Astudes orkestri ette hapu näoga ja heites pillimeestele tülpinud pilgu täis kahtlust, kas see seltskond suudab üldse instrumentidest heli kätte saada, oled kadunud. Ei aita enam ussi- ega püssirohi.
...Kompromissitu nõudlikkus ja põhjendamatu rangus ei vii sihile. Prooviprotsessis aitab hea tuju ning nali, samas ei tohi kontrolli käest lasta, säilitades distsipliini ja erksuse nooditeksti tõlgendamises.
Dirigent on sidemees helilooja ja interpreedi vahel.
....Muusika peab sündima iga kord uuesti, puudutama hingekeeli, sest kui musitseerimisrõõmu asendab tuim töö, siis on läbi. Hoida orkestrit loomingulises põlemises - see on hea dirigendi ülesanne ja vastutus.

Selline valik siis. Võiks öelda, et lausa mõtteterade kogumik. Üks pärl teise järel.
Miskipärast meenus mulle seda kirjutist alustades pealkirjaks saanud laul Koit Toome esituses. Kummaline, kuidas seosed tekivad, mõtted liiguvad ja tundmused tulevad...

Minu Kreeta*

Jaana Albri. Minu Kreeta: mineviku hõng Euroopa lõunatipus.

Vaat' see oli jälle minu tassike teed:) Otsast lõpuni sai suure naudinguga ja pea ühe hingetõmbega läbi loetud. Veidi sarnaseid jooni ehk tuttavlikku tuli ette Kreeka ja Gruusia raamatutest. Oli mõnusalt muhedat huumorit. Nii et tõeline nauding!
Taaskord, nagu paljudes Minu-sarja raamatutes, kerkib esile kirjutaja rahulolematus hetkeolukorraga, oma elukorraldusega, mis siis viibki otsusele kodumaa tolm jalgelt pühkida ja paremat (loe: vaheldust) otsima minna. Ent väikesest aja maha võtmisest ja enda leidmisest saab hoopis midagi püsivamat.
Raamatu tagakaanelt loeme:
Kreetal on kõrvuti kaks täiesti erinevat maailma - arhailiste väärtustega agraarühiskond ja moodne hedonistlik lääs. Eks see vastuolulisus ongi üks põhjus, miks nii paljud võõrad Kreetale jäävad. Nii juhtus ka minuga.

Linnatüdruk satub maale. Meie ees rullub lahti Kreeta kirev ja seltskondlik külaelu. Nimepäevad - terve talveperiood käiakse ühelt peolt teisele. Tagasihoidlikud, ilma kingitusteta jõulud ja pea samasugune aastavahetus, siis saavad lapsed ikka kingitusi ka. Lihavõtted - õigeusu suurim püha, mida peetakse kärtsu ja mürtsuga. Kreeta tuhandepealine pulmapidu.
Sarnaselt Kreeka raamatule tuleb siin esile suhtumine alkoholi ja usku. Purju joomist üldjuhul ette ei tule. Osatakse juua. Usk, või pigem kirikusse kuulumine, on normaalne elu osa, mis on segunenud rahvatraditsioonide ja -uskumustega. Suhtlemine, suhtluskultuur on hoopis teine kui meil siin põhjamaal. Kreetalaste lapselik otsekohesus, mis kohati tundub suisa ebaviisakas ja taktitundetu. Sugulased, perekond on olulised (sarnasus Gruusia raamatuga). Nii et ega väga omaette olla ei saa. Samas väga oluline on fassaad, see mida teised arvavad. Oliivipuud ja -põllud ning lambakarjad on maaelu tugisambad. - Need on vaid mõned märksõnad, mis siinkohal välja toon:)

Minu arvates on kreetalastel kaks palet: üks hirmus lahke, soe, viisakas ja väärikas, teisalt kade, kitsarinnaline, ebaviisakas ja häirivalt uudishimulik. Võõraks loetakse kõiki, kes ei ole pärit Kreetalt. Ka mandrikreeklased on peaaegu sama võõrad nagu mina. Kui kohalik ei tea sinu vanavanaisa ning sa ei ole temaga ühes koolis käinud, siis ei kuulu sa nende hulka. Oled kseni, võõras.
...Ehkki ma elan kreeta mehega tõelises Kreeta külas, on raske kohalikega lähedasi suhteid luua. Võõrastega ollakse küll sõbralik ja viisakas, kuid väga lähedale ei lasta.


Maainimene on praktiline ja mõttetult poputada ei ole tal aega.
Antud lause käis küll (lemmik)looma pidamise kohta, ent on paslik ka inimsuhete kirjeldamiseks. Ülearu romantiline kreeta mees ei ole - üsna ratsionaalne ja arvestav. Vähemalt see eksemplar, kelle meie loo kangelane leidis.

Suvehooaeg on siin kohalikele kõige koormavam tööperiood ning peale väsitavat päeva või ka ööd ei ole suurt tahtmist enam kuumale liivale higistama minna.
... Nagu ei pea paika jutt laiskadest kreeklastest, ei pea vett ka see, et siesta on mõttetu laisklemine.
...Kesksuvel läheb Kreetal tõeliselt kuumaks, temperatuur võib päeval tõusta 40 plusskraadini ning taevas pole ühtegi pilve. Leitsak tekitab pärastlõunaks aga talumatu rammestuse, nii et peale kella kolme ei suuda ma mõelda muust, kui oma kallist voodist. ... Seetõttu on väga praktiline pidada väike unepaus kella kolme ja kuue vahel. See on ametlik vaikne aeg, mil kisa ja kära on elumajade juures keelatud.

"Kuulge, miks me siin üldse oleme, kui kõik nii halvasti on? Kas me oleme masohhistid või idioodid?" küsime endilt. Samas saarelt päriselt lahkuda ei taha meist keegi. Me ei suudaks põhjamaiselt kiire ja stressi tekitava keskkonnaga enam ära harjuda. Ehkki siinne elu on läinud aasta-aastalt majanduslikult raskemaks ja meid kimbutavad pidevad kriisid, kompenseerib kõik negatiivse rahulik ja turvaline elukeskkond, Euroopa parim kliima, piltpostkaardilik loodus ja võimalus vähese kuluga ka raske töö kõrvalt elu nautida. 
...On tekkinud huvitav fenomen, et ühel ja samal ametikohal üheksa ja poole aastaga on minu palk vaid stabiilselt vähenenud. Huvitav, millal see omadega nulli jõuab, mõtleb mõrult.

...Samas on Kreeta jäänud immigrantide tulvast üsna puutumata ja seetõttu pole tekkinud tugevat reaktsiooni sisserändajate suhtes. Loomulikult on siin omajagu illegaalseid ja legaalseid võõraid... Kuid mulle tundub, et siin suudetakse üsna rahumeelselt külg külje kõrval elada. Loomulikult on sisserändajad ära õppinud kohaliku keele, vaid legaalsed Lääne-Euroopast saabunud külalised ei vaevu seda tegema. 

Nagu näha üha pikemaks kiskuvatest tsitaatidest, on raamat muljetavaldav. Aitab siis küll. Las jääda teilegi lugemise ja avastamise rõõm!

*Jube palju vigu oli öösel kirjutades sisse jäänud! Vabandust! Ma ise nimelt vihkan jubedalt sellist asja...
Siinkohal tervitused ka raamatu ühele toimetajale Maele! Arvan, et Sinu osa raamatu õnnestumisel on märkimisväärne!

Sunny Beach

Fil. Bulgaaria - Sunny Beach.

Üks äraütlemata lobe ja lõbus lugemine:)
Põhimõtteliselt ühe õhtu lugemine... No läks kaks, kuna esimesel õhtul sai uni võimuse...

Ühe 4-liikmelise perekonna suvepikenduse ja puhkuse reis Bulgaaria Päikeserannikule. Enamik tegevusest toimub hotellis ja selle vahetus ümbruses, siiski korraldatakse ka paar väljasõitu. Nessebari ja Varnasse.
Palju on naljakaid seiku ja situatsioonikoomikat. No ikka juhtub, aga vahel tundub, et mõnel juhtub lihtsalt rohkem:) Sai seega päris korralikult naerda, aga midagi vaimukat välja kirjutada küll ei oska. See kõik oli lugemishetkel väga hea, asjakohane, aga pärast tagasi sirvides ja järele mõeldes ei andnud enam sellist efekti.
Suuri kiidusõnu pälvis hotell, mis ka juuresolevatelt piltidelt tõesti hea mulje jättis. No ja muidugi sealsamas loksuv Must meri. Nii tekkis isu taaskord reisile minna... Ja miks mitte siis ükskord ka Bulgaarias ära käia?!?
Enne tahaks aga veel miskit Bulgaaria kohta lugeda, kuna ei teagi midagi eriti selle maa kohta.
Sunny Beach - Päikeserannik - see kõlab nii kutsuvalt ja suviselt!

Minu Hispaania

Anna-Maria Penu. Minu Hispaania: läbi maailma iseendani.

Esimene raamat sellest sarjast, mis on ilma pildilisata. Kas see on nii ammusest ajast, kui veel pilte ei lisatud? - Tekkis mul asjakohane küsimus. Ja guugeldades selgus, et tegelikult on ilmunud ka piltidega täiendatud variant. No aga ma ei osanud aimatagi, et pean eraldi sellele tähelepanu pöörama. Pealegi ei olnud raamatukogus teist saadaval, kui nädalavahetuseks lugemist haarasin. Antud raamat siis aastast 2008.
Aga ega siis midagi, seda enam saab kujutlusvõimel lennata lasta:)


"Anna-Maria, ei tohi selline motivatsioonita olla! Motivatsioon tuleb üles leida!"
Nagu kaotatud motivatsioonid istuksid igavledes kontori keldris kõval puupingil ning ootaksid, millal keegi neile järele tuleb. See lihtsalt on nii hea lause!

Minu suureks kurvastuseks pidin lugema veebruarikuu (peaaegu mu lemmikkuu, ikkagi sünnikuu ju!:)) kohta järgmist:
See juhtus veebruaris. Teate küll. Kui Tallinn on pimedusse uppunud, inimesed käivad, mantlikraed üles tõstetud, nina vingus ja kärss kärnas, ning nõnda kerge on tööalast ebaõnne konkreetselt talve süüks lükata. Kõigil juhtub. Ja kui juhtub, siis raudselt veebruaris. Sest kui pimedus lükkab sind aina tugevamini masendusse ning külm näpistab tagumiku otsast, ei saagi midagi head oodata.
No selle peale tuleb mulle kohe meelde vana hea ütlus, et pole halba ilma, vaid valesti valitud riietus. Minu ideaalne veebruar on külm ja karge, lumine ja päikseline. Ja see on lihtsalt imeline! Kahjuks ei ole juba paar aastat korralikku veebruari olnud. Ja sünnipäev on lausa plusskraadidega halluses möödunud. Vaat' see on halb, kui veebruaris nii juhtub!:) Eks veebruaris juhtubki igasugu asju. Kunagi, näe, sündisin mina - ja kas see pole mitte tore?!?!:) Nii et ikka rohkem positiivsust!  Minu arvates on jälle november kõige hullem ja masendavam kuu...

Seega võite ainult kujutleda jahmatust, mis sõprade ja pere nägudelt Ernestole vastu vaatas, kui too teatas oma kangelaslikust plaanist jõuludeks Eestisse minna. "Sinna, kus on kogu aeg öö, nelikümmend miinuskraadi, ja inimesed joovad soojas püsimiseks päevad läbi viina?" küsisid nemad. Ernesto noogutas ja teistel ei jäänud üle muud kui talle tulevikuks rohkem mõistust soovida ning ulatada kaasa toidukott Hispaania singi ja vorstiga, sest kurat teab, mida need eestlased söövad.

Viimasel õhtul enne uinumist uurisin Ernesto käest, mis talle Eestis kõige suurema mulje oli jätnud.
"Lumi," vastas ta.
Lumi?! Öelge nüüd mulle palun. miks on lume nägemiseks vaja kolme tuhande kilomeetri kaugusele lennata, kui tunduvalt lähemal asuvates Pürenee mägedes on lund rohkem kui meie Tartu maratonil? Inimene saab napilt esimest korda elus oma riigist välja, lendab nii kaugele põhja, kuhu tema ja ta lähimate sõprade esiisadest keegi kunagi jalga pole tõstnud, ja temale jätab suurima mulje ainult kindale langev lumi?

Jalgpallist. Tean sellest kaunist mängust - kus 22 täiskasvanud meest ajavad ülitõsiste nägudega ühte palli taga ja sajad tuhanded vaatavad seda kõike omakorda asjalike nägudega pealt, nagu see oleks kõige normaalsem asi maailmas - tänu siin elamisele kümme korda rohkem kui keskmine Eesti mees.
...kõik uudistesaated väidavad endiselt, et jalgpall on täiskasvanud meeste mäng täiskasvanud fännidele, kaunis, tervislik, tore meelelahutus ja nii edasi. Ilmselt seetõttu hõivab sport igaõhtusest 20-minutisest uudistesaatest 10 minutit. Sellest kulub jalgpallile 9,5 minutit. Pea kõikide hispaanlaste meelest on see normaalne.
Ja imelik olen järjekordselt mina.

Huvitav, kas edaspidi teeme näo nagu seda kõike poleks kunagi juhtunud, nagu ühtehoidvates peredes ikka? Et me meeldime teineteisele, et me armastame ja talume teineteist ja et meile läheb korda meie kummagi elu? "Täpselt nii," vastas Ernesto.
Ämma kriitikanooled tabasid väga valusalt ja selle peale tuli selline mõtteavaldus. Aga lohutuseks võin öelda, et ka ilma Hispaaniasse sõitmata võib kohata samalaadset suhtumist ka kodusel Eestimaal. Ega paljude emade meelest pole ükski tüdruk nende poja jaoks piisavalt hea. Ja kui ise arvad, et oled, siis küll leitakse üles või poogitakse külge need vead, mida kritiseerida saab.

Ja ikka tuleb neist raamatutest välja, kui erinevad on inimesed erinevate kultuuridega riikides juba siin Euroopas, mis siis veel ülejäänud maailmast rääkida. Kui vahel heidetakse ette, et säärastes raamatutes tihtipeale halvustatakse Eestit ja võrdluses tuuakse esile teiste maade eelised, siis siin kohtasin pigem nagu vastupidiseid toone. Tekib küsimus, et miks siis ollakse seal, kus nii väga tore polegi?!

Üks heietus

Elu on kulgenud taas väga tempokalt ja nii palju mõtteid on jäänud kirja panemata. Nüüdseks on paljugi hajunud ja haihtunud ning kunstlikult meenutama ja tuletama hakata pole suurt mõtet. Ju siis pidi nii olema...
Möödunud on isiklik ja kodumaa sünnipäev, isiklikud ja riiklikud pidustused. On olnud väsitav ja samas ka tore. Ent ühel hetkel ei taha enam - tahaks lihtsalt olla, puhata ja mängida. Aga millal küll?!?
Sünnipäevad on elus paratamatud. Number muutub, aga elu kulgeb ikka oma rada ja suuresti ka vana viisi. Luba palju tahad, et homme olen parem kui täna või et uuel aastal hakkan rohkem iseendale mõtlema...
Tajun üha teravamalt, et mida vanemaks saan, seda sallimatumaks ma muutun. Samas mõnes suhtes ka hoopis ükskõiksemaks või siis tolerantsemaks. Ilmselt sõltub see sellest, kui olulised need asjad (mõtted, väärtused jne) minu jaoks on.
Vabariigi aastapäeva vastuvõtust jäi seekord väga positiivne mulje. Lihtsus ja tagasihoidlikkus on need märksõnad, mis iseloomustavad meie noort esileedit ja ka aastapäeva külaliste kleidid olid sellest joonest kantud. Lihtne ilu - selles on tõeline võlu! Pitsid ja detailid köitsid pilku. Vööd, kotid, ehted - täiesti imeline! Nojah, ka öösärk ja hommikumantel olid esindatud, ei saa seda kuidagi mainimata jätta. Üldiselt on mul aga sügavalt ükskõik, mis inimestel seljas on, kui nad ise ennast mugavalt tunnevad.
Tänaseks on juba suured kevadised pühadki - ülestõusmipühad  - möödas. Ja kevad isegi näitab juba päris oma õiget palet. Äkki on peale tulnud suur tuhin aias toimetada :) Juba kaks laupäeva olen aias mütanud, nii et kondid valusad. No pigem ikka lihased vist (need, mille olemasolust tükil ajal aimugi pole olnud):) Eks paar päeva oigan ja siis on unustatud:) Ja järgmisel laupäeval jälle!
Juba tahaks seemneid mulda pista ja taimekesi istutada. Aga sellega peab veel pisut ootama. Liig varane aeg ikka...
Esimesed kevadlilled õitsevad - aias lumi- ja märtsikellukesed, metsas sinililled. Kollast liblikat nägin juba nädal tagasi. Ja linnud on väga toimekad ja häälekad. Linavästrikud on ka kohale jõudnud ja tervitavad rõõmsalt.

Elu on valu

Todd Rettberg. Elu on valu.
Võtsin endale selle raamatu paastuaja ehk kannatusaja lugemiseks. Ega paast ei pea siis ainult füüsiline olema, oluline on pigem vaimne, hingeline pool, sisemine puhastumine, mõtete korrastamine. Ja selleks sobib lugemine hästi ja eriti veel niisugune raamat.
Raamatu autor on pastor Todd Rettberg, kes kannatab juba aastakümneid kroonilise peavalu käes. Ta on läbi proovinud kõikvõimalikud ravid ja alternatiivravid, neelanud valuvaigisteid ja kasutanud muid preparaate. Neuroloogid, kiropraktikud, füsioterapeudid - kõik on läbi proovitud ja korduvalt. Muuseas märgib ta: "Olen palvetanud ja Jumalaga lepinguid sõlminud, paludes talt valu ära võtta. Ent kõige selle peale on asjad jätkuvalt hullemaks läinud." Tal on ka perekond, kes on pidanud pereisa ootamatult tabavate haigushoogude pärast mitmetest planeeritud asjadest loobuma. Üks peatükk on kirjutatud tema abikaasa poolt, kes kõrvaltvaatajana räägib enda tunnetest ja rollist. See on ilus tunnistus ühest tõelisest armastusest ja abielust. Kus on raske, liiga raske, aga kus on tõotatud - nii heas kui halvas jääda teineteise kõrvale.

"Miks me arvame, et oskame vastata kõikidele küsimustele ja teame, mida Jumal teiste eludes teeb? /... /Teine laialt levinud arvamus on, et kristlased ei pea valu tundma ja kui see juhtub, siis on põhjuseks nõrk usk või suur ja hirmus patt. /.../ Kuigi Jumal võib tervendada ja tervendabki ka tänapäeval, võib vastus meie kannatusele olla: "Minu armust piisab.""

Neid ridu lugedes leidsin, et vaatamata igasugustele hädadele on minu elu lill.

Kui inimesed suudaksid lihtsalt kuulata ja olla toeks - ilma et püüaksid vastuseid pakkuda - oleks sellest suur abi.

Vahel tundub. et Jumal on tumm ja passiivne. Ent Jumala vaikimine on üksnes näiline, mitte tegelik. Jumal on tõotanud - ja ma usun seda: "Ma ei lahku sinust ega jäta sind maha!" Seega sai mulle selgeks, et pean hoidma kinni tõesti isegi siis, kui minu palved tagasi lükatakse. Jumal teab, mida ma vajan, palju paremini kui ma ise. Miks valu edasi kestab? Mul ei ole aimugi. Ent ma tean, et Jumal, keda ma teenin, käib endiselt mu kõrval.

Ta räägib muu hulgas ka mehest nimega George, kes oli olnud ustav koguduseliige ja kirikuskäija, kes aga haigestus ja pidi võtma suuri ravimidoose kroonilise valu leevendamiseks ning ei saanud enam kodust välja:
Mõned koguduseliikmed andsid talle trafaretseid "vaimulikke" vastuseid, heites tema poole selliseid sõnagranaate nagu "Ma palvetan sinu eest," või "Pea meeles, et iga asi on millekski hea!" Ent tegelikult tundis ta end kaaslaste poolt hüljatuna.
Ja veel teist korda toob ta esile sama teema - silmakirjalikkuse, mis on peidetud "vaimulikkuse" ja võltsvagaduse taha. Olen seda ise mõnikord kogenud ja tunnetanud, aga pole ehk julgenud välja öelda. Nüüd teeb seda siin lugupeetud pastor:
Kroonilise valu käes kannatajad, eriti just usklikud, kuulevad kõige sagedamini öeldavat: "Ma palvetan sinu eest!"
Olen seda kuulnud vist küll miljon korda - kui pisut liialdada, aga niimoodi tundub see küll.
Kas sul on valus? "Ma palvetan sinu eest."
Kas sul on raske hommikul tõusta? "Ma palvetan sinu eest."
Sa oled uppunud masendusse? "Ma palvetan sinu eest."
Sa oled suremas? "Ma palvetan sinu eest."
Ma ei oska kohe midagi öelda. "Ma palvetan sinu eest."   
Kuigi see peaks kõlama vaimulikult, kõlab see kannatajate jaoks väga lameda ja mõttetuna. Nii lipsabki see ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Kui aus olla, siis püüame selliseid asju öeldes mõjuda härra või proua Superkristlasena. Kui sageli te tegelikult palvetate kellegi eest pärast seda, kui olete seda öelnud? Kui sageli on see midagi enamat kui põgus palve, et enda südametunnistust rahustada?
Need, kes seda sageli kuulevad, soovivad, et kustutaksite selle oma sõnavarast. Need sõnad ei vähenda kuidagi meie valu ega paranda enesetunnet - need võivad aidata teil end paremini tunda. 

Üks kõige huvitavamaid asju, mida olen märganud, on see, et Jumal võtab minu valu ära siis, kui ma jutlustan. See on midagi, mida ma täielikult mõista ei suuda, kuid seda on nii meeldiv oodata. Võin tunda sellist valu, et suudan vaevalt seista või rääkida, kuid niipea kui ma kantslisse tõusen ja jutlustama hakkan, on see läinud. Ma ei tunne seda ega ei mõtle sellele. Seega igal pühapäeval, olgu valutase milline tahes, võin loota kahele 30-minutilisele puhkepausile iga teenistuse vältel. Teen midagi, mida armastan ja teen seda ilma valuta. Mulle on öeldud, et minu lahendus on lihtne: pean lihtsalt 24 tundi ööpäevas jutlustama! Ent kardan, et unepuudus võib siin probleeme tekitada.

Väga, väga eriline raamat, mis andis minu paastuajale hoopis teise hingamise. Lõpetan siinkohal, et mitte jälle tervet raamatut ümber kirjutada:)