Jõulud tulid, jõulud läksid...

Jälle jõudsite jõulud nii kallid, kuuse ja küünalde säraga...

...Aga kõik need asjad kaovad, küünlasära kustub ka...

Need lauluread kajastavad ilmekalt hetkeolukorda😏

Saab ju pühi kaua oodatud ja siis on nad hopsti! käes ning kohe möödas!

Õnneks on mul selline tore töökoht, mis hoiab energiat kokku ja laseb töötajaid pikalt puhata😊 Ent juba on üks nädal põhimõtteliselt möödas... Puhata pole saanud (loe: jõudnud), midagi erilist pole juskui ka teinud, aga kogu aeg on olnud mingit toimetamist, asjatamist, sebimist... Tahaks rahu ja vaikust. Lihtsalt olemist. Ah, need teada-tuntud minu vanad soovid, mis mul pidevalt on...
Siiski-siiski... paaril päeval ikka vähemalt üritasin molutada ka. See oli vist teisel jõulupühal, kui panin plaadimängija käima ja kuulasin oma lemmik-CDsid. Küll vist ainult kahte või kolme, sest siis tuli jälle mingi muu asi, millega tegeleda... Ja kolmandal jõulupühal, kui olin taas linnakoju laekunud ja mees tööle kupatatud, siis "munesin", unelesin, molutasin siin. Mitte midagi asjalikku ei teinud, kuigi nimekiri on kilomeetri pikkune😛 Jah, pesumasina panin käima; süüa tegin; pisut isegi vist koristasin; poes käisin...
No kui nii vaadata või mustvalgel lugeda, siis sai ikka ju üht-teist tehtud ka😏

Eile käisin sõbrannal külas. Kulutasin ta hinnalist aega, mis oli mõeldud õppimiseks. Ta läks ju vanuigi ülikooli! Aga see mõni tunnike pläkutamist kulus meile mõlemale ära😀

Selline mula-postitus siis jälle, aga sai taas oma tusameelset ängi veidi tuulutada😜😏

Tegelikult olid pühad toredad ja ei tohi üldse kurta. Oli lund ja päikest. Rõõmu ja hingerahu. Kingitused, pere, sõbrad. Jõuluöine surnuaias käimine ja küünalde süütamine.

Jagan ka mõningaid hetkejäädvustusi 24. detsembrist:

P.S. Kohtumiseni uuel aastal!

Teatrist...

Teate, see on nii kummaline, et mulle ei tule üldse pähe siin kajastada oma teatriskäike.

Kallis kaasa on meil muidu see, kes pileteid sebib ja mind kaasa utsitab-ässitab. Ehk siis enamasti, teistel inimestel on see pigem vastupidi, arvan ma. Aga no see selleks, see pole praegu teemaks.

Olen siin vist varemgi tunnistanud, et enamik etendusi ei köida mind, ei saa elamust, ei ole seda vau-efekti. Isegi siis, või just eriti siis,  kui on ootused üles kruvitud, arvustused postiivsed, lausa ülivõrdes...

Enamasti ei ole ma absoluutselt kursis sellega, mida me vaatama läheme. Vahel suudan end siiski kokku võtta ja materjaliga pisutki enne tutvuda. 

Samas jälle võib lausa "lambist" see "katarsis" saabuda.

Viimane sellel aastal vaadatud etendus oli "Enigma variatsioonid" Linnateatris. Laval Egon Nuter ja Andrus Vaarik,  vana kaardivägi. Kartsin sellest kooslusest Oravat ja Merit (tahtsin just öelda Merd. See nimede käänamine on ju selline problemaatiline, nagu uudisteankur Kuusk ikka ütleb Ratta valitsus jne, aga kordagi pole kuulnud Kalda valitsusest, järjekindlus puudub absoluutselt😛 Selline lüüriline kõrvalepõige siis!) Aga ei olnud ega tulnud Oravat ja Merd ega muud koomuskit. Päris lõpus, kui juba kummardamiseks läks, siis oli põnev jälgida, kuidas sõnatu suhtlus käis nende vahel, see oli veidi naljakas, ühesõnaga - äge!
Aga lugu, tükk ise oli hea, oli mitu huvitavat pööret ning alles lõpus koorus välja tegelik point.
Sellised asjad mulle meeldivad. Sõnaga - oli nauditav!

Eelmine külastus oli Draamateatrisse  - "Igatsuse rapsoodia". Nüüd pidin küll mälu värskendama, et üldse midagi meenuks. Ülle Kaljuste oli kandvas rollis. Lisaks veel Raimo Pass, Laine Mägi, Märten Metsaviir (esimest korda laval nähtud! muidu ainult filmilinal Melchiorina), Ester Pajusoo, Tõnu Oja, Martin Veinmann, Viire Valdmaa, Mari Lill, Amanda Hermiine Künnapas.
Unistustest ja igatsustest, mis täidavad halli argipäeva, kui ilus Ameerika unelm põrmu variseb ja kodusel Iirimaal ei ole muud kohta kui pansionaat...

22.12.22

On esimene (kalendri)talve päev. Ja ilus kuupäev, muidugi!
Ilus talveilm sai selleks puhuks küll läbi ja eile oli ikka tõeline sügise võidukäik. Sügis võttis viimast!

Palju räägitakse jõulutüdimusest, -väsimusest, -masendusest. Ma ei saa küll aru, millest tegelikult selline jutt tuleb, aga küllap võib üheks nörritajaks olla ka ilm. Võib-olla ikka see tilu-lilu, mis ümber pühade käib või sellele eelneb.  Kui igas väiksemaski poekeses, kuhu sisse astud, käib "Talvevõlumaa" või "Jingle Bells", siis võib ühel hetkel küll üle visata. 

Ma ei tea, mida tegelikult mõeldakse, kui räägitakse tüdimusest, väsimusest, masendusest... Jõulud ei saa ju iseenesest mitte ühtegi sellist seisundit tekitada. Jõulude sisu on ju hoopiski muus. Ei ole lumes, talves, kuuses, küünaldes, päkapikkudest ja jõuluvanast rääkimata. Isegi kingitustes ja söömingutes mitte. Ma ei saa ka aru sellest, mida inimesed tähistavad, kui nad jõule peavad?!? Jõulud on ju Kristuse sündimise pühad! Ainult Jõululapse sünnipäeva saame tähistada, mitte midagi muud! Ja kui Jõululaps-Jeesus on sündmuste keskmeks, siis ei saa olla ei tühjust, üksindust, tüdimust ega masendust.

Jõulueelne kiire on see, mis mind masendab. Ma tahaks vaikselt kulgeda, olla, mõtiskleda. Rahulikult ka kinke otsida-valida. Aga kui kõik loosid tehakse viimasel minutil ja soove avaldatakse veel viimasemal minutil, siis pean ma lõpuks jooksma nagu mingi tola mööda poode, et otsida sobivat kingitust... See ei ole minu teetassike. Paljud sündmsed, üritused, jõulupeod toimuvad ju ka veel enne pühi. Mitmed asjad on tarvis jõuluks valmis saada. Jaa, lõpuks kõik saabki valmis ja laabubki, aga mis hinnaga. Hulga närvirakkude hinnaga!

Täna-homme veel veidi "tõmblemist", rabelemist, logistikat... Siis saabub jõulurahu, hiljemalt 24nda õhtuks. Vähemalt mulle. 

Soovin teilegi jõulurahu, rahu hinge ja südamesse ja koju...

P.S. Kõik (ilusad) fotod on vanas arvutis, telefonist olen enamiku maha kustutanud, seega ei saa ühtegi illustreerivat pilti lisada...

Kolmas advent

Tere, detsember! 

Või hoopis - tere detsembrit! (No umbes nii, et tere päevast!) 

Kaunist kolmandat adventi!

Sest... nagu näha pole ma detsembris siia veel jõudnud. Ja üleüldse peagi mööduval aastal olen suht vilets kirjutaja olnud...

Aeg lihtsalt kaob nii kiirelt, et ei saa kuidagi sabast kinni.

Palju on olnud igasuguseid mõtteid, ideid, sündmusi jne, millest oleks kirjutada tahtnud või võinud, aga... mis läinud, see läinud...

No ja nii olemegi jõudnud detsembrisse ja juba kolmandasse adventi. Eks see väikest segadust tekitab, et kolmas advent, aga teine detsembri pühapäev. Tundub, et jõulud on kohe-kohe käes, ent siiski on veel pisut aega. Õnneks! Kuigi tegelikult ootan juba 24nda õhtut. Ei, mitte kingituste või pidusöögi pärast, vaid sellepärast, et siis saabub jõulurahu, ma loodan, vähemalt mulle...

Kisub väga lobapostituseks ära.

Siia ilusasse ja ootust täis advendiaega sobib aga suurepäraselt jagamiseks üks lugu, mis pärit hiljuti lahkunud maestrolt - Riho Sibulalt "Nähtamatud inglid". Kui seda esmakordselt kuulsin, olin "müüdud"... Imeline ja sügav!

Head kuulamist!

Mõelge: ...mõned inimesed ise ongi inglid...

"Minu Karjala"

 

Mika Keränen. Minu Karjala: dam, di-di-dam!
Petrone Print, 2022
228 lk., 8 l. ill.

"Minu Karjala" sai loetud suure suve ajal. Seega on vahetud muljed juba kerge tolmukorra alla mattunud. Ometi mäletan siiani seda tunnet, mida lugedes kogesin...

Palju tsitaate plaanisin kirjutada, sest oli nii mõndagi, millele kahe käega alla kirjutaksin. Hetkel tunnen aga, et ei suuda enam neid lehekülgi läbi töötama hakata, kahjuks...

Raamatust õhkus nukrust ja tõsidust...

Leidsin hoopis teistsuguse Keräneni - mõtliku, targa, laia silmaringiga...

Varem mõtlesin temast pigem kui naljamehest või pullivennast. Ja seda ülsegi mitte halvas mõttes.

Igal juhul - kahtlematult Keränen oma headuses!

Paar nn päevakohast tsitaati siiski lisan:

Mängisin sõjamänge rõõmuga. Aga need olid mängud. Tulirelvad ei meeldi mulle siiani.

(Lk. 82-85 jj  on juttu tsiviilteenistusest)

Ega meid, sivareid, Soomemaal tihti heaga ei vaadata. Üks väga tark Soome mees hakkas valjult naerma, kui ta kuulis, et olen sivari. Ta küsis otse, kas ma olen homo, kommunist või kettutyttö (rebasetüdruk), selle all peeti silmas loodusaktiviste, kes Lääne-Soome karusloomakasvatustest hõberebaseid lahti lasid. Ma ei osanud sellele väga targale Soome mehele vastata, aga tema tarkuse aktsiad langesid minu silmis madalale. 

"Ma pole totaali. Olen sivari. Tsiviilteenistus on Soomes seaduslikult lubatud alternatiiv ja olen täitnud auga oma kohuse isamaa ees."

Ma loodan, et lugeja ei arva ometi, nagu ma poleks isamaaline. Olen küll - olen patrioottisivari. Ma kaitsen Soome riiki ja meie iseseisvust igal juhul, kus aga vaja. Ma lihtsalt arvan, et Soome riiki kaitseb üks kirjanik rahu ajal alati paremini kui kümme uut helikopterit.

P.S. Taas üks vana võlg likvideeritud. Ja oi, neid on veel palju - võlgu jäänud, kirjutamata postitusi loetud raamatutest.

22.11.22*

Ilma igasuguste südametunnistuse piinadeta olen jõudnud blogimata tänasesse kaunisse (kuu)päeva😛

Kas ei saanud mitte üks erakordselt kaunis lause?😂

Mõelda vaid - möödunud aastal kirjutasin ma iga Jumala päev ühe postituse (*täpsustus: novembris muidugi!). See on täiesti käsitamatu ja uskumatu! Kuidas ma küll suutsin?!?

Suuresti tänu sellele kaunile kuupäevale ma siis nüüd siia jõudsingi, kirjutama. Muidu olen ikka ju vaatamas käinud, mida teised teevad ja millest kirjutavad ja mida oluliseks peavad. Et millest süda täis, sellest suu räägib või siis käsi kirjutab. Või no midagi taolist.

Ega ma siis ise ju ka päris kirjutamata ja mõtlemata pole kügelenud! Lihtsalt ei ole suutnud muude tegemiste kõrvalt blogida.

Aga muidu elame ju hästi!

Korontsik võttis küll läbi, kuigi ma ju eriti haige ei olnudki. Seda päris haige olemist oli vaid üks päev, kui oli palavik üle 38. Nohu ja köha oli nii vahelduva eduga, aga see va väsimus oli hirmus. Aeg-ajalt veel nüüd, kuu aega pärast põdemist, avastan hiljemalt tööle jõudes, et ma olen nii väsinud, kas koju koikule ei saaks... Tihtipeale ärkan juba hommikul jõuetuna üles. Või siis bussipeatuses tunnen, et ei jaksakski nagu tööle minna... Ühel päeval oli peavalu, siis tulin küll poolest päevast ära. Seda ma otseselt koroona järelmitega ei seosta, pigem oli see mind ikka aeg-ajalt külastav migreenike.

Ühistranspordi rõõmudest olen tahtnud juba pikka aega kirjutada. Ei mäleta enam, võib-olla olen kunagi kirjutanud ka. Mul on tunne, et ühistranspordist on võimalik kätte saada kõige vastakamad emotsioonid üldse, negatiivsest positiivseni või siis vastupidi.
Üsna hiljuti, ühel hommikul oli nii armas vaatepilt, kui üks vanaisa oma lapselapsega bussis sõitis. Poiss oli umbes 3-aastane vahva tegelane, istus vanaisa süles ja nii tore oli, kui vanaisa kotist taskurätiku võttis ja lapsel nina pühkis. Pärast läksid käsikäes bussist välja.
Teine sarnane juhtum meenub mulle mitme aasta tagusest ajast. Ka bussis. Seekord olid isa ja poeg. Buss oli üsna täis, keegi vabastas lapsele koha. Aga laps ei tahtnud ise, üksi istuda, vaid nõudis isa sülle. Istusidki siis mu selja taha ja algas mõnus vestlus mütsipealt sulavast lumest😇

Sellised toredad hetked ja kohtumised annavad terveks päevaks mõnusa emotsiooni.

Ei halloweenile!

Our home does not celebrate halloween.

But as for me and my house, we will served the Lord (Joshua 24,15)

Selle sotsiaalmeedias leviva sildi/plakati oleksin tahtnud täna ka oma uksele panna.
Juba aastaid pole meie ukse taga käinud ei mardi- ega kadrisandid, aga täna olid musta näoga kollid. Loomulikult ei lasknud ma neid sisse ega teinud neist sootuks väljagi.

Kuigi sõna halloween - lühend nimetusest All Hallows' Eve, 'kõigi pühakute õhtu'- on kristliku algupäraga, arvatakse pühal endal olevat paganlikud juured.
Seega, miks peaksime tahtma seda tähistada?!?

Taevas TV7 jagab:
7 põhjust halloweeni vältimiseks:
1. Paganlik päritolu
2. Esoteerilise maailma olulisim tähtpäev
3. Negatiivsed väärtused ja sümbolid
4. Avab ukse pimeduse jõududele
5. Soodustab identiteedi segadust
6. Kommertslik maailma traditsioon
7. On täheldatud seoseid kuritegevuse kasvuga

Täna on aga usupuhastuspüha, reformatsiooni aastapäev, päev, mil Martin Luther naelutas Wittenbergi lossikiriku seinale 95 teesi. Sellest on möödas täpselt 505 aastat!
Tallinna Jaani koguduse õpetaja Jaan Tammsalu mõtiskleb päevakohasel teemal FB seinal, samuti mitmed teised. Neid harivaid tekste tasub kindlasti lugeda, mitte linna peal lolli (loe: kolli või zombit) mängimas käia.

Homme algab aga november kõikide pühakute päevaga, millele järgneb hingedepäev.