"Minu Sitsiilia"

Mae Merusk. Minu Sitsiilia.

Raamat on ilmunud varasemalt (2012. a) Petrone Prindi "Minu"-sarjas. Nüüd, aja möödudes, andis autor selle täiendatud versiooni oma kulu ja kirjadega uuesti välja. Igati tore lugemine.

Kirjutasin üht-teist välja ka, nagu ikka:

...kui inimene pole suuteline õigel ja valel vahet tegema, siis ei aita ka mingid reeglid ega pidev kontroll (lk. 12)

Paljud arvavad, et minu siiajäämise põhjuseks olid kuumad tunded mõne sitsiilia mehepoja vastu, aga vale puha. Miks peab naisterahva kapitaalse elumuutuse taga olema tingimata mees? Otsuse palermolaseks hakata võtsin ma vastu ise, selge mõistuse juures ja omal vabal tahtel. (lk. 13)

Olen nüüdseks õppinud mõtlema iseendale ja tegutsema oma heaolu nimel. See tarkus on tulnud  küll suhteliselt hilja, aga hea, et on lõpuks siiski kohale jõudnud. (lk. 13)

Mina pole üksiolekust kunagi erilist numbrit teinud, aga nende jaoks oli ilma sugulasteta võõramaalane see, keda pidi hoidma ja lohutama. (lk. 21)

Üks sitsiiliapärane seisund, millega ma alguses kuidagi harjuda ei suutnud, on dolce-fare-nienete ehk "magus mittemidagitegemine". Eesti keeles sellele väljendile vaste puudub. Tubli eestlane peab ju ka nädalavahetustel ja tööst vabal ajal kuidagi kasulik olema, mitte laskma päeva niisama looja karja minna. (lk. 41)

Sitsiillastele on suurem osa inimesi, keda ta tunneb, amici - sõbrad. (lk. 100) 

[See on umbes sama, mis FB-sõbrad!]

Mis puutub mehe ja naise sõprusesse, siis on suur hulk sitsiillasi arvamusel, et see pole võimalik. Mina arvan, et on küll võimalik. (lk. 101)

"Ma ei saa aru, miks peab pidevalt sõpradega koos olema ja pidevalt kusagile minema ja midagi tegema? Ma tahan vahel ka omaette kodus kasvõi raamatut lugeda, aga sellele vaadatakse imelikult. Kui inimene tahab üksi olla, siis ta nagu ei olekski päris normaalne!" kurtis Põhja-Itaalia rahuliku eluga harjunud noor abielunaine. (lk. 106-107)

Turistid esitavad vahel - antagu mulle see väljend andeks - lauslolli küsimuse:

"Kas me maffiat ka näeme?"

Et mismoodi? Nurga peal seisab mees püssi ja sonimütsiga, saate tema kõrval pilti teha ja seda siis uhkusega kodustele näidata? (lk. 134)

Sitsiillased on juba loomult rõõmsameelsed, tuju tõstmiseks siin vägiookide abi ei vajata ja alkoholismiprobleem puudub. Mul on päris mitu tuttavat, kes alkoholi üldse ei tarbi, isegi veini mitte. Eestis seevastu ei tunne ma kedagi, kes ütleks kergest napsust ära. (lk. 199)

Eessõnas vabandab autor vigade pärast, mis toimetaja puudusel sisse võisid jääda. Ja paraku see ongi see koht, mille eest lõivu maksta.... Kui muidu oli kõik tore ja Sitsiiliast ning sitsiillastest sai täiesti kena ülevaate, siis vead, need vead... need tahtsid mu hauda ajada:)

Läbivalt kohtas: "kellegiga", "millegiga" ja "kellegile".

...oli tõepoolest ja natuke soojem nii, et külm ei hakanud. 

...kohalik omavalitsus korraldab aasta läbi kursuseid... "Nende suhtes on liiga palju eelarvamusi!..." 

Kas võiks äkki öelda ka:  "eelarvamuseid"?:)

Näpukatest ma ei räägigi - "inimeõiguslased" oli üks, mis silma jäi ja fikseeritud sai.

Aga see kõik ei takistanud lugemise nautimist. Mul on lihtsalt omad kiiksud... Enda õigustuseks võin öelda, et ega ma spetsiaalselt ei otsi vigu, need torkavad silma, ma lihtsalt näen neid...:)

Suvi!!!

Head jaani! 
Läinud on see ilus kevad... ja käes on suvi! Aeg on lennanud välgukiirusel.

Jaanilõkkedki veel ainult suitsevad. Eile oli mõnus õhtu ja sume öö. Lisaboonuseks sääsed😆 ja nahkhiired, linnulaul ja täiskuu ning udu üle aasa... ja muidugi jaanituli!

Umbes selline ka tänavu (foto 2020)

Pidu peo otsa ka veel.

Vanim (venna)laps lõpetas gümnaasiumi. Aktus täpselt samal kuupäeval kui mul aastakümneid tagasi. Omamoodi nostalgia ja väga segased tunded... Kummaline olla oma koolis (õues küll, aga ikkagi kooli juures või ees), mis nagu on oma ja samas juba nii kauge ja võõras...
Nii rõõmus "minu pisikese" üle! Tädi süda heldis ja täitus järjekordselt uhkusega. Koduõuele sai sel puhul püstitatud uus lipumast, kus igapäevaselt hakkab lehvima vimpel, aga tähtsatel päevadel heisatakse suur sinimustvalge trikoloor. Võimas!
Vennanaise pooljuubel. See on ikka ja alati olnud ühendatud jaaniõhtuga. Tore, kui on palju tähistamise põhjusi!
Täna on vanaema sünniaastapäev - väikese matemaatika tulemus - 112. Pühapäeval on surnuaiapüha, enne veel vaja minna begooniaid istutama.
Terve see juuni on olnud üks tähistamine, kui aus olla. Mu "eluaegne pinginaaber" (istusime ühes pingis 11 aastat) pidas Tartus oma juubelit.

Juubelitort

Tartu õitses

Ristipoeg tuli sõjaväest (vabandust - kaitseväest) tagasi, talvel jäi tal 20. a. sünnipäev pidamata. Nüüd oli jällegi topeltpõhjus kokku tulla.
Meil oli 15. pulma-aastapäev. Naersin, et seekord tähistasime nagu vana abielupaar muiste - olime kodus ja sõime pidusööki - oarooga😛 (Kuna seda sündmust me kuidagi ei afišeerinud, siis keegi (peale minu ema) ei õnnitlenud ka. Arvuti- ja nutiajastu! Kui massin ette ei ütle, siis keegi ei mäleta midagi... Aga meil endil oli tore! Aitäh küsimast.) Tegelikult käisime selle tähe all juba eelneval nädalavahetusel Haapsalus oma lemmikspaas - FraMare - lõõgastumas ja puhkamas. Haapsalu on supermõnus!!! Sinna oleks jäänudki, aga elu ja töö surusid peale. Ei saanud sealgi end päris vabaks lasta - vabatahtlik töö tuli ikka kaasa. Koguduse ajaleht, muidugi. Nüüd on see õnneks trükiküps ja täna tunnen esimest korda üle hulga aja, et vaba päev on tõeliselt vaba!

Armas FraMare...

Tundub, et sama tuba, mis esimene kord

Vahepeal on rajatud Haapsallu seikluspark

Haapsalu on ilus!

See troopiline kuumus koos konditsioneeride ja külmade jookidega on toonud kaasa suvise kurguvalu. Täna hommikul ärgates tundsin. Loodan siiski, et läheb ka kiirelt mööda! ("Koroona, koroona", nagu nüüd tavatsetakse iga sellise nähu peale öelda. Aevastad - koroona. Köhid - koroona. Nuuskad - koroona. Kurk haige - koroona. Muidugi, ega kindel ja kaitstud pole 100% kunagi. Aga enda poolt on kõik võimalik tehtud, et seda vältida - vaktsineeritud, BioBlock kotis ja ninna pihustatud. Maski enam ei kanta, ega selle kuumaga ei taha ja jaksagi, aga minu jaoks andis see küll turvatunde... Nii et ühistransport on jätkuvalt koht, mida ma veidi pelgan. Pigem küll tagantjärele... No täna siis, et mine tea, olen sõitnud trollis ja rongis ilma maskita, et äkki... Aga, no terve mõisus - tule koju!😛)

Selline väike olmeline või poolpidulik ülevaade siis...

Paar iluhetke ka mu hommikustelt rännakutelt (ärge ainult küsige, mis puud need on. Ilupuud!):

Kevadet püüdmas. vol 4

Nädalaga on toimunud looduses jälle tohutu areng! 

Ju toomehelbed jätnud jumalaga
ja sirelite õitseag on käes:
kõik pungad pakatavad täies väes,
kõik põõsad sinetavad maja taga...

Ja öösiti nüüd ei ma enam maga:
mu süda õhetab kui hõõguv ääs - 
ah, sirelite õitseag on käes!
Kuis võiks ükskõikne olla ma ja vaga!

Need Marie Underi luuleread meenuvad mulle ikka kevadeti. Kuidagi nii täpselt ja õigesti on luuletaja ära tabanud kevadised tundevirvendused.

Ka õunapuud on täies ehtes. Täiesti juhuslikult leidsin väga kummalisest, tegelikult just liiga tavalisest kohast kullerkupupuhma. Peaaegu raudtee pervel, paigas, kust sageli mööda käin. Ja pole kunagi varem juhtunud nägema!

Eile jalutasin kesklinnast kodu poole. Võtsin täiega aja ja tempo maha ning nautisin.
Toompea nõlvalt levitasid sirelipõõsad oma hurmavat lõhna all-linnale ja ööbik laksutas ennastunustavalt. See on kummaline, et viimastel aastatel olengi ma ööbikulaulu just linnas kuulnud...

Nii hingematvalt ilus on kõik, noh, kas te siis aru ei saa...

Kommentaarideta... Maalt ja linnast, aiast ja tänavalt, loomulikku ja metsikut ilu...

"Kusagil maailma lõpus"

Silvia Pärmann. Kusagil maailma lõpus. 

Tallinn: Varrak, 2021. 174 lk. 

Enam kui kuu tagasi loetud raamat. Ootas mustandite kaustas oma järge. Ausalt öeldes ei mäleta enam suurt midagi. See, mis kunagi kirja pandud sai, peaks siis peegeldama loetut. Olen isegi lehekülgi üles märkinud, aga raamat on ammuilma raamatukokku tagastatud, seega ei ole ka nende numbritega midagi peale hakata... Aga las siis vähemalt see piskugi olla siia talletatud.

Rohke pildimaterjaliga põgus ülevaade alljärgnevatest paikadest päikese all:

Bosnia ja Hertsegoviina, Põhja-Makedoonia, Venemaa Solovetsi saared, Laos (Minu hmongi pere ja muud loomad), Myanmar (Tätoveeritud näoga naised), Hiina, Indoneesia,Teravmäed, Colombia, Etioopia, Lõuna-Korea.

Pimeduse saabudes süttivad tuled, päikesepaneelid teevad Myanmaris ära kohalikele elektrikompaniidele tegemata jäänud töö ning üsna tõenäoliselt jätavad tšinid energiatarbimises mingi etapi lihtsalt vahele, liikudes küünlavalgusest kohe selleni, millest meie räägime alles kui tuleviku elektrienergiast ja rohelisest energiast.

Kui pimedus hajub, siis alguses ei näe tegelikult ikkagi veel midagi peale udu. Alles seejärel, nii umbes tund aega hiljem, tuleb alati välja päike. Hetk hiljem on  juba kõik tänavatel end selle käes soojendamas.

Kõige enam köitis mind viimane peatükk Lõuna-Koreast ja sealsetest merineitsitest haenyeo'dest. Jeju saar, Ydo saar, Marado, Gapado... See oli midagi väga erilist. Eks Koreast kuuleb ka suhteliselt harva ja lugenud ei olegi vist midagi. Pigem just hullust põhjanaabrist on rohkem juttu tehtud.

Liiga kiiresti said need lood otsa.
Väga lühike, kiire ülevaate. Liiga lühike peaks mainima (eriti vinguva tooniga!:))

Kevadet püüdmas. vol. 3

Kui kõik siin teevad igasugu huvitavaid postitusi küll toidu raiskamisest või äraviskamisest, nimevahetusest, kodukujundamisest ja sisustamisest, laste ja/või loomalaste kasvatamisest, kasvõi vaktsineerimisestki, siis mina ei suuda muud, kui ainult kevadet püüdmas käia...😎 
Üllamatest tegudest rääkimata... 

No või siiski õige pisut - korilushooaeg on alanud! Esimesed nurmenukud said kuivama.

Lisan siia veel mõned klõpsud, mida aias ja metsas pildile püüdsin:

Jälle nad õitsevad! Aasta on kiirelt läinud!

Tulbivalik...

Roosad tulbid ja murtudsüda

Üks kuninglik iludus...
Taamal mu peenramaa😉

Ilusa värviga iludused

Need kõige tavalisemad...

Peaaegu nagu Keukenhofis või siis Haapsalus😄
Ainult veidi metsikum variant

Üks huvitav õitseja umbrohu keskel😜

Toomingaõite pitsivaht

"Minu Singapur"

Liis Lass. Minu Singapur: praktiline paradiis
[Tartu]: Petrone Print, 2020
270 lk.

Ootasin sellest raamatust enamat. Teadagi, juba autori nime pärast:) Jaa, oli glamuuri ja rikkust ja arrogantsi ja...  kohati nagu isegi lihtsat ja armast inimlikkust. Aga ikkagi, ei olnud minu teetassike.

Geograafiahuvilistele on see muidugi kindla peale minek. Singapuri on siin rohkem kui küll. Mulle, kes ma neis raamatutes just rohkem seda isiklikku prismat armastan, jäi seega midagi väga olulist puudu. Jaa, pisut ikka oli eraelulist ka, aga nii näpuotsaga, et ei kvalifitseerunud:)

Kohati oli mul tunne, et oi, ma ei kannata enam seda tibinat välja - a la mis mina ütlen, see on hea, ilus ja õige, aga sinu söök on nõme, sest mina ütlen nii ja nii on:)

Ja muidugi minu lemmikteema - keeleteema. Ma ei saa üle ega ümber sellest. Eestlane armastab lühivorme kasutada, mis mulle väga sobib. Seetõttu tundub mulle nii kummastav lugeda läbi terve raamatu neid pikki, harjumatuid, lohisevaid vorme - koostisosasid, söögikohtasid, soojasid, aedasid, salatiaedasid, hindasid, koduseinasid... Sorry, aga mulle tunduvad need lausa värdmoodustised, kui nende kontsentratsioon liiga suureks läheb ja aina kordub!
Mina ütleks ikka: koostisosi, söögikohti, sooje, aedu, hindu, seinu...

Olen mõelnud, et selliseid väljendeid kasutavad välismaal elavad eestlased, kes juba kauaks ära jäänud, või siis eesti keelt kõnelevad välismaalased, aga kahjuks kuulen liiga sageli ka kodumaiste eestlaste suust neid lohisevaid sõnu...

No minu kiiksud, ma tean!:)

Vaatamata sellele suurele vingumisele leidsin siiski palju häid ja huvitavaid mõtteid, millega täitsa nõus olla või lihtsalt toredaid ütlemisi, seisukohavõtte, mida siiski ei viitsi praegu siia ümber kirjutama hakata. Niigi on raamat "sada aastat" tagasi loetud ja kuu aega mustandite kaustas oma aega oodanud😏
Seega vaid paar näidet siia.

Transpordivahendid on väga puhtad ja pole ülerahvastatud. Kodutuid ei ole, keegi ei haise ega võbele, inimesed istuvad metroos vaikselt reas ja oma telefonis.

Inimloomus on igal pool sarnane.

Siin elades toome me tegelikult kõige rohkem ohvriks oma elukoha, sest samade kuludega saaks elada kuskil Lõuna-Prantsusmaa üüratus veinilossis, mille kõrval on kümne hobusega tall, mille eest kannab hoolt palgatud meeskond. Hinnad on täpselt samad, aga siin on vähem ruumi ja pole isiklikke hobuseid. Aga kvaliteet maksab ja valikuid peab tegema.

Kevadet püüdmas. Vol. 2. Nädal aega hiljem!:)

Uskuge või mitte, aga allolevad pildid on tehtud möödunud pühapäeval, 25. aprillil, mil lumi ei olnud ära sulanud isegi kell 13.45.

Et siis seekord selline fotosüüdistus kevade püüdmisest😀