23. oktoober 2019

Minu Šotimaa

Marion Jõepera. Minu Šotimaa: süda seljakotis

Oh, kui pikaks selle raamatu lugemine mul venis.
Ausalt öelda tundsin esimestest lehekülgedest peale, et see ei ole minu teetassike. Vahepeal panin mitu korda käest ära, seisma, laagerduma... Ei aidanud... Lugesin siiski lõpuni ja isegi mitte diagonaalis (kohati küll üle ridade, kui päris aus olla).
Kõik suured matkahuvilised - siin on midagi teile! Tõsiselt!
Aga mina ei suutnud nii palju raamatu vahendusel matkata. Küll üksi, küll sõbrannaga, küll elukaaslasega, küll suurema kambaga... No kaua võib ... matkata?
Looduskirjeldused! Oi, neid oli palju. Mõistlikus koguses naudin ma neid väga, aga üledoosi ei taha saada... Eriti palju oli pilvedest juttu. Kuidas need müstiliselt ja muinasjutuliselt kokku ja lahku läksid ja ...
...Terve tee üles mõtlesin pilvedest ja ududest. 
...Šotimaa pilved on tõesti teistsugused kui mujal maailmas!
...Saime haugata vaid  paar ampsu juustu ja õuna, kui märkasime, et meie kohal taevas toimus midagi müstilist...
...Kogu taevalaotus oli kaetud suurte apokalüptiliste vaipadega, mis rullisid end meie pea kohal kokku ja lahku. See vaatemäng tekitas täiesti uut moodi avaruskogemuse. ...
...Meie ees liikusid pilved kokku ja lahku, avades iga paarikümne sammu järel täiesti uue vaate.

Kaljuseinad ja kivised jõed.
Kuigi enamasti pidid taolised Šotimaa matkad vihmaga vürtsitatud olema, siis siin lehekülgedel üldjuhul ilmaga vedas.
"Tüüpiline Šotimaa  päev: neli aastaaega, päikesepaiste, vihm, tuul ja kohati kihulased." 
 
Palju juttu oli viskist, selle pruulimisest ja degusteerimisest, aga kuna see teema jätab mind absoluutselt külmaks, siis ei haakinud siingi.

Meenuvad ka väga kummalised söömaajad -
...Olime järsku muutunud lasteks, kes valmistuvad esimest korda metsa minekuks - lõunaks vaid kook, kommid ja šokolaad.
...Keegi oli kõikidele külalistele jätnud laua peale purgi maapähklivõid. Määrisin seda oma kaeraküpsistele ja viskasin lusikaga ka kiirpudrule.
...Hommikusöögiks pakuti meile praetud tomateid, ube ja lahjat kohvi.
...sõin maisileivale määritud pähklivõid ja veganijuustu.
...Sõime snäkke ja jõime teed...
...jõime õhtul mõnuga turbateed... 
...Pärast hommikuhelvestest ja muffinitest koosnevat hommikusööki hosteli hüpnootiliselt kireva vakstuga kaetud köögilaua taga... 
...peale kuuma dušši ja maailma kõige eklektilisemat õhtueinet, mis koosnes järelejäänud snäkkidest, oli ikka oivaliselt mõnus suurel elutoa sohval läbi akna pimedusse vaadata.
 
No vahel oli ikka ka midagi toekamat, nagu näiteks kalasupp.
Sõime väga mõnusat lõunat. Olime lõunakorrad ära jaganud ning täna oli tema [Kadri] kokku pandud lõunakoti päev, kust tuli välja vinnutatud kanaliha, pisikesi juustupalle, õunu ja igasugu muud mõnusat kraami.
Keetsime hommikusöögiks ojaveega putru. 
...järgmised paar tundi nautisime kohalikke mereande ja aknast avanevat tööstusromantilist vaadet...

Mul tegelikult ei olnud üldse plaanis siia sellist kulinaarset ülevaadet lisada, aga hakkasin lihtsalt hasardist üles kirjutama.

Mingi äraspidine kirjutamisstiil siiski kiskus kaasa ja lugema, mingi kiiks, mis köitis ja samas pani muigama ning käega lööma (vihastada ju pole mõtet:))

Raamatu lõpupoole kirjeldati ka mõningaid linnakesi/asulaid, nagu näiteks Ballater, mis andis veidi aimu ka Šotimaa nn tsiviliseeritumast küljest (mägede, orgude, jõgede, metsade ja ... pilvede kõrval). Tore oli lugeda ka ööbimispaikade kohta.

Lõpetan siinkohal oma pika jahumise aga taas autori sõnadega:
Õnn on kohanemisoskus. 
 [Mida iganes see siis ka tähendab, saate lugeda juba ise raamatust, lk 173]

22. oktoober 2019

Naljaviluks*


Iga poolvääriskivi, mis mind puutub
kohe päris vääriskiviks muutub:)


Foto laenatud siit

*Inspireeritud ühest väikesest ja üsna tühisest repliigist, mis tegi nalja.
"Süüdlased" ise on alloleval pildil:)

3. oktoober 2019

Korilase rõõmud

Mis on korilase jaoks suurim rõõm - ikka valminud sügisannid, millest saab kõikvõimalikke hoidiseid vaaritada!



See on mu eelmise aasta suvikõrvitsa-sidrunimoositegu:) Retsept pärit Mari-Liisilt. Tänavu jäin ilma nii suvikõrvitsast kui ka moosist, kuna õigel ajal jäid seemned külvamata ja siis ei saanud ka enam kuskilt taimi. Paar korda olen suvikõrvitsast ikka süüa ka teinud, ostsin neid siis poest või turult, aga see pole päris õige asi... Ikka oma peenralt tulnu mekib paremini ja jätab parema tunde. Eriti kui moosi teha. Pajaroa sisse kõlbab nii üks kui teine.

Küll aga olen sel aastal mõnuga vaaritanud pihlaka-õunamoosi/püreed. Kui sinna lisada veel vanillsuhkrut ja kaneeli, siis saab väga hõrgu tulemuse.
Selle vahva soovituse sain Aive Luigela raamatust "Hoidised".

Aive Luigela. Hoidised
Vanillsuhkruga varianti olen varemgi teinud ja enamasti ära kinkinud/andnud. Nimelt mu sõbranna ja üks ta poegadest fännavad seda ja lausa nii hullult, et peidavad moosipurke üksteise eest ära:) Sel aastal proovisin siis ära ka kaneeliga variandi. Lihtsalt enne lisasin vanillsuhkru ja panin poole moosist purkidesse, teisele poolele lisasin siis veel kaneeli ka juurde. Ja see tahtis tõepoolest keele alla viia! Nädalavahetusel käisin veel pihlakaid korjamas, et uus laar tulele panna. Õnneks ei ole linnud sel aastal eriliselt aplad olnud ja marju jätkub veelgi.
Kui originaalretseptis on võetud võrdselt 500 g pihlakaid ja 500 g puhastatud õunatükke, 2 klaasi vett ja 500 g suhkrut 1 liitri püree kohta, siis mina olen üsna vabalt ja suvaliselt kogustega ümber käinud. Huvi pärast olen küll üle kaalunud. Nii sai konkreetselt tänase teo jaoks 586 g õunu ja 390 g pihlakaid. Vett ehk ühe klaasi jagu ja suhkrut ka maitse ja tunde järgi, aga kindlasti mitte 500 g.

Kui suvikõrvitsa moos tuleb suviselt päikesekollane, siis pihlakamoos on mõnusalt oranž.



Tänase vaaritamise tulemus


Ilus oranž pihlaka-õunapüree (taustal kurgid oma etteastet ootamas)

Enne potti minekut:) Neil õuntel on vaid illustreeriv funktsioon

Ja kuna siin juba jutt hoidistamise ja soovituste peale läks, siis tahan teiega jagada veel kahte toredat raamatut, mis sisaldavad äärmiselt põnevaid retsepte ja muudki huvitavat.

 Andra Kalda ja Ragne Värk. Hoidistaja salaraamat

Ragne Värk ja Andra Kalda. Retseptisahtel käsitöökapis
Ja lõpetuseks - Kurgid külmas vees oma aega ootamas



















30. september 2019

Sügis

Kui kingitakse nii kauneid ilmu nagu möödunud nädalavahetusel, siis mulle sügis täitsa meeldib!
Laupäev oli kohe eriliselt ilus! (Kuigi ilmateade lubas mitu korda, et tuleb nädala kõige vihmasem päev.) Taevas oli kõrge ja helge ja nii sini-sinine, mitte ühtegi pilvepoega. Selline sügis mulle sobib!
Paluks mind säästa hallusest ja vihmast ja madalast taevast, mis pähe surub... Aga see pole kahjuks oma teha... Juba ongi vihm käes ja temperatuurid lähevad ka päev-päevalt allamäge... Homme algab oktoober. Ja see on alles algus. Pikale viinakuule (porikuule) järgneb ju november. Kuidas jaksaks jälle selle pimeda aja üle elada?!? Detsembris hakkab natuke jälle helgemaks minema - jõulude ootus ja advendiküünlad ja meeleolumuusika...
Mõned pildid sellest imelisest laupäevast:



 



26. september 2019

Minu Oslo

Heikki Võsu. Minu Oslo: mitte nii meeleheitel koduperemees.

Taas pean nentima, et ka selle raamatu lugemisest on juba terve igavik möödas ja ega midagi konkreetset peast küll enam meenutada ei suudaks, kui poleks väikeseid vihjeid või abimaterjale:)
Oli muhedalt kirjutatud raamat. Autoriks mees, mis Minu-sarja raamatute puhul on pigem erand kui reegel.
Palju oli neid mõtteid, mida välja noppida ja tallele panna. Tihtipeale juhtub nii, et loen ja loetust ei jää mingit erilist muljet või mälestust, kahjuks.  Järelikult see raamat kõnetas ja puudutas.
Ei ole suurt mõtet siia jälle poolt raamatut ümber kirjutada (enda jaoks kusagil ikka on alles), aga mõned illustreerivad näited siiski toon.

Enamasti jääb mul päevas paar tundi koduperemehe ellu sukeldumiseks. Needsamad tohutult aega nõudvad koristamised, nõudepesemised ja muud kodu korrashoidu sisaldavad toimingud tahavad ikkagi tegemist. Eks ma siis teen kah. Selle peale ütles üks mu sõber, kelle jaoks kõik majapidamistööd on rangelt naiste pärusmaa: "Ma loodan, et kui Sa Eestisse tagasi tuled, saab sinust jälle mees." /.../  
Aga eks peab tunnistama, et see koduperemeheks olemine muudab inimest. Varem polnud mul sellest sooja ega külma, kas nõudekapis olid tasside kõrvad ühele või teisele poole või kas nad üldse mingile poole olid. Nüüd aga võib juhtuda, et isegi külas olles lähen võõrustaja kapi kallale ja keeran kõikide tasside kõrvad ühte suunda. Samuti polnud mul veel mõni aasta tagasi mingit vahet, kas WC-paberi rullilt jookseb paber maha seina poolt või minu poolt. Nüüd ei saa ma enne WCd üldse kasutamagi hakata, kui ma pole paberirulli õigetpidi jooksma pannud (s.t. enda poolt) (seina pool alla jooksev paber ei lähe kohe mitte). Hirmus, ma tean. [Tere tulemast klubisse!:):)]

...kallid kokaraamatute koostajad, kes te panete pealkirja sõna "algajale"! Võtke palun arvesse, et algaja on teise sõnaga loll. Loll ei tea midagi ei kana ettevalmistamisest ega selle keetmisest. Loll ei tea palju lisada pipart, soola ega muid maitseaineid. "Vastavalt oma maitsele" ei ole mingi kogus. Väljendage ennast grammides, detsiliitrites, minutites, tundides ja muudes reaalselt eksisteerivates mõõtühikutes. Unustage ära sellised umbmäärasused nagu "küpseta piisavalt pruuniks" (kelle jaoks piisavalt?), "lisa vastavalt soovile" (uskuge mind, mul puuduvad toidu valmistamisel igasugused soovid peale selle, et ma ta valmis saaks, soovitatavalt söödaval kujul) ja "keeda nõrgal tulel" (eriti, kui mul on elektripliit).

Peaaegu kõigil minu kohatud norrakatel on ühine iseloomujoon, mida ma nimetaksin sisemiseks rahuks. Pole muidugi välistatud, et nad on kirglikud antidepressantide tarbijad, kuid nendega suheldes jääb tõesti mulje, et nad ei lase igapäevaelul ennast kuigivõrd stressi viia. Eks siin aitab kaasa ka üldine mentaliteet, mida jagavad nii tööinimesed kui ka tööandjad: inimene töötab selleks, et elada, mitte ei ela selleks, et töötada. See tähendab paindlikkust tööaegades (nagu Hans seda väljendas, kui ta veel siin töötas: "Tead, ma isegi ei oska sulle öelda, mis kell meil tööpäev algab. Kõik tulevad siis, kui jõuavad."), lastega vanemate õiguses (õieti kohustuses) lõpetada tööpäev varem, et tuua oma järeltulev põlv lasteaiast ära enne kella viit (siis läheb nimelt lasteaed kinni ja kui selleks ajaks pole jõudnud, viiakse laps kuhugi turvakodusse), lühikestes reedetes (sageli on sul võimatu pärast keskpäeva kedagi telefoni otsa saada) ja "sillapäevades" (see on päev, mis jääb riigipüha ja nädalavahetuse vahele ja on seetõttu vaba).

Veel oli hästi vahva peatükk, kus autor lahkab meeste ja naiste erinevusi, aga sellest ehk teine kord. See oli nii muhedalt ja humoorikalt kirja pandud, et aina itsita ja nooguta:)
 

23. september 2019

Annabelle


Lina Bengtsdotter. Annabelle.

Selle kriminaalromaaniga kaotasin oma "krimisüütuse":) Olen ses vallas üsna puhas leht. Jah, eks mõne krimka olen ikka oma elus lugenud ka, aga kunagi pole mingit vaimustust tundnud. Jah, Poirot'i lood teleekraanil on teine asi, aga seal võlgnen tänu ilmselgelt hoopistükkis David Suchet'i näitlejameisterlikkusele.
Abikaasa "sundis" mind kunagi "Kümmet väikest neegrit" lugema.  (Lepime siinkohal kokku, et nimetame raamatuid ikka õigete pealkirjadega, eks!?). No lugesingi tema rõõmuks, aga ei saanud mingit erilist elamust ega jäänud ka mingit erilist mälestust.
Mitmed nn tavalised ilukirjanduslikud teosed, mis ei ole määratletud kriminaalromaanina, on tihtipeale ju ka kriminaalse alatooniga, seetõttu ei ole teema iseenesest ju päris võõras.

Ja nüüd siis Lina Bengtsdotteri "Annabelle". Teos on pälvinud 2017. aasta Rootsi parima debüütkrimiromaani auhinna. Ja ausalt - täie õigusega. Juba esimestest lehekülgedest peale hakkas lugu kaasa kiskuma, ennast lahti kerima, põnevust üles kruttima. 384 lehekülge, mis on üsna korralik hulk, kui visuaalselt vaadata, läks lennates. Pole ammu enam üht raamatut nii kiiresti "neelanud".
Ma ei saa öelda, et see raamat mulle hirmsasti meeldis (kuna mulle ei meeldi vägivald, alkohol ja muud joovastust/joovet tekitavad ained jms), aga põnev oli, äärmiselt põnev. Vihale ajavalt hea. (Ja see on minu puhul väga positiivne hinnang!)
17-aastase Annabelle'i kadumise lugu. Ilus ja tark tüdruk, noor naine, kaob pärast ühte nn tavapärast (nõmedat ja mõttetut) pidu, asulas nimega Gullspång. Algavad otsingud, kus lisaks kohalikule politseile ja ühingule Kadunud Inimesed kaasatakse ka uurijad Stockholmist - Charlie ja Anders.
Charlie on ise pärit samast asulast, kust ta lahkus 14-aastaselt, seega peaaegu 20 aastat tagasi. Uurimine toob kaasa ka tema enda minevikuvarjud ja veel nii mõndagi ootamatut...

Olen veendumusel, et "Annabelle" sobib lugemiseks ka väga krimikaugetele inimestele.

Anders esitas veel mõne küsimuse ja Charlie vastused muutusid üha napimaks.
"Naine ilma minevikuta," ütles Anders lõpuks.
"Kas te kutsute mind niimoodi?"
"On see siis nii imelik? Sa ei räägi ju kunagi midagi isiklikku."
Charlie ohkas. Ta ei olnud kunagi taibanud, miks peab teiste ees oma sisemuse pahupidi pöörama. Kord oli üks sõber (kes tahtis olla rohkem kui sõber) öelnud, et sellepärast ta ei saagi kellegagi lähedaseks. Pole ime, et ta on üksik, oli mees öelnud, sest sulgub karpi nagu tigu, kui keegi tahab teda päriselt tundma õppida.
Oleneb sellest, kes see keegi on, oli Charlie vastanud ja seejärel oli suhe läbi.
...
"Ja mida sa näed?" päris Charlie.
"Ma näen 33-aastast naist, kellele meeldib pidutseda, kes vihkab lobisemist, aga kellel on hämmastav võime märgata tervikus üksikasju ja üksikasjades tervikut."

17. september 2019

Seitse päeva suvel

Marcia Willett. Seitse päeva suvel.

See oli vist minu esimene kokkupuude Varraku ajaviiteromaaniga.
Igal juhul oli see väga positiivne kogemus.
Jäin hommikul peaaegu et tööle hiljaks. Vaat', mis juhtub, kui hakata argihommikul kohvi kõrvale raamatut lugema:)
Oli just selline, nagu üks ajaviiteromaan olema peab. Armastust ja põnevust, romantikat, kaunist loodust ning muidugi inimesi Issanda kirjust ja imelisest loomaaiast:) Just selline lugu, mis ennast kerib, nii et ei saa raamatut käest panna, sest tahaks teada, mis edasi saab ja kuidas lõpeb. Loomulikult lõpeb hästi ja see on minusugusele romantikule oluline:)
Umbes-täpselt kahte kommentaari lugesin selle raamatu kohta, kus üks oli enam-vähem positiivne ja teine mitte nii väga (ei saa just ka öelda, et enam-vähem negatiivne). Keegi ütles, et on Willettilt paremaid raamatuid lugenud ja see väga ei köitnud. No ma tahaks siis kohe neid teisi ka lugeda, sest mind köitis juba seegi täiesti piisavalt. Aga... (no te teate juba ju, mis ma nüüd ütlen, eks?!) ma olen ju nii väike ilukirjanduse lugeja... (arvasite ära, eks?!:)) Seetõttu köidavad mind need harvad leiud, mida endale vahel luban:)
Sisu ma siin avama ei hakka. Ülevaadet saab igast raamatututvustusest lugeda.
Ainult seda mainin veel, et autorit Marcia Willetti on võrreldud Rosamunde Pilcheriga. Pilcherit ma lugenud ei ole. Küll olen aga vaadanud neid filme, mis tema romaanide ainetel tehtud on. Ja need on mulle väga meeltmööda olnud. Romantik, noh!:)
Mõnus lugemine siia suvelõppu (mis hetkel küll rohkem sügisenäoline).