Ellu jääda

Yeonmi Park (Maryanne Vollersi kaasabiga). Ellu jääda: Põhja-Korea tüdruku teekond vabadusse.

Omal ajal sai päris mitu "Valge"-sarja raamatut läbi loetud. Veel enne blogimise ajastut. Nüüd siis jällegi väga päevakajaline teema. Põhja-Korea (P-K). Just äsja toimus USA presidendi ja P-K juhi ajalooline kohtumine. Hakkaks ükskord ometi seal riigis ka midagi paremuse poole minema!!!
See on ikka täiesti masendav, mis selles riigis toimub. P-K on rohkem stalinistlik riik, kui Stalini-aegne Venemaa ehk siis Nõukogude Liit oligi.

Lugu räägib P-K tüdrukust Yeonmist, kes koos emaga põgeneb läbi Hiina ja Gobi kõrbe Lõuna-Koreasse. Esimene osa on elust Põhja-Koreas, teine Hiinas ja kolmas osa Lõuna-Koreas. Kui P-K-s oli nälg ja Suure Juhi ülistamine, propaganda- ja enesekriitikakoosolekud, siis Hiinas käis smugeldamine ja inimkaubandus, vägistamine jne. Ega Lõuna-Koreasse jõudminegi ei olnud meelakkumine. Harjuda tuli niiiiiiiiiii paljude erinevate asjadega, ennekõike vaba ja kapitalistliku ühiskonnaga.

Meie järgmine peatuspaik oli ümberasustuslaager, kus põhjakorealastele õpetati, kuidas olla lõunakorealased.
Ma ei tea, kas teistel ülejooksikutel olid samad probleemid, aga minul oli kõige raskem õppida ennast tutvustama. Peaaegu keegi ei osanud seda ning õpetajad pidid õpetmama, et alustuseks tuleb öelda oma nimi, vanus ja kodulinn. Seejärel võib teistele jutustada oma hobidest, lemmiklauljast või -filmitähest ja lõpuks rääkida, kelleks tahad tulevikus saada. Kui mind välja hüüti, tardusin paigale. Mul polnud õrna aimugi, mis on "hobi". Kui selgitati, et see on tegevus, mis pakub rõõmu ja rahuldust, ei tulnud mulle midagi pähe. Minu ainus eesmärk pidi olema režiimi õnnelikuks tegemine. Kellele oleks üldse korda läinud, mida "mina" tahaksin täiskasvanuks saades teha? Põhja-Koreas polnud sellist nähtust nagu "mina" - oli ainult "meie". Olin kogu harjutuse aja kohmetu ja ärritunud.
Seda nähes ütles õpetaja: "Kui see on raske, siis ütle, mis on su lemmikvärv." Mu peas valitses jälle tühjus.
Põhja-Koreas õpetatakse kõike meelde jätma; enamasti on igale küsimusele ainult üks õige vastus. Kui õpetaja küsis mu lemmikvärvi, mõtlesin palavikuliselt, mis võiks olla "õige" vastus. Mind polnud iial õpetatud kasutama aju kriitiliselt mõtlevat osa: seda, mis teeb läbikaalutud otsuseid, miks on üks asi teisest parem. 
Õpetaja aitas mind: "See pole ju nii raske. Las mina alustan. Minu lemmikvärv on roosa. Aga sinu oma?" 
"Roosa!" vastasin kergendustundega, et olin lõpuks õigesti vastanud.
Lõuna-Koreas hakkasin vihkama küsimust: "Mida sina arvad?" Kellele minu arvamus õige korda läks? Mul kulus palju aega, et hakata iseseisvalt mõtlema ja mõistma, miks minu arvamused on tähtsad. Pärast viieaastast vaba elu harjutamist tean nüüd, et mu lemmikvärv on kevadroheline ning mu hobid on raamatute lugemine ja aimefilmide vaatamine. Ma ei korda enam teiste vastuseid.

...Ma polnud eales aimanud, et vabadus võib olla nii julm ja raske. Olin pidanud vabadust õiguseks kanda teksaseid ja vaadata ükskõik missuguseid filme, ilma et peaksin kartma arreteerimist. Nüüd taipasin, et pean kogu aeg mõtlema - ja see oli kurnav. Tuli ette, et mõtlesin: kui Põhja-Koreas poleks pidevat nälga, siis oleks mul seal parem, sest kõik mõeldakse ja otsustatakse minu eest ära.

Need on vaid üksikud, kuid väga ilmekad näited "vabaduse taagast", millega Yeonmi pidi rinda pistma. Ta sai hakkama. Vaid mõne aastaga läbis ta kooliprogrammi, lugedes, lugedes, lugedes, ise õppides ja siis eksameid sooritades. On ju Lõuna-Korea tuntud oma kõrgetasemelise haridussüsteemi poolest.  
Meile öeldi, et Lõuna-Korea lastele on haridus kujunenud sundmõtteks, nad õpivad seitse päeva nädalas ja käivad vabal ajal täienduskursustel, et klassikaaslastest ette jõuda.

Edasi tulid ülikooliõpingud.
Esimese semestri hinded pandi internetti üles. Olin oma põhikursuse peaaegu üheksakümne üliõpilase seas kolmekümne kolmas. See hämmastas kõiki, sealhulgas mind ennast, sest kriminaalõiguse osakond oli kogu ülikooli kõige nõudlikum. Järgmise aastaga paranesid mu tulemused jõudsalt. 2013. aasta kevadsemestri lõppedes olin juba kursuse neljateistkümnes. See tõestas kooli juhtidele ja ka mulle endale, et Põhja-Korea ülejooksik on võimeline  lõunakorealastega võistlema. Viimaks ometi elasin kitsendusteta elu.

Missioon

Miskipärast on alljärgnev kirjutis jäänud rohkem kui aasta tagasi postitamata. Praegu leian, et pole ju häda midagi. Uuesti raamatut kätte võtnud ei ole ja kui ka kunagi võtan, eks siis saab ju uusi muljeid lisada. Nende mõtetega, mis lugemise käigus tekkisid ja mis raamatust välja kirjutasin (need on ikka jätkuvalt kaldkirjas), olen ka täna täiesti päri. Nii et siis kirja pandud mõtted 09.05.2017:

Hannes Võrno. Missioon: ühe missiooni päevikud.

Jälle üks raamat, mis seisis kuu aega riiulil ja ootas oma aega. Ja enne õige aja saabumist oli tagastusaeg käes.
No õigupoolest küll päev enne tagastustähtaega hakkasin lugema, aga 400 lehekülge võtab ikka üksjagu aega, nii et jänni jäin ja osaliselt lasin diagonaalis üle. Taas siis üks raamat, mis jääb ootama uut aega ja kättevõtmist. /Tänane kommentaar: Kui palju võib ühes lõigus kasutada sõna "aeg"!?!/

Väga vastakad tunded tekkisid seda raamatut lugedes.
Jah - (sõjalisele) missioonile ma ei läheks mitte kunagi. Mulle absoluutselt ei istu see militaarne värk. Eks sellepärast ei tahtnud ma ka väga seda raamatut lugeda. Minu jaoks on see üks mõttetu ettevõtmine, kuhu meie poisse sõdima saadetakse. Ja nagu ma aru sain, siis see ongi seal üks mõttetu missioon. Seetõttu jääb ka mulle arusaamatuks, miks Võrno sinna üldse läks.
Ma ei salli ka rumalust ja mõttetust ja "kintsu kaapimist". Vahel tahaks ka üsna teravalt öelda või vastu vaielda või mida iganes. Enamasti suudan siiski keelt hammaste taga hoida. Ei hakka kellelgi parem sellest minu ütlemisest. Ise ju tean, kuidas õige on ja mida mina arvan või tunnen.
Sellegi olen selgeks saanud, et ükskõik kui palju sa kedagi armastad või kellestki hoolid, aeg teeb ikkagi oma töö, pinguta palju tahad. Ikka tekib rutiin, kus igaüks tegeleb oma asjadega, töö(de)ga, hobidega. Igaühel on omad huvid ja eelistused filmide, muusika, telesaadete, ürituste jne osas. Sellega tuleb lihtsalt leppida. Eks kompromisse saab ju ikka teha. Tõsi on seegi, et enamasti just kallitest inimestest eemal olles võimenduvad ka igatsus ja armastus. Aga lõppeks on igaüks ikka üksinda. Ja nii ongi. Ka Jumala palge ees on igaüks üksi, oma aruandmisega, mida oled teinud või tegemata jätnud.

Häirivalt palju oli igasugu lühendeid, mille kordumisel ei viitsinud tähendust uuesti raamatust taga ajama hakata. Aga eks see ongi Hannese enda jaoks kirja pandud.
Kõigile "kriitikutele" tahaks aga öelda, et tegemist on siiski päevikulaadse tootega, olgugi publitseeritud kujul, aga ennekõike on inimene ikka selle päev päeva järel iseenda jaoks kirja pannud. Meie loeme selle siin ühe soojaga läbi ja seetõttu muutuvad mõned asjad häirivaks.
Kahtlemata üks häiriv asi oli minu jaoks kohatine rämedalt otsekohene stiil. Aga kui seda üldse keegi endale lubada võib, siis on üks kahtlemata Võrno ja teine Raud muidugi (tema on ses suhtes vist esirinnas).

Kuna olen ise elus ka üksjagu päevikut pidanud, siis tuli täiesti tuttav tunne peale. Mõistan päeviku (pidamise) tähendust ja olemust. See on teraapia. Endast välja kirjutamine on vahel lausa elulise tähtsusega, et taas jaksata edasi minna. Nii ongi ühel päeval peal must masendus ja teisel ülevoolav rõõm. Ühel päeval tundub kaaslane kauge ja mõistetamatu, teisel aga armas, lähedane ja oma.

Ma ei taha olla jahikoer, kes on peremehe jala kõrval ja hästi toidetud. Tahan olla peremees või siis pigem see krants, kes jääb alati teiste varju ja mõtleb omi mõtteid ja astub oma jala sinna, kuhu Jumal on juhatanud.

RAHA pole peamine! Oluline on Jumala rahu, tema teenimine ja missiooni lõpuni viimine.

Võib-olla oleks sellest abi, kui kõik lepiksid sellega, et maakera ongi haige, inimesed on haiged ning kõik ümberringi valutab ja vaevab.

See siin on üks ropp ja roojane maa ning mingist islamiusu kultuurist pole midagi rääkida. Hullud metslased.

Olen pirtsakas, emotsionaalne ja solvuv inimene, seda on ennegi öeldud, aga see tuleb sellest, et mul on raskusi väljatulekuga oma ideaalmaastikust. Kujutan ette, mismoodi peaks asjad olema. Ma ei ütle, et need peaksid olema või ongi ainuõiged, kuid nad moodustavad mingi pildi ja kuuluvad millegi juurde.

Miks ei taha inimesed enam lihtsalt tööd teha? Uusi asju luua, käivitada, tööle panna ja töös hoida?

Mulle teatud mõttes meeldivad need traditsioonid, kuid nende kultuur ja kombed on pentsikud, et mitte öelda kohati lausa perverssed. See ongi parim pilt, mismoodi näeks välja ainult meestest koosnev maailm. Siis oleks kõik selline ja usk oleks sama. Nemad vaatavad su valget lõusta ja sinu tegemisi nagu looma tegemisi ja mina vaatan neid samamoodi. Mismoodi saab selle kultuuriruumi ja meie kultuuriruumi kasvandike vahel puhkeda omakasupüüdmatu ja siiras armastus?

Südame põhjast

Erika Salumäe. Südame põhjast...

Südame põhjast tulev lugu, nagu pealkirigi ütleb, mille on kirja pannud Signe Lahtein, kelle kohta ütleb Erika: Minust on elu jooksul palju kirjutatud. Aga nii mõistvat ja ladusat koostööd pole mul olnudki.
(Jah, kahjuks ei ole enam meie hulgas seda armast inimest. Ent raamatuga koos on ta justkui ikka siin.)

Väga keeruline elusaatus, raske lapsepõlv ning noorusaeg, ränk sportlaskarjäär, mis ka tervise endaga kaasa viis. Tagasivaateid käidud teele ja elatud elule, Eestile. Tervise huvides Hispaania sooja päikese alla elama asumine. Suhete sasipundar lapsega. Üksindus või üskiolek?

Ma olen nüüd üsksiolemisega harjunud. Võiks lausa öelda, et ma enamasti naudin seda iseenda rütmis elamist. Tunnen, et ei pea tegema kompromisse, ei pea oma käitumist ja tegemisi kellelegi selgitama. Mu ümber on alles need inimesed, kes ei tee mulle etteheiteid selle eest, et ma pole täiuslik, et ma pole kangelane. Sest keegi pole. Ma oli kord tipus, olin maailmameister ja kuldmedalist . aga see oli ainult sport. Seal on kõik matemaatiliselt mõõdetav. Elus aga ei ole. See, kas oled hea inimene, hea kodanik, hea naine, hea ema, hea poliitik või hea sugulane, on alati väga subjektiivne ja suhteline.
/.../ Ent ma ei kahetse midagi. Isegi mitte seda, et mul tervis läbi on. Kõike, mida elus olen teinud, olen ma teinud sada protsenti. Ja ükskõik , mida keegi arvab, pole ma iial teadlikult tahtnud kellelegi haiget teha.

Fredist. Ja teistest meestest.
Kuigi meie ... abielu kestis väga lühikest aega, jäi ta mulle heaks sõbraks. Meie vahel oli küll armastus, aga see oli selline intelligentidevaheline austusel ja sõprusel põhinev tunne. Mitte mehe ja naise kirglik suhe. 
Advokaadist, kellega tutvusin Fredist lahutades, sai minu elu ainus tõeline armastus.
Sellist armumist, nagu mul oli olnud Aarega, ei olnud Mardiga hetkekski. Aga ta meeldis mulle väga kohe esimesest korrast, kui teda nägin. Ja ma uskusin, et meeldimisest pereeluks jagub. No kuivõrd siis ikka on maailmas neid paare, kes püsivad koos suurest armastusest? Mina usun küll, et paljudel on algul sõprus, pärast aga pereeluks piisav kiindumus.


Poliitikast.
Minu poliitikutee kestis peaaegu kümme aastat - algas siis kui olin kolmekümnendates, ja lõppes, kui olin üle neljakümne. Nüüd vahel mõtlen, et teeksin praeguses vanuses selles valdkonnas ilmselt paremat tööd, oleksin parem poliitik. Nägin juba toona, et see pole õige tee, et meie poliitikas teevad kiiret karjääri otse ülikoolipingist tulnud noored, kellel pole mingit reaalset elukogemust. Inimlikult võimatu on hästi osata absoluutselt kõike - täna olen minister keskkonnaasjanduses, homme välispoliitika alal ja ülehomme korraldan juba tervishoidu. See pole loogiline. Selline süsteem pole õige.

Eestist ja inimestest. Hispaaniast.
Kui Eestis käin või siit kaugelt Eesti peale mõtlen tekitab see pilt kahetisi tundeid. Ühest küljest paistab, et progress on olnud tohutu, et riigil ja rahval läheb hästi. Autod tänavatel on uhked, poed on inimesi täis... Samas lähemalt vaadates näen, et inimesed on õnnetud ja stressis. Kõigil on kogu aeg meeletult kiire! Küsid: kuhu? Ega siis vastust saa.. Mul on Eesti inimestest kahju. Nad jooksevad surma poole. Teevad suuri plaane ja siis elavad ainult selle nimel, et vat kui nüüd selle eesmärgi täidan, siis hakkab ilus elu. Ei hakka. Siis tekib uus eesmärk.

Üks võrdlus. Eestis on kõige tähtsam riigipüha vabariigi aastapäev, eks ole. Sel puhul antakse rahvale üks vaba päev. Hispaanias antakse samasuguse lipupäeva puhul vabaks neli päeva - et inimesed saaksid peredega kuhugi sõita, rahulikult koos olla. Poedki on kinni, sest poemüüja on ju ka inimene, tal on ka perekond.
Olen kohalikega rääkides küsinud, miks nad armastavad oma maad. Nad ütlevad lihtsalt: sest riik hoolib minust. Ja riik päriselt ja tunnustab mõtteviisi, et tähtsaim on pere, alles siis tuleb töö. Eestis on moes nii rääkida, aga see on ainult jutt. Kipub olema sedapidi, et paberil või arvutis töötatakse välja programme ja strateegiaid, kuidas suurendada rahulolu oma riigiga - aga samas sunnitakse kodanikke paratamatult tohutu töökoormuse või madalate palkade tõttu oma peredest eemale. Surnud ring.

Suve ja piiriületust

Soe ja ilus suvi on juba peaaegu kuu aega kestnud.
Imeline ja võrratu! Seda ühest küljest. Teisalt on pisut hirmutav - kas juulis on juba sügis?
Praegu tundub juba juuni lõpu juuli alguse aeg looduses.
Või tuleb kaks saaki sel aastal, nagu keegi mu tuttavatest välja pakkus.

Eelmisel nädalavahetusel nautisin meie õitsema puhkevat viirpuud ja hurmavalt lõhnavat sirelit. Muid iludusi veel pealekauba.

Möödunud nädalavahetus sai veedetud aga piirilinnas Valgas. Üks linn, kaks riiki.
Täiesti kummastav kogemus!

Valka luterlik kirik

Imeline hotell Metsis

Meie ilus toake (mida oleme pisut juba läbustanud:))

Imeline lossiaed! No see hotell tundus nagu väike loss!:)

Aus vastus

Brigitta Davidjants. Minu Armeenia: aus vastus.

Jälle üks "Minu"-sarja raamat loetud. Küll juba eelmisel aastal ilmunud. Aga nüüd siis järjekorraga jõudis minuni.
Mis ma oskan öelda. Ei oskagi nagu midagi erilist.
Sain teada, et armeenlaste suuremad vaenlased on türklased ja aserbaidžaanlased. Palju oli juttu armeenlaste genotsiidist (vahemikus 1915-1917 hukkus kuni 1,5 miljonit inimest).

Milline on õige armeenlane?

...Ma tõesti tahtsin olla armeenlane, aga see oli raske. Mulle tundus, et armeenlaseks olemisega seostus liiga palju jama. Ja reegleid.
Õige armeenia naine abiellub armeenlasega. Õige armeenlane vihkab homosid. Õige armeenlane käib kirikus. Õige armeenlane vihkab türklasi ja aserbaidžaanlasi. Õige armeenlane on oma kodumaa patrioot. Õige armeenlanearmastab liha. Ja nii edasi.
Umbes nii stereotüüpselt ma seda õigeks armeenlaseks olemist ette kujutasingi. Ja nende reeglite järgi ei kattunud ma mitte üheski punktis õige armeenlase kuvandiga. 

Palju vabameelsust, palju LGBT juttu. No ei ole minu teema.
Lugeda ju aitas, aga ei miskit erilist elamust.

Uitmõte ehk kõrvaltvaataja pilk

Nii kohusetundlik. Nii püüdlik. Ise juba NII VANA:)
Ebakindel. Kahtlev.
Arg?
Mida/keda kardad?
Miks?

Selline uitmõte. Kõrvaltvaatajana. Jah, jõudumööda olen ka mina püüdlik ja kohusetundlik. Ent ummisjalu ei torma küll ühtki ülesannet, soovitust, kohustust vms täitma. Ikka enne kõike - aeg maha - ja siis enamasti selgubki, et "karikas läks mööda". Seegi on kõrvaltvaatajana nähtud. Mõne puhul toimib sada protsenti ja kogu aeg. No ja teatud määral ka ise kogetud.
Midagi teha aga hirmust kellegi või millegi ees?!? No näiteks töö(koha) kaotamise hirmus?
Mnjah. Vist mitte...
Ja see, mida s/m/inust arvatakse on ikka rohkem teiste kui enda asi. Ise tead ju niigi, kes sa oled. Teised ainult aimavad. Ja kompavad. Siis pead endamisi peenikest naeru - ehhee, ei tea sa minust ikka midagi:) Ja see on mõnusalt vabastav!:)

Kevade lummuses

Foto: Evelin Nummert. Kevadine loodus

Kevad on täiega sisse murdnud...
Aina tahaks endasse koguda seda ilu. Imetleda. Ja nautida.
Kui möödunud aastal oli pikk ja jahe kevad ning alles 31. mail olen õhanud looduse ilu nautides, et paari sooja päevaga on kõik õitsele löönud, siis sel aastal käis kõik hoopis kiirelt.
Nädalaga on toimunud rohkem, kui vahel kuu ajaga. Veel eelmisel kolmapäeval ei õitsenud toomingad ja tänaseks on nad läbi. Korraga on õites kastanid, sirelid, õunapuud, pihlakad... Ja seda 15. mail! No või paar päeva hiljem.

Et siis selline "kohustuslik" kevade lugu-laul!:) Et te ei mõtleks, kuhu ma kadunud olen ja millega tegelen. - Kevadet naudin!