Olles lummatud "Minu Gruusia" raamatust tahtsin hirmsasti ka seda raamatut lugeda. Nii sai see suvel järjekorda pandud.
Möödunud nädalal saabus siis päev, mil järjekord minuni jõudis (väga ebasobival ajal, nagu ma eelmises postituses juba halasin). Algas "sundlugemine":) No ja sain edukalt läbitud:) Siinkohal siis tõestus, et võib ka niiviisi raamatuid lugeda...
Siin oli Gruusiat ja Ungarit, Inglismaad ja sekka Eestitki, oli põnevaid elusaatusi, palju infot ja taustsüsteeme, ilusat ja kestvat sõprust üle kultuuride ja rahvuste. Toredalt tuuakse välja kultuurilisi ja rahvuslikke erinevusi. Mis žanrisse teos kuulub, seda ei oskagi üheselt määratleda. Ei ole päris ilukirjandus ega ka reisikirjandus, pigem memuaarkirjandusse sobituv.
Kui midagi ette heita, siis: natuke liiga palju poliitikat ja natuke liiga palju vigu (toimetajatöö tundus nõrk).
Järgnevates ülestähendustes olen täiesti omavoliliselt ja oma arusaamade kohaselt vead ära parandanud:
20. sajandil oli sõprus väga oluline. Praegusel sajandil on ühiskonnas vaid väike osa neid, kes peavad sõprust kangesti oluliseks. Tänapäeval suureneb pidevalt nende inimeste hulk, kellele sõprus eriti korda ei lähe. On tohutult kontakte ja väga vähe sõprust. Oleme mingis mõttes justkui tagasi ajas, mil oli käputäis kirjaoskajaid ja suur hulk kirjaoskamatuid.
...Gruusia mees ongi matšo - tiigrinahk õlal, pistoda käes, hinges soov astuda ajalukku, huultel armastusavaldus, südames sõbrad.
Nii grusiinid kui eestlased on sõltumatu hoiakuga rahvas. Mälu on mõlemale tähtis, kuid kummagi ajakaevud on ainulaadsed vist nagu kõigil rahvastel. Kui eestlased meenutavad minevikust kannatusi, kaotusi, hoiavad perekonnaalbumis matuste ja haudade pilte, siis grusiinid austavad mineviku hiilgavat poolt - võite, tiitleid, vallutusi. Nende albumites ilutsevad vürstid, kindralid, paraadid, esivanemate aumärgid, veinivaadid ja tiigrijaht.
Eestlased teavad hästi oma ajalugu, aga ei kipu sellest väga palju rääkima - on introverdid. Grusiinid räägivad rohkemgi, kui täpselt teavad - on ekstraverdid. Nende ajaloos pole orjade peksu, neil on roosid.
Gruusia noorpaarile [Zurab ja Maia] tuleb eestlastest sõpradelt kutse kodusele koosviibimisele. Kohale saabudes avastavad grusiinid, et pidu toimub saunas. Seltskond võtab riidest lahti ja ronib sajakraadises kuumuses leiliruumi, alasti. Mis asja? Maia peaaegu kaotab teadvuse, arvates, et tegemist on keskaegse rituaaliga. Ta tänab Jumalat, et Gruusias sellised kombed puuduvad. Zurabi näol on surmavaenlasega võitleva mehe ilme, kui ta sajakraadises kuumuses saunalavale ronib.
Peolauas paneb Zurab tähele, et toit on maitsev ja seda on palju - kausid on ääreni täis, vaagnad tilguvad, kannud ajavad üle. Zurab maitseb kõike ja kiidab, ainult rasvased hapukapsad ei sobi talle - läheb oksendama. Eestlased lohutavad - nõrgakese lõunamaise mao viga. Imestama paneb Zurabi ka see, et lauas ei öelda tooste. Zurab on jahmunud, et eestlased ajavad sõnatult sööki näost sisse, justnagu ainult selle jaoks oleks kogunetud. Ta küsib lauanaabrilt vaikselt: "Miks midagi ei räägita? Miks kõik nii vakka on?" Zurab on siiralt imestunud. Grusiinid kogunevad kaetud laua ümber just selleks, et üksteist kuulata. Zurabi meelest räägivad eestlased üldse ebanormaalselt vähe.
Tutvuskonnas oli daam, kelle mees oli suurtööstur. Kui Ungarisse tulid venelased, mees arreteeriti, varandus võeti ära, lapsed kaotasid kodakondsuse. Väärikale daamile ei jäänud midagi peale väärikuse. Daam ei rääkinud kunagi sõnagi sellest, mida ta oli kaotanud. Ta rääkis Mananale väärikusest, mida ei saa ära võtta.
Tegelikult hoiab Manana oma Gruusia perekonnal ja Ungari sõpradel elu sees. Manana teenistus on mõnedele tema lähedastele ainus sissetulek. Viimsegi teenitud forinti on ta saatnud koju ja hädalistele. Manana toetab, julgustab, aitab ja armastab. Ta on oma lähedastele vitamiin ja šampanja, antidepressant ja vetelpäästja.
Mananal on raske tunnistada, et ungarlaste formaalsus vapustas teda. Tal oli Ungaris huvitav töö, ta oli palju õppinud, ennast täiendanud, avardanud silmaringi kohtunud põnevate isiksustega, avastanud teistsusuguse kultuuri. Kuid suhted olid tema kodumaal palju humaansemad, elu ja inimesi võeti Gruusias palju siiramalt ja kaastundlikumalt kui Ungaris.
Pikkamööda kujuneb Mananast omainimene. Ta harjub hommikuste kaerahelveste ja värskeltpressitud mahlaga, kannab igal pool kaasas vihmavarju ja omandab inglaslikud vestlusmaneerid. Talle saab selgeks, et teejoomine on universaalne tegevus külmetuse, tulekahju, üleujutuse või katku korral.
Sallivus on temasse kodeeritud. Ma pole kellelgi kogenud nii absoluutset võimet mõista mitte ainult sõpru ja oma perekonnaliikmeid, vaid üldse inimesi.
