Vaikne laupäev

Homme on suurim kristlik püha - ülestõusmispüha. Päev, mil tervitatakse üksteist sõnumiga: "Kristus on üles tõusnud!" "Ta on tõesti üles tõusnud!"
Täna on aga vaikne laupäev. Aeg mõtiskluseks ja enesesse vaatamiseks ning ette valmistamiseks suureks pidupäevaks. Et tõeline rõõm saaks tulla.
Aga täna on tõeliselt vaikne laupäev. Loodus on kaetud paksu lumevaibaga ja lund sajab aina juurde. Nagu oleks tegemist hoopis teiste pühadega - jõuludega, Kristuse sündimise pühaga. Mäletatavasti olid möödunud jõulud ju mustad:) Nüüd siis ülestõusmispühad ja lund kui palju. Natuke nagu pisut sassis see meie ilmake:)
Just eile lugesin oma päevikut aastast 1996, kus 31. märtsil oli lumesadu, mida siis mõtlesin ja tundsin. Ja nüüd on aprill. Need aprillikuu heitlikud ilmad. Meenub ka aasta 2003, kui aprilli alguses, ilmselt üsna samadel kuupäevadel, kui tänavu, sadas samuti lund. Olime sõbrannadega Saaremaal, sulistasime spaa-s mullivannis ja akna taga möllas lumetuisk. Täiesti omamoodi elamus!
Maa on saanud valgeks ja metsad ka,
valged on rajad ja majad
ning valge on süda ka...

Tee lootusele süda lahti, siis jõulurõõm on suur ja eht', on kirjutanud Leelo Tungal ja lauluks viisistanud Piret Rips-Laul. Praegu on just selline tunne, et "taas talv on tulnud"...
Ent vaatamata ilmale on homme esimene ülestõusmispüha. Kristus on meid lunastanud igavesest surmast ja patuorjusest. Säragu see ülestõusmispühade rõõm meie südameis!

Emakeelepäev

Täna rahvusraamatukogus toimunud emakeelepäeval arutleti eesti keele arengu, hetkeseisu ja saatuse üle. Eesti keel puudutab igaüht, kes end eestlaseks peab. Eesti keel peaks meile kõigile korda minema. Kuidas me end väljendame kõnes ja kirjas. Eriti just kirjas. Sest ega ikka päris kõike ei kõlba kirja panna, mida sülg suhu toob. See on eetika ja etiketi küsimus.
Jäi meelde mõte, kus üks vanaema ütles, et ta mõistab vene keeles rääkivaid kaasmaalasi, aga laste/noorte jutust ei saa midagi aru. Loomulikult - keel muutub ja areneb, aga kurvaks teeb, kui põlvkondlik lõhe niiviisi järjest süveneb. Veel jäi meelde, et "kui teadust tehakse ainult võõrkeeles, siis on tulemuseks võõrkeelne teadus. Ilma emakeelse hariduse ja teaduseta on etnos hukule määratud." Eks siit edasi peab igaüks ise mõtlema...
Lugesin raamatust "Samba, sake ja tšillikaun" autori kohtumist oma välismaal (Brasiilias) elava sugulasega, kes polnud aastakümneid emakeeles rääkinud, ent seda ometi nii soravalt tegi. Ainult et keel on vahepeal nii palju muutunud. Apteek - rohupood, tänav - uulits.
Tänaseks päevaks on lisandunud taristu, kärgpere, kestlikkus jne. jne.
Tegelikult on põnev jälgida arenguid, mis keeles toimuvad. Samas on aga meie kõigi ülesanne hoida ja säilitada oma emakeelt. Rääkida ja kirjutada ilusat eesti keelt.

Kevade ootuses

Varsti talvine tuju ja lumi -
kõik kaob kiiresti pärivett.
Igas suves
on sügisekumin,
igas talves on kevadet.
Leili Andre

Sissejuhatav sepistus

Kuskilt lasteraamatust (see võis olla aabits) on jäänud meelde jutuke, kus kuuse-papa õpetab kuuse-last: Sinu isa on kuusk, sinu ema on kuusk, sina oled kuusk - me oleme kokku kuusik. Seda kuuleb tuule-poiss, kes siis omakorda hõiskab: Minu isa on tuul, minu ema on tuul, mina olen tuul - me oleme kokku tuulik.
Nii tekkiski mõte, et kui mina olen sepp ja tema on sepp, siis võiks see kokku olla sepik:) Siit edasi mõeldes leidsin aga, et hoopis toredam on sepikoda. Siin pole küll midagi pistmist sepatööga, ei ole tulist ääsi ega raua tagumist. Pigem on tegemist "sõnaseplusega" (mis vahva sõna:)) ehk siis mõtete sõnadeks sepistamisega. Nii et kodukootud filosoofiat ja muud sarnast võib siit leidma hakata.