"Meie taluköök"

Manona Paris. Meie taluköök: hakka uuesti elama.
Petrone Print, 2022
176 lk.

Kuna olen siin aprillikuus vanade võlgade likvideerimise lainel, siis jätkan... Mustandite kaust jälle lahti ja sealt ma siis nokin neid terakesi.

"Meie taluköök" meeldis mulle, isegi väga. Olen seda vist varemgi maininud, et minu jaoks on oluline tunne. Tunne, millega raamatut loen. Tunne, mida raamat mulle tekitab. Tunne, mis jääb püsima, kui meenutan raamatut. Palju võib ununeda, enamik võib ununeda, aga tunne on alles. See on kehtiv ka selle raamatu puhul. Miskipärast olen viimasel ajal tihti sellele raamatule mõelnud, justkui tahaks uuesti end sellesse tundesse mässida. Teisalt otsin emale järjepanu raamatuid, mida ta võiks lugeda ja "Meie taluköök" on mitmel korral meelde tulnud... Näis siis... 

"Olen lapsest saati tundnud end pisikese vanainimesena. Kui teised unistasid juuksuriks ja poplauljaks saamisest, oli minu igatsuses väike lilli täis aiaga talumaja. Väike kohake, kus kõik oleks nii, nagu mina tahan. Kus ma saan, kui tahan, alustada õhtusööki magustoidust. Või juua vahuveini kell 9 hommikul (soovitavalt apelsinimahlaga). Panen akna ette pitskardinad, endale ette valge põlle rohelise prossiga ja lasen juuksed valla.“

Kevade märgid

16.03.24: Nädalaga on toimunud juba suured muutused: kadunud on igikelts, mis tundus, et püsib jaanipäevani. Metsaserval on veel märgata sulamata hangi, ka õue peal, kuhu oli suur lumi kokku lükatud. Lumikellukesed on oma ninad maast välja pistnud ja juba mitmesentimeetrise varregi kasvatanud. Vaatamata vihmasele ja hallile olemisele on õhus tunda kevadet. Ometi tean, et see on väga petlik. Kevad ei ole veel käes. Pikk maa on minna. Pool märtiskuud ja heitlik aprill. Ennustatakse pikka ja külma kevadet... Nii et kui jaanipäeval külm ära ei võta, siis võib edasi elada 😆

Ilusate, soojade ilmadega juhtus aga nii (30.03):

03.04.24: Vahepeal on antud meile juba aimu ka soojadest ilmadest, ent see oli ainult suur narritamine, sest juba teist päeva on taas platsis talvised olud.

05.04.24: Täna saabus puha talv meie õuele tagasi. Päälinnas hakkas Lumeeit juba hommikul lumeteri alla viskama. Päeva peale läks ikka tõeliseks mölluks ära. Mitmesentimeetrine lumekiht lausa. Õhtupoole kiskus juba väga plägaseks. Öösel kindlasti jälle külmetab ja siis on libeduse oht. Pea kõik ilmastiku nähtused sai täna ära nähtud. No virmalised, vikerkaar, päike ja äike jäid siiski olemata, nägemata🙃

Ilmaprognoos lubab siiski taas tõusu, aga ikka ka vihma.

Ma omal narril kombel tegelikult naudin lund ja lumist ilma, isegi aprillis. Ausalt, see eelmise nädalavahetuse (petlik) soe oli mu meelest palju kummastavam...

Ja tegelikult pole selles aprillikuu lumes mitte midagi imelikku. Möödunud aastal tegi ilmataat ka aprillinalja ( mul lausa fotosüüdistusedki olemas):

Ja ka 2022. aastal:

Samuti 2021. aastal ja suisa 25. aprillil oli lumekirme maas:

"Minu Iraan"

 

Susanna Veevo
Minu Iraan : varastatud vabadus
Toimetanud Evelin Kivimaa
Petrone Print, 2023
248 lk., 8 l. ill.
(Minu-sari)

Lihtsalt ülestähendus, et olen lugenud. (Istus mul siin mustandite kaustas ja ootas oma aega, ent nagu näha pole seda aega tulnud) Ega eriti midagi ei mäleta, muidugi. Kahjuks. Sest loetud ka juba pea aasta tagasi🙊🙈 Ja mingeid märkmeid või vihjeid ma ka kuskilt ei leidnud... 

Veidi nüüd üle guugeldades hakkas meenuma, et oli täitsa tore lugemine. 

Iraani puhul on ju taas tegemist islamimaaga ja naisena (üksi) ringi kolada on üsna kenake julgustükk...

Kes tahab, see loeb🙂

"Siin ja praegu"

Santa Montefiore. Siin ja praegu. 

Tallinn: Varrak, 2023

Tõlkija Tiina Viil.

358 lk.

Varraku ajaviiteromaan

Ääretult sümpaatne ja liigutav lugu. Veidi kurb ka, selline naer läbi pisarate lugu...

Romaanis on väga kenasti, empaatiliselt ja delikaatselt lahti kirjutatud dementsuse teema.

Kui tundub, et elus on mõõn või mõni raske hetk, siis tasub endale esitada küsimus: mis praegu, hetkel halvasti on? Ja siis enamasti selgub, et tegelikult polegi midagi halvasti, kõik on hästi hoopis.

Seekordsed väljakirjutused on "suvalised", sutsakas siit, teine sealt...

"Minu majas pole midagi aastaajalist, kullake. Mul on talvel tulbid ja suvel iileks. Mulle meeldib see, mis mulle meeldib ja ma ei lase tavadel endale midagi ette kirjutada."

Marigoldi põhiline probleem oli varjata oma hirme pere eest. Ta ei tahtnud neid muretsema panna.

Memm oli otsustanud tütre allakäiku mitte aktsepteerida. "Tänapäeval tahavad kõik kõike sildistada. Nii kui on väiksemgi kõrvalekalle normist, leidub sellele silt, diagnoos, teraapia - ja terapeut. See kõik tuleb Ameerikast. Igaühel on midagi viga. Düsleksia, autism, Asperger, Alzheimer, dementsus - aga inimesed on lihtsalt inimesed ja nad ei ole ühesugused. Marigoldil on ealised iseärasused ja ongi kõik. Minu ajal nimetati seda vananemiseks. Aga kui te kõik tunnete ennast paremini, kui saate talle sildi külge panna, siis laske aga käia." 

Memm oli tõeline jutupaunik. Suze mõtles, et vanade inimestega ongi see häda, et nad ei oska oma lugusid toimetada. Nad muudkui räägivad ja räägivad. Tähtsusetud üksikasjad, pikad tüütud heietused. See tegi ta närviliseks.

Memm ei olnud kukkunud ega kaela murdnud, mis oli väga hea, aga nüüd väitis ta, et küllap must jää ta võtab, sest erinevalt lumest oli seda võimatu näha.

Daisyl oli vaja aega, et mõelda. Ta oli ju Lucast lahku läinud ainult seetõttu, et mees polnud valmis andma talle seda, mida ta tahtis. Nüüd oli Luca nagu välk selgest taevast kohale ilmunud ja pakkus Daisyle kõike, mida ta tahtis. Mis seisu jättis see Daisy ja Tarani? Tarani, keda ta armastas. Kas ta armastas veel Lucat? Ta polnud kindel. Kas ta armastas lihtsalt Luca tuttavlikkust? Kindlustunnet? Tuntusetunnet? Kas ta armastas neid mõlemaid? Kas oli võimalik armastada samal ajal kahte meest?

"Ehh, uhhuduur 20"

 

Ehh, uhhuduur 20: ise teed oma elu.

Tallinn: Pilgrim, 2023

223 lk.: ill.

Loed raamatut nagu vaataks filmi või õigupoolest telesarja... No sellena see ju ennekõike mõeldud ongi, eks ole.

Mis siin ikka - reisiraamat nagu ikka, uhhuduurlaste võtmes😆 uhhuduuritades. Kaanest kaaneni ei viitsinud lugeda, vahepeal sai ka midagi telekast vaadatud, nii et mõnd episoodi oli sootuks topelt. 

Aga ma hakkasin hoopis sellele mõtlema, et kuidas küll on viitsimist mitmeks kuuks kodust ära minna ja rattaga rännata/rügada kohati mööda üsna läbimatuid teid pidi?!?🤔

See pole ju mingi mõnu ja nauding. Puhas enese piinamine. Ja veel nii kõrges eas😆 No mina igatahes ei viitsiks... Ilmselt sellepärast ei jaksanud kõike lugeda ka.

Aga mõned mõttekesed jõudsin välja nokkida küll:

Kohalikku katedraali külastades ja sealseid väljapanekuid vaadates leian end taas mõtlemast teemal, et kui kristlus on nii rahu armastav ja leppimist kuulutav religioon, siis miks pagan kristluse ajalugu nii verine on? Eks see on sarnane ilmselt ka muude usundite puhul ja kõik, millesse inimene oma "inimliku" osa juurde lisab, muutubki lõpuks omakasupüüdlikuks ja vägivaldseks. Kui kõikidelt maailma usunditelt kuld ja kard maha pühkida, siis lõpuks räägivad ju kõik ühest ja samast asjast - armastusest ja hoolimisest. Aga ikka tunnevad inimesed vajadust ja leiavad mooduseid öelda, et minu jumal on parem, kui sinu jumal.

...kohtume kahe rõõmsa vanahärraga, kellest üks on kuulus fotograaf ja teine arhitekt. Küsivad, et kuhu oleme teel, ja kui kuulevad, et Costa Rica poole, siis nendivad elutargalt, et nad on iga päev teel. Nende marsruut kulgeb trajektooril casa-cafe, cafe-casa (kodu-kohvik, kohvik-kodu). Annaks jumal meile ka ühel päeval niipalju tarkust!

Me teeme suure heateo kogu universumile, kui esmalt ennast tasakaalu saame ja alles seejärel maailma muutma sööstame.

Nende kuldsete sõnadega ongi paslik lõpetada ja tänaseks punkt panna.

"Ja nüüd oled sa tagasi"

Jill Mansell. Ja nüüd oled sa tagasi

Inglise keelest tõlkinud Krista Suits.

Tallinn: Varrak, 2022

342 lk.

(Varraku ajaviiteromaan)

Mäletan, et oli tore lugemine, aga sisu ei tule kohe enam ette... Pean veidi meenutama... 

Noored, koolikaaslased, väljasõidul Itaalias, nende vahel on säde... Midagi juhtub, teed lähevad lahku ja kohtutakse taas alles aastate pärast... Selgub, et säde on hõõgunud tuha all kogu selle aja...

"Klassivahe" teemad tulid mängu ka vist?!? Aga selline hea lugu, mis köitis ja kohati ka üllatas.

Aprill!

Tervitusi naljapäeval!🙃😆🤗

Ega ma nalja tegema ei tulnud, ainult endast elumärki andma😉

Ja ikka sama joru ajama, et aeg lendab nii kiiresti ja kuhu ta küll ometi kaob ja ma ei jõua üldse blogida jne, jne.

Ent tõsi see on, et olen siin sel aastal küll häbiväärselt vähe oma nägu näidanud... Ma tõesti ei tea, kuhu see aeg kaob ja kuidas ma ei jõua midagi korda saata...

Nagu tänagi. Olid suured plaanid, et kui töölt koju tulen, siis pesen köögi aknad puhtaks ja vahetan talvised kardinad kevadiste vastu. Hea plaan ju iseenesest. Aga! kui mina ükskord koju sain, siis olin nii kutu-piilu, et ei mingit üleliigset liigutust enam. Hea, et õhtusöögi valmis sain. Ahjukala pole õnneks ka mingi eriline vaev ega raketiteadus. 

Suur pühadeperiood hakkab vaikselt ühele poole saama. Eile oli tõeliselt ilus päev koguduse keskel. Ülestõusmispühade jagatud rõõm!

Proosalisema poole pealt - värvisin ikka mune ka!

Ja kuigi pashat ma ei teinud (pole kunagi teinudki), siis pühade magustoit valmis ometigi. Õigemini kaks ühikut, mille peategelaseks oli mango(püree). Mangovaht ja Kerge mango-kohupiima tort. Esimene Selveri retsept ja teine Silja Luide varasalvest. Mõnusad mõlemad!

Tahaks nüüd aprillikuus siiski oma vanu võlgu veidi likvideerida, seda just lugemise osas, aga ka muid mõtteid ja tähelepanekuid elust ja inimestest koguneb ju tegelikult iga päev. Näis siis, kas ka tegudeni jõuan...

Seniks aga veidi silmailu. Kevad on käes! See imeline aeg, mil hallusest ilmuvad esimesed värvilaigud...