Emakeelest ja keelemeelest

Aastaring on jälle sealmaal, et tähistame emakeelepäeva. Minu jaoks on see väga oluline ja ilus ja tähtis päev. Selline pidulik, meeltülendav, püha. Armastan oma emakeelt, eesti keelt. Muutun kohe ise ka pühalikuks😇

Olen nii elevil ja põnevil😃
Äsja kirjutasin ka e-etteütlust. Tundus, et läks täitsa hästi. Ühes asjas hakkasin pärast kahtlema... Eks varsti tulevad tulemused, siis saan jälle juukseid katkuda😀
Ei mäletanud üldse enam, et niiiiiii mitu korda seda teksti korratakse. Ühel hetkel lihtsalt saatsin ära, muidu oleksin hakanud komasid juurde panema või sõnu kokku ja lahku lööma😉

Reedel oli virtuaalne emakeelepäeva konverents "Eesti keele elujõust". Oma tuntud headuses, nagu alati!
Suurepärane sissejuhatus rahvusraamatukogu direktor Janne Andresoolt.
Esimene ettekanne president Toomas Hendrik Ilveselt. Ütleks et eht toomashendrikilveslik😀. Meeldis, kui mõned temalikud asjad kõrvale jätta. Ehk näiteks väljendite "nice", "OMG" kasutamist keeles ei ole tema arvates mõtet taunida, kuna need on Läänemaailmas nii levinud. Siinkohal vaidlen mina vastu, seda ON vaja taunida😛 Samas sõnad "mobla" ja "telo" ei meeldi THI-le. Ega need mullegi väga meelepärased ole, aga tänu noortele sugulastele ja sõpradele olen harjunud. Küll aga kasutaks ta hea meelega Aaviku loodud "volbe polp", mida tema "tõlkis" kui "ümar, seksikas taguots", "Keelesäuts" andis variandi "iharalt magus tagumik". Seelikukütt selline, kas see pole mitte seksistlik?!?😮
Teisena kõneles Fred Puss Eesti perekonnanimedest, kust mulle jäi meelde see, et abiellumisel tuleks võtta haruldasem perekonnanimi. Hakkasin siis guugeldama ja statistikaameti nimeandmebaasist otsima, kui levinud üks või teine nimi on. Suhtlesime samal ajal sõbrannaga FB MSN-is ja avastasime, et meie mõlema mehed oleksid pidanud meie nime võtma, kuna see haruldasem. Seega, ei ole me hästi ja õigesti käitunud😕 Ettekanne ei olnud nii huvitav, aga tegevus, mida ise sel ajal harrastasin oli väga inspireeriv😊
Andra Teede rääkis oma keelepattudest ja sellest, kui raske/kerge on kirjutada stsenaariumit "Õnne 13"-le või milline keelekasutus oleks tema raamatute laste suus sobilik. Tore nüanss oli nn salasõnade kasutamine, so siis need sõnad või väljendid, mida kasutatakse kodus, pere- või sõprade ringis, mis on teada-tuntud ainult kindlas seltskonnas. Enda näidetena tõi ta "sässendama", "džiribiribim ahoi".
Abiturient Calista Krass peatus noorte keelekasutusel, keskendudes just kiirsuhtlusele nutivahendites, kus "vähem on rohkem" - tujukujud, lühendid, kirjavahemärgistuse puudumine, suure-väikese algustähe kasutamine jne. Nautides koolinoore enesekindlat väljendusviisi, ladusat ja ilusat keelekasutust on mul jätkuvalt julgust uskuda eesti keele kestvusse. Ilmestamiseks kaks mõtet, mis sellest ettekandest kirja panin:
"Julgeme rääkida oma keeles oma sõnadega" (nt wifi - õhuvõrk)
"Puhta eesti keele rääkimine on üha suurem voorus".

Justin Petrone vestlus Karl Martin Sinijärvega oli huvitav, tore ja sümpaatne. Pärast viimast Justini raamatut rehabiliteeris ta end nüüd minu jaoks.😉 Hea eesti keele oskus ja taustteave! Minu lugupidamine!
Viimasena esines Tiit Hennoste, rääkides vaimukeelest ja võimukeelest, omaortograafiast, uuskeelest ja mängust jms.
HEA ettekanne, aga viimaseks liiga raske ja väsitav.

Selline ülevaade siis. RR-i Youtube'i lehel peaks olema jätkuvalt ja pidevalt järelvaadatav.

Mis aga ei sobi üldse antud teema positiivsesse konteksti on see, et mul on lugemisega kehvasti. Totaalne madalseis. Mitu raamatut ootab riiulis oma järge, aga ma ei suuda raamatut kätte võtta. Või kui võtangi, siis üle paari lehekülje välja ei vea. Ei suuda keskenduda ja mingi rahutus on sees. 

P.S. Kasutasin meelega ja teadlikult palju tujukujusid!

Pidu katku ajal ehk juubelijuttu

Kes oleks võinud arvata, et pean oma juubelit, seda õiget ja (ilmselt) ainukest, mingisuguse katku ajal?!?!

Eks mingil hetkel see muidugi hakkas mõtetesse sisse lõikama, aga ikkagi...
Kuigi, mõnes mõttes on mul lausa hea meel, et selle jama varjus mu tähtpäev vaikselt mööda sai. Ei mingit erilist pidu. Siiski, siiski, tööl sai õigel päeval ju lausa "pidu" ära peetud. Algne plaan nägi ette, et igaüks võtab rootsi lauast endale niksi-näksi, kooki-torti ja kohvi ning läheb oma tuppa oma töölaua taha nosima. Aga... kujunes loovalt teisiti. Omaette oldud küll! Mitu kuud. Tundus, et inimestel oli vaja pisut koos olla, suhelda. Vahelduva koosseisuga kuus inimest (väikeste mööndustega). Kõik ikka kenasti siivsalt distantsi hoides. Maski kandes. Tuleb välja, et ka süüa saab maskiga:)
Õhtul tuli mulle külla suure vaeva nägija ehk siis ema, kes ikka pidi oma esmasündinuga sel tähtsal päeval koos olema. Nii armas! Ja sõbranna oli ka hoobilt valmis mu "vanakssaamisele" kaasa elama, pärast oma pikka ja väsitavat tööpäeva:) Nii et see päev sai tõeliselt kaunis ja hinge kosutav.
Lähiringiga olime veel nädalavahetusel laua ümber koos. Ja mu armas kogudusepere tegi ka suure üllatuse!
Laiem tutvus-, sugulus-, sõprusring ootab ikka ka tähistamist. Praegu on ju hea öelda (lubada), et võib-olla ükskord, suvel, poole aasta pärast või nii, kui need jamad siin loodetavasti mööda saavad, et siis peame pidu... Aga, ma ei tea, kas ma päriselt siis enam tahan ja viitsin ja üleüldse...

Nüüd on siis pool sajandit turjal...
Elu alles algab! Või et pool elu alles ees. Nii ütles vist Merle Palmiste oma sellise verstaposti möödumisel:)
Nojah, kui oleks tervist ja ärksat meelt, siis võib ju saja-aastaseks elada küll. On nähtud neid krapsakaid ja teravaid eakaid küll.
Sõnade ja mõistetega on üks kummaline asi. Kuhu maani ollakse noor ja kes on keskealine? Vanemaealine? Vana? Eakas? Rauk?
Vahel (no pigem enamasti!) ajab ajakirjandus naerma (või paneb hoopis vihastama?), kui räägib nt viga saanud eakast naisterahvast, kes osutub 60+ inimeseks. Minu mõistes on eakas võib-olla 80+. Sada oleks ehk rauk. Aga mulle see sõna - rauk - üldse ei meeldi ja jätaks pigem ütlemata. On tunne, nagu solvaks inimest, eriti kui ta on terava ütlemise ja vaheda mõistusega.
Ilmselt see kõik ongi tunnetuse küsimus. Kuidas keegi tajub keelt ja selle nüansse. Näiteks üks õudne sõna on mu meelest ka "rase". Lapseootel, palun väga. Isegi "käima peal" on parem!

Vaat' siis, kuhu oma heietustega välja jõudsin...:)

Nii palju lilli ja õnnesoove

Just vannist tulnud roosid:)

Pisut väsinud, kuid rahulolev:)

"Minu Viljandi"

 

Justin Petrone. Minu Viljandi: tagasi alguses

Kui Justin Petrone varasemad raamatud (nt "Minu Eesti..." ja "Misjonäripoos") olid väga muhedad lugeda, siis see raamat mind enam eriti ei köitnud.
Viljandi oli kuidagi tagaplaanil.
Esil oli ühe üksildase (mahajäetud) mehe heietused, kuidas "ilma naisteta on kurb maailm":) 
Muusaotsingud kestsid läbi terve raamatu (Disainer, Preili Pilv, Tiigritüdruk ja kes kõik seal figureerisid), lõpus siis vist sai kellegagi koos öhhe mindud:) Või no õigemini jälle uus olend leitud, kellel oli au muusaks olla.

Tundub, et herr Petrone vajab enda kõrvale tugevat naist, kes kindlal käel läbi elu juhiks. Ilma naiseta on üksildane mees pidetu ja põhjatu nagu sügislehekene tuules.

Ei oskagi midagi tarka kosta... Selline unenäoline, pisut ulmeline kulgemine Viljandi tänavatel ja kohvikutes (ikka kirjutamise eesmärgil). Kohati oli nagu ilukirjandus, nii et ei saanudki sotti, mis päris, mis ulm...

Aga võib-olla Viljandi mõjubki selliselt? Eriti üksildasele (mees)hingele??

"Calmerino"

 

Aigi Viira. Calmerino. Estraaditäht: Kalmer Tennossaare lugu
Tallinn: Hea Lugu, 2020
174 lk.

Rikkaliku foto- ja dokumentaalse materjaliga raamat hõbehäälsest "Kiidjärve poisist", nii olevat Tennosaar enda kohta ise öelnud.

Oma maheda lauluhääle ja heatahtliku naeratusega on ta meelde jäänud vast paljudele, tänaseks ilmselt siiski juba keskikka jõudnud ja vanemale põlvkonnale.
Enamikule on ta tuntud pigem kui onu Kalmer lastelaulude saatest "Entel-Tentel".

Tore lugemine ja ülevaade kunagise palavalt armastatud laulja elust.

"Viisteist sõnavaadet"

 

Lehtsaar, Tõnu. Viisteist sõnavaadet: valitud esseesid.
Tallinn: Hea Lugu, 2020. 72 lk.

Kohati lugesin nagu oma mõtteid. Ainult ise ei oleks suutnud neid nii ilusalt väljendada. Kontsentreeritud tarkus ja tunnetus. Imeline. Võimas.

Minu jaoks puhas tsitaatide kogumik, selles mõttes, et ma tsiteeriksin rida-realt. Seepärast jätan üldse tsiteerimata. Jälle üks selliseid raamatuid, mida tahaks päriselt endale, et siis kõik need pärlimad pärlid alla joonida:)

Muu hulgas räägitakse meile sildistamisest, sõgedusest, talupojatarkusest, aga ka pühadusest ja lunastuse mõttest.

"Olen märganud, et esseede kirjutamisel toimib kaks protsessi. Need on sõnasse sissekirjutamine ja sõnast väljakirjutamine. Sõnasse sissekirjutamine tähendab seda, et mu tähelepanu on köitnud mingi minu jaoks oluline elusündmus, aga mul ei ole sõna, mille abil seda sündmust või nähtust kirjeldada. Siis ma loon ise selle sõna, nagu näiteks "valuaukartus" või "olemislõhe", ja püüan selle sõna kaudu tegelikkust kirjeldada ja mõtestada.
Sõnast väljakirjutamine tähendab seda, et sõna on olemas ja essee kaudu ma püüan avada selle sõna tähendust ja seoseid teiste mõistetega. Olen püüdnud mõista ka tegelikkust, mida see sõna hõlmab. Tavaliselt tähendab see minu jaoks sõna otseses mõttes sõnast väljaminekut, mingite piiride ületamist, uut tõdemust."

Imeline veebruar!

Juba on veebruarikuu 7. päev!
Ja ma ei olegi veel sünnipäevakuule oodi kirjutanud:) Väga inetu minust...
Kümne päeva pärast astun uude kümnendisse..
Siinkohal võiks ju nutta ja halada, et iuu, kui vana ma olen ja appiiii, mis nüüd küll saab... No nii vist tehakse. Aga ma ei näe sel küll mitte mingit pointi. See on ju ainult number ja kõigest number!
Kui pisut ärevust tunda, siis ikka ja ainult teiste pärast, kes ootavad pidu, tähistamist vms. Ent sel aastal on ka see väga lihtsaks tehtud ja minu eest ära otsustatud, et mingit "istungit" ei tule, kuna on ju koroona-aeg ja isolatsioonid, karantiinid, hajutamised, särgid-värgid... Õnnitlusi võtan ikka vastu, aga pidu peame siis, kui olud võimaldavad!

Iseendale olen aga juubeliks teinud paar ilusat kingitust. "Nii vana" inimene võib endale ikka vahel ju lubada ka midagi erilist:) Tellisin endale Keerukojast keeruseeliku (musta, aga efektse ja edeva :)) ja Muhu tikandiga kampsiku. Seeliku sain juba kätte. Tikand on aga osavate sõrmede all valmimas :)
Selline lugu siis.

Mitmed blogijad, kelle tegemisi veidi piilumas käin, tähistavad ka veebruarikuus sünnipäeva.
Olge te terved ja tervitatud! Palju õnne meile kõigile!

Ja on talv ju ka, sõbrad!!! Üle mitme-setme aasta! Selle üle on mul siiralt hea meel!

Kuna kõik mu tänavused pildid pärinevad aasta algusest, siis lisan siia paar fotot aastast 2010 (!), kui oli ka palju lund ja külma:

"Samose päevaraamatud"

Aldo Maksimov "Samose päevaraamatud: ehk kadunud maailma otsimas"*
320 lk.

Kreeka. Kreeka saared. Samos. Nii kutsuvad... Kutsuvad reisima...
8 kuud suve!!! See juba on midagi.

Kui alati on püütud kreeklasi näidata laiskade ja loodritena, kes tööd teha ei viitsi ning elu mõnuga võtavad (ja ka käsi pikal abirahade, eurorahade järele), siis siin saab see müüt nüüd küll kummutatud.
Eks alati on ka küsimus, kes ja kelle mätta otsast vaatab. Jah, see on tõsi, et elu osatakse elada, mõnuga, täiel rinnal, aga see ei tähenda, et tööd ei tehtaks. Tehakse sedagi täiega! Suvel, turismihooajal. Vahet pidamata. Peaaegu magamata. Talvel on aega puhata ja mängida:) See puudutab just söögikohtade, tavernide pidajaid.

Alguses ei tahtnud raamat kuidagi end mulle avada, ei edenenud, midagi nagu kammitses. Võib-olla liiga detailne, üksikasjalik, ajalooline jms kirjeldamine... Ent ühel hetkel tuli hoog sisse ja raamat hakkas kõnelema, sai mind konksu otsa. See käiski kuidagi vaheduva eduga. Lõpu poole kiskus jälle asi kiiva... 
Paljuski jagan autori arvamusi ja mõtteid. Mitte saja-protsendiliselt.
Olen küll lastetu, aga ka mina ei poolda ega propageeri väärtuste devalveerimist, islamiseerimist, sooneutraalsust, homoideoloogiat jms, ent vahel ometi tekib tunne, võib-olla just tänu sellele, et lapsi ei ole, et pärast mind tulgu või veeuputus... Selge on see, et ühel hetkel saab see maailm otsa nagunii, aga ei tea meist keegi seda päeva ja tundi ning tõenäoliselt läheb selleks veel üks jagu aega... Ei näe seda meie ega (tinglikult) meie laste silmad.

Ja lugedes ma muudkui märkisin üles lehekülgi, mis kõnetasid, kus oli midagi, millele kohe alla kirjutaksin jne. Nüüd siis olen jälle dilemma ees, kuidas seda kõike head talletada, ei saa ju poolt raamatut ümber kirjutada:) No midagi ma muidugi kriban siia ka, aga ega teie ei pea end sellega vaevama. Lugege ikka raamatut!:)

Kreekas on kombeks kokku leppida kohapeal, silmast silma, mitte e-versioonis...

Mida Kreekast tuua?
Kergematest asjadest võiks kotti sokutada head halvaad, maitseaineid (pune, tüümian, münt, sidrunilehed), samuti paar pakki fetat.
Kui me saame aga opereerida ära antava pagasiga, siis kindel valuuta on näiteks 5-10 liitrit head oliiviõli /.../ Mina tooksin kaasa ka liitrite viisi Samose tüümiani-männi mett /../
Kui on võimalik Kreekasse sõita autoga, siis tasuks Eestisse viia oliiviõli terve aasta vajaduse tarbeks - kuni järgmise reisini. Niisamuti tasub teha meega.

Kreeklane lihtsalt oskab oma aega planeerida ja loomulikult istub ka tunde kohvikus. Sest inimene ju ometi vajab aega iseenda, mõnusa äraolemise ja lõõgastava vestluse, mõttevahetuse jaoks. Kasvõi tööviljakuse suurendamise eesmärgil... Kreeklane oskab elada, kõige paremas ja tervislikumas mõttes.

Imeline, kuid ilus, võimas, rahulik, rahutu ja mõnus on talv Kreekas. Inimesed elavad ruttamata, elavad sügavalt sisse hingates, elutempo on veel aeglasem, kui me arvame teadvat, turiste ei ole. Tuleb lihtsalt lasta sel kõigel enda osaks saada.

Meie külas on - nagu Kreekas ikka kombeks - maja maja küljes kinni. Aiamaad aga on ümber küla laiali. Sinna suunduvad usinad kreeklased juba hommikul kell kuus toimetama, siis pole suvel liiga palav.
Vaevalt et meie muidugi nii usinaks muutume. Uni tuleb täis magada.

Septembri lõpus oli natuke tormi ja ilm püsis ka oktoobri algul heitlik, kuid muutus 10. kuupäeva paiku mõnusaks soojaks vananaistesuveks. Võiks öelda et parimaid aegu aastas. Merevesi püsis ka veel soe, umbes 24 kraadi. /.../
Ei saa päris nii elada, et ühel hetkel avastad, et peale kõiksuguste tööde, tegemiste, suhtlemiste ja jooksmiste enam enda vaba aega polegi. Nii võiks kohe Eestisse tagasi tulla ning kahe kohaga tööle hakata. Kliimat, tõsi, kaasa pakkida ei õnnestu.
Päike loojub juba varakult, kell seitse on peaaegu pime. See-eest on hommikud valged ja päikeselised. Päev tungib tuppa ja algab rõõmsalt. Sügisel on ka tuult vähem kui suvel, mis võib tunduda üllatav.
Peab veel õppima muretumalt, kiirustamata elama. Ikka veel lased ennast haarata eestlaslikust rahutusest ja tegevusvajadusest. See, see ja too asi vaja teha...

Minu jaoks võtab kogu selle raamatu olemuse kokku järgmine lõik:
"Samosele päris tavaline turist ei jõua. See on asi, mille üle saab tunda tänulikkust: et paljudest tulijatest on saanud sõbrad. See viitab, et kui sa tahad leida OMA inimesi, siis pead sa ise leidma tee ja julgema seda mööda käia. Siis ehk leidub ka neid, kes tahavad kaasa tulla. Sest Samos pole üksnes soe ja ilus koht."

Üks asi mida kreeklased kardavad, on "olla naeruväärne".
Aga kuidas saab uhke inimene olla naeruväärne? Ilmselt siis, kui natuke endas kahtleb.

Kaebamine ja "kitsepnemine" ei kuulu aga kreeklase loomuse juurde. Kogukonnas tuleb üksteist hoida.

Püüa päeva, püüa päeva, ütleb hääl kuklas. ära takerdu elu pisiasjadesse ja muredesse. Ole nagu kreeklane, ole nagu lord Byron, naudi elu ja igat päeva...

Mulle tundub, et inimesed ohverdavad liiga palju karjääri ja edu nimel, toimivad normatiivselt ja automaatselt.

Ja nii ma võiksin jätkata homme hommikuni ning neid hommikuid võib saada väga palju:)
Seega on aeg punkt panna.

*Raamatu enda lugemine jäi aasta algusesse, otsapidi möödunud aastassegi. Üks vana võlg sai nüüd likvideertud...