26. detsember 2020

Raamatusoovitus - "Seitse tähte taeva Sõelas"

Madde Kalda. Seitse tähte taeva Sõelas.
Tallinn : Eesti Raamat, 1981
255 lk.

On raamatuid, mille järele käsi hakkab justkui iseenesest haarama. Mingitel erilistel, ilusatel, meenutamist väärivatel hetkedel. Minu jaoks on selliseks raamatuks kahtlemata just "Seitse tähte taeva Sõelas". Enamasti juhtub see ikka kas jõulude või jaanipäeva ajal, sest need sündmused on raamatus väga värvikalt, ilmekalt ja toredalt kajastatud. Nii on see raamat tänagi mu ees...

[Huvi pärast guugeldasin ja leidsin, et vanad eestlased tundsid plejaade nimega Sõelatähed või Taeva Sõel ja seega Sõel ongi nn tähtkuju ehk tegelikult nimetatakse seda plejaadi(de)ks, Sõnni tähtkujus olev hajusparveks.
Nii et jälle targem ka...:)]

Raamatu peategelane on Ann, tüdrukulaps, mis 19. saj. lõpupoole oli tõeline häbi ja õnnetus. Aga Ann on tubli, tragi ja hakkaja tüdruk. Ta saab elus hakkama ja suudab enda eest seista, vahel liigagi jõuliselt...

Jõuludest ja ka aastavahetusest on raamatus mitmel korral juttu. Anne lapsepõlvest, karjalapse ajast, noorpõlvest ja lõpuks on tema pulmapäevgi talvel, mitte küll päris jõulude ajal, vaid näärikuu viimasel pühapäeval, mis peaks siis jaanuari lõpp olema. Kommetest, toitudest jne.

Ann unustas olnud tumedad päevad, pühad tulevad ka neile, ikka ja jälle uued, kuigi alati kordus üks ja sama.
Emal ja tädil oli tegemist palju. Pekitükikestega segatud putru vürtsitati punega ja topiti vorstideks, küpsetati saia ja kohupiimakooke, tehti õlut, ja kui tädi oli Võiva omadel aidanud süldi valmis keeta, tuli kõigele lisaks veel kausitäis sülti.
... Isa Jaan laseb õlekoo sahisedes põrandale vajuda. /.../ Tädi toimetab ahju ja kerise kallal, vorstid on ahjus, seda tõendab lõhn, aga millal tädi need sinna pani, seda lapsed ei näinud. Tädi oskab tööd tehes vaikselt liikuda, märkamatult talitada - mõisa köögis õpitud kunst. Isa Jaan tuleb sahvrist, kolmeharuline küünal ühes, suur puust küünlajalg teises käes, ja surunud küünla jalga, asetab selle keset lauda. /.../ Tädi abiga süütab Ann küünlad, ja jäävad siis tikksirgelt laua äärde seisma, tädimees köhatab pühalikult, nagu valmistuks palve lugemiseks, mida ta pühapäeva hommikuti vahel teeb, võtab kapi otsast suure aisakella, avab välisukse ja helistab kella tükk aega pikalt ja rahulikult...

Jõulud peetakse Matsil vaikselt. Emm on mehe ja mitu last surnuaiale viinud, ühe tütrekese koguni jõulude ajal, neid tahab ta nüüd mälestada, ei salli seepärast valju juttu ja naeru. Kui ta perelaua toite täis on ladunud, kaob ta oma tuppa piibli juurde. /.../
Õhtul hilja tuleb ta piibliga peretuppa, teeb lauanurgale ruumi, kuhu asetab püha raamatu, ja pere koguneb. /.../ Ja emm loeb selgelt ja pikaldaselt Luuka evangeeliumi, ta hääl on sootuks teistsugune kui argipäeval, Ann kuulab hoolega, emm meeldib talle sellisena väga. Lauldakse etteütlemise järgi "Ma tulen taevast ülevalt", kõik viisteist salmi, ja õhtu pühalik osa on läbi. Emm vaatab, kas laual millestki puudu ei ole, käib korra toidukambris, toob sealt üht-teist juurde ja läheb siis suurt raamatut kaasa võttes oma tuppa. Laud jääb kaetuks kogu pühadeks, söögu, millal keegi tahab või mida tahab.

Jõulud tulevad kuuvalgega ja ilusa lumega, ilm pehme ja vagune, otsekui loodud saanisõiduks. Velise noored sõidavad mitme reega kirikusse /.../
Kirik särab küünlatuledes, Teenuse laulukoor laulab oma koolmeistri juhatusel uusi laule, hääled kajavad veel võlvide all, kui kirikust lahkuma hakatakse.

Nii palju siis mu (ühest) lemmikraamatust, mida olen lugenud palju-palju kordi.

25. detsember 2020

Maa on nii kaunis...

Et jõuluajal ikka ilusat - sõnumi ja tähendusega - muusikat oleks kuulata, siis panen siia ka midagi üles.
Kammerkoor Lambertus "Maa on nii kaunis":


Sama laul kõlas ka hommikuti kell 8 Tallinna Jaani kiriku tornist kellamänguna, kui paaril korral sel ajal Vabaduse platsile jõudsin. Mulle miskipärast meenusid teised sõnad: "Ilusam Kristus, vägev valitseja..."

Kaunist jõuluaja jätku!

24. detsember 2020

Jõulutervitus


Nüüd süttib küünlaid tuhandeid
ja öö nii valgeks saab
ja taevas tähti miljoneid
nii kaunilt säramas.

Taas üle kogu maailma
käib sõnum auline:
on sündinud Poeg Jumala,
kes päästjaks kõigile.

Täht Petlemmast on säramas
veel täna ilmale,
toob rahu, lootust, õnnistust
ta iga majasse.

Nüüd tehke lahti südamed
kõik jõulurahule,
et igas hinges särama
lööks jõulutäheke.

 

Soovin rahu-, rõõmu- ja valgusküllast jõuluaega! Jõulusõnum on ajatu ja see kannab.

Kohila ja Hageri koguduse ühine kontsert "Päris jõulud" Hageri kirikus, detsember 2016.

23. detsember 2020

"Liiga palju, aga ei kunagi küllalt"

Mary  L. Trump "Liiga palju, aga ei kunagi küllalt: kuidas minu perekond lõi maailma kõige ohtlikuma mehe". 209 lk. (tõlkija Martin Kirotar).

Olen ikka öelnud, või vähemalt mõelnud, et üks värvikalt kirjutatud päriselu kajastav raamat on tihtipeale põnevam ja parem kui (välja mõeldud, (halb?)) ilukirjandus. Nii on ka ülalmainitud raamatuga. 
Loed nagu ilukirjandust: põnev, kaasakiskuv, heas sõnastuses (siinkohal kindlasti ka suur tänu tõlkijale) ja ei suuda käest panna. Räigelt hea. Ja rõhk sõnal räige! Ja siis korraga adud, et see pole ju ilukirjandus, see on päris elu!!!

Tegemist on siis maailma ühe tähtsama ja mõjukama riigi esimese mehe (elu)looga, kelleks on ei keegi muu kui USA president. Nüüdseks võib vist siiski juba kergendatult hingata, et peagi eelmine president.

Raamatu autoriks on Donaldi vanema venna Fredi tütar Mary, kellel on doktorikraad kliinilises psühholoogias ja magistrikaad inglise kirjanduses.

Kui alapealkirja lugesin, siis mõtlesin, et no küll on nüüd liialadatud. Mis kõige ohtlikum mees? Jaa, teame, teame, oleme näinud ja kuulnud ja lugenud, et arrogantne ja ülbe ja mida iganes, aga ärge siis nüüd üle pakkuge. Kui lõpuks kaane sulgesin, siis olin täiesti vastupidisel seisukohal. Tegelikult muutus mu arvamus juba proloogi lugedes:

Kuigi mu tädid ja onud arvavad teisiti, et kirjuta ma seda raamatut rahahimust või kättemaksuks. Kui mul oleks selline eesmärk, oleksin kirjutanud meie perest juba aastate eest, kui keegi ei osanud arvata, et Donald jõuab oma korduvalt läbikukkunud ärimehe ja  unustatud tõsielusaatejuhi maine toel Valgesse Majja. Siis oleks see olnud ohutum, sest mu onu ei saanud lokulööjaid ja kriitikuid ähvardada ega ohustada. Aga viimase kolme aasta sündmused sundisid mind tegutsema, ma ei saa kauem vaikida. Raamatu ilmumise ajaks on sadade tuhandete ameeriklaste elu Donaldi ülbuse ja puhta rumaluse altaril ohvriks toodud. Kui talle antaks teine ametiaeg, oleks see Ameerika demokraatia lõpp.

...Nagu Donaldi puhul ikka, oli lugu tähtsam kui tõde, mille võis vabalt ohvriks tuua, eriti kui vale paremini kõlas. 
[Kahjuks on see tänapäeval üleüldiselt leviv tendents!]

"...Tal pole mingeid põhimõtteid. Mitte mingeid!"
Nii karmi hinnangu andis talle õde Maryanne.

Siis nimetati ta presidendikandidaadiks. Kõik see, mis ta minu meelest sobimatuks muutis, näis tema seljatagust ainult tugevdavat. Ma polnud ikka veel mures, uskusin kindlalt, et teda ei valita kunagi, aga mõte sellest, et tal oli võimalus, tegi mind rahutuks.

Saame ülevaate Trumpi perekonnast. Isa Fred (Frederick) sündis Saksa sisserändajate perekonnas. Ema Mary Anne oli Šoti sissetändajate järeltulija. Neil oli viis last: Maryanne, Fred (Frederick, Freddy), Elizabeth, Donald, Robert. Nagu enne mainisin, siis raamatu autor Mary on Fredi, kes suri üsna noorelt (42.a.), tütar ja ta räägibb väga avameelselt ja otsekoheselt oma perekonna loo, kogu selle ilus ja valus, aga peamiselt siiski valus. Kogu selle loo juures mõtlen ma, et kus on siin see Ameerika muinasjutuline elu, kas seda ongi olemas? Võib-olla tänapäeval. Aga ilmselt ongi kõik vaid fassaad. Keep smiling.
Ja seda ka veel, et kõik inimesed ei peaks üldse lapsi saama, kui nendega ei osata midagi peale hakata ja nad lihtsalt omapäi või saatuse hooleks jäetakse või siis üritatakse "tapjaks" kasvatada.
Hästi palju negatiivset tuleb esile. Ja tegelikult hakkab lõpuks lausa kahju sellest väikesest hirmunud poisist seal suure mehe sees, kes peidab end ülbuse ja julmuse maski taha.

Varases teismeeas hakkas Freddy isale oma elu kohta valetama, et vältida narrimist või hukkamõistu, mis oleks tõe rääkimisega kaasnenud.

Mõnele Trumpi lastest sai valetamisest eluviis. Fredi vanim poeg valetas enesekaitseks: mitte ainult isa pahameele või karistuse vältimiseks nagu teised, vaid selleks, et ellu jääda. Maryanne näiteks ei olud kunagi isaga sõnakuulmatu, kartes ehk tavalist karistust, nagu koduarest või oma tuppa saatmine. Donaldile oli valetamine peamine enda kiitmise viis, mis pidi teisi veenma, et ta oli parem kui tegelikult. Freddy jaoks olid isa tahte trotsimise tagajärjed teistsugused mitte ainult ulatuse poolest, vaid ka sisuliselt. Valetamisest sai ta ainus kilp isa katsete vastu lämmatada tema loomulikku huumorisoont, seiklushimu ja tundelisust.

Ta [Donald] polnud hea õpilane, aga tal oli teatud võlu ja oskus panna teised endaga nõustuma, mis ei seisnenud tollal ainult julmuses. /.../ Ta oli enesekindel nagu kiusaja, kes teab, et saab alati oma tahtmist ega pea selle pärast kunagi võitlema. /.../
Talle luges niikuinii ainult kraadi prestiiž.

Abi palumine tähendas nõrkust, ahnust või eelise soovimist kellegi üle, kes ei palunud midagi vastu...

Fred ja Donald ei jaganud mitte ainult iseloomujooni ja antipaatiaid, nad suhtlesid vabalt nagu võrdsed, mida Freddy polnud kunagi suutnud. Freddyl oli vennast ja isast laiem maailmapilt. Erinevalt Donaldist kuulus ta ülikoolis organisatsioonidesse ja ühingutesse, mis aitasid näha teiste vaatepunkte.

Tema [isa Fredi] varajane karjäär näitas, et ta oskas ennast reklaamida, petlikku muljet jätta ja liialdada.

Ta [Donald] oli üles kasvanud esimeses televisioonipõlvkonnas ja vaadanud tundide kaupa telesarju, mille episoodiline iseloom talle meeldis. See aitas kujundada lakutud ja pealiskaudset kuvandit, mida ta nii propageeris kui ka kehastas. See, kui hästi kuvand talle sobis, ning isa soosing ja materiaalne kindlustatus, sisendasid temasse teenimatut enesekindlust, et ta saab hakkama sellega, mis oli algusest peale näitemäng: müüa end mitte ainult rikka playboy, vaid ka end üles töötanud geniaalse ärimehena.

[Vanaema:] "Kui su isa suri, polnud tal pennigi taskus!"  Minu perekonna jaoks polnud miski muu tähtis. Kui su ainsaks valuutaks on raha, hindad inimeste väärtust ainult läbi selle prisma. Keegi kes saavutas rahalises kontekstis nii vähe kui minu isa, polnud midagi väärt, isegi kui ta juhtus olema su poeg. Ja kui mu isa suri puruvaesena, polnud tema lastel millelegi õigust.

Donald ei teadnud ega mäletanud oma tunnistuses midagi. Ta on sellist strateegilist unustamist ennegi rakendanud, et süüst või tähelepanust pääseda.

Praegune Donald on suuresti samasugune nagu kolmeaastasena: ta ei oska kasvada, õppida ega areneda, ei suuda oma tundeid reguleerida, reaktsioone vaos hoida, informatsiooni omastada ja lahti mõtestada.
... Tema sügav ebakindlus sünnitas temas musta augu, mis nõuab pidevalt komplimente ja neelab nende valguse niipea kui on need endale sisse imenud.
Talle ei piisa millestki. See on midagi enamat kui tavaline nartsissism. Donald pole lihtsalt nõrk, tema ego on habras ja seda tuleb pidevalt turgutada, sest sügaval sisimas ta teab, et temas pole grammigi meest, kelleks teda peetakse. Ta teab, et teda pole kunagi armastatud.

Kuigi Donaldi põhiloomus pole muutunud, on ta presidendivande andmisest saadik palju suurema pinge all. Asi pole tööstressis, sest ta ei tee oma tööd, kui teleka vaatamist ja solvangute säutsumist mitte arvestada. Ta peab kõvasti pingutama, et juhtida tähelepanu kõrvale tõsiasjalt, et ta ei tea mitte midagi ei poliitikast, riigijuhtimisest ega lihtsast inimlikust sündsustundest. See nõuab meeletult tööd.

Nii võiksin lõputult jätkata ja tsitaate siia üha juurde lisada. Aga aitab, kõik on juba öeldud. Kui kõik kaardid on pandud ainult mammona kokkuajamisele, et seda oleks võimalikult palju ja üha rohkem, siis ei saagi head nahka tulla. Või nagu raamatus öeldi, mida enne ka tsiteerisin:
Kui su ainsaks valuutaks on raha, hindad inimeste väärtust ainult läbi selle prisma.

"Jah, kõige kurja juur on rahaarmastus, sest raha ihaldades on mõnedki eksinud ära usust ja on ise endale valmistanud palju valu". Selline kuldne lause meenus mulle Piiblist (täpsustus - 1 Tm 6:10)
"Aamen" ütleks selle peale.

Arvan, et olen nüüd piisavalt isu tekitanud selle raamatu järele:)

22. detsember 2020

Raamatukild

Iga kuu alguses tuleb mu postkasti Suure Eesti Raamatuklubi (SERK) kuukiri. See tuleb e-mailiga ka, aga mulle meeldib päris asja sirvida.
Kuukirjast saab hea ülevaate ilmunud raamatutest ja leiab muudki huvitavat lugemist. Et kui lugeda ei jõua, siis on vähemalt mingigi aimdus olemas...

Viimases ehk siis detsembrikuu numbris oli muuhulgas tutvustamisel ka Mart Juure raamat "Igaüks on imelik". Ja ma ei saa siinkohal jätta jagamata ühte tema, julgen öelda, vemmalvärssi.

Minul pole juukseid
ja mõnel pole jalga,
ära oma puudujääke
sinagi nüüd varja.
Keegi pole täiuslik,
igaüks on imelik.

Mul oli kange tahtmine see kohe enda tutvustusele lisada:) Nii meeldis. Lihtsalt nii hea mu meelest!
Aga... siis avastasin, et mul on liiga palju juukseid peas ja ka jalad on täitsa olemas.
No ja las see siis jääb... Võib-olla selle teise poole lisamine tasub siiski kaalumist?!?

21. detsember 2020

"Minu Peipsiveer"


Raul Oreškin. "Minu Peipsiveer: unes ja ilmsi"

Ääretult sümpaatne lugemine. Läbi autori omapärase huumoriprisma antakase edasi Peipsiäärse piirkonna elu võlud ja valud. Saame osa veidi salapärasest vanausuliste kultuurist. Põhitegevus käib Voronja galeriis ja selle ümbruses. Isegi minusugusele kunstivõhikule tundus täitsa tore lugeda neist pisut boheemlikest ettevõtmistest ja inimestest, sest kunstnikud suuresti ju boheemlased on. Lugude vahele jutustab autor oma unenägusid. Nii jääbki vahel segaseks, kus lõpeb uni ja kust algab päriselu. Seepärast mõjubki raamat kuidagi unenäo(lise)na, mis on omamoodi võluv. Seega üks väga nauditav lugemine.

Veidi siis jälle ka toredaid ütlemisi ja noppeid raamatust.

Praeguse epideemia (pandeemia) vaguses on väga sobilik rääkida vanausuliste pattudest:

Üheks kirikupatuks on vanausuliste seas võõrastest nõudest söömine ja joomine. /.../
Kui mehed olid linnas ehitamas, siis sõid nad paratamatult võõrastest nõudest, seega olid nad tagasi külla saabudes patused ja pidid mõneks nädalaks
[kiriku]rõdule kolima, enne kui neid alla lasti. Hiljem kuuleme, et just seesama religiooniga kaasaskäiv hügieeninõue on kaitsnud vanausuliste külasid epideemiate eest.

"Kas te eestlased olete nüüd  siis õnnelikud?"
Saan aru, et Peterburi külaline vihjab laulva revolutsiooni järgsetele sündmustele, ning küsin vastu, kas Venemaal oleks võimalik avada kodanikualgatuse korras iidse kaluriküla paadikuuris galerii... või noh, vähemalt näitus? Väikse pausi järel tuleb veeriv vastus: "Eeei ole..."
"Muidugi me oleme õnnelikud, sest meil on vabadus oma unistusi ellu viia," mõtlen...

Kohalikud ütlevad, et kui kevadel põllule ei lähe, oled järelikult siitilmast lahkunud.

Kui lõpuks õnnestub arvutis ühe pulga jagu levi välja võluda, siis edaspidine näeb välja nõnda. Sisestad Google'i otsingusse sõna, seejärel lähed istutad aeda 100 roosi, ja kui tagasi tuled, on vajalik leht alla laaditud. Arvuti ise on selleks ajaks uinuvasse režiimi langenud ning kui tahad teda sealt välja tuua, otsustab ta kokku joosta, ning peale restarti oled taas alguses. Sisestad otsingusõna, aga kuna roosid on juba istutatud, siis lähed ja laod sel korral puud riita. Kui kõik muud tööd on ka tehtud, pole nagunii enam jaksu arvutis midagi teha...

Miks on mul, kes ma olen alati muutustest jõudu saanud, ühtäkki kuidagi nukker järjekordsele muutusele vastu minna, mõtisklen ja mõistan, et külaelust on saanud mulle turvalise ja stressivaba elukeskkonna etalon. Linnas aga - ehk ühiskonnas laiemalt - on olukord niipalju muutunud, et ma ei tunnegi enam soovi sealsesse kooslusse kuuluda.

"Ilmselt meedia eest me Eestisse põgenesimegi."
"On lausa ebainimlik, et igapäevaselt meediaruumiga kokku puutudes peame suutma taluda kogu maailma murekoormat, mida meile osavalt kiht-kihilt peale laotakse." (lk. 195)

Väga omapärane on unenägu Peipsi järvest, mida võib lugeda lk. 210-214: Kuidas ma vananen Peipsi põhjas.

Raamatus meenutatakse hea sõnaga 2018. aastat oma erakordselt sooja, lausa kuuma suve pärast. Hea, et see on niiviisi raamatusse raiutud. Mina küll ei suudaks enam meenutada, et mis aastal täpselt see sajandi suveks tituleeritu oli. Ju oma annaalidest leiaks ka vastavasisulisi märkmeid. Mäletan, et  mulle meeldis, ei tundnud üldse, et oleks ühestki otsast tapma hakanud:)

...üldjuhul lõpeb elu kontseptsioon ju matustega, ja suure tõenäosusega ma enam teist eluloolist raamatut ei kirjuta...

Mind nähes hõikab Aino bravuurikalt, ise samal ajal juba poosi võttes: "Tee meist üks pilt, Raul, ja pärast kui postitad, ütle, et Varnja tüdrukud on lume alt välja sulanud!"
Vastan, samal ajal aparaadiga võttenurka otsides: "See oleks ju vale, Kaili tuli ikkagi linnast, mitte ei sulanud lume alt."
"Poliitikud valetavad, meie ilustame," hõikab Aino uut poosi võttes.

Viimane tsitaat, mille siia üles tähendan, meeldib mulle kohe eriti ja ma noogutan jõuliselt Kailiga kaasa (sibulapõlgur nagu ma olen; kala seevastu maitseb mulle väga, sorry Kaili).

Kummalisel kombel ei söö Kaili ei sibulat ega kala, mistõttu jõuavad kalatoidud meie menüüsse harvemini, kui võiks. Sibulaga on asi pisut lihtsam, mõningaid toite saab teha nii, et lisan sibula hiljem, ja mõningatel juhtudel jätab Kaili lihtsalt toidukorra vahele. Vahel õnnestub mul sibul ka nõnda roogadesse ära peita, et Kaili sellest arugi ei saa, kuigi ta väidab alati, et saab.
[Saab. Saab! Igaüks, kes sibulat ei söö, saab aru! Võin seda kinnitada! Me lihtsalt vahel sööme ja teeme näo, et kõik on ok!:)]