Advendiaeg

Advendiaeg... Aeg mõtisklemiseks. Aeg ootuseks. Aeg valmistumiseks. Aeg paastumiseks. Aeg ...

Aeg milleks?

Ma sooviksin väga, et advendiaeg oleks just selline vaikne ootamise, mõtisklemise, valmistumise aeg. 

Esimene advent

Kahjuks on reaalsus teine... Kiire, kiire, kiire... Üks asi ajab teist taga. Ennekõike endale püstitatud eesmärgid ja kohustused. Mõnest annaks loobuda. Heal juhul. Aga siis jääb endale paha tunne sisse, et olen saamatu, küündimatu, laisk... Üks öö juba jäi üüratult lühikeseks. 4,5 tundi und on minu jaoks vähe. Aga kas ma siis järgmisel õhtul läksin varem magama? Oh, ei, sest siis oli ju jälle vaja asju teha...

Jõulukaardid ja jõulukirjad kirjutada. Et kes siis tänapäeval enam jõulukaarte saadab? Siiski, siiski...

Mul on nii palju tuttavaid, sõpru Soomes, kes ju saadavad ja kuidas siis mina ei saada. Nad ju ootavad. Ma vähemalt julgen nii arvata ja loota... Samuti Saksamaal. See on peaaegu ainus kord aastas, kui ikka endast märku antakse. Võib-olla ei peaks see nii olema? Et kui muul ajal pole suhtlust, siis kas on seda üldse vaja? Võib-olla... Eelmisel aastal mõtlesin, et ei jõua saksakeelse kirjaga tegeleda enne pühi, et tegelen pühade ajal, kui on lahedalt aega käes ja muid tegemisi enam pole. Pühad möödusid. Kas ma kirjutasin? Loomulikult mitte! Aastavahetus läks samuti lennates. Ja nii ma korraga avastasin, et käes on märtsikuu ja mu Saksamaa eakad sõbrad jäidki ilma nii kaardist kui kirjast... Väga piinlik oli... Ainult endavanuse kirjasõbraga vahetasime elektrooniliselt pühadetervitusi (ja minu lubatud kirja sai ta alles märtsis). Teised vaikisid. Sellest oli kurb. Endal oli kurb meel (ja on siiani) ja ka teistest oli kahju. Ma ikkagi ju loodan, et ka nemad ootavad ja pidid seekord pettuma. Ehk olid nii pettunud, et ei tahtnud ise ka mulle tervitusi saata?

No vot! Ja sellepärast ma siis siin nüüd poole ööni istun, et saksa keelt meenutada ja kirju kirjutada ja kaarte ja... 

Niiviisi võiksin ma pikalt jätkata. Aga pole ju mõtet. Milleks selline nutt ja hala?

Kui olen endale kohustused võtnud, siis tuleb need ka täita. Vahel lihtsalt hakkab endast natuke hale. Sest - tahaks ju ka niisama olla, puhata ja mängida, nagu mulle ikka meeldib öelda. Tegeleda hobidega, lugeda, nautida küünlavalgeid õhtuid...
Ja siis näen ja kuulen, kui tublid kõik ümberringi on - kaunistavad kodusid, käivad keraamikakursustel, lilleseades, käsitööringides, teevad ilusaid asju, kuulavad kontserte jne, jne. Muidugi kuulutavad nad seda ka sotsiaalmeedias. Nii tulebki peale tunne, et mina ei saa elementaarsete asjadegagi hakkama...

Teine advent

Palun vabandust ja kergemat karistust neilt, kes mu blogi loevad ja kirjutisi ootavad. Tõesti, on olnud hullult kiire aeg. Kogu aur on läinud muudele tegevustele. Ja ma ei taha ülepeakaela oma postitusi teha. Tahan süveneda. Minu jaoks on oluline ennekõike see, et ma ise rahule jään.
Päris tühja loba ei viitsi ka ajada, seda on nagunii me ümber liiga palju.
Nojah, mis ma siis praegu siin teen - lobisen ju tühja...
Kohe-kohe saab ümber see meeletu kiirustamine ja saabuvad oodatud rõõmupühad.
Ometi on sellesse kiirustamisse mahtunud ka toredaid hetki, kohtumisi armsate inimestega, positiivseid üllatusi! Aitäh teile, kes olete mu päevadesse toonud neid imelisi rõõmukillukesi!
Ilusat kolmandat adventi! Rahu südamesse ja rõõmu hinge!

Ilusat kolmandat adventi!

Hea ja kurja tundmise puu

Helen Käit. Hea ja kurja tundmise puu.

Kirjastuse Tänapäev 2018. aasta romaanivõistlusel äramärgitud töö.
Ja õigusega, seda pean tunnistama.
Põnevust jätkus viimaste ridadeni. Ma peaaegu et röögatasin, kui raamat ootamatult otsa sai. See tundus nii uskumatu - ongi kõik, pööra lehte palju tahad... Nüüd ju alles tõeliselt põnevaks läkski! Ootan järge!

Miks selline pealkiri, see jäi mulle arusaamatuks. Aga ega kõik ei peagi alati põhjendatud olema. 

Hästi kirjutatud, väga eluline lugu. Lugemine edenes kiiresti.
Mees (Mart) jätab maha oma naise (Mirjami) ja kolme-aastase tütre (Rebekka). Põhjuseks - armastust pole olnudki ja naine pole tema tüüp. No halloo! ütleks selle peale. Ja umbes nii reageerivad ka Mirjami sõbrannad. Õnneks on Mirjam edukas noor naine, heal töökohal, kes on tegelikult üleval pidanud ka oma saamatut meest. Ise maksnud korterilaenu ja autoliisingut.
Nojah, seda, mis edasi saab, peate juba ise lugema.

Lõunamaale

Jaan Lattik. Lõunamaale

Selle raamatuni jõudsin tänu nimekaimule, kes end Iisraeli poole asutas. Tõin talle selle raamatukogust lugemiseks ja kui raamat minu kätte tagasi jõudis, siis tundus ju paslik see ka endal läbi lugeda. Pikaks ajaks jäi see lihtsalt mu kummutile oma aega ootama (raamatukogus muudkui pikendasin ja pikendasin...). Vahepeal alustasin, siis ootas raamat jälle õiget hetke, siis jälle lugesin jne. Raamatut ennast pole õieti ollagi, aga visalt, oi, kui visalt see lugemine edenes.
Üheks põhjuseks oli kindlasti arhailine eesti keel, mida kasutati 1920-ndatel aastatel. Kohati häiris see päris korralikult. Kui juba oled(n) selline kretiin, et tahaks kogu aeg õigekirja parandada, siis pole ikka midagi teha...
Aga loetud ta lõpuks sai ja kaant sulgedes tundsin, et peaks justkui otsast uuesti üle lugema hakkama...
Jaa, kes Iisraeli külastada plaanib, võiks kindlasti selle pea 100 aastat tagasi kirjutatud raamatu läbi lugeda. Annab ajastu ja Püha Maa hõngu küll.
Kas ma pärast seda tahaksin Piibli radadele, Jeesuse jälgi otsima minna?
Ei, minu vastus on jätkuvalt "ei".

Mäeharjalt tulime tagasi laia siledat maanteed mööda ja peatusime Keetsemane aias. Oleks see püha paik olnud ilma ehitusteta, oleks ristiusulised jätnud sinnagi kiriku ehitamata, ta oleks rohkem mõjunud. Niisamuti kui Naatsaretis. Keegi ei lähe ju selleks mitte Jeruusalemma, et sääl vaadata kirikuid, mis Kristuse kodumaale üks ehk teine usutunnistus on ehitanud, kui minnakse, siis selleks, et näha vana muru, näha vana aiakivi, istuda põlise puu all, kus kord paluti südamest: Isa - kui tahad, siis luba, et karika joomata jätan, kui mitte, siis ... joon.

Antud lõik ütleb minu jaoks kõik.
Kui paks (mitmeid meetreid?) on see kultuurkiht, mis on sinna ladestunud, seda ei tea ilmselt päris täpselt mitte keegi.  
Öeldakse ju Piibliski: Me käime usus, mitte nägemises. (2Kr 5,7).  
Kui on usk, siis pole näha vajagi. Ja kas nägemine kedagi uskuma paneb, on samuti küsimus.
Piiblit lugedes on kujutluspildid nii tugevad, et tänapäeva reaalsus ei anna sellele midagi juurde.
Kindlasti vaidlevad mulle siinkohal vastu need, kes on kordi ja kordi Pühal Maal käinud. Jäägu neile see õigus ja mina jään enda juurde.

#ükskilihaseiliigu

 Jane Paberit. #ükskilihaseiliigu

Raamatuna oli see hea. Muus osas ei oska ega taha ma kommenteerida...
Aga nagu öeldakse, et tegelik elu on alati värvikam, kui väljamõeldis, ehk siis - päris elu on põnevam kui ilukirjandus.
Võib-olla nii tulebki seda lugu võtta...
Söakas ja sõnakas daam. Väga otsekohese ütlemisega. Ja see mulle meeldis! Kohe päriselt! Vaatamata tõsisele teemale, sain naerda mitmeid kordi ja südamest. Pärleid nagu küllusesarvest!
Mõned näited selle kohta:
Mina olen alati inimestega kiirelt kontakti saanud just seetõttu, et mul ei ole filtreid😝 - ma ei ole kartnud isiklikke küsimusi küsida ega oma juhtumisi ja kogemusi jagada. Olen sellega võitnud nii sõpru kui ka vaenlasi. See on nüüd muutunud. Keegi ei vaidle enam minuga. Tõele au andes ei juhtunud seda ennegi just ülearu tihti. Et mis sa lolliga ikka vaidled! Eks ma ikka kippusin pead otsast ära hammustama.
Aja ja energia säästmiseks tegin hoiatuslasu tihti pähe.
Aga tšau!
Rääkige inimestega.
 
 *****
Muud analüüsid olid ootuspäraselt korras, vaid lihaste lagunemise marker on nüüd täitsa hukas. Ja arst ütles, et tahab mind uuesti näha juba kolme kuu pärast. No see on kindlasti sellepärast, et ma nii võluv inimene olen.
Minu arst on samuti imetore inimene. Mul on väga kahju, et ma ei oska teda säästa. Ma olen ju selline inimene, kes läheb alati isiklikuks ega ole kunagi soliidne, vaoshoitud või reserveeritud. Arstile on aga eluliselt vajalik hoida distantsi.
Arst ütles ka, kas me nüüd räägime selle haiguse lõpust. Ütlesin, et sellist huvi mul ei ole. Ma ei kavatse endale torusid, voolikuid, kotte, aparaate, tulesid ja vilesid külge lubada. Selles, mu noored sõbrad, ei oleks mitte midagi glamuurset, ilusat ega naljakat. 

*****
Selles mõttes on küll kõik haigused peas kinni, et lõpuks loeb vaid see, kuidas sa ise asjasse suhtud.
Mina ei taha haige olla. Üldse mitte. 

Õigustatud kriitikat ka:
Kohaliku omavalitsuse teenustest rääkides on minu peatses perspektiivis vajadus isikliku abistaja teenuse järele. Ma tean, et need abistajad ei oota kuskil kabinetis, ja isegi kui neid võtta on, siis mõte sellest, et võõras inimene abistab mind isiklikes, intiimsetes toimingutes, tekitab tungiva soovi lakata hingamast. Ausalt öeldes tekitab säärase soovi juba paljas mõte sellise abi vajadusest... Sellest hoolimata palusin ma just eile oma esmasündinut, et ta oma elu nüüd natukeseks n-ö pausile paneks ja võtaks oma õlgadele projekti "millal maksad memme vaeva?". Arvasin, et  see on win-win situatsioon. Et mina saan veeta oma eluõhtu enda lähedastega ja vald võib selle eest natuke isikliku abistaja toetust ka maksta, et me nälga ei sureks. Aaaaaga ei! Seadusandlus ütleb, et lähedased ei pea jääma koju hoolitsema ja inimene ja tema ülalpidajad ei tohi vaesusesse langeda. Ja see on veel selleks hea, et lähedased ei satuks n-ö hoolduslõksu. Minu haiguse puhul tähendab see siis seda, et vald leiab mulle mõneks tunniks nädalas võõra inimese, kes mind aitab kusta-pesta-kammida, ja ülejäänud aja leban ma lihtsalt sitas ja kuses, sest alanejad ja ülenejad sugulased ei tohi olla isiklikud abistajad. Mõeldes sellele, et üks söömiskord kestab neelamisraskustega inimesel paar tundi, on ikka hea küll, et ma nii jäme olen, saan sisemiste ressursside arvel tiksuda.

Raamat on koostatud blogi põhjal. Väga palju on infot ALS-i kohta.

P.S. Üks ammune võlg sai nüüd jälle likvideeritud, kuna raamat on juba üsna kaua aega tagasi loetud.
Omamoodi sobiv sissekanne tänasel hingedepäeval...

Minu Šotimaa

Marion Jõepera. Minu Šotimaa: süda seljakotis

Oh, kui pikaks selle raamatu lugemine mul venis.
Ausalt öelda tundsin esimestest lehekülgedest peale, et see ei ole minu teetassike. Vahepeal panin mitu korda käest ära, seisma, laagerduma... Ei aidanud... Lugesin siiski lõpuni ja isegi mitte diagonaalis (kohati küll üle ridade, kui päris aus olla).
Kõik suured matkahuvilised - siin on midagi teile! Tõsiselt!
Aga mina ei suutnud nii palju raamatu vahendusel matkata. Küll üksi, küll sõbrannaga, küll elukaaslasega, küll suurema kambaga... No kaua võib ... matkata?
Looduskirjeldused! Oi, neid oli palju. Mõistlikus koguses naudin ma neid väga, aga üledoosi ei taha saada... Eriti palju oli pilvedest juttu. Kuidas need müstiliselt ja muinasjutuliselt kokku ja lahku läksid ja ...
...Terve tee üles mõtlesin pilvedest ja ududest. 
...Šotimaa pilved on tõesti teistsugused kui mujal maailmas!
...Saime haugata vaid  paar ampsu juustu ja õuna, kui märkasime, et meie kohal taevas toimus midagi müstilist...
...Kogu taevalaotus oli kaetud suurte apokalüptiliste vaipadega, mis rullisid end meie pea kohal kokku ja lahku. See vaatemäng tekitas täiesti uut moodi avaruskogemuse. ...
...Meie ees liikusid pilved kokku ja lahku, avades iga paarikümne sammu järel täiesti uue vaate.

Kaljuseinad ja kivised jõed.
Kuigi enamasti pidid taolised Šotimaa matkad vihmaga vürtsitatud olema, siis siin lehekülgedel üldjuhul ilmaga vedas.
"Tüüpiline Šotimaa  päev: neli aastaaega, päikesepaiste, vihm, tuul ja kohati kihulased." 
 
Palju juttu oli viskist, selle pruulimisest ja degusteerimisest, aga kuna see teema jätab mind absoluutselt külmaks, siis ei haakinud siingi.

Meenuvad ka väga kummalised söömaajad -
...Olime järsku muutunud lasteks, kes valmistuvad esimest korda metsa minekuks - lõunaks vaid kook, kommid ja šokolaad.
...Keegi oli kõikidele külalistele jätnud laua peale purgi maapähklivõid. Määrisin seda oma kaeraküpsistele ja viskasin lusikaga ka kiirpudrule.
...Hommikusöögiks pakuti meile praetud tomateid, ube ja lahjat kohvi.
...sõin maisileivale määritud pähklivõid ja veganijuustu.
...Sõime snäkke ja jõime teed...
...jõime õhtul mõnuga turbateed... 
...Pärast hommikuhelvestest ja muffinitest koosnevat hommikusööki hosteli hüpnootiliselt kireva vakstuga kaetud köögilaua taga... 
...peale kuuma dušši ja maailma kõige eklektilisemat õhtueinet, mis koosnes järelejäänud snäkkidest, oli ikka oivaliselt mõnus suurel elutoa sohval läbi akna pimedusse vaadata.
 
No vahel oli ikka ka midagi toekamat, nagu näiteks kalasupp.
Sõime väga mõnusat lõunat. Olime lõunakorrad ära jaganud ning täna oli tema [Kadri] kokku pandud lõunakoti päev, kust tuli välja vinnutatud kanaliha, pisikesi juustupalle, õunu ja igasugu muud mõnusat kraami.
Keetsime hommikusöögiks ojaveega putru. 
...järgmised paar tundi nautisime kohalikke mereande ja aknast avanevat tööstusromantilist vaadet...

Mul tegelikult ei olnud üldse plaanis siia sellist kulinaarset ülevaadet lisada, aga hakkasin lihtsalt hasardist üles kirjutama.

Mingi äraspidine kirjutamisstiil siiski kiskus kaasa ja lugema, mingi kiiks, mis köitis ja samas pani muigama ning käega lööma (vihastada ju pole mõtet:))

Raamatu lõpupoole kirjeldati ka mõningaid linnakesi/asulaid, nagu näiteks Ballater, mis andis veidi aimu ka Šotimaa nn tsiviliseeritumast küljest (mägede, orgude, jõgede, metsade ja ... pilvede kõrval). Tore oli lugeda ka ööbimispaikade kohta.

Lõpetan siinkohal oma pika jahumise aga taas autori sõnadega:
Õnn on kohanemisoskus. 
 [Mida iganes see siis ka tähendab, saate lugeda juba ise raamatust, lk 173]

Naljaviluks*

Iga poolvääriskivi, mis mind puutub

kohe päris vääriskiviks muutub:)

Foto laenatud siit

*Inspireeritud ühest väikesest ja üsna tühisest repliigist, mis tegi nalja.
"Süüdlased" ise on alloleval pildil:)

Korilase rõõmud

Mis on korilase jaoks suurim rõõm - ikka valminud sügisannid, millest saab kõikvõimalikke hoidiseid vaaritada!

See on mu eelmise aasta suvikõrvitsa-sidrunimoositegu:) Retsept pärit Mari-Liisilt. Tänavu jäin ilma nii suvikõrvitsast kui ka moosist, kuna õigel ajal jäid seemned külvamata ja siis ei saanud ka enam kuskilt taimi. Paar korda olen suvikõrvitsast ikka süüa ka teinud, ostsin neid siis poest või turult, aga see pole päris õige asi... Ikka oma peenralt tulnu mekib paremini ja jätab parema tunde. Eriti kui moosi teha. Pajaroa sisse kõlbab nii üks kui teine.

Küll aga olen sel aastal mõnuga vaaritanud pihlaka-õunamoosi/püreed. Kui sinna lisada veel vanillsuhkrut ja kaneeli, siis saab väga hõrgu tulemuse.
Selle vahva soovituse sain Aive Luigela raamatust "Hoidised".

Aive Luigela. Hoidised

Vanillsuhkruga varianti olen varemgi teinud ja enamasti ära kinkinud/andnud. Nimelt mu sõbranna ja üks ta poegadest fännavad seda ja lausa nii hullult, et peidavad moosipurke üksteise eest ära:) Sel aastal proovisin siis ära ka kaneeliga variandi. Lihtsalt enne lisasin vanillsuhkru ja panin poole moosist purkidesse, teisele poolele lisasin siis veel kaneeli ka juurde. Ja see tahtis tõepoolest keele alla viia! Nädalavahetusel käisin veel pihlakaid korjamas, et uus laar tulele panna. Õnneks ei ole linnud sel aastal eriliselt aplad olnud ja marju jätkub veelgi.
Kui originaalretseptis on võetud võrdselt 500 g pihlakaid ja 500 g puhastatud õunatükke, 2 klaasi vett ja 500 g suhkrut 1 liitri püree kohta, siis mina olen üsna vabalt ja suvaliselt kogustega ümber käinud. Huvi pärast olen küll üle kaalunud. Nii sai konkreetselt tänase teo jaoks 586 g õunu ja 390 g pihlakaid. Vett ehk ühe klaasi jagu ja suhkrut ka maitse ja tunde järgi, aga kindlasti mitte 500 g.

Kui suvikõrvitsa moos tuleb suviselt päikesekollane, siis pihlakamoos on mõnusalt oranž.

Tänase vaaritamise tulemus

Ilus oranž pihlaka-õunapüree (taustal kurgid oma etteastet ootamas)

Enne potti minekut:) Neil õuntel on vaid illustreeriv funktsioon

Ja kuna siin juba jutt hoidistamise ja soovituste peale läks, siis tahan teiega jagada veel kahte toredat raamatut, mis sisaldavad äärmiselt põnevaid retsepte ja muudki huvitavat.

 Andra Kalda ja Ragne Värk. Hoidistaja salaraamat

Ragne Värk ja Andra Kalda. Retseptisahtel käsitöökapis

Ja lõpetuseks - Kurgid külmas vees oma aega ootamas