Aastat lõpetades

Kõik teevad igal pool aastakokkuvõtteid ja see loob tunde, nagu peaks ka... Et nagu hakkakski midagi lõppema, aasta või nii...
Nojah. Seda olen ka kuulnud, et paljudele ei tähenda kalendri(s toimuv aasta)vahetus midagi. Hoopis 1. september toob kaasa kõik uue. Nojah. Jäägu igaühele tema arvamus ja eks omamoodi õigus ole nii ühtedel kui teistel.
Eks ikka kiputakse aasta lõpus möödunule joont alla tõmbama ning siis uueks aastaks suuri, enneolematuid ja kaugeleulatuvaid plaane tegema. Nojah, ütleks sellegi peale.
Ei anna enam endale mingeid lubadusi, veel vähem teistele. Tuleb ikka see, mis tulema peab. Paljud asjad on juba ette ära määratud minust sõltumatult. Seejuures ei taha ma kõlada kui fatalist. Lihtsalt, kui kuulud kuhugi kollektiivi, gruppi, millisesse kooslusesse iganes, siis paratamatult on igal pool omad plaanid, ettevõtmised, üritused, mis on aegsasti kalendrisse kirja pandud ja mis sind vääramatu jõuga tabavad tahes või tahtmata. Paratamatult tuleb siis omad isiklikud soovid, tahtmised jms sellega kohandada, kuhugi vahele mahutada... Selles plaanis tahaks rohkem nö isiklikku vabadust. Aga - see tähendaks omakorda enda vabastamist igasugustesse (kohustavatesse) kooslustesse kuulumisest.

Niisiis ei hakka ma siinkohal tegema suuri kokkuvõtteid oma möödunudaastastest saavutustest või ebaõnnestumistest. Ehk uue aasta hakul, kui viitsin sellega tegeleda (rõhk sõnal kui).

Siinkohal märgin vaid, et tahaks rohkem käsitööd teha ja rohkem lugeda.
Tänase päeva seisuga on mul pooleli kaks raamatut, üks toredam kui teine. Nendest siis juba uuel aastal.
Käsitöö lainel sain ka veel enne jõulu õmblusmasinale hääled sisse ja vuristasin paar lina poest ostetud voodipesukomplektide (padjapüür-tekikott) juurde. Nipet-näpet veel lisaks. Aga ootamas on voodi- ja diivanikatete "projekt", esimene juba aastaid (!), teine pisut üle aasta (vist!). Ei tea, millal saabub see tore hetk, kui ka endale midagi saan lubada...

Olgu siis teil kõigil tore aastavahetus ja tulgu uus ikka parem, rõõmsam, õnnelikum!

Üks üsna sõltumatu õitseja ja rõõmuvalmistaja siia lõppu ka:

Minu Malta

Ingrid Eomois. Minu Malta: väike ja vägev

Raamatust saab põhjaliku ülevaate Malta ajaloost ja kultuurist. Silma torkab autori eriliselt suur botaanikahuvi. Väga põhjalikult kirjeldatakse erinevaid Malta taimi, mille nimed tuuakse lausa ladina keeles ära ja eestikeelsed vasted pärinevad botaanik Urmas Laansoolt. Palju on juttu ka toidust.
Näha kohe, et tegemist giidiga, kes laseb faktidel pudeneda kui küllusesarvest. Ehk õige pisut jäigi häirima selline õpetlik toon või pedagoogiline stiil. No eks üht-teist oli veel, aga las see jääda, ei hakka pirisema:)
Mulle väga meeldis see lõik, mille kohe sissejuhatuseks raamatust välja kirjutasin. Kardinad! Oi, kuidas ma fännan kardinaid:) Nii linnas kui ka maal - kardinad peavad olema ja kui pimedaks läheb, siis tuleb need ka kindlasti ette tõmmata!:)
 
Paari päeva pärast tuleb Conradi tuttav mulle appi kardinaid panema. Ikka näib veel ebareaalne, et selles kahhelkivi-kuningriigis ma nüüd elangi, tundub, et kõik toimub kellegi teisega ja olen pelgalt kõrvaltvaataja. Aknad saavad tihedad tüllkardinad ja paksud läbipaistmatud aknakatted. Kui aknad on kaetud, on toas justkui põhjamaine hämarik. Töö tehtud, üritan kardinaid eest ära tõmmata, et tuppa veidigi valgust lasta. Minu imestuseks on tüllkardinad otstest kinnitatud ja akna eest ära ei käigi.
"Ots on kinni jäänud, ole hea, aita mul see lahti teha," palun abilist.
"Miks? Neid kardinaid ei võeta kunagi eest, naabrid vaatavad ju muidu aknast sisse." 
Olen harjunud koduga, kus kardinaid ette ei tõmmata ja männipuud elamist uudishimulike pilkude eest varjavad. Õhtupoolikul kükitan rõdul ja vaatan üle kitsa tänava naabrite korterelamute aknaid. Kõikidel on kardinad siivsalt ees, justkui püüaksid nad säilitada viimast kaduvväikest privaatsustera. Maltal mõistan kiiresti, et kuna sel väikesel kaljutükil on elanikke rohkem, kui võimalik tundub, ei ole keegi siin kunagi üksinda. Isegi kui olla omapead kodus, aimab alati inimeste kohalolekut. Läbi seina kuuleb naabrite juttu ja televiisorit, tänaval putitab keegi mootorratast, garaažis kopsib keegi riiulit ehitada. Inimesed, igal pool inimesed. Maltal elab ühel ruutkilomeetril keskmiselt üle 1500 inimese, mis teeb Maltast ühe tihedamalt asustatud paiga kogu maailmas. Eestis elab igal ruutkilomeetril inimesi keskmiselt üksnes kolmekümne kandis. Omaette olemise võimalus, mida Eestis endastmõistetavana võtame, on Maltal harv luksus.

Malta sõjavägi on üsna kummaline umbes kolme tuhande liikmega organisatsioon. Kohustuslikku sõjaväeteenistust, nii nagu Eestis, Maltal pole ning mehed ja naised, kes sõdurikarjääri valivad, teevad seda vabast tahtest.

Malta keel kuulub semiidi keelte hulka.
Maltalased on "poliitika- ja valimiste hullud".

Malta üks ajaloolisi nimesid, Melita, pärineb kreekakeelsest sõnast "mesi" (meli).

"Lähme üles hullumajja tagasi, parem vaielda elavatega kui tegeleda kummitustega!"

Järjekord liigub jõudsalt ning peagi ulatab paadimees meile oma krobeda käe ja suunab meid ritta kitsale paadipingile. 

Täname pererahvast, kallistame perenaist, ostame kaasa vabalt aias ringi timpsivate kanade mune ja asutame end ägisedes teele. 

Olen mina ka koos sõbranna ja kolleegiga "sõnameister", aga paari koha peal haarasin ÕSi järele, et kas tõesti on selline sõna kasutusel ja tuleb välja et ongi! Oh, kui äge see meie eesti keel ikka on!!!

Mõnusaks soolaseks ampsuks on juustu juurde kapparid - Vahemere regioonis laialt levinud taim, mille marineeritud või soolatud pungad sobivad ideaalselt nii pastakastmesse, pitsa peale kui ka kalatoitude kõrvale. 

Lisaks kapparitele - kitsejuust (gbejna), oliivid, Malta leib (hobza), Malta küpsised (galletti). Kannoli - õlis krõbedaks küpsetatud ja magusa ricotta-juustu seguga täidetud tainatorud. Fenkata - küülikuliha õhtusöök suurele seltskonnale.

"Kas te teadsite, et jaanileivapuu seemneid kasutati kunagi ka kalliskive kaaludes ?"
... "Seemned on kõik sama kaaluga ja sellest on tulnud vääriskivide kaaluühik karaat, 0,2 grammi. "Karaat" on kõlalt sarnane puu ingliskeelse nimega - carob." 

Jällegi üks tore lugemine ja kindlasti üks maanurk, kuhu tasuks kohale minna!

Minu Kuuba

Rain Urbsalu. Minu Kuuba: kaheksa kuud salsarütmis.

Taaskord Kuuba. Esimene tutvus Kuubaga sai tehtud mõned aastad tagasi, kui lugesin raamatut "See ei ole minu Kuuba". Ilmselt seetõttu oli põnevus veidi jahtunud, ent mingit seletamatut värskust õhkub tollest kaugest sotsialismist läbiimbunud maanurgast ometigi.
Mis hetkel meenub? No näiteks see, et kaubandusest vett saada oli peaaegu võimatu, neis lettides haigutas tühjus, ent rummi oli lademetes isegi laste mänguasjade poes. Ühistransport liigub, aga millal, see pole teada. Bussisõit maksab iseenesest 0,4 Kuuba peesot, mis teeb 2 eurosenti ja on seega põhimõtteliselt tasuta. Kuubalased ei viitsi eriti jala käia. Selleks puhuks kasutatakse velotaksot (millel oli küll veidi teistsugune nimetus, mis mulle hetkel ei meenu), mis on suhteliselt kallis. Aga mugavus ikka üle kõige! Palju ja pikki maid sõidetakse ka veoauto kastis. See tõi mulle meelde rohkem kui 15 aasta taguse Kihnu reisi, kui meid ka veoauto kastis saarel ringi sõidutati.
Ja mango!, mis on autori vaieldamatu lemmik, mida võiks süüa iga päev! Oi, milline mango-isu ka mulle peale tuli!

Mõningaid väljakirjutusi ka:

Kuubalased ei oska turistidele huvitavaid kohti soovitada, kuna nad ise on väga paiksed ega tea isegi seda, mis naaberlinnas toimub.

Väidetavalt oli Fidel Castro 1973. aastal naljatades öelnud, et USA tuleb meiega lepitust otsima siis, kui neil on mustanahaline president ja maailm on saanud Ladina-Ameerikast pärit paavsti. Oli see niisama lõõpimine või mitte, kuid nii just asjad nelikümmend aastat hiljem teoks saidki.

Ma ei ole usklik, kuid suurest austusest nii tähtsa isiku vastu tahtsin ta kindlasti ära näha. 
[Paavst Franciscuse visiit Kuubale, 2015. a.]


Sain aru, et olin aastatega tasapisi muutunud mammona orjaks. 
Mind tegi algul kadedakski näha kuubalasi, kellel puhub taskus tuul, kuid kes on sellest hoolimata õnnelikud. 

Kuubalaste positiivne ellusuhtumine ja avatus on nakkavad. Selleks, et sellistes keerulistes tingimustes õnnelik püsida, tuleb tunda rõõmu väikestest asjadest.

Olla armunud ei ole vaid noorte privileeg, see on igaühe õigus. 
[Selline tõdemus tuli nähes vanapaare tänaval käest kinni kõndimas] 

Minu Madeira

Marita Tambelt. Minu Madeira: Atlandi pärl

Vahepeal sai loetud. Õnneks kirjutasin juba lugemise ajal midagi üles. Ega tänaseks suurt enam ei mäletagi midagi. Vast seda, et eestlane on hull "tööloom", kes ei märka ka paradiisisaarel, mida suisa pärliks nimetatakse, suve ja vabadust nautida, sõnaga puhata ja mängida. (See viimane on minu unistus lähemas ja kaugemas perspektiivis!:))


Madeira - tahumatu ja lopergune Atlandi pärl, mille leidmiseks tuleb võtta suund ookeani keskele.

Olen rööprähkleja tähtkuju all sündinud rahutu hing, kelle suurim unistus on näha ja kogeda kogu maailma ilu ning suurim hirm magada maha midagi põnevat, sest elu segab pidevalt vahele. Teate küll: kool, ülikool, veel kord ülikool, töö, kodu, pere - elu. Nagu kauamängiv plaat, aina enda ümber tiireldes. Kuidas sinna vahele saakski midagi juurde mahtuda, kui ühiskonna normide järgi peab üks tingimata järgnema teisele, vahel järgmisele lausa kandadele astudes, sest kogu aeg on paganama kiire?

Niisiis on mul plaanis töötada kahes kohas korraga: nädala sees ja päeva esimeses pooles tõlkebüroos, õhtuti ja nädalavahetusel reisibüroos. Sellise koormusega võib küll juhtuda, et merekohina ja paradiisihõnguliste lugudega kauamängiv plaat, mille poole ma nii väga põgeneda ihkasin, võib märkamatult asenduda taas selle eluplaadiga, mille eest ma ära jooksin, kuid mis nüüd enam nii halb ei tundugi. Nii olengi ma mitmel korral tõstatanud valuliku teema "millal me Eestisse tagasi kolime", mille peale Rui lihtsalt käsi laiutab. Mulle hakkab tunduma, et tal ei olegi plaanis oma tööasju nii sättida, et seda eluplaati koos Eestis mängima saaks hakata.
 /.../ Kui nii edasi läheb, ootab mind varsti ees raske otsus. Kas jääda veel pikemaks ajaks siia või sõita plaanipäraselt Eestisse - üksinda.

"Marita, kas Eestis on elu rahulikum kui Madeiral?" küsib Amaro.
"Sa mõtled igapäevaelu? Kindlasti on siin rahulikum, kellelgi pole kuhugi kiire." Ma imestan ja imetlen pidevalt kohalike inimeste oskust oma aega nautida. Olgu selleks lehelugemine enne tööle asumist, väikese lõunauinaku tegemine lõunapausi ajal või hoopis logelemine nädalavahetusel. Nagu paljudel teistel soojade riikide elanikel, on ka Madeira elanikel sisse kodeeritud mittemidagitegemise rõõmu geen.

Minu Horvaatia

Sigrid Suu-Peica. Minu Horvaatia: varjupaik kotkasaarel.

Raamat jättis kuidagi eriliselt sooja ja armsa tunde. Tajusin kirjutaja lähedast suhet selle maaga, ääretult positiivset suhtumist ja hoolimist. Eks mängi siin ju ka rolli sügavalt isiklik dimensioon.
Looduse, vaikuse, rahu, üksinduse hindamine ja väärtustamine.
Lugedes üle neid mõtteid, mis allapoole kirja said, tajun tänagi (kui lugemisest on juba hulk aega möödas) seda imelist fluidumit.

Jällegi üks põnev paik, kuhu suunda reisisihte seada.

Ja siinkohal siis taas palju ilusaid mõtteid raamatust:

Horvaatias on töösse ja aega suhtumine üldse paindlik. Töökohtades on tavaline, et hommik algab kolleegidega rahulikult kohvi juues ja juttu ajades ning päeva jooksul peetakse mitmeid suitsu- ja kohvipause. Ka Eko-keskuses võetakse tööülesandeid rahulikult, kõigil näib aega küll olevat. Mulle tundub mõnikord, et nad võiksid vabatahtlikke tööjõuna efektiivsemalt ära kasutada, kuid ega ma kurda, selline rahulikkus on vahelduseks päris hea.

Nii ma elangi nagu üks nõiamoor metsa ja mere ääres koos oma loomadega. Huvitav, et niimoodi eraldatuses elades tunnen, et pikapeale ei tekigi enam soovi kedagi näha ega suhelda. Tundub, et sunnitud isoleeritus muudab inimese ajapikku eraklikuks. Palju toredam on Severinaga [koer] mööda metsi, mägesid või mereäärt uidata, uurida, vaadata ja kuulata loodust. Minu elustiili osaks saabki päevas vähemalt kord pikemalt looduses jalutada ja kauneid vaateid imetleda.
Selles mõttes on elu Belis võrratu. Ma pole kunagi elanud loodusele nii lähedal ega saanud tiksuda koos tuule ja päikesega ning tajuda looduse muutusi. Minu jaoks on see hindamatu kogemus, mida meenutades tõusevad ihukarvad püsti. 

Ühel suvesoojal päeval, kui lambad ja muud loomad söödetud, võtan ette Belist algava kümne kilomeetri pikkuse matkaraja. Kuigi siin on vabatahtlikke, kellega koos võiksin matkama minna, otsustan minna üksi. Mulle meeldib olla rahulikus kontaktis loodusega, liikuda omas tempos ja ma lihtsalt ei viitsi niisama lobajuttu ajada.

Mu lammas nimega Lammas kasvab ajapikku suuremaks ja tuleb koos Severina ja minuga jalutama kaasa. Ta käitub nagu truu koerake, kes käib ilusasti perenaise järel. Mõnikord tuleb ka kass kaasa, siis käin kogu kambaga metsas jalutamas või mere ääres päikest võtmas. 
Minu jaoks on nad igati meeldivad rannaseltsilised - rahulikud, heas tujus ega lärma. Külaelanikel ja turistidel aga lähevad silmad imestusest suureks, kui näevad blondi neiut oma loomakarjaga ranna poole jalutamas.

"Laev on sadamas kaitstud, aga laevu ei ehitata ju sadama jaoks." 

Horvaatide väärtushinnanguid kujundab katoliiklik kultuuritaust - riigi elanikest on ligi 85% katoliku usku - ning registreerimata kooselu pikalt ei harrastata. Kui laps on tulemas, peavad noored kiirelt pulmad ära tegema, sest abieluvälist last ei kiida suguvõsa kuidagi heaks. Vabaabielus sündinud lapsed on siin harvad erandid. 
Pühaks ja tõeliseks peetakse Horvaatias ainult kiriklikult sõlmitud abielu, sest just pühakojas antud vandel on eriline jõud. Kirikus saab ja tohib abielluda ainult üks kord elus, vaid lesel on õigus ka teist korda altari ette astuda.

Üllatav, kui palju on siinses sügises tuuletuid, haudvaikseid päevi ja öid. Tuuletus teeb ilma kuidagi kergeks ja mulle tundub, et ma olen hääletus toas, mitte mustas öös tuhandete tähtede all. Mulle meeldib üksinda aeda tulla ja tähti vaadata. Just tähistaeva ja kuu kaudu olen oma mõtetes kontaktis Eestimaaga, mida nüüd väga igatsen. 

Mind paneb imestama, et kohalikud käivad talvehooajal väga vähe mere ääres promenaadil või üldse looduses. Niisama jalutama naljalt ei minda, isegi lastega emad teevade seda harva - pigem piirdutakse imetillukese kesklinnaga. Kummaline, et inimesed elavad kaunil saarel, aga naudivad loodust nii vähe. Minu ämm ütleb selle peale, et ilm on jahe, seepärast ei käida. Tegelikult pole ju jahe, isegi päike paistab ja termomeeter näitab kümme kraadi. Kui sellist ilma lugeda jahedaks, saaksid eestlased aastas vaid vähestel päevadel väljas jalutamas käia. Kõik on suhteline.

Nii palju, kui vähegi saan, viibin looduses. Meie metsa vahel mäe otsas vanas viinapuuistanduses asuv aiamaa on minu siinne rahu- ja lemmikpaik. Ikka imestatakse, et kuidas ma seal ka üksi tahan olla, aga minu jaoks on aeg-ajalt üksinda looduses olemine eluks hädavajalik.

Minu saatusesse on sisse kirjutatud kaks kodumaad. See tähendab alaliselt peas tiirlevat dilemmat: kus võiks ikkagi elada? Kui olen ühes paigas, igatsen teist ja vastupidi.

Olen ülimalt tänulik saatusele, mis võimaldas mul olla sel kaunil saarel. Oli unustamatu kogemus elada peaaegu inimtühjas paigas, kaaslaseks eesel, lambad ja koer. See eraklik periood pani mind proovile, kuid lähendas veelgi enam looduse rütmidega ja neljajalgsetega. 

Osa minust jäigi sinna mägedesse, mere äärde, kivi sisse, kaeluskotka tiivavihinasse ja lamba silma peegeldusse.
[Kui imeilusalt väljendatud mõte! Ma sulan...] 

Olen sageli mõelnud, et ma tahaksin elada mitut elu. Ühe neist veedaksin Eestis, kasutades ära eelist elada oma kodumaal. Teise elu sooviksin elada Cresil, olla lambapidaja, oliivikasvataja, natuke kunstnik, kirjanik ja kalur. 

Mulle on saanud väga südamelähedaseks see pisut kaootiline Balkanimaa, kus elavad sõbralikud, kuid natuke isepäised ning tugeva rahvustundega inimesed. Mul on hirmus hea meel, et sain ühe horvaadi oma kodumaale kaasa meelitada. See tähendab, et minu kõrvu paitab iga päev selle keele jõuline kõla ning koduseinal ripub aukohal Horvaatia lipp. Leida armastus Horvaatiast, paigast, millesse armusin esimesest silmapilgust - just nii see ju pidigi minema.

Minu Muhumaa

Katrin Pauts. Minu Muhumaa: lühike libahuntide ajalugu

Õigupoolest pidanuks raamatu pealkiri olema "See ei ole minu Muhumaa". Nii palju valu ja vihkamist, negatiivset ja ... negatiivset...
Arvan, et see raamat oleks võinud kirjutamata jääda.
Los Angeles või Shanghai oleks kindlasti paremini peale läinud - kõrghooned, klaasmajad ja suurlinna tuled.
Loodan, et kirjutamisel oli vähemalt teraapiline toime ja nüüd on selle teemaga lõpp. Ehk siis rahu tehtud mineviku ja muhulastega.
Ma ei saa aru, miks ei või lihtsalt ära kolida, kui kõik nii halb tundub. Milleks peab ennast aastaid piinama ja piitsutama?
Aga ma ei tea ka... Autor ise kirjutab ju nii:
Headus on meeldiv, aga kahjuks üsna igav. See sureb koos inimesega, kuri jääb kauaks kestma ja elab kõik hea suurelt üle. /.../
Ka selles raamatus olen Muhumaast meenutanud pigem halba kui head. Kajastan võõraviha, sättisin just selle fookusesse - aga kui palju siis ikkagi on mu elus sündmusi või inimesi, kus see teravalt väljendub?
Tegelikult on neid vähe. Aga lõppkokkuvõttes on see ikkagi peaaegu ainuke asi, mida oma Muhu noorusest kaasa võtan ja mäletama jään. Kurjuse võim on tõepoolest nii suur. 

Kuigi lõpunootides jäi kõlama, et loodetavasti ei kaota Muhumaa oma isikupära ja identiteeti.  
Kõigest hoolimata loodan ma, et Muhumaa väga palju ei muutu.

Nüüd siis, nagu ikka, vaatamata "suurele sissejuhatusele" noppeid ja ütlemisi raamatust:

Miks peetakse enesestmõistetavaks, et saarel sündinu ujuda oskab? Kuhu on mul siin vaja ujuda? Ega ma Veneetsias ela. Kui Tallinna sõpradele teada annan, et hakkan Muhust tulema, nõutakse kostiks kala, justkui käiksin iga päev võrguga merel.

Mina ei ole Muhu kõige kuulsam kirjanik. Ei saa selleks ka kunagi. Kõige kuulsamaks jääb aegade lõpuni Juhan Smuul, kelle nime kandis nõukaajal ka meie põhikool. /.../
Vähem teatakse, et kuulsatest kirjanikest on Aadu Hint samuti Muhu päritolu. /.../ Ka teda saadab varjuna punaneedus, kuid erinevalt Smuulist oli Hint fanaatiline karsklane. Ta sündis Põhja-Muhus Külasemal, kuigi üles kasvas Saaremaal ja saarlasena teda valdavalt tuntaksegi.

Tuntud kirjanikest on Muhuga side veel poetess Katre Ligil, kelle sugulased elavad minu naaberkülas Aljaval. Katre vend Jürgen Ligi on Eesti poliitikutest värvikaima keelekasutusega - ta on jõudnud terve Facebooki täis kirjutada ja loodan väga, et ta jõuab kord ka oma elulooraamatuni.
[Antud kontekstis ja selle raamatu valguses tunnen ma Jürgenis ära tõelise muhulase, kes iga asja peale sappi pritsib!:)]

Ebaõiglaselt alahinnatud Muhu kirjanik on laiemale avalikkusele hoopis tundmatu Raissa Kõvamees. Tema töödele sattusin kord Liiva raamatukogus, kus on neid terve riiulitäis. Olin Kõvamehe hoogsast ja mõnusast stiilist hoobilt vaimustuses, lugesin kõik tema raamatud järjest läbi. Ta kirjutab lobedalt, rahvapäraselt ja mõnusalt, nagu Sandra Brown või Barbara Cartland.

Naabritega on võimalik meie külas kohtuda matustel või postkastide juures, aga mingit suhkrulaenamise ega ühiste grillipidude traditsiooni ei ole.
/.../
Miks siis ei ole meil naabritega tihedaid ja sooje suhteid? Eks ikka mineviku pärast, miks muidu.
Mu ema on massakas Pärnumaalt, ometi elanud on ta siin juba üle 40 aasta. Põlvkondade kaupa samas paigas elamine tähendab ka põlvkonnalt teisele edasi antavat vihavaenu ja suhtumist. Lapsed ja nende lapsed ei pruugi teadagi, millal ja millest vimm täpsemini alguse sai, see lihtsalt võetakse esivanematelt üle ja kantakse edasi täpsustavaid küsimusi esitamata.

Meie talu nimi on Manala. /.../ Midagi jubedat ei ole meie pere selles kunagi näinud, küll pakub see vahel nalja.
"Noh, kus ta on siis?" muheles mu isa, kui telekas öeldi, et taas kord on Manalasse varisenud mingi Nõukogude Liidu tähtis teeneline tegelane. "Ta on nüüd meie keskel, uudistes öeldi. Kuule tule nüüd välja, kas sa oled siin?" Isa kergitas veiderdades lauavakstut, teeskles otsimist, vaatas kapi taha ja minu tooli alla. Kui Brežnev suri, kuulutas uudist äsja "Vremjast" kuulnud isa meile hauataguse häälega: "Hilja, tee õige kohvi ja tuhlisonki. Brežnev on nüüd ka meie juures."

...kivist mööda minnes on arukas sina mõni and poetada, sest muidu võivat sind tabada halb õnn.
Jälle see "halb õnn"! Lihtsalt uskumatu, kui palju sellist värdmoodustist kasutatakse! Sellist asja ei ole olemas. On õnn ja on õnnetus või siis ebaõnn. Ei ole head õnne ega halba õnne. On õnn - õnn ongi oma olemuselt juba hea.

Ma ei ole ebausklik, aga midagi selles kivis on.
Oled ju siis ikkagi!

Miskipärast vaadatakse sellele viltu, kui ütled, et kool oli kole koht ja sa kahetsed, et seal käisid. Aga kui peaksin valima hoobilt paar kohta, kuhu ma kunagi oma elus enam jalga tõsta ei soovi, on üks raudselt kool. Vahetevahel näen täiskasvanunagi unenägusid, et olen mingil arusaamatul põhjusel jälle koolis ja aina ekslen koridorides, üritades leida klassiruumi, kuhu olen hiljaks jäämas. Ekslen ja ekslen, kui lõpuks ärkan üleni higisena ja surmväsinult.
Kool on koht, kuhu ma ei tahaks õudusunenägudeski sattuda.

Selline lugu siis.
Jutt jooksis lobedasti, aga see neetud negatiivsus tahtis närvid seest süüa.

 

Rääkimata lugu kinolinal

Kinos, juba kolmas kord sel aastal. Täiesti uskumatu!

Astrid Lindgreni rääkimata lugu.

Film ühest minu nooruspõlve lemmikkirjanikust. Just sobivalt Lindgreni sünni(aasta)päeva paiku. Nimelt eile, 14. novembril, oli tema 111. sünniaastapäev.
Astridi rollis Alba August (25.a.), keda peetakse hetkel üheks paljutõotavamaks nooreks Skandinaavia näitlejaks. Üldse olid ilusad inimesed ja head näitlejatööd. Eriti nunnud olid väikesed tegelased, kelle seletamiste kohta oli kohati subtiitriks pandud: arusaamatu jutt.

Foto: Forum Cinemas