Kirju kodust

Siim Maaten, Kaisa Roover. Kirju kodust.

Mis on kodu, kus on kodu, kus on kodukoht? See laulukatkend meenus lugedes.
Mina kuulun ilmselt veel sellesse põlvkonda, kelle jaoks kodu on oluline koht. See füüsiline koht. Loomulikult loovad kodutunde seal elavad inimesed, kuidas nad omavahel suhestuvad, toime tulevad, hakkama saavad jne.
Samas on ju ka ütlus: Kus mu kere, seal mu pere. Võib-olla nii ütleva inimese jaoks ongi kodu ükskõik kus, seal kus parasjagu viibitakse. Ent ikka tahetakse ära oma koju - kodu on mu kindlus, öeldakse ka.
Ja Jaan Tätte laulus tuleb sama motiiv - kodus on hea ja armas -  esile:  

Enam ööseks jääda meil ei ole kombeks
õigel ajal teame kella märgata
kui ka peol on jõudu üle minna homseks
järjest armsam meil on kodus ärgata.

Seetõttu on mul ilmselt ka raske mõista neid, kelle kümme kasti maist vara on kuskil ema või vanaema juures (pööningul, keldris või toanurgas) ning ise seljakotiga mööda maailma ringi rändavad. Loomulikult on nii hea maailma avastada, aga ... mina nii ei saaks...

Paar märksõna raamatust:
Snorgeldamine, sukeldumine - need olid põhitegevused kirjutamise vältel:)
Võõras olemisest - omade seas, võõraste seas.

Ja siis ikka traditsioonilist väljakirjutust (a la minu moodi:)) ka:

Inimese iseloomu moodustab suurelt osalt tema arusaam asjadest ehk maailmapilt. Moraal - mis on meie arust õige ja mis vale. Mõtlen tihti inimeste vajadusele teisi oma edu nimel ära kasutada. Minu ema on alati öelnud, et teda ärritab, kui tihti on filmides vaesed räpased ja korratud. Vaene ei ole ilmtingimata räpane, loll või pahatahtlik. Vaene ei ole tavaliselt ka see, kes petab, pigem vastupidi./.../
On üks kreeka vanasõna, mille sõnastust ma täpselt ei mäleta, aga mille mõte on: oluline ei ole raha ja rikkus, vaid maine - pärast surma ei tuletata meelde rikkaid ja nende rikkusi, vaid mäletatakse neid, kes on teinud heategusid teistele. Minu arust on see vägagi tõsi.

Mulle meeldib sinu armas ema, kes Verona kuuma päikese käes võitles kuumarabandusega, aga ei julgenud pärast peaaegu kahenädalast autosõitu ikka veel vett juua, sest tal oli varasematest autoreisidest sees hirm, et peatuste küsimine segab autosõitu. Seda ei tohiks mitte keegi karta. /.../
Ma loodan, et nüüd julgevad nad valjult avaldada muret, kui neil on autos ebamugav, sest ühise reisi eesmärk ei ole mitte kannatamine, vaid nautimine.

Miks ma pidin kogu aeg pika sammuga nooremal vennal eest ära lippama? Kuidas tahaks temaga nüüd kahekesi kõndida ja juttu puhuda! Ma ei saa kuidagi üle sellest tundest, et olen olnud halb vend, ja ega ma nüüdki vist parem ole./.../
Ma ju olin kunagi temaga alati koos olnud, aga kui tema kooli jõudis, siis see muutus. Kui ta esimesse klassi läks, läksin mina kolmandasse ja tema tuli oma esimesel koolipäeval minu klassi, sest tahtis minuga koos koolis käia - ja mina häbenesin.

Lõpupeatükk sisaldab terve rea väärt mõtteid, millest osa siia kirjutan ja osasid tahaks veel kunagi üle lugeda:

Maailm on nagu suur lõngakera, mis vaikselt lahti hargneb, aga kunagi otsa ei saa. Oma südames kannan kogu aeg kaasas lohutamatut teadmist, et me ei jõua oma elu jooksul kõike, mis meid huvitab, läbi uurida.

Küünilisus kaitseb selle eest, et maailm ei saaks liiga teha, ja uudishimu kaitseb selle eest, et iseennast liiga palju ei kaitseks.

Me jätame teised viisakusest oma rahu ja autosõitu nautima ning oma vastustes proovime olla võimalikult konkreetsed, et mitte kuulaja aega kulutada või temas segadust tekitada.
[Mis võib teisest kultuuriruumist pärit inimesele tunduda ebaviisakuse, solvamise või suisa vihkamisena. Imelik ikka see ilmaelu?!?]
 

Talvearhiivid

Merethe Lindstrøm. Talvearhiivid

No ei edenenud mul kohe üldse see raamat. Vaid 200 lehekülge ja ma ei suutnud korraga üle kümne lehekülje lugeda. Nii et venis see nagu... teate isegi, mis...
Raamatu tutvustus oli nii paljutõotav. Aga...
Jah, oli kohti, mil mõtlesin, et võiksin isegi midagi sarnast valmis kirjutada (ausalt ja omavahel öeldes - pareminigi).
Oli kohati äratundmistki, et jah - ka nii võib olla. Aga enamjagu oli selline heietamine, sõnade rittaladumine, et lihtsalt raske oli ennast sealt läbi närida. Palun südamest vabandust nende käest, kes sellist kirjandust armastavad ja kes seda naudivad. Minu jaoks oli see tõeline eneseületus (pigem enese piinamine) raamat lõpuni lugeda. Ootasin ja lootsin, et läheb paremaks, aga kahjuks ei läinud. Masendav ja pisut isegi morbiidne tunne jäi sellest.

Siiski siinkohal ka paar näidet, kus oli justkui see "miski" minu jaoks, mis õnnestus välja noppida, samas annab see edasi ka kirjutamisstiili (võib-olla on aga asi hoopis tõlkes?):

Ei, sinu jaoks on see, millest mina aru ei saa, tegelikkus. Kuna sõnad tähendavad meile nii palju. Me muudkui kordame neid. Sõnad on pendliks olemise ja mitteolemise vahel. Mina tõukan meid sõnade abil edasi: teeme nii ja naa, hakkamegi nii tegema, sina aga räägid tagasi, just see lammutab, hävitab. Edasi ja tagasi. Me ei jõua kuhugi, me ei lähe mitte kuhugi.

Anna andeks, ütled sa. Jälle. Katad näo kätega.
Anna andeks ujub, ujutab meid üle, osa majast, meid endid, sinu lapsed, voolab voodisse, pragudesse, liistude alla, kus on tuuletõmbus, trügib trepist üles ja istub aknal, lapatakse kokku ja pannakse kappi, kardinad tõmmatakse ette, see "anna andeks" ajab koerad nurka lamama ja vahtima, anna andeks on see, mille saatel me ärkame, sina ärkad, ettearvamatu, ettekavatsetud, kõik see, mis annab andekspalumise tõttu järele.
Anna andeks. See ei ole niisugune andekspalumine, mis kergendab ja parandab, see "anna andeks"  tirib põhja, on end kinni katnud ja hapneb raske tihedalt suletud kaane all, püsib seal all ja uputab ka kõik muu hägusesse põhjatusse vette.
Stopp.

Lastekirju

Epp Petrone. Lastekirju

Head lühikesed peatükid, mida oli mõnus lugeda.
Palju mõtlemapanevat.
Raamat kasvatusest, eneseleidmisest või õigemini eneseotsimisest, dilemmadest - pere versus töö.
Et mis siis on tähtsam - kas koristada ära elamine või kirjutada x lehekülgede arv teksti.
Järjest enam virtuaalseks pöörduv maailm. Leviv pealiskaudsus ühiskonnas. Lapsi ja noori tabanud igavus, millele ei oska vahel (või enamasti) nagu põhjust/põhjendust/õigustust leida.

Arvutimänge on ka igasuguseid, mõned arendavad, mõned kulutavad... Aga kindlasti varastavad need vahendid inimestelt üksteist ära. Ema ja laps istuvad teineteise kõrval, kaaslast märkamata. /.../
Võib-olla ongi see siis tänapäevane jutuvestmise aseaine, emotsionaalne toit - Facebook?

Ja ma tahaksin, et maailm päriselt muutuks. Tagasi selliseks, kus poleks nii palju koormavat meie ümber ja et me leiaksime tee iseenda juurde. /.../
Meie ja meie laste suurim väljakutse tundub olevat see: kuidas mitte minna infokülluses hulluks.

...me peame otsustama, mis on prioriteet meie ärkveloleku tundideks.
Pean hinge tõmbama ja küsima endalt: kas selleks on korras kodu või uue käsikirja lõpetamine? Korras kodu tunduks lihtsam vastus. Üsna kerge pingutusega on võimalik saavutada tunne, et ma olen midagi ära teinud - käsikirjaga saab sellesama tunde, ainult et pingutus on hoopis teistlaadi.

Kuhu me oleme omadega jõudnud? Kuhu on veel minna? Kuhu areneda ((info)tehnoloogiliselt)?
Kas taandareng on ka areng? Tagasi juurte juurde, maaläheduse, looduse juurde - on see areng või taandareng?
Vaat' sellised küsimused kerkisid pinnale neid "Lastekirju" lugedes.

Emakeelepäev

Pean häbi- ja piinlikkustundega tunnistama, et tänases e-etteütluses tegin ma kokku viis (5!) viga...
Ei oska eesti keelt - tuleb vist sellest järeldada. Kurb!
Samas ei teinud ma neid vigu, millele tähelepanu juhiti. Ja see on hea! Kolmest komast oli üks puudu (täielik hooletus, muide) ja kaks üle. No ja plüüs, andke andeks, igal juhul kirjutaks katusega s-i ehk siis š või koguni ž. Keegi ei häälda ju plüüs, diktor ka mitte. Aga no fakt on fakt ja mis ma siin ikka jauran. Kikkpoksist ma ka parem ei räägi... Selle hääldas diktor õigesti, aga mina ei taibanud nii kirja panna. Liiga ilmselge vihje jätsin lihtsalt tähelepanuta.
Etteütlust kirjutades tuli kohe selline mõnus koolilapse tunne peale:)

Olgu siinkohal siis ka korrektne etteütluse tekst ära toodud:

Piki tänavaid kooli poole rulluisutava Liisa, 8.b klassi parima kikkpoksija kuularites tümpsub „Mets neidude vahel“ – laul, mida ta esitab lastekooriga juulikuus noorte laulu- ja tantsupeol „Mina jään”. Olgugi et rekajuht Hane tee ja Kuke allee ristmikul sebra ees kinni peab, seisatab tüdrukki korraks.
Osavalt trikirattal siksakitades vurab mööda klassivend Juhan, kelle tohutu suures plüüsist kotis on peale akutrelli, tušipoti ja huulepalsami mitu viilu tšillikastmega pitsat. „Oota, Juhan!” hõikab Liisa talle järele.

Vaatamata sellele, et silmad on tehtud vigade pärast häbi täis, olen ma siiski arvamusel, et kirjutan võrdlemisi head eesti keelt. No kes see ikka koera saba kergitab, kui mitte koer ise:)

Head emakeelepäeva!

Tiigriaasta hullumajas

Veiko Märka. Minu 1986: tiigriaasta hullumajas.

Mõned faktid raamatust 1986. aasta kohta:
Ei saa öelda, et aastal 1986 maailmas midagi põnevat ei juhtunud. Tšernobõli katastroof, Mathias Rusti piiririkkumine ja purilennukiga maandumine Moskvas Punasel väljakul, USA kosmosesüstiku Challenger plahvatus ja 8 astronaudi hukkumine, Rootsi peaministri Olof Palme mõrv...
Aga minust läks kõik see põhimõtteliselt mööda, sest mul oli oma probleemidega liiga palju muret ja teadmatust, et globaalsetele sündmustele kaasa elada. 
Selgub, et siin on üks faktiviga - Mathias Rust maandus nimelt 1987. aasta 28. mail Moskvas Punasel väljakul. Huvitav on aga see, et Challengeri õnnetus juhtus 28. jaanuaril 1986 ja Olof Palme mõrvati 28. veebruaril 1986 (kõik 28-ndad kuupäevad!), Tšernobõli tuumakatastroof oli 26. aprillil.
Nii palju siis faktidest. Muidu oli üks paras jahmerdamine. Isegi lubatud hullumaja aastast ei saanud õiget sotti. Üsna kaootiline ja pealiskaudne mulje jäi. Olen küll autorist jupp maad noorem, aga mina mäletan neid sündmusi küll. Mitte just detailselt, aga päris mööda need ikka ei läinud. Ju siis ei olnud enda muresid ja probleeme (veel?). Mäletan, et aprilli lõpus olid väga soojad ilmad. Ees ootasid 8.klassi lõpueksamid.

Jackie

Foto: The New York Times

Vaadatud. Nähtud. Meeldis!
Mul vist ongi nii, et käin korra aastas kinos ja siis terve aasta seedin seda ühte filmi ja naudin saadud tunnet:)
Olen kuulnud kriitikat Natalie Portmani kõne- või rääkimismaneeri kohta, aga mind see suures plaanis ei häirinud. Alguses ehk pisut, aga siis harjusin ja teadvustasin, et see peabki nii olema ja on taotluslikult tehtud.
Film kajastab ühe erilise naise lühikest ja väga keerulist eluperioodi, mis on minu arvates väga hästi edasi antud. Ja rohkem ma ei kommenteeri.

Vastlapäev

Eile oli siis vastlapäev, mis minu jaoks piirdus küll hernesupi ja vastlakuklite söömisega. Liulaskmiseni ei jõudnud, ei olnudki lõpuks vist enam kohta, kus liuelda. Tänavad olid õhtuks puha paljad. Nii saigi hoopis kaks kuklit manustatud.
Muide - parimad vastlakuklid olid Talus ja Delis. Üle aastate ma jälle tõeliselt nautisin! Aitäh! Üldse tasub Talu & Deli poodi külastada, sealt leiab palju maitsvat!

foto: http://maakodu.delfi.ee