Emakeelepäev

Pean häbi- ja piinlikkustundega tunnistama, et tänases e-etteütluses tegin ma kokku viis (5!) viga...
Ei oska eesti keelt - tuleb vist sellest järeldada. Kurb!
Samas ei teinud ma neid vigu, millele tähelepanu juhiti. Ja see on hea! Kolmest komast oli üks puudu (täielik hooletus, muide) ja kaks üle. No ja plüüs, andke andeks, igal juhul kirjutaks katusega s-i ehk siis š või koguni ž. Keegi ei häälda ju plüüs, diktor ka mitte. Aga no fakt on fakt ja mis ma siin ikka jauran. Kikkpoksist ma ka parem ei räägi... Selle hääldas diktor õigesti, aga mina ei taibanud nii kirja panna. Liiga ilmselge vihje jätsin lihtsalt tähelepanuta.
Etteütlust kirjutades tuli kohe selline mõnus koolilapse tunne peale:)

Olgu siinkohal siis ka korrektne etteütluse tekst ära toodud:

Piki tänavaid kooli poole rulluisutava Liisa, 8.b klassi parima kikkpoksija kuularites tümpsub „Mets neidude vahel“ – laul, mida ta esitab lastekooriga juulikuus noorte laulu- ja tantsupeol „Mina jään”. Olgugi et rekajuht Hane tee ja Kuke allee ristmikul sebra ees kinni peab, seisatab tüdrukki korraks.
Osavalt trikirattal siksakitades vurab mööda klassivend Juhan, kelle tohutu suures plüüsist kotis on peale akutrelli, tušipoti ja huulepalsami mitu viilu tšillikastmega pitsat. „Oota, Juhan!” hõikab Liisa talle järele.

Vaatamata sellele, et silmad on tehtud vigade pärast häbi täis, olen ma siiski arvamusel, et kirjutan võrdlemisi head eesti keelt. No kes see ikka koera saba kergitab, kui mitte koer ise:)

Head emakeelepäeva!