Minu Hispaania

Anna-Maria Penu. Minu Hispaania: läbi maailma iseendani.

Esimene raamat sellest sarjast, mis on ilma pildilisata. Kas see on nii ammusest ajast, kui veel pilte ei lisatud? - Tekkis mul asjakohane küsimus. Ja guugeldades selgus, et tegelikult on ilmunud ka piltidega täiendatud variant. No aga ma ei osanud aimatagi, et pean eraldi sellele tähelepanu pöörama. Pealegi ei olnud raamatukogus teist saadaval, kui nädalavahetuseks lugemist haarasin. Antud raamat siis aastast 2008.
Aga ega siis midagi, seda enam saab kujutlusvõimel lennata lasta:)


"Anna-Maria, ei tohi selline motivatsioonita olla! Motivatsioon tuleb üles leida!"
Nagu kaotatud motivatsioonid istuksid igavledes kontori keldris kõval puupingil ning ootaksid, millal keegi neile järele tuleb. See lihtsalt on nii hea lause!

Minu suureks kurvastuseks pidin lugema veebruarikuu (peaaegu mu lemmikkuu, ikkagi sünnikuu ju!:)) kohta järgmist:
See juhtus veebruaris. Teate küll. Kui Tallinn on pimedusse uppunud, inimesed käivad, mantlikraed üles tõstetud, nina vingus ja kärss kärnas, ning nõnda kerge on tööalast ebaõnne konkreetselt talve süüks lükata. Kõigil juhtub. Ja kui juhtub, siis raudselt veebruaris. Sest kui pimedus lükkab sind aina tugevamini masendusse ning külm näpistab tagumiku otsast, ei saagi midagi head oodata.
No selle peale tuleb mulle kohe meelde vana hea ütlus, et pole halba ilma, vaid valesti valitud riietus. Minu ideaalne veebruar on külm ja karge, lumine ja päikseline. Ja see on lihtsalt imeline! Kahjuks ei ole juba paar aastat korralikku veebruari olnud. Ja sünnipäev on lausa plusskraadidega halluses möödunud. Vaat' see on halb, kui veebruaris nii juhtub!:) Eks veebruaris juhtubki igasugu asju. Kunagi, näe, sündisin mina - ja kas see pole mitte tore?!?!:) Nii et ikka rohkem positiivsust!  Minu arvates on jälle november kõige hullem ja masendavam kuu...

Seega võite ainult kujutleda jahmatust, mis sõprade ja pere nägudelt Ernestole vastu vaatas, kui too teatas oma kangelaslikust plaanist jõuludeks Eestisse minna. "Sinna, kus on kogu aeg öö, nelikümmend miinuskraadi, ja inimesed joovad soojas püsimiseks päevad läbi viina?" küsisid nemad. Ernesto noogutas ja teistel ei jäänud üle muud kui talle tulevikuks rohkem mõistust soovida ning ulatada kaasa toidukott Hispaania singi ja vorstiga, sest kurat teab, mida need eestlased söövad.

Viimasel õhtul enne uinumist uurisin Ernesto käest, mis talle Eestis kõige suurema mulje oli jätnud.
"Lumi," vastas ta.
Lumi?! Öelge nüüd mulle palun. miks on lume nägemiseks vaja kolme tuhande kilomeetri kaugusele lennata, kui tunduvalt lähemal asuvates Pürenee mägedes on lund rohkem kui meie Tartu maratonil? Inimene saab napilt esimest korda elus oma riigist välja, lendab nii kaugele põhja, kuhu tema ja ta lähimate sõprade esiisadest keegi kunagi jalga pole tõstnud, ja temale jätab suurima mulje ainult kindale langev lumi?

Jalgpallist. Tean sellest kaunist mängust - kus 22 täiskasvanud meest ajavad ülitõsiste nägudega ühte palli taga ja sajad tuhanded vaatavad seda kõike omakorda asjalike nägudega pealt, nagu see oleks kõige normaalsem asi maailmas - tänu siin elamisele kümme korda rohkem kui keskmine Eesti mees.
...kõik uudistesaated väidavad endiselt, et jalgpall on täiskasvanud meeste mäng täiskasvanud fännidele, kaunis, tervislik, tore meelelahutus ja nii edasi. Ilmselt seetõttu hõivab sport igaõhtusest 20-minutisest uudistesaatest 10 minutit. Sellest kulub jalgpallile 9,5 minutit. Pea kõikide hispaanlaste meelest on see normaalne.
Ja imelik olen järjekordselt mina.

Huvitav, kas edaspidi teeme näo nagu seda kõike poleks kunagi juhtunud, nagu ühtehoidvates peredes ikka? Et me meeldime teineteisele, et me armastame ja talume teineteist ja et meile läheb korda meie kummagi elu? "Täpselt nii," vastas Ernesto.
Ämma kriitikanooled tabasid väga valusalt ja selle peale tuli selline mõtteavaldus. Aga lohutuseks võin öelda, et ka ilma Hispaaniasse sõitmata võib kohata samalaadset suhtumist ka kodusel Eestimaal. Ega paljude emade meelest pole ükski tüdruk nende poja jaoks piisavalt hea. Ja kui ise arvad, et oled, siis küll leitakse üles või poogitakse külge need vead, mida kritiseerida saab.

Ja ikka tuleb neist raamatutest välja, kui erinevad on inimesed erinevate kultuuridega riikides juba siin Euroopas, mis siis veel ülejäänud maailmast rääkida. Kui vahel heidetakse ette, et säärastes raamatutes tihtipeale halvustatakse Eestit ja võrdluses tuuakse esile teiste maade eelised, siis siin kohtasin pigem nagu vastupidiseid toone. Tekib küsimus, et miks siis ollakse seal, kus nii väga tore polegi?!

Üks heietus

Elu on kulgenud taas väga tempokalt ja nii palju mõtteid on jäänud kirja panemata. Nüüdseks on paljugi hajunud ja haihtunud ning kunstlikult meenutama ja tuletama hakata pole suurt mõtet. Ju siis pidi nii olema...
Möödunud on isiklik ja kodumaa sünnipäev, isiklikud ja riiklikud pidustused. On olnud väsitav ja samas ka tore. Ent ühel hetkel ei taha enam - tahaks lihtsalt olla, puhata ja mängida. Aga millal küll?!?
Sünnipäevad on elus paratamatud. Number muutub, aga elu kulgeb ikka oma rada ja suuresti ka vana viisi. Luba palju tahad, et homme olen parem kui täna või et uuel aastal hakkan rohkem iseendale mõtlema...
Tajun üha teravamalt, et mida vanemaks saan, seda sallimatumaks ma muutun. Samas mõnes suhtes ka hoopis ükskõiksemaks või siis tolerantsemaks. Ilmselt sõltub see sellest, kui olulised need asjad (mõtted, väärtused jne) minu jaoks on.
Vabariigi aastapäeva vastuvõtust jäi seekord väga positiivne mulje. Lihtsus ja tagasihoidlikkus on need märksõnad, mis iseloomustavad meie noort esileedit ja ka aastapäeva külaliste kleidid olid sellest joonest kantud. Lihtne ilu - selles on tõeline võlu! Pitsid ja detailid köitsid pilku. Vööd, kotid, ehted - täiesti imeline! Nojah, ka öösärk ja hommikumantel olid esindatud, ei saa seda kuidagi mainimata jätta. Üldiselt on mul aga sügavalt ükskõik, mis inimestel seljas on, kui nad ise ennast mugavalt tunnevad.
Tänaseks on juba suured kevadised pühadki - ülestõusmipühad  - möödas. Ja kevad isegi näitab juba päris oma õiget palet. Äkki on peale tulnud suur tuhin aias toimetada :) Juba kaks laupäeva olen aias mütanud, nii et kondid valusad. No pigem ikka lihased vist (need, mille olemasolust tükil ajal aimugi pole olnud):) Eks paar päeva oigan ja siis on unustatud:) Ja järgmisel laupäeval jälle!
Juba tahaks seemneid mulda pista ja taimekesi istutada. Aga sellega peab veel pisut ootama. Liig varane aeg ikka...
Esimesed kevadlilled õitsevad - aias lumi- ja märtsikellukesed, metsas sinililled. Kollast liblikat nägin juba nädal tagasi. Ja linnud on väga toimekad ja häälekad. Linavästrikud on ka kohale jõudnud ja tervitavad rõõmsalt.

Elu on valu

Todd Rettberg. Elu on valu.
Võtsin endale selle raamatu paastuaja ehk kannatusaja lugemiseks. Ega paast ei pea siis ainult füüsiline olema, oluline on pigem vaimne, hingeline pool, sisemine puhastumine, mõtete korrastamine. Ja selleks sobib lugemine hästi ja eriti veel niisugune raamat.
Raamatu autor on pastor Todd Rettberg, kes kannatab juba aastakümneid kroonilise peavalu käes. Ta on läbi proovinud kõikvõimalikud ravid ja alternatiivravid, neelanud valuvaigisteid ja kasutanud muid preparaate. Neuroloogid, kiropraktikud, füsioterapeudid - kõik on läbi proovitud ja korduvalt. Muuseas märgib ta: "Olen palvetanud ja Jumalaga lepinguid sõlminud, paludes talt valu ära võtta. Ent kõige selle peale on asjad jätkuvalt hullemaks läinud." Tal on ka perekond, kes on pidanud pereisa ootamatult tabavate haigushoogude pärast mitmetest planeeritud asjadest loobuma. Üks peatükk on kirjutatud tema abikaasa poolt, kes kõrvaltvaatajana räägib enda tunnetest ja rollist. See on ilus tunnistus ühest tõelisest armastusest ja abielust. Kus on raske, liiga raske, aga kus on tõotatud - nii heas kui halvas jääda teineteise kõrvale.

"Miks me arvame, et oskame vastata kõikidele küsimustele ja teame, mida Jumal teiste eludes teeb? /... /Teine laialt levinud arvamus on, et kristlased ei pea valu tundma ja kui see juhtub, siis on põhjuseks nõrk usk või suur ja hirmus patt. /.../ Kuigi Jumal võib tervendada ja tervendabki ka tänapäeval, võib vastus meie kannatusele olla: "Minu armust piisab.""

Neid ridu lugedes leidsin, et vaatamata igasugustele hädadele on minu elu lill.

Kui inimesed suudaksid lihtsalt kuulata ja olla toeks - ilma et püüaksid vastuseid pakkuda - oleks sellest suur abi.

Vahel tundub. et Jumal on tumm ja passiivne. Ent Jumala vaikimine on üksnes näiline, mitte tegelik. Jumal on tõotanud - ja ma usun seda: "Ma ei lahku sinust ega jäta sind maha!" Seega sai mulle selgeks, et pean hoidma kinni tõesti isegi siis, kui minu palved tagasi lükatakse. Jumal teab, mida ma vajan, palju paremini kui ma ise. Miks valu edasi kestab? Mul ei ole aimugi. Ent ma tean, et Jumal, keda ma teenin, käib endiselt mu kõrval.

Ta räägib muu hulgas ka mehest nimega George, kes oli olnud ustav koguduseliige ja kirikuskäija, kes aga haigestus ja pidi võtma suuri ravimidoose kroonilise valu leevendamiseks ning ei saanud enam kodust välja:
Mõned koguduseliikmed andsid talle trafaretseid "vaimulikke" vastuseid, heites tema poole selliseid sõnagranaate nagu "Ma palvetan sinu eest," või "Pea meeles, et iga asi on millekski hea!" Ent tegelikult tundis ta end kaaslaste poolt hüljatuna.
Ja veel teist korda toob ta esile sama teema - silmakirjalikkuse, mis on peidetud "vaimulikkuse" ja võltsvagaduse taha. Olen seda ise mõnikord kogenud ja tunnetanud, aga pole ehk julgenud välja öelda. Nüüd teeb seda siin lugupeetud pastor:
Kroonilise valu käes kannatajad, eriti just usklikud, kuulevad kõige sagedamini öeldavat: "Ma palvetan sinu eest!"
Olen seda kuulnud vist küll miljon korda - kui pisut liialdada, aga niimoodi tundub see küll.
Kas sul on valus? "Ma palvetan sinu eest."
Kas sul on raske hommikul tõusta? "Ma palvetan sinu eest."
Sa oled uppunud masendusse? "Ma palvetan sinu eest."
Sa oled suremas? "Ma palvetan sinu eest."
Ma ei oska kohe midagi öelda. "Ma palvetan sinu eest."   
Kuigi see peaks kõlama vaimulikult, kõlab see kannatajate jaoks väga lameda ja mõttetuna. Nii lipsabki see ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Kui aus olla, siis püüame selliseid asju öeldes mõjuda härra või proua Superkristlasena. Kui sageli te tegelikult palvetate kellegi eest pärast seda, kui olete seda öelnud? Kui sageli on see midagi enamat kui põgus palve, et enda südametunnistust rahustada?
Need, kes seda sageli kuulevad, soovivad, et kustutaksite selle oma sõnavarast. Need sõnad ei vähenda kuidagi meie valu ega paranda enesetunnet - need võivad aidata teil end paremini tunda. 

Üks kõige huvitavamaid asju, mida olen märganud, on see, et Jumal võtab minu valu ära siis, kui ma jutlustan. See on midagi, mida ma täielikult mõista ei suuda, kuid seda on nii meeldiv oodata. Võin tunda sellist valu, et suudan vaevalt seista või rääkida, kuid niipea kui ma kantslisse tõusen ja jutlustama hakkan, on see läinud. Ma ei tunne seda ega ei mõtle sellele. Seega igal pühapäeval, olgu valutase milline tahes, võin loota kahele 30-minutilisele puhkepausile iga teenistuse vältel. Teen midagi, mida armastan ja teen seda ilma valuta. Mulle on öeldud, et minu lahendus on lihtne: pean lihtsalt 24 tundi ööpäevas jutlustama! Ent kardan, et unepuudus võib siin probleeme tekitada.

Väga, väga eriline raamat, mis andis minu paastuajale hoopis teise hingamise. Lõpetan siinkohal, et mitte jälle tervet raamatut ümber kirjutada:)

Kui antaks teine võimalus...

Kalle Muuli, Tiit Pruuli. Vilja: teine elu.

Raamatu pealkiri lubab ühe esipoliitiku naise lugu. Aga selles loos on ta kohati siiski pigem kõrvaltegelase rollis. Liialt palju poliitikat ja meeste mänge, mis lasid lugedes kiiremini edasi liikuda, lihtsalt lehti edasi keerates.
Samas ka nostalgialaks 1980-ndate lõpust 1990-ndate algusest. Kuigi olin sel ajal juba oma arust täiesti adekvaatne täiskasvanud inimene, siis ometigi tekkis minuski üllatusmoment - kas tõesti oli nii, et vabadus=vaesus? Muidugi ma mäletan talonge ja sabasid poeuste taga, aga samas ei meenu, et oleksin ise käinud neid talonge realiseerimas ja järjekorras seismas. Ei mäleta, et aluspesu ja sokke talongide alusel osta sai. Ju siis elasin oma nooruse mullis, ehk ka mingis vabaduse eufoorias (mida ma küll hästi ei usu, ei ole lihtsalt sellist tüüpi inimene). Pigem siiski maalt pärit noorena, küll linnas koolis käies, ei tajunud ilmselt neid linnaprobleeme nii teravalt (külmad elu- ja tööruumid, hõre transport jms). Kodus oli ahjuküte ja tuba soe. Söök oli alati laual. Piim, munad, liha ja aiasaadused tulid oma majapidamisest. Samas see kõik tõi meelde selle aja, kus sai oldud noor...

Mida aga raamatu kangelanna läbi elas? Mida kõike armastuse nimel tehakse? Mis hinnaga? Ja kas see üldse oli armastus? Pühendumine? Enamasti ei ole need inimesed seda väärt, et neile nõnda pühendutaks, nagu me ka ilmekalt raamatu lehekülgedelt loeme. Miks inimesed elavad ise oma elud keeruliseks? Aga ju siis oli ellu vaja vürtsi ja ei saanud piirduda ilusa, turvalise eluga. Kas nõukogude aegne psühholoogia ei õpetanud inimeste tundmist? Aga võib-olla on siinkohal ka nii, et kingsepp käib paljajalu. Ehk siis psühholoog, kes õpetab teistele, kuidas elada, aga ise elada ei oska.
Hea, kui inimene ikka ühel hetkel otsustab ära, et nüüd tuleb sellele "jamale" lõpp teha. Ja mis veel parem, kui antakse teine võimalus - paremale elule.

Kõrvaltegelase rolli mainib ka ajalehe Sirp arvustuses Mart Soidro.
Kuigi tema on oma kirjutises mu meelest liigselt kriitiline, siis mõned nüansid on seal siiski üsna hästi ära tabatud.

Näiteks:
„22. jaanuaril 1995 kohtusid Keila-Joal suvilas number 29 Siim Kallas, Mart Laar, Tiit Pruuli ja Edgar Savisaar. Vilja oli kodus, valmistas meestele suupisteid, kuid vestluses ei osalenud“ (lk 125). „Savisaare ja Meri kohtumine venis üle kesköö. Vilja oli autos oodates juba tukkuma jäänud“ (lk 178). „Samal ajal kui Savisaar oma vana tuttava Sobtšakiga vestles, istus Vilja linnapea kabineti eestoas, väikeses ja mittemidagiütlevas salongimoodi ruumis, kuhu oli kaetud laud. Vilja juhatas laua juurde väikesekasvuline naeratav ametnik, Peterburi linnavalitsuse välissuhete osakonna juhataja Vladimir Vladimirovitš Putin“ (lk 182).
 
Üks väga kujundlik näide:
„Välimuselt oli Savisaar juba siis kõike muud kui Apollo. Töntsakas kere, paksud sarvraamidega prillid, tedretähnid ja punased juuksed (kastanpruunid, armastas ta ise rõhutada). Seda isegi pisut eemaletõukavat välimust, mille tõttu teda hüüti koolipõlves ka Kiireks, kompenseeris sõnaosav jutt ja lai silmaring“ (lk 62)

Pakkusime siin abikaasaga võidu naljaviluks alternatiivpealkirju: "Vilja teine tulemine" ja "Viljaringid" :)
Nali naljaks.
Eks ikka jääb küsimus, kus on tõde ja kas see, mida meile serveeriti, ka tegelikult nii oli. Nii et ikka rohkem küsimusi kui vastuseid...

Minu Portugal

Kaisa Masso. Minu Portugal: igatsedes kadunud aega.

Selle raamatuga oli kummaline lugu. Alguses ei tundunud see üldse minu lainepikkuse raamat, ei haakunud kuidagi. Otsustasin, et pooleli ei jäta, vaid ludistan lihtsalt läbi. Ent siis korraga haakus väga ja ma nautisin täiega. Ühel hetkel kuskil lõpu poole avastasin jälle, et ei ole ikka päris "minu". No ega ju ei olnudki minu Portugal, hoopis Kaisa oma:)

Traditsiooni jätkates siis ikka noppeid loetust kah. Need ikka rohkem mu enese pärast, ei ole kellelgi sundust lugeda:)

Intriige, nagu igas külaühiskonnas, on palju isegi sama usku järgivate inimeste seas - rivaalitsevad kogukonnad, kes käivad erinevates katoliku kirikutes, ei saa omavahel läbi. Teistest religioonidest väga ei räägita, ja kui, siis räägitakse halvasti.

Kuna portugallaslik mentaliteet on pigem elada päev korraga kui mõelda pikas perspektiivis ja investeerida, siis ongi tagajärg kõdulõhnaline arhitektuuriline paraad linnasüdames.

Portugallastel on suur süda ja piiritu külalislahkus. See nii vahemärkusena jäi lugedes silma.

Portugali toidukultuur väärib eraldi peatükki. See on lihtsalt nii eriomane, ühtaegu talupoeglikult lihtne ja kuninglikult suurejooneline.
Minu arust on parim aeg Portugalis reisida september. Augusti palavus ja turistihordid on selja taga. Maa tiksub külluslikus ja loius vananaistesuve rütmis...

Nazare  naised on üle maailma kuulsad - tegu on ainsa kohaga Portugalis, kus naised kannavad ikka veel igapäevarõivana rahvariideid.

Mina kaeban, et poisid ei ole kaasa võtnud veini... Poisid imestavad ja ütlevad, et sellise kuumaga on ju vastik alkoholi juua.
Portugallased, vanad veinigurud, oskavad muuseas väga hästi piiri pidada. Tööpinged elatakse välja suhtlemise ja vabalt võtmise kaudu, mitte alkoholipudelite taga.

Portugalis on kohati tunda sama mis Eestis - väikese riigi ebakindlust ja alaväärsuskompleksi. Kui Eestis küsitakse, kas sellist Eestit me tahtsimegi, siis Portugalis on veelgi otsekohesem väljend, mida kasutavad nii noored kui vanad, olenemata sotsiaalsest klassist: este pais esta na merda - selle riigiga on sitasti (et mitte tõlkida: see riik on kaelani pasas). Seda lauset kasutatakse nii tihti, et sellest on saanud peaaegu rahvuslik loosung.

Mõtlen tihti, et lääne ühiskond on surma ja haigused kuhugi kaugele sahtlinurka ära peitnud ja püüab käituda, nagu neid ei eksisteeriks. Ja kui need peaks kogemata sahtli vahelt välja päevavalgusesse kukkuma, on hirm ja paanika ja teadmatus, kuidas olukorraga toime tulla...
...Me ei saa elu kontrollida - aga saame selle lühikese ja ettearvamatu aja jooksul, mis meile on antud, olla õnnelikud. Teha tööd, mis meile meeldib, ja veeta võimalikult palju aega koos nendega, keda me armastame...

Naljakas lugu on selles elus sõnadega. Nendega saab teha nii palju head, kuid samas nii palju kurja - ka tahtmatult, tihti lihtsalt mõtlematult. Kurb on see, et kui need on välja öeldud, ei saa neid enam tagasi võtta.

...Portugallastega on nii - kui sa oled hea, siis hakatakse sind kohe ära kasutama. Ja mida parem ja heldem sa oled, seda rohkem sind ära kasutatakse...
Arvan, et see pole ainult Portugalis nii. Olen seda väga teravalt ise kogenud siin omade, eestlaste keskel.
...Inimesed enamasti lihtsalt ei tahagi teist inimest tundma õppida. Paljud suhted toimivad nii. Et lihtsalt ollakse koos. Sest ei taheta üksi olla. Aga ei võeta aega teise inimese kuulamiseks. Räägitakse ise. Ja see võtab tegelikult väga palju aega, teise inimese tundmaõppimine. Ja väga palju pühendumist.

... liiga trööstitu tundub kodumaal võimust võttev madalalaubalisus, marurahvuslus, sildistamine, matslikkus ning sisulise arutelu puudus. ... Maailm on muutunud, sellega tuleb arvestada ning parimal viisil muutustega koos eksisteerida...
...Selle kõige taustal tundub mulle kusagil Euroopa nurgas enesele vastu rinda tagumine ning kõige teistsuguse, olgu siis tegu homode või pagulastega, pime vihkamine ja mingisuguse "puhta ja rikkumatu eestluse" tagaajamine tohutult mannetu ja ajale jalgu jäänuna...
Nii tuli siis "pisuhänd" taas tolksti sisse!

Inimest võib orjastada, ta füüsilises maailmas ketti panna - kuid tema vaimu ei saa ketti panna ja mitte miski ei saa ära võtta tema usku. Kuldne lause!


Keegi ütles kord: vabadus on see, kui sa saad teha, mida sa tahad; õnn aga on see, kui sa tahad teha seda, mida sa parasjagu teed.

Tegelikult oli häid mõtteid veel, mida ei jõudnud üles kirjutada. Ehk teine päev...
Tahaks siia juurde lisada, et sain ikka oma "doosi" kätte sellest raamatust!:) Minu jaoks on sel tähendus:)

Sõitsin - sellise sarja leidsin:)

Vaike Silmato. Poola-Saksamaa.

Autor on hea jutuvestja. Jutt jookseb, lausa voolab, fakte sajab kui küllusesarvest ja vaatamata sellele, et materjal on minu jaoks võõras, on tohutult huvitav.
Konspektiivne, ülevaatlik, kiirustav. Seetõttu on ilmselt sisse sattunud mõningaid kordusi (nii sisulisi kui keelelisi), mis pisut häirima hakkasid. Aga see - kordamine - on võib olla taotluslik? Vaatasin spetsiaalselt üle - toimetaja on ikka ka olemas.
Esimene pool raamatust on Poolast, alapealkirjaga "Poloneeside ja masurkade maal", teine pool Saksamaast "Šlaagrite ja  Bierstubede maal".

Toredaid leide, fakte, märkusi, mida tekstist välja noppisin:

Teada on, et poolakad on kirikurahvas (katoliiklased). Pühapäeval pannakse ennast pidulikult riidesse ja minnakse kogu perega kirikusse. "See päev kuulub Jumalale ning oma perele," kinnitasid meile kõik Poola giidid nagu ühest suust.

Poola oli keskajal suur ja võimas riik, ent kahjuks ei jäänud see õitseng kestma. Teda on kolmel korral jagatud, sõdade lõpul piire muudetud jne. Tunduvalt muutusid Poola piirid peale II maailmasõda. Paljud poolakad olid sunnitud ida-aladelt lääne poole kolima. Poola piirid on nii sageli muutunud, et rahva seas levib kumu, nagu saaksid geograafiaõpetajad palgalisa juba ainuüksi selle vaeva eest, mida nad peavad nägema, et selgitada, kui mitu riiki antud hetkel Poolaga piirnevad ja missugused jõed Poolasse või sealt välja voolavad.  Kõik see selgitavat sedagi, miks poolakaid väljaspool oma maa piire nii palju elab. Paljud jäid piiri taha rajajoonte nihutamise tagajärjel, nagu üks vanaproua, kes lausus, kui talle teatati, et nüüdsest on tema kodu Venemaal: "Tänu Jumalale, mul oligi juba isu täis nendest õudselt külmadest Poola talvedest."

Tarnow ja selle lähiümbrus on üle Poola kõige soojem koht, siin on ööpäevane temperatuur üle +15 kraadi 114-117 päeva ning pilvituid päevi on 55 aastas. (Huvitav, kuidas meil, Eestis, on?!? - tekkis mul küsimus.)

Pulmad Poolas on püha üritus, kuigi abielluda ei tohiks neil kuudel, mille nimes puudub R-täht - see toovat õnnetust ja lõppevat tavaliselt lahutusega (Meil küll enamasti just R-tutel kuudel enamasti abiellutaksegi. Siis just on kevad-suvine ilus aeg!)

Poolakad on väga perekondlikud. Lahutuste arv Poolas on üks Euroopa madalamaid.

Viisakad kombed on siin endastmõistetavad. Porisel ja talvisel ajal võetakse saapad jalast juba trepil. Tavaliselt on välisukse kõrval terve rida susse, kuid kuna nende seast võib harva leida külalisele sobivat suurust, võtavad poolakad üldjuhul külla minnes puhtad, terved sokid kaasa.

Poola perenaised marineerivad kõike: kurke, peete, kapsast, sibulaid, seeni ja jumal teab, mida veel. Ja kui leidub midagi niisugust, mida marineerida ei saa, siis topitakse see ikkagi purki või pudelisse, viina sisse.

Poolas ei ole lubatud alkoholi tarbinutel sõidukit, ka jalgratast, juhtida, kehtib alkoholi tarvitamise 0-tolerants. Meil võiks ka olla, küllap siis oleks avariisid ka vähem.

Poolat on hellitavalt kutsutud ka Euroopa roheliseks aiaks ja kultuuri varalaekaks. Siin on tervelt 19 objekti kantud UNESCO maailmapärandi nimistusse, neist neli vanalinna: Varssavi, Krakowi, Zamosci/Zamošzi ja Toruni vanalinn. Wielizcka soolakaevandus.

Siinkohal võikski lõpetada. Kuna Poola osa tunduski mulle huvitavam. Ilmselt just seetõttu, et olen Poolas vaid läbisõidul olnud. Saksamaal olen seevastu päris mitmeid kordi ise käinud ja on tuttavaid kohti ning äratundmist. Autor nendib kahjutundega, et ei oska saksa keelt. Seda on tunda jah, Winekellerit saksa keel ei tunne, on ikka Weinkeller. Gemütlicheit -> Gemütlichkeit. Aga aitab norimisest.
Siiski leidsin paar toredat seika ka Saksamaa kohta:

Sakslane peab end üldiselt tagasihoidlikuks inimeseks.
Sakslasele ei tule pähegi, et mõni hea idee saaks lihtsalt niisama, juhuslikult tekkida, või et see tuleks mõnelt ebakompetentselt isikult, kellel puudub vastav kvalifikatsioon. ... Sakslasele ei tule mõttessegi jätta ühtäkki oma kutsealane töö ja hakata millegi muuga tegelema.
Saksamaa on ametnike riik - bürokraatia paradiis: halastamatud seadused, jäigad karistavad ja väiklased ettekirjutused. Pimesi seadusetähe järgimine võib aga mõnikord üsnagi kurioosseks osutuda. Keegi mees hakanud öösel kella kahe ajal valgusfoori jälgimata tänavat ületama. Poolel teel paiskas ootamatult suure kiirusega ilmunud auto mehe pikali. Juht ei teinud katsetki otsasõitu vältida. Kutsuti politsei, mees toimetati haiglasse, autojuhil aga lasti märkust või hoiatust tegemata minema sõita. Sündmust nägi pealt üks välismaalane, kes päris politseinikult, mida kavatsetakse ette võtta vigastatud jalakäijaga? Vastus oli lühike ja konkreetne: "Kui ellu jääb, tuleb tal 50 marka trahvi maksta." 
Täpsus saksa ametiasutustes on niisama püha kui evangeeliumi tekst, Töö lõpetatakse täpselt kell viis. Hilisemat töölejäämist tõlgendatakse kui oskamatust või tööga mittetoimetulemist. Erand võib olla vaid sel juhul, kui tööandjaga on kokkulepe libiseva tööaja asjus.
Noh, ehk on tänaseks päevaks asjad siiski väheke muutunud... Ei tea küll sakslasete ja Saksamaa kohta midagi täpsemat öelda, aga Eesti on kohati oma bürokraatia ja seadusetähe närimisega küll kaugele eest ära lipanud.

Omamoodi tore sari see "Sõitsin". Tänaseks neid vist kolm raamatut ilmunud selles sarjas. Vaike Silmato "Venemaa" ja Fil'i "Bulgaaria - Sunny Beach". Viimast tahaks kohe kindlasti lugeda, olen seda veidi juba mekkinud:)

Kuidas vaadata maailma teistpidi? Selles on küsimus...

Kätlin Hommik-Mrabte. Minu Maroko ehk maailma teistpidi vaatamise õpik.

Suuresti võtsin selle raamatu kätte tänu saatele "Hommik Anuga", mis oli eetris küll juba septembris (!), nagu ma guugeldades hämmastusega avastasin. Seal oli siis intervjuu raamatu autoriga. Teemad, mida käsitleti tundusid väga põnevad ja intrigeerivad. Mulle jäi saatest igati positiivne mälestus ja nii tahtsin natuke lisa saada. Nüüd siis aasta alguse vaikelus tekkis selline moment, et oli kohe vaja lugemiseks ühte "Minu"-sarja raamatut. Nii "Minu Maroko" haarasingi.
Raamatust saab lugeda ühe eestlanna teest islami maailma, nii vaimselt kui füüsiliselt. Huvitav fakt oli see, et oma mehe leidis Kätlin interneti vahendusel. Kuidas nii juhtus, seda ma siinkohal ei räägi:)
Väike tutvustus raamatukaanelt:
"Olen eestlane, aga moslem. Või kas peangi siia „aga” vahele panema? Olen moslem juba üheksandat aastat, abielus viiendat. Pean seda täpsustama, sest enamasti arvatakse, et olen moslem oma marokolasest mehe pärast.
Inimese identiteeti vormivad ühtviisi nii ta millegi kõrgema poole püüdlev hing kui ka maine kogemus. Minu kogemus, mida tahaksin teiega jagada, on mind viinud läbi lapsepõlve eneseotsingu Nõukogude Eestis, araabia keele ja islamoloogia õpingute Pariisis, abiellumise Kuveidis, otse sooja Maroko südamesse. See kõik on osa minust: olen eestlane ja moslem."

Kui mosleminaisele on loomulik, et ta rõivastub pikka, maani ulatuvasse rüüse, et olla kaetud, siivas ja mitte silmatorkav, siis läänemaailma naised pistavad selle peale kisama, et see on ahistamine. Aga keegi ei ahista kedagi, vaid naine on kaitstud valede pilkude eest. Enese eksponeerimine avalikes kohtades ei ole sünnis. Mitte nii nagu meie ühiskonnas, et mida lühem seelik, suurem dekoltee ja rohkem krohvi näos seda uhkem. Ühiskonnad ja väärtussüsteemid on lihtsalt erinevad. Vahel tundub, et veidi rohkem konservatiivsust ei teeks üldse paha.

"Väga suur hulk eurooplannasid võtabki reisi nendesse riikidesse ette just üheöö- või ühenädalasuhete pärast, sihikul nooremad poisid. /.../
Sellised naised soodustavad islamimaailmas levivat lodevate eurooplannade halba kuulsust ja sama mõõdupuuga mõõdetakse ka neid naisi või tütarlapsi, kes ilma selliste plaanideta reisile lähevad. Kui paralleeli tõmmata, siis naised, kes islamimaailmas end siivutult üleval peavad, on justkui kardetud islamiterroristid, kes on küll vähemuses, kuid siiski rikuvad oma halbade tegudega ära kõigi moslemite maine. Euroopa arvab et kõik moslemid on terroristid, islamimaailm arvab, et iga suvises kleidis naine on lits."

"Oma usundit sügavuti õppinud moslem ei õhuta vaenu ega soorita enesetappu, kuna ta teab, et vaenutsemine on Jumalale vastumeelt ning enesetapp islami seaduse järgi rangelt keelatud - kellelgi ei ole õigust ise oma elu lõpetada, olgu põhjus milline tahes."

Siinkohal tuleb nentida, et ükski usk ei ole halb. Ainult halvad, kurjad inimesed suudavad "usu nimel" halbu asju korda saata.

Mitmetes blogides ja arvamuslugudes on raamatu kohta kirjutatud kahjuks üsna palju negatiivset, mida ma küll ei saa jagada.
Vähemalt ühe positiivse kommentaari leidsin Lugemispäevikust

Omal kombel avardas raamat silmaringi küll. Ehk võib nüüd maailma ka õige pisut teistpidi vaadata...