"Minu Lahemaa"

Liisa Ojangu. Minu Lahemaa: seitse suve külapoes. Petrone Print, 2024. 215 lk.

Üle pika aja raamat, mida käest pannes kibelesin kohe jälle uuesti lugema. Väga muhedalt, köitvalt ja kaasakiskuvalt kirjutatud. Elu oma värvikirevuses ja eheduses. Lahemaa. Juminda poolsaar. Leesi küla. Siin on perekonna ja esivanemate lugu, mis seotud selle paikkonna ja juurtega. Kogukonna lugu. Isiklik lugu - lapsepõlvest täiskasvanuks. Suvised mängud ja seiklused. Ja muidugi külapoe lugu. Nautisin igat lehekülge!*

Koolis proovis Leida [Liisa vanaema, sündinud 1935 Terneme talus] igati eeskujulikult õppida, et isa nime vääriline olla. Ühes tunnis pidi ta klassi ees loetlema kaksteist kalendrikuud. Need luges ta kõik õigesti ette, aga lõpetas nii: oktoober, november, detsember, veeämber läks ümber. Selle eest pandi ta nurka seisma. (Kui ma seda lugu ise koolilapsena kuulen, tundub see ikka väga ebaausa ülereageerimisena!)

Ostetud preksud - rannakeeles tähendab see kõike head ja paremat - sööme kohe poe juures ära.

Omaette tore peatükk, küll vaid mõni lehekülg on ka rannakielest ehk pohiranna murrakust, mis on Eesti kirderanniku murrak, mida on räägitud Juminda ja Pärispea poolsaarel ning Kaberneemest Salmistuni asuvates rannakülades.

Näide poe seinalt:

"Tere uomigust/päiva/ehtut. Palun uotaga vähest aiga. Meil on siin igesugu pient preksu - sokulaati, sukrusaia, olut ja keiduvorsti. Tenan! Üad aiga ja tulga toine kerdki!"

Maal elamine õpetab kannatlikkust, planeerimist ja heas mõttes loodusele alistumist. Kui elekter läheb ära või tee on lahti lükkamata, tekib üsna ruttu arusaamine, et see pole veel mingi maailma lõpp - kui tänaseks plaanitud poodisõit jääb ära, siis homme saab seda ikkagi teha.

Maaelu nautimiseks on mõned nipid ka - minu tingimus oli, et maja, kus elan, peab seest olema sama soe ja mugav kui nüüdisaegne linnakorter. Enam ei mingit välikäimlat ega kolme kampsuniga külmetamist. Ja teiseks ei tasu ennast keelata, kui tuleb ohjeldamatu isu minna linna teatrisse-kinno, sööma või sõpradele külla - siis tulebki minna ja mitte muretseda kütusehinna pärast. Maal elamine ei pea tähendama eraklust ja sendisaagimist. Jah, mõnel raskel hetkel mõtlen, et elada saaks ju palju lihtsamalt, nii nagu enamik inimesi. Kas on siis vaja kõike teistest erinevalt teha? Aga ju siis on, kui süda ja hing nii juhatavad.

*P.S. Turismiteatmiku või reisijuhi osa tuli ikka ka ära - kohustuslik mõisate tuur koos ajaloolise ülevaatega. Ega see ju paha polnud, lihtsalt mina leian, et seda pole vaja, vähemalt minu jaoks mitte.

"Minu Euroopa"

 

Myrakas

Minu Euroopa: matkaautoga maailma otsa
Tartu: Petrone Print, 2024
208 lk., 8 lehte fotosid

Raamat sai loetud diagonaalis, sirvides...
Myraka' sõnaseadmise oskus on võrratu, aga Euroopat jäi nagu väheks... 
Ei saanud mind konksu otsa, ei olnud, millest kinni haarata, kuigi tagakaanel lubatakse küll maad ja ilmad kokku:

Sain Mutilt sünnipäevakingiks oliivipuu. Päris ehtsa, tüve, võra ja juurtega oliivipuu. Konks on vaid selles, et see puu asub Itaalia lõunatipus. Ja nüüd me läheme seda puud vaatama.

Teie võite kaasa tulla, sest just sellel reisil sünnib ka käesolev raamat. Raamat, kus ujub peale värskete mälestuste pinnale ka palju varasemaid, mis said kogutud eelmistel reisidel.
Tulge, ma näitan teile Euroopat. Euroopat läbi Prikside silmade. Euroopat läbi matkaauto akna. Päris inimeste ja päris emotsioonidega Euroopat. Maitsvat Euroopat, ilusat Euroopat, sooja Euroopat, üllatusi täis Euroopat.
Aga lähme siis maru aeglaselt ja rahulikult. Sest ainult nii saab õige tunde kätte.

Blogis Loetu kaja on hästi öeldud:
Myrakas teksti pealt kokku ei hoia, häid võrdlusi ja üle võlli kirjeldatud olukordi tuleb siit rohkem kui vihmajärgselt seeni. Ta on osanud oma vahva sõnakasutusega suuremaks ja põnevaks luua ka üsna argised toimingud.

Jah, aga kaua sa ikka jõuad seda põnevaks kirjutatud argipäeva lugeda?!?

Ja veel teine mõte samast:
On selge, et reisid on armsad eelkõige ikka endale – jäävad ju kustumatud mälestused. Kuid enamasti tahaks oma õhinat jagada ja siis võibki olla, et neile, kes käinud pole, kannatavad lihtsalt viisakusest selle õhina ära.

Kahjuks seekord ei suutnud ma seda õhinat ära kannatada, enne rauges ramm...

Ka Suvehiidlane kirjutab kenakese kokkuvõtte ja viskab lausa viie, aga mina olen seekord vinguviiul😛😂

No siin lõpu eel tõmban veidike tagasi🙂 Sest ega see nüüd niiväga ainult sirvimine polnudki, üsna korralikult ikka lugesin. Pean möönma, et jutupaunik on see Myrakas tõesti ja kasutab väga lopsakat keelt. Mingitel hetkedel hakkaski see veidike vastu ja sellepärast ka see ving siin😝 Ehk et aeg-ajalt viskas see killu pildumine kopa ette😆

"Tundub, et olen selline pisut ropu suuga ja tujukas tüüp, kelle vastu saatus on arusaamatult armuline olnud"

No ja ikka sutsu Itaaliat, kübeke Horvaatiat, killukesi Poolast, Lätist, Leedust ja Kreekastki viskas sisse.

"Olemegi Paestumis kohal. Midagi pole öelda - päris kontrastne vaatepilt, kus ühel pool aeda on kivistunud iidne minevik ja teisel pool lärmakas tulevik. Ja siis mõned ehmunud näoga vanemad inimesed nagu meie, oma kohta otsimas."

"On selge, et kõik itaallased ei sõida ringi Ferraridega ega kanna moemajade disainrõivaid. Võib öelda, et lõunas vohab vaesus, kuid see ei takista inimesi õnnelik olemast. Õnne võib leida kõiges: söögis, sõprades, isegi töös. Aga ka niisama mölutamises. Pole mingit kahtlust, et puhata itaallased oskavad. Minu meelest teevad nad seda igal võimalusel. Kogu aeg on mingid holiday'd ja siis on ka kohe kõik putkad kinni ja töörahval jalad seina peal. Täna on esimene mai ja kõik oleks justkui maa alla vajunud. Ainult mahe suvine briis keerutab inimtühjas ostukeskuse parklas kilekotiga valssi. Lidl pole kohalikest kommetest veel aru saanud ja nii saan oma igapäevase veini ikka kätte."

"Kui ma piisavalt päikest ei näe, vajun kokku ja kärbun ära. Seepärast suudan ma erinevalt reisikaaslastest nautida ka mõnusat olesklemist rannas. Esiteks on lihtsalt mõnus teha mittemidagi ja loputada seda laiskust maha siis kas end aeg-ajalt vette kastes või keha külma õllega kostitades."  [Just äsja (16.01?) oli ju sobivalt mittemidagi tegemise päev ka😀]

"Lepime Mutiga kokku, et mis ka ei juhtuks, oleme kogu aeg teineteisele toeks. Olgu kallima hea sõna meie ainus majakas tormis ja päästerõngas kesk mustavat vett. Kõigega saab hakkama ja elamusi-emotsioone on iga päev rohkem, kui vastu jõuad võtta, aga väsitab hirmsasti. Maru loll oleks lõpuks koju jõudes tunda, et nüüd on vaja puhkusest puhkama hakata..."

Vaat' siis kuhu ma jälle oma heietustega välja jõudsin. Igatahes - elagu lopsakas keelekasutus 😀👏

Uus

Head uut aastat, sõbrad ja blogilugejad ning juhuslikult siia sattunud külalised!

Ehk siis: Uuel aastal uue hooga jätkame me vana looga🙂

Aeglast aastat! Olen sellist soovi mitmel korral tähele pannud ja see tundub nii hea! Meie kiirustavas ajas ja ühiskonnas on see väga sobiv soov. Võtkem aega! Siinkohal meenuvad mulle taas Jaan Tätte sõnad:

Palju muud mul ei ole, kuid aega mul on, tõesti aega mul sinu jaoks on...

Täna hommik maarajoonides oli imeilus. Minu tõeline unistuste talv! Päike säras ja lumi sätendas! (Selline sünnipäeva ilm! 🥰 Paluks siis ka, nii umbes pooleteise kuu pärast🙏) Külmakraade ka täitsa mõnusalt -12-13! Selleks ajaks, kui mina õue sain, oli olukord juba muutunud. Päike tegi lehva-lehva ja kadus pilve taha, veel veidi taevasina ja oligi pilves. Temperatuur on tõusnud -6ni ja hetkel langeb taas üksikuid lumehelbeid. Tore ju seegi! Aga! Aga ma ei viitsi jälle lund rookima minna, nii et paluks nüüd veidi piiri pidada. Uuel aastal olen jõudnud mitu korda umbes 5 sentimeetrist lund kühveldada. Kallis kaasa tegi endale aga uusaasta esimesel päeval "mõnusa" sünnipäevakingituse ja lükkas rasket, poolvedelat lumeplöga vihmaga võidu. Elame huvitaval laiuskraadil ja ilma mõistes väga suurel maa-alal. Eilegi - Tallinnas oli kl 14 ajal nihuke lumesadu ja pime nagu öösel, maale jõudes paistis päike ja tervitas mõnus talveilm. Samal ajal olid Pärnumaal aga üleujutused!😮

Mõned fotod, mis õues telefoniga klõpsisin:

Mulle tundub, et selle laulu (Sõprade laul nr 6) sõnum on end juba 2025. aasta motoks kirjutanud:

Tule võta mu aega, sest aega mul on

tule vaatame taeva seal midagi on

palju muud mul ei ole, kuid aega mul on

tõesti aega mul sinu jaoks on

Kokkuvõtete tegemise aeg

Laias laastus võib mööduva aastaga igati rahule jääda. Pärast tormilist ja räsivat 2023ndat oli 2024 rahunemise ja stabiliseerumise aeg.

Kindlasti oli hetki ja asju, mis võinuks teistmoodi olla või mis mingil kombel kripeldama jäid, aga ega ise palju midagi teha ka poleks saanud... Eks ikka inimsuhted on need, mis elu keeruliseks ja käänuliseks teevad ning sõltub siis suhtumisest, emotsionaalsest seisundist, kuidas keegi sellest läbi tuleb, üle elab või läbi elab või hoopis mööda vaatab...

Detsembri viimane dekaad rabas ka täiesti ootamatult jalust. Ei olnud planeeritud siia lõputuna näivat/kestvat haigust (peamiselt piinav köha ja hääl ära, hommikul annab ikka tükk aega rögiseda, et inimese tunne peale tuleks🥴). 10+ päeva juba!!! Hullumaja!🤪 Täna tunnen esimest korda, et vist hakkab ikka paremaks minema. Jään ellu!😁 

Ilus suvi oli. Palju laulmist kooriga. Ilmaga vedas ka iga kord, kui miski õueüritus oli. Rikas marjasaak - mustikad, pohlad! Siiani olen välja vedanud. Täna just tuvastasime sügavkülma sisu. Veel kestab üht-teist 😍

Blogimisega olen ka ikka plusspoolel 🙂 Vähemalt numbriliselt väljendudes üks kobedamaid. Aga saaks veel paremini, sisukamalt, ka tihedamalt.

Lugemisaasta ei olnud väga rikas, aga ega üle oma varju ei hüppa ning kokkuvõtteid ma selles vallas ei tee, vähemalt hetkel mitte. Ja ikka sisu loeb, mitte kvantiteet. Võib-olla uuel aastal teen mingi postituse loetust.

Käsitööga läks kehvasti. Ei ole millegagi hiilata. Randmesoojendajad, mida siin kunagi demonstreerisin, jäidki lõpetamata☹️

Aastavahetus möödub maakodus. Täna tuli taas imeilus talv!❤️ Süda rõõmustab ja silm särab🤩💓

Aastalõpu tuhinas tõmbasin riiulist välja kaks toredat raamatut. Üks neist Silvia Rannamaa "Kasuema". Otsisin sealt välja ühe mällu sööbinud mõtte, mis puudutab aastavahetust, nääriööd: "Võõrasema ja isa läksid juba õhtul kuhugi uut aastat vastu võtma. Isa oleks tahtnud seda kodus teha, kuid võõrasema oli nii kärsitu. Tema pidi uuele aastale tingimata kuhugi poolele teele vastu tõttama." 

Teine, mu suur lemmik, Madde Kalda "Seitse tähte taevasõelas". Alati meenub mulle sealt, et aastavahetusel jäeti kogu ööks söök lauale.

"...meie vanaema toob vana-aastaöösel seitse korda toidu lauale ja ajab meid sööma,/.../ see toovat tallu järgmiseks aastaks rikka lõikuse ja õnne kogu majapidamisele. Küll näed, seitse korda peame täna öösel sööma, praegu on kolmas, neli veel, kapsasupp on kõige viimane söök, kas tunned, köögist tuleb ju kapsasupi lõhna; kui selle oleme kätte saanud, siis võime magada kas või päev läbi."

Sellised toredad kirjanduslikud vahepalad siis siia lõpetuseks!

"Sööge, sööge lapsed!" "...kui sööjad laua äärest lahkuvad, teatab emm, et heitku magama või tehku, mis keegi teha tahab."

Toredat aastavahetust! Sööge ja tehke, mis tahate!😆

"Punamütsike"

Märta Tikkanen. Punamütsike. Rootsi keelest tõlkinud Ülev Aaloe. Tallinn: Eesti Raamat, 1991

Selle raamatu järele haarasin puhtalt ainult Mae soovituse peale. Ise poleks tõenäoliselt kunagi selle otsa sattunud.

Omapäraselt, eriskummaliselt hea, ütleks ma.

Samal ajal lugesin (sirvisin) raamatut "See pole sinu süü". Need mingil kummalisel, äraspidisel moel täiendasid teineteist. Kusjuures see oli, on väga seletamatu tunne...

Raamatu kohta on päris mitmed arvamust avaldanud.

Ennekõike Mae muidugi oma blogis Suvehiidlane. 

Siis: Danzumees, Jana ja orkaani südames on vaikus

Tundub, et kõiki, kes mingit pidi selle raamatuni on jõudnud ja seda lugenud, on see puudutanud. Ja ega ma ei oskagi siia midagi juurde lisada.

Mõned mõtted raamatust:

"Iial ei suuda Punamütsike unustada, et isa ütles Zacharias Topeliuse sünniaasta valesti

isa, kellel alati oli õigus, kogu Punamütsikese lapsepõlve on isal üksnes õigus olnud, iga kord, kogu aeg, Punamütsike kasvab üles usus, et meestel on alati õigus, kes teisiti arvab, see eksib ja peab silmad maha lööma ja suu kinni hoidma, peab metsa põgenema, kui miski muu ei aita, kuni oled jälle pai, Punamütsikesel on palju kordi raske, kui meestel tema elus õigus pole ja tema seda teab 

aga ei suuda end sundida seda tunnistama."

"Kuid kas isa saab temast aru? Ja kas tema saab isast aru? Pole sugugi vaja aru saada, aitab sellest, kui armastad."

"Sõnad viivad ema nende juurest ära.

Ebasõbralikud sõnad, mida ei tohi öelda. Sõnad, mis ehk võivad solvata ja haiget teha, ent mis võib-olla teevad veel rohkem haiget, kui neid kunagi välja ei öelda.

Ei tohi iial teisele nördimust valmistada, teist solvata. Peab alati rääkima sõbralikult, mitte häält tõstma, pole midagi halvemat teineteise peale karjumisest, karjujatega pole midagi peale hakata, sellised inimesed pole õppinud, kuidas peab käituma 

Peab mõtlema, mis tunne on sellel, kes peab sõnad ära kuulama. Alati otsekohe mõtlema sellele, mis tunne teistel on. Esmalt mõtlema sellele, alati.

/.../ Ema sõnadest Punamütsikesele, ema pilgust talle aitab, et ta end talitseks, parandaks, pingutaks olema selline, nagu ema ja isa tahavad, neil pole vaja isegi midagi öelda, et Punamütsike taipaks, et midagi on kohe hullusti viltu."

Tegelikult oleks sellestki raamatust väljakirjutamist küll ja veel, praegu aga panen siinkohal lugemisaastale punkti.

"Raimond Kaugver"

 

Sirly Hiiemäe. Raimond Kaugver: rahvakirjaniku lugu.

Tallinn: Paradiis, 2024

240 lk. + fotod 

Kes siis ei mäletaks nooruses loetud Kaugveri romaane?!? "Kas ema südant tunned sa", "Tee isa juurde", "Disko", "Pariisi lõbusad naised"

Meenub Hiiemäe kirjutatud raamat Aimee Beekmannist, millest on jäänud vereringesse see tunne, mis ühes raamatus minu jaoks olema peab. See naine oskab hästi kirjutada! Sain nüüd järjekordse tõestuse.

Siinkohal ei hakka ma midagi eriliselt välja tooma, ei oskagi midagj eriliselt esile tõsta. Sest jällegi - see tunne, see oli nii õige, nii päris.

Paljust võiks siinkohal kirjutada, aga las jääda igale lugejale oma  avastamisrõõm. Igatahes kirjandust armastavale inimesele on see minu poolt kindel soovitus🙂

"Minu Malta"

"Minu Malta" - loetud juba ammu, siis, kui esmakordselt ilmus. Nüüd sai uus, lisapeatükk läbi loetud ja seega pisut mälu värskendatud.

Ingrid Eomois

Minu Malta : väike ja vägev.

Tartu: Petrone Print, 2024

248 lk, 8 l fotosid

(Minu sari)

Värskes epiloogis jagab autor lugejatega seitset hetke. Toon siin esile ühe katkendi neist:

On märts 2020 ja koroona on jõudnud Maltale. Kriisisituatsioonis õpid rahva kohta nii mõndagi uut: selgub, et maltalased on üsna kartlikud ja peidavad end koroona saarestikku saabudes kodudesse. /.../

Huvitaval kombel meenutab laps karantiiniaega siiani hea sõnaga - ütleb, et see oli aeg, kui polnud kiire ja kui oli aega lihtsalt rahulikult olla. (Tark laps, ma ütlen!🥰) /.../

Kuigi Maltal viisakas seltskonnas enam koroonast ei räägita, taastub meie majandus sellest siiani. Suuresti turismist sõltuvale riigile panid kinnised piirid ikka korraliku põntsu. Olulised on ka isiklikumat laadi õppetunnid - kuigi tuleb tunnistada, et ma ei õppinud ei leiba küpsetama ega ladusalt kõnelema uusi võõrkeeli, sadestus nii mõndagi tarvilikku paika ning olukordi, mis endast välja viivad, on pärast pandeemia üleelamist tuntavalt vähem. Ka tarbetul minna laskmine läheb ladusamalt.

Siin olen 2017. a. väljaandest muljetanud.