Kokkuvõtete tegemise aeg

Laias laastus võib mööduva aastaga igati rahule jääda. Pärast tormilist ja räsivat 2023ndat oli 2024 rahunemise ja stabiliseerumise aeg.

Kindlasti oli hetki ja asju, mis võinuks teistmoodi olla või mis mingil kombel kripeldama jäid, aga ega ise palju midagi teha ka poleks saanud... Eks ikka inimsuhted on need, mis elu keeruliseks ja käänuliseks teevad ning sõltub siis suhtumisest, emotsionaalsest seisundist, kuidas keegi sellest läbi tuleb, üle elab või läbi elab või hoopis mööda vaatab...

Detsembri viimane dekaad rabas ka täiesti ootamatult jalust. Ei olnud planeeritud siia lõputuna näivat/kestvat haigust (peamiselt piinav köha ja hääl ära, hommikul annab ikka tükk aega rögiseda, et inimese tunne peale tuleks🥴). 10+ päeva juba!!! Hullumaja!🤪 Täna tunnen esimest korda, et vist hakkab ikka paremaks minema. Jään ellu!😁 

Ilus suvi oli. Palju laulmist kooriga. Ilmaga vedas ka iga kord, kui miski õueüritus oli. Rikas marjasaak - mustikad, pohlad! Siiani olen välja vedanud. Täna just tuvastasime sügavkülma sisu. Veel kestab üht-teist 😍

Blogimisega olen ka ikka plusspoolel 🙂 Vähemalt numbriliselt väljendudes üks kobedamaid. Aga saaks veel paremini, sisukamalt, ka tihedamalt.

Lugemisaasta ei olnud väga rikas, aga ega üle oma varju ei hüppa ning kokkuvõtteid ma selles vallas ei tee, vähemalt hetkel mitte. Ja ikka sisu loeb, mitte kvantiteet. Võib-olla uuel aastal teen mingi postituse loetust.

Käsitööga läks kehvasti. Ei ole millegagi hiilata. Randmesoojendajad, mida siin kunagi demonstreerisin, jäidki lõpetamata☹️

Aastavahetus möödub maakodus. Täna tuli taas imeilus talv!❤️ Süda rõõmustab ja silm särab🤩💓

Aastalõpu tuhinas tõmbasin riiulist välja kaks toredat raamatut. Üks neist Silvia Rannamaa "Kasuema". Otsisin sealt välja ühe mällu sööbinud mõtte, mis puudutab aastavahetust, nääriööd: "Võõrasema ja isa läksid juba õhtul kuhugi uut aastat vastu võtma. Isa oleks tahtnud seda kodus teha, kuid võõrasema oli nii kärsitu. Tema pidi uuele aastale tingimata kuhugi poolele teele vastu tõttama." 

Teine, mu suur lemmik, Madde Kalda "Seitse tähte taevasõelas". Alati meenub mulle sealt, et aastavahetusel jäeti kogu ööks söök lauale.

"...meie vanaema toob vana-aastaöösel seitse korda toidu lauale ja ajab meid sööma,/.../ see toovat tallu järgmiseks aastaks rikka lõikuse ja õnne kogu majapidamisele. Küll näed, seitse korda peame täna öösel sööma, praegu on kolmas, neli veel, kapsasupp on kõige viimane söök, kas tunned, köögist tuleb ju kapsasupi lõhna; kui selle oleme kätte saanud, siis võime magada kas või päev läbi."

Sellised toredad kirjanduslikud vahepalad siis siia lõpetuseks!

"Sööge, sööge lapsed!" "...kui sööjad laua äärest lahkuvad, teatab emm, et heitku magama või tehku, mis keegi teha tahab."

Toredat aastavahetust! Sööge ja tehke, mis tahate!😆

"Punamütsike"

Märta Tikkanen. Punamütsike. Rootsi keelest tõlkinud Ülev Aaloe. Tallinn: Eesti Raamat, 1991

Selle raamatu järele haarasin puhtalt ainult Mae soovituse peale. Ise poleks tõenäoliselt kunagi selle otsa sattunud.

Omapäraselt, eriskummaliselt hea, ütleks ma.

Samal ajal lugesin (sirvisin) raamatut "See pole sinu süü". Need mingil kummalisel, äraspidisel moel täiendasid teineteist. Kusjuures see oli, on väga seletamatu tunne...

Raamatu kohta on päris mitmed arvamust avaldanud.

Ennekõike Mae muidugi oma blogis Suvehiidlane. 

Siis: Danzumees, Jana ja orkaani südames on vaikus

Tundub, et kõiki, kes mingit pidi selle raamatuni on jõudnud ja seda lugenud, on see puudutanud. Ja ega ma ei oskagi siia midagi juurde lisada.

Mõned mõtted raamatust:

"Iial ei suuda Punamütsike unustada, et isa ütles Zacharias Topeliuse sünniaasta valesti

isa, kellel alati oli õigus, kogu Punamütsikese lapsepõlve on isal üksnes õigus olnud, iga kord, kogu aeg, Punamütsike kasvab üles usus, et meestel on alati õigus, kes teisiti arvab, see eksib ja peab silmad maha lööma ja suu kinni hoidma, peab metsa põgenema, kui miski muu ei aita, kuni oled jälle pai, Punamütsikesel on palju kordi raske, kui meestel tema elus õigus pole ja tema seda teab 

aga ei suuda end sundida seda tunnistama."

"Kuid kas isa saab temast aru? Ja kas tema saab isast aru? Pole sugugi vaja aru saada, aitab sellest, kui armastad."

"Sõnad viivad ema nende juurest ära.

Ebasõbralikud sõnad, mida ei tohi öelda. Sõnad, mis ehk võivad solvata ja haiget teha, ent mis võib-olla teevad veel rohkem haiget, kui neid kunagi välja ei öelda.

Ei tohi iial teisele nördimust valmistada, teist solvata. Peab alati rääkima sõbralikult, mitte häält tõstma, pole midagi halvemat teineteise peale karjumisest, karjujatega pole midagi peale hakata, sellised inimesed pole õppinud, kuidas peab käituma 

Peab mõtlema, mis tunne on sellel, kes peab sõnad ära kuulama. Alati otsekohe mõtlema sellele, mis tunne teistel on. Esmalt mõtlema sellele, alati.

/.../ Ema sõnadest Punamütsikesele, ema pilgust talle aitab, et ta end talitseks, parandaks, pingutaks olema selline, nagu ema ja isa tahavad, neil pole vaja isegi midagi öelda, et Punamütsike taipaks, et midagi on kohe hullusti viltu."

Tegelikult oleks sellestki raamatust väljakirjutamist küll ja veel, praegu aga panen siinkohal lugemisaastale punkti.

"Raimond Kaugver"

 

Sirly Hiiemäe. Raimond Kaugver: rahvakirjaniku lugu.

Tallinn: Paradiis, 2024

240 lk. + fotod 

Kes siis ei mäletaks nooruses loetud Kaugveri romaane?!? "Kas ema südant tunned sa", "Tee isa juurde", "Disko", "Pariisi lõbusad naised"

Meenub Hiiemäe kirjutatud raamat Aimee Beekmannist, millest on jäänud vereringesse see tunne, mis ühes raamatus minu jaoks olema peab. See naine oskab hästi kirjutada! Sain nüüd järjekordse tõestuse.

Siinkohal ei hakka ma midagi eriliselt välja tooma, ei oskagi midagj eriliselt esile tõsta. Sest jällegi - see tunne, see oli nii õige, nii päris.

Paljust võiks siinkohal kirjutada, aga las jääda igale lugejale oma  avastamisrõõm. Igatahes kirjandust armastavale inimesele on see minu poolt kindel soovitus🙂

"Minu Malta"

"Minu Malta" - loetud juba ammu, siis, kui esmakordselt ilmus. Nüüd sai uus, lisapeatükk läbi loetud ja seega pisut mälu värskendatud.

Ingrid Eomois

Minu Malta : väike ja vägev.

Tartu: Petrone Print, 2024

248 lk, 8 l fotosid

(Minu sari)

Värskes epiloogis jagab autor lugejatega seitset hetke. Toon siin esile ühe katkendi neist:

On märts 2020 ja koroona on jõudnud Maltale. Kriisisituatsioonis õpid rahva kohta nii mõndagi uut: selgub, et maltalased on üsna kartlikud ja peidavad end koroona saarestikku saabudes kodudesse. /.../

Huvitaval kombel meenutab laps karantiiniaega siiani hea sõnaga - ütleb, et see oli aeg, kui polnud kiire ja kui oli aega lihtsalt rahulikult olla. (Tark laps, ma ütlen!🥰) /.../

Kuigi Maltal viisakas seltskonnas enam koroonast ei räägita, taastub meie majandus sellest siiani. Suuresti turismist sõltuvale riigile panid kinnised piirid ikka korraliku põntsu. Olulised on ka isiklikumat laadi õppetunnid - kuigi tuleb tunnistada, et ma ei õppinud ei leiba küpsetama ega ladusalt kõnelema uusi võõrkeeli, sadestus nii mõndagi tarvilikku paika ning olukordi, mis endast välja viivad, on pärast pandeemia üleelamist tuntavalt vähem. Ka tarbetul minna laskmine läheb ladusamalt.

Siin olen 2017. a. väljaandest muljetanud.

"Edgar Savisaare viimased aastad koos minuga"

Carol Madisoo 

"Edgar Savisaare viimased aastad koos minuga"

Tallinn:  EKSA, 2023

191 lk.: fotod 

Elu oma ilus ja valus. Tundus aus lugu. Suur mees, poliitik, keda imetleti, austati, kuid kes oli tegelikult üksi... Ta oli kui väike jonnakas poiss, kes trampis jalgu, siis kui ei saanud enda tahtmist. Ega teistest ta suurt hoolinudki. Ja nii pole ka midagi imestada, et ka temast tegelikult ei hoolitud (ei lähedased ega ka nn võitluskaaslased).

Minu soov ei olnud, et Edgar taevasse ära läheks, aga ilmselt olekski temal põrgus heas mõttes huvitavam olla, taevas on tema jaoks liiga igav. Meil läks ITK-s ikka korralikuks kismaks temaga. Edgar muidugi ütles mulle,et ma ei taha minna Hundisilmale sellepärast, et tahan hoopis peole minna. Ma ei ole mingi pidutseja, talle oli minust selline pilt loodud, aga mul savi, mis teised arvavad, ise tean kõige paremini, milline olen. Ma ei soovi iial kellelegi halba...

Kõige rohkem õpetas tema juures veedetud aeg hoidma neid inimesi, kes on meie vastu head, ja mitte ainult siis, kui meil on neid vaja. Inimsuhted on hindamatu väärtusega, neid lõhkuda on lihtne, hiljem taastada väga raske. Eks tänapäeva ühiskond suures osas ongi selline, kus teisi inimesi tarbitakse kui asju. Seda on kurb vaadata ja eelkõige kurb kogeda. Üks oluline õpetus nende aastate kohta: rääkige teineteisega, rääkige oma perega, rääkige oma lähedastega, ja enamik erimeelsusi jääb tulemata.

...tuli julgelt seista selle eest, et Eesti ei muutuks reformierakondlikuks ühe tõe riigiks ( lk. 127)

...kui te hakkate tegema valikuid hirmust, siis on viimane aeg vahetada valdkonda. Muidu te kaotate iseenda igaveseks. ...

Raamat loetud väga ammu. Peaaegu aasta tagasi, siiski jaanuaris...

"Kuninganna"

Eva-Maria Bast
Kuninganna : Elizabeth II - kuningannana valitses ta riiki, abikaasa ja emana võitles õnne eest : romaan
Tallinn: Tänapäev, 2024
399 lk.

Sari: Säravad naised. 

Sai loetud suvel kusagile poole peale, siis pidin raamatukokku tagastama. Aga romaanil on ka esimene osa, millest tuleks vist alustada. Nii palju kui lugesin, oli täitsa hea...

Eks need kuninglikud teemad ju ikka köidavad... Aga päris dokumentaalseid asju on ka loetud, nii et vaba valik, kas võtta või jätta...

"Jumal on. +/-"

Andri Krasnjaštšõhh
Jumal on. +/- : Harkiv: Pommide all. Poltava: Ümberasunud : dokumentaaljutustus.
Vene ja ukraina keelest tõlkinud Veronika Einberg
Tallinn : SA Kultuurileht, [2024]
126 lehekülge
Loomingu Raamatukogu; 2024, 16-17

Raamatu tagakaanelt saame teada:

Selle raamatu üks märksõnu on killud, seda nii sisu kui ka vormi mõttes. Kuu aega pärast täiemahulise sõja algust Harkivist pommide alt Poltavasse ümber asunud ukraina kirjanik ja õppejõud Andri Krasnjaštšõhh on need kirja pannud oma telefoniga, nii et nendest kujunev mosaiik jääb omamoodi mikroajaloona jäädvustama sõja esimest aastat. Esimesed katkendid raamatust ilmusid Veronika Einbergi tõlgituna 2022. aasta Vikerkaare numbris.

Just killud, katked, hetked - neist moodustubki see lugu.

Kahe tunniga võib palju jõuda. Veel rohkem jääb järgmiseks kaheks tunniks, mis algavad nelja tunni pärast. Kui elekter tuleb tagasi viivituseta.

Ja jälle - tee kõike kiiresti. Nagu Harkivis pommide all. Ära jäta pärastiseks. Sest võib olla hilja. Või üldse mitte olla.

Lena: "Sulejope jõudis kohale - pole eilsest saadik saanud seda õieti vaadata. Tegin maniküüri - ja ei näe, millise."

Ma valdan vene keelt paremini kui Putin. Ma olen pool sajandit selles keeles mõelnud, kirjutanud, stiili arendanud. Pandagu mind  ja Putinit tema nüri platnoiliku hoovikeelega kõrvuti etteütlust kirjutama ja küll siis näete, kes keda.

Nadja sai kümneaastaseks 17. veebruaril. 19-ndal tähistas koos sõbrannadega delfinaariumis, muljeid jätkus mitmeks päevaks. 24-ndal puhkes sõda.

Selle ajaga, mis sõda on kestnud (praeguse seisuga vaid kümne kuuga), on Nadja kõvasti muutunud, kiiresti kasvanud. Sirgunud lapsest teismeliseks. Kõik Ukraina lapsed on nende sõjakuudega tublisti täiskasvanumaks muutunud.

Millistena me sõjast välja tuleme? Taskulampide, patareide ja akupankade varuga, millest jätkub kogu eluks. Aerofoobia, klaustrofoobia ja russofoobiaga samuti kogu eluks.

Saatesõna Andrei Ivanovilt - hea!

Taas - väljakirjutusi võiks teha lõputult. Õhuke raamat, samas ei edenenud kiiresti. Vajas vahepeal õhku ja hingamist.

Kahtlemata üks selle aasta tempel-mällu-igaveseks raamat!