30. aprill 2024

Elust enesest, õigemini raamatust🙂

Kuna töötan raamatukogus ja raamatutega, siis ikka nende läbitöötamise tõttu jääb silma toredaid asju. Harrastan "suvalist" lugemist. See käib nii, et sirvin raamatut ja siis jääb ette mingi lõik, mida jään lugema. Tihtipeale satub väga hea koht (mis võib-olla ongi antud raamatu ainuke tore koht?!?😂)

Selle "meetodi" järgi leidsin raamatust "Lõbu vägi", autor Catherine Price, järgmised read: 

Elamine ei alga alles siis, kui meil pole enam ühtegi vastamata kirja või kui võidame mõne vaidluse ühismeedias või saame ametikõrgendust. See toimub igal hetkel. Ka praegu.

28. aprill 2024

Märkamisi

See on mul vist suguvõsa viga, et märkan igasugu huvitavaid seoseid... Igal pool...

Tööd tehes, näiteks. 

Ühel päeval, alles hiljuti käis mu töölaualt läbi Ivar Paulsoni raamat "Hinged, vaimud ja jumalad". Ei, ma ei taha rääkida sellest raamatust. Mind köitis hoopis autor: Ivar Paulson -  eesti etnoloog, usundiloolane, tõlkija ja luuletaja. Õigupoolest tema eludaatumid, elusündmusi kajastavad numbrid. 

Paulson sündis 1922. aastal (Tallinnas) ja suri 1966. aastal (Rootsis). Esmalt mõtlesin, et siis ta oli ju surres 44-aastane. Nii noor! Aga kuna ta sünnipäev oli 26. mail ja ta suri 6. märtsil, siis oli ta veel noorem ehk et 43-a, ei jõudnud 44 saada. Ent 44 figureerib ometi, 1944, siis ta emigreerus (põgenes) esmalt Saksamaale (olles 22!) ja hiljem Rootsi.

Nii palju ilusaid, toredaid, ühesuguseid numbreid!

27. aprill 2024

Jüripäeva lumi ehk kuidas detsember asendas aprilli

Jüripäeva hommikul kardinaid akna eest tõmmates avanes ootamatu vaatepilt. Üle öö oli maa kaetud valge vaibaga ja puud tõmmanud ülle valge kasuka! Tõeline talvemuinasjutt ja talvevõlumaa. 

Terve päeva käisin ringi mingi totakas naeratus näol. Olen ma ju selline imelik, kes armastab lund ja talve, tulgu see siis või aprillis😇😂 Mulle nii-nii-nii väga meeldis. Ma nautisin täiega. Ilmale vastav riietus seljas ja kummikud jalas. Hommikune märg lumi asendus päeva peale väga märja lume ja veega ning siis  paterdasin kummikutes mõnuga läbi veelompide. 

Enamik inimesi oli siiski pettunud, raevus ja marus. Ei uskunud oma silmi ja mitmed lausa väitsid, et mitte midagi sellist pole mitte kunagi olnud... Aga on ikka küll. Ilmateadlikud sünoptikud tegid sel puhul lausa ülevaate, millal lumi meid talvevälisel ajal väisanud on. Minagi sain sealt kinnitust, et aastal 1988 oli jüripäev lumine (kahtlesin aasta 1987 ja 1988 vahel). Just neil päevil 36 aastat tagasi tuli paks lumi maha, mis püsis päris mitu päeva (lausa 5 päeva, ütlesid sünoptikud!). Olin siis keskkoolitüdruk. Koolis oli veel mingi luulekonkurss. Mäletan, et ema viis mind autoga kohale ja tegime mingi pirueti kuskil tee peal... Ja siis oli ka laulmine (proov ja kontsert) ühe kooriga, millega olin just sügisel liitunud. Läbi hangede sai siis kulgetud rongi peale (vist ja ilmselt?), edasi-tagasi linna ja maa vahet.

Elame sellisel toredalt laiuskraadil, kus on peaaegu iga ilm võimalik. 24 tunniga võib juba sootuks teine olukord olla. Peaaegu nii ju oligi. Täna kõik liigub ja loob ja lehvitab. Ilm oli mõnusalt soe, sai aias toimetatud, lausa mütatud. Ka muid, hubaseid toimetusi tehtud, muidugi. Ja teisipäevane lumi on unustatud, temast pole enam jälgegi. Veidi kurb kohe...

Aga mina nägin täna esimest õitsevat nurmenukku! Kollasest liblikat ja suurest maamesilasest rääkimata.

Allolevad fotod on tehtud paari aasta eest aprillis (2021):




26. aprill 2024

Usuküsimus

FB-st võib leida igasuguseid toredaid asju, lugusid, mõtisklusi. Ka palju jama muidugi. Ja enamasti jama. Aga seda suurem on rõõm, kui satud päris pärlite otsa. Seekordne leid on järgmine:

Üks ülikooli professor esitas oma õpilastele järgmise küsimuse:

- Kõik, mis eksisteerib, on Jumala loodud?

Üks õpilane vastas vapralt:

- Jah, Jumala loodud.

- Kas Jumal lõi kõik? - küsis professor.

"Jah, söör," vastas õpilane.

Professor lisas:

-Kui Jumal lõi kõik, siis Jumal lõi ka kurjuse, kuna see on olemas. Ja selle põhimõtte järgi, et meie teod määravad meid ennast, siis on Jumal kuri.

Õpilane jäi sellist vastust kuuldes vait. Professor jäi endaga väga rahule. Ta kiitles õpilaste ees, et nad tõestasid taas, et usk Jumalasse on müüt.

Teine õpilane tõstis käe ja ütles:

- Kas ma tohin teile ühe küsimuse esitada, professor?

"Muidugi," vastas professor.

Õpilane tõusis püsti ja küsis:

- Professor, kas külm on olemas?

- Mis küsimus? Muidugi on see olemas. Kas sul on kunagi külm olnud?

Õpilased naersid noormehe küsimuse peale. Noormees vastas:

- Tegelikult, söör, külma pole olemas. Füüsikaseaduste kohaselt on see, mida me külmaks peame, tegelikult soojuse puudumine. Inimest või objekti saab uurida selle järgi, kas sellel on energiat või kas see edastab energiat.

Absoluutne null (-460 kraadi Fahrenheiti) on soojuse täielik puudumine. Kogu aine muutub inertseks ja ei suuda sellel temperatuuril reageerida. Külma ei eksisteeri. Lõime selle sõna kirjeldamaks seda, mida tunneme soojuse puudumisel.

Õpilane jätkas:

- Professor, kas pimedus on olemas?

— Muidugi on see olemas.

- Te eksite jälle, söör. Ka pimedust pole olemas. Pimedus on tegelikult valguse puudumine. Me võime uurida valgust, kuid mitte pimedust. Saame kasutada Newtoni prismat, et lahutada valget valgust mitme värvi vahel ja uurida iga värvi erinevaid lainepikkusi. Pimedust mõõta ei saa. Lihtne valguskiir võib murda pimeduse maailma ja seda valgustada. Kuidas teha kindlaks, kui tume teatud keskkond on? Mõõdate, kui palju valgust seal esineb. Kas pole nii? Pimedus on termin, mida inimene kasutab valguse puudumisel toimuva kirjeldamiseks.

Lõpuks küsis noormees professorilt:

Söör, kas kurjus on olemas?

Seekord vastas professor:

- Muidugi, nagu ma enne ütlesin. Me näeme teda iga päev. Julmus, arvukad kuriteod ja vägivald kogu maailmas. Need näited pole midagi muud kui kurjuse ilming.

Sellele vastas õpilane:

- Kurjust pole olemas, söör, või vähemalt ei eksisteeri seda enda jaoks. Kurjus on lihtsalt Jumala puudumine. See on nagu pimedus ja külm – inimeste loodud sõna, mis kirjeldab Jumala puudumist. Jumal ei loonud kurjust. Kurjus ei ole usk ega armastus, mis eksisteerivad valguse ja soojusena. Kurjus on jumaliku armastuse puudumise tagajärg inimsüdames. See on selline külm, mis tuleb siis, kui soojust pole, või pimedus, mis tuleb siis, kui valgust pole.

Õpilase nimi oli Albert Einstein.

25. aprill 2024

"Minu Karlova"

Inga Lunge

Minu Karlova: kellelgi ei ole kiire

Petrone Print, 2023 

152 lk + fotod 

Minu viimati (?) loetud raamat. *(Tegelikult juba vist umbes kuu aega tagasi loetud). Väga meeldis. Jällegi see ehe ja hea Minu-sarja raamat! Just niisugune, milline see olema peab, minu silmis.

Inga on otsapidi minu masti inimene. Olen seda tajunud varem ja sain sellele nüüd kinnitust, kui raamatut lugesin. Äratundmisrõõmu pakkus seegi, kuidas talle on meeldinud vaadata pimedal ajal võõraste inimeste akendesse. Mulle ka. Ausalt, see on nii äge - millised kodud teistel inimestel on?!

Mulle jalutada meeldib. Meeldis juba lapsena vaadata pimedas võõraste akende poole ja nuputada, kes seal elada võiks, mis on nende inimeste mõtted, millised unistused, miks on nad just praegu siin, kus nad on.

No nii sügavalt filosoofiline ma pole just olnud🙂

Ega see Tartu elu algus ei olnud just päris lilleline. Ühest küljest tuli Tartusse kolimine üsna olude sunnil, sest lapsel polnud pealinnas lihtsalt lasteaia kohta. Aga Tartusse sai peaaegu et üleöö... Mõistan ka seda - noor inimene ja liiga vaikne linnaosa...

Tartu on teistmoodi. Inimesed on teistsugused, teistmoodi riides isegi. Kõigil on aega rohkem - nad on aeglasemad - nii mulle tundub.

Istun Karlova puumaja kolmanda korruse akna peal ja vaatan õue. Siin on teistmoodi. /.../ On vaikne ja ilus. Mind valdab mingi seletamatu rahu. Jätan selle hetke meelde. Ma olen nüüd siin./.../ Ma lihtsalt olen ja usaldan...

Merd siin ei ole, on jõgi. See on alguses päris suur probleem, sest ma olen harjunud pilgu kaugele merele saatma ja enda sees asju korrastama, oma nutte nutma ja rõõme jagama.

Meri kui omamoodi teraapiavorm. Mul oli (on) mets teraapiavormiks.

Tänavatel jalutades taban esmapilgul vaikust. See rahu, mis voolab üle Karlova, on mulle võõras, see teeb mind esimesel aastal kummaliselt rahutuks. Kellelgi ei ole kiire. Kõik lihtsalt kulgeb ja on.

Üks, mis mind juba alguses hämmastab, on jalutuskäikudel kohetav eriline äratundmine. Mul on hea ja turvaline olla. Olen elanud lapse- ja nooruspõlves palju suurtes majades - mitmel juhul lausa viimasel korrusel. Olen palju kolinud. Minu kogemustepagasis pole aga ühtegi sarnase atmosfääriga kohta.

Karlova võtab mind vastu rahulikult ja sõbralikult. Kõik justkui sosistas: "Lihtsalt ole!" Õpin olude sunnil ära "elamise". Selle, et kogu aeg ei peagi midagi tegema. Vahepeal võib täitsa niisama olla.

*P.S. Esmane tekst kirjutatud 16.03.24

24. aprill 2024

"Minu Malaisia"

Täna on 24.04.24😍

Cristo Pajust. Minu Malaisia: kanavarbad ja kotijook. Petrone Print, 2023. 192 lk.

Täitsa mõnus ja lobe lugemine. Hea sõna-, keelekasutus ja muhedalt kirjutatud. Kuigi tegemist on Aasiaga. (Nagu te teate, see on kant, kuhu ma ilmaski ei läheks 😉, aga lugeda võin küll, sest see on reisimine kodusest mugavustsoonist väljumata🙃). 

Paar väljakirjutust siis ikka ka traditsiooniliselt:

Palju on riisi- ja nuudliroogasid ning muidugi ei puudu kusagilt ka vürtsid. Siin ei pöörata tähelepanu toidu tervislikkusele ega väljapanekule, vaid põhiline on maitsemeele kaudu saadud elamused.

Imetabane, kuidas vahel kellegagi kohtudes tekib kohe äratundmine, et temaga on mul midagi ühist, seda isegi ilma pikemalt juttu ajamata.

Aidan [agar Uberi juht] on oma autojuhi karjääri vältel välja töötanud kavalad viisid, kuidas sõidukaaslased rääkima saada ja tihti pajatab lugusid, mida tal on õnnestunud õigete küsimustega välja õngitseda. Ta siiralt huvitub inimestest ja eristub sellega 99% juhtidest, kes valdavalt omaette nohisedes sõiduga võimalikult kiiresti ühele poole tahavad saada, et järgmise piiksu peale reageerida.

Kuala Lumpurit kui metropoli teavad paljud, ent märksa vähem teatakse, et see on ka Malaisia pealinn. /.../
Ülejäänud Malaisia jääb pahatihti märkamata, kuigi just pealinnast väljas asuvad mitmed pärlid, mis tähelepanu väärivad. Näiteks maailma suuruselt kolmas saar Borneo, millest küll vaid veerandjagu jääb Malaisiasse ja suurem osa Indoneesia piiridesse.

Vahel emaga Skype'is rääkides ei suuda ta imestada, miks mul on vaja pidada sellist eri rasside, kultuuride ja usundite segasummasuvilat. Mu vastus on alati üks: see ongi Malaisia!

Malaisia on mu maailmavallutuse esimene peatükk, jäädes seega alati mu südames erilisele kohale.

23. aprill 2024

Arengud aknalaual ja akna taga

 

4.03.2024

23.04.2024

23.04.2024

23.04.2024

23.04.2024


22.04.2024