Pilguheit möödunud 2020. aastale

Kui kõik ausalt ära rääkida, siis tegelikult olen nii tänulik selle aasta eest, selle erilise aja eest. Tänu sellele "erilisele" ja "erilisusele" sain ma "puhata ja mängida", mis on olnud mu ammune igatsus aastast aastasse. Nüüd see võimalus kingiti! Mulle meeldis see aeg. Ma ei räägi siinkohal haigusest, haigestunutest, kõige vähem lahkunutest... Neist kõigist on mul siiralt kahju. Ma räägin sellest, et mulle sobis see aeg. Mulle üldjoontes meeldikski selline piiratum, rahulikum elu. Ega mulle pole kunagi meeldinud, kui mul seljas elatakse ja mulle liiga lähedale tullakse. Minu isiklik ruum on küllalt suur ja sinna lasen ma väheseid. Ma ei ole eriline seltskonna inimene. Seega ei tundnud puudust üritustest, "pealesunnitud" koosviibimistest. Kodus olla, lugeda, käsitööd teha, mõelda, unistada, midagi kordagi saata - see on imeline! Kuigi jah, üks tilgake tõrva selles meepotis siiski oli - kui oled kodus, siis koguneb tolm kiiremini ja elamine läheb rutem segamini, korista palju tahad. Koristamine ja söögitegemine - need on kaks tüütut asja, mille heameelega delegeeriksin kellelegi teisele.

Aastasse mahtus isegi kaks suvist reisi. Juulis Naissaarele ja augustis Leetu. Küll on hea, et soovid ja tahtmised olid nii tagasihoidlikud!
Mustikasaak oli sel aastal imeline!
Maal aias sai mõnuga toimetada! Ent vaatamata ilusatele saakidele jäi miskipärast eriliselt meelde just naat! Küll ma võitlesin sellega, kevadest sügiseni välja ja jäin ikkagi kaotajaks:)

Oma kooriga salvestasime suvisel hingetõmbeajal plaaditäie imelist jõulumuusikat. See oli omamoodi uskumatu ja samas suurepärane võimalus! Isegi plaadiesitluskontserdi saime veel anda enne uute totaalsete piirangute kehtestamist.

Ja jõulud! Need imelised jõulud - tõeliselt kodused ja pereringis. Isegi kirikusse ei läinud, millest on tegelikult väga kahju. Ei mäletagi, millal viimati selline asi oli... Õnneks olid televiisorist jumalateenistuste ülekanded, mis soojendasid südant, kosutasid hinge ja lasid jõulutundel sündida.

Tööd sai tehtud, vaatamata sunnitud pausidele. Päris tore oli pärast 1,5 kuulist kodusistumist taas töölaua taga istuda. Samas on ka väga mõnus tööl harvem kohal käia. Oleksin täitsa päri, kui töönädal hakkakski lühem olema!

Raamatutest tahaks ka rääkida, mis sel aastal minu lemmikuteks osutusid, aga las see jääb siis uue aasta alguse teemaks.

Kindlasti oleks midagi veel...

Toredat aastavahetust! Kohtumiseni uuel aastal!

"Elu enne eurot"

Enne aasta vahetamist on tarvis veel õiendada üks vana võlg. Ah, eks neid ole võib-olla rohkemgi, aga see üks raamat, mis juba suvel loetud sai, ei anna kuidagi rahu. Nii et siis:

Toivo Roos "Elu enne eurot".
Pean siinkohal taaskord nentima ja üle kordama, et üks põnevalt elatud (ja kirja pandud) elu on alati põnevam kui nii mõnigi väljamõeldud lugu või igav ilukirjandus.
Täna ja siin on selle kohta elav tõestus antud raamatu näol.

Autor on sündinud keerulisel, segasel ja pöördelisel ajal - 8. märtsil 1944. Juurte poolest pärit Virumaalt viib tee aga kohe sünnijärgselt perekonna hoopis Läänemaale. Isal oli plaan põgeneda Rootsi, et pääseda Siberisse saatmisest, kuid see jäi teostamata... Õnneks jäi ka Siber piisavalt kaugele...

"Teie kodu on nüüdsest NSV Liit ja kui siin ei meeldi, siis pannakse meeldima mõni teine koht. Näiteks Magadani oblast või Koloma."
"Olen tänulik sellele meremehele, kes hoiatas minu isa, olen õnnelik, et jäime elama Eestisse. Olen eestlane, minu lapsed ja lapselapsed on samuti eestlased. Käivad samu radu, räägivad sama keelt, mida rääkisid need Viru sepad seal Sinimägede jalamil väikeses sepikojas."

Raamatu kaudu tutvume autori väga värvika ja seiklusrikka elulooga. Meie ees avaneb nõukogude aeg oma valus ja ilus. Inimene oma murede ja rõõmudega. Käänulised inimsaatused ja keeruliseks elatud elud. Mitmed kolimised. Küüditamise hirm. Kolhooside loomine.

"Algas järjekordne kolimine. Olime ju ikka sõjapõgenikud. Kõige rohkem kannatasid sõjas virulased ja sõrulased - neilt võeti kõik ja neid pillutati üle ilma laiali. Vaid üksikud pöördusid koju tagasi. Enamikul puudus koht, kuhu tagasi pöörduda."

Nõukoguliku elu eredaks näiteks on hobulaenutuspunkti loomine Hiiele, Hiie talus, Ristil Rõuma küas. (lk. 8-13) See on nii ehe lugu, mis iseloomustab seda aega, mis siis oli. Ei jõua seda siinkohal täies mahus ümber kirjutada, läheks pikaks, ent mõned katkendid siiski. See on lihtsalt nii uskumatult jabur, et oleks ülisobiv ilukirjanduseks.

"Ühel kevadpäeval sõitis Hiie hoovi auto GAZ-AA/.../ Masinast väljus juba tuntud nahkmantlit kandev seltsimees/.../ Kutsus kogu maja rahva kööki kokku, pidas sütitava kõne sotsialistlikust põllumajandusest, meie helgest tulevikust ja teatas, et alates tänasest on Hiiel hobulaenutuspunkt. Siis pöördus minu isa poole ja ütles, et teie, seltsimees Roos, olete määratud selle juhatajaks./.../
Seltsimees linnast teatas, et peale juhataja kuuluvad hobulaenutuspunkti kaadri hulka veel raamatupidaja, sepp ja kaks tallimeest. Sellele järgnes pikk selgitus, kui tähtis on kaadri valik, kui kõrgelt hindab seltsimees Stalin kaadrit, sest kaadrist oleneb kõik.
Isa küsimusele, kust saaks sellist väärt kaadrit, oli linnast tulnud seltsimehel kohe vastus olemas. Ta näitas käega pliidi juures nurgas seisnud näost kaamele Annuse Mannile ja ütles, et sellest seltsimees naisest saab pearaamatupidaja. Mann jõnksatas, tahtis käsi taeva poole tõsta, aga need ei tõusnud. Peaaegu liikumatu Mann talutati laua juurde, nimi pandi kirja ja Mann andis allkirja. Temast oli saanud Piirsalu hobulaenutuspunkti pearaamatupidaja. Seltsimees linnast surus värskete tööliste kätt, soovis edu sotsialistliku põllumajanduse ülesehitamises ja õnne isiklikus elus. Siis vändati GAZ-AA käima ja läinud ta oligi.
Mõne nädala pärast vuras Hiie hoovile poortide kolinal meile tuttav GAZ-AA. Nüüd polnud linna seltsimees enam üksi, temaga koos tuli üks noorepoolsem nais-seltsimees, kes kandis ilusaid musti läikivaid punase voodriga uhiuusi kalosse.
/.../ Ilusate kalossidega naine soovis üle vaadata raamatupidamise aruande. Täiesti kahvatu Mann ulatas talle oma vihiku. Mõlemad linnast tulnud seltsimehed uurisid hoolikalt täis kirjutatud lehekülge. Siis teatas ilusate kalossidega nais-seltsimees, et kõik on hea, aga puudub hobutöötundide arvestus. Tekkis vaikus.
Linnast tulnud seltsimees /.../ teatas, et on välja kuulutatud Haapsalu rajooni hobulaenutuspunktide-vaheline sotsialistlik võistlus, kes aga mõtleb seda võistlust saboteerida ja võistlustel initsiatiivi üles ei näita, need on rahvavaenlased ja nendega tegelevad juba KGB töötajad. /.../ Asi muutus väga tõsiseks, sotsialistlikust võistlusest tuli osa võtta, kas on hobuseid või neid ei ole, aga võistlema peab, saagu mis saab.
Olukorra lahendas kaunite kalossidega nais-seltsimees. Ta avas kaenlas olnud kausta ja ütles, et vaadake, siin on esimene lahter, siia kirjutate hobuse nime, siia, mis kell ta tööle läks, mis oli töö, mida ta tegi ja siia, millal lõpetas. Pidage meeles, et praegu on kiire tööperiood, hobused töötavad vähemalt kümme tundi päevas. /.../ Arvestage sellega, et teie hobulaenutuspunktis on tinglikult kuus hobust.
Minu isa oli olnud hea sportlane, palju võistelnud, aga nüüd tuli võistelda nii, et sa ei tea, kes on kaasvõistlejad ja tuleb laenutada hobuseid, keda tegelikult pole üldse olemas. Tundus, et nõukogude võim võib teha mitte millestki ükskõik mida, kas või hobutöötunde. ja just nii palju, et nendega saab kusagil kellegagi võistelda.
Umbes kuu aja möödudes seisis Hiie hoovil jälle meile tuttav masin. /.../ nõudsid üle vaadata hobulaenutuspunkti vara, et olla kindel, kas see vastab sotsialistliku võistluse tingimustele /.../
Siis märkas ta halliks värvitud sangadega kartulikorve. Tegi tiiru ümber vana aidaukse, millel need ilusti rivis olid, tõstis kõige suurema üles, viibutas seda käes edasi-tagasi, asetas siis uuesti aida uksele ja teatas, et teie töökas kollektiiv Piirsalu hobulaenutuspunktist on läinud sotsialistlikku võistlust juhtima.
/.../ uuris hoolikalt Manni täidetud kausta, jäid sellega rahule, asetasid näpu tänasele kuupäevale ja teatasid - vaadake, seltsimehed, hobused on juba hommikul kell kaheksa tööle läinud. See on väga hea! Nüüd, aga, seltsimehed, maksame teile välja ausalt teenitud palga.
Hiie talu vana köögilaud oli kõike näinud, aga suuri rohekaid Lenini ja Stalini näopildiga rublasid loeti seal esimest korda. /.../
Köögis valitses vaikus. Inimesed olid harjunud, et iga sendi teenimiseks tuleb pingutada, vaeva näha, aga nüüd on kõik teisiti - kogu töö ja tegevus on ülesehitatud valele ja pettusele. Kas selline riigikord ongi Nõukogude võim?/.../
Siis tegi kõige tähtsam ülemus /.../ portfelli lahti, võttis välja suure punalippude, sirbi ja vasara, Lenini ja Stalini näopiltidega kaunistatud aukirja ja teatas, et Piirsalu hobulaenutuspunkti töökas kollektiiv on saavutanud Haapsalu rajooni hobulaenutuspunktide-vahelises sotsialistlikus võistluses esikoha.

Mingil hetkel organiseeriti hobulaenutuspunkti ikka hobused ka, nii et asi toimis ka tegelikult, aga see mängimine "teeme tööd" oli ikka üle mõistuse...

Koolipõlvest:
Vene keele õpetajaks oli meil venelanna Anna Danilova. Ta ei rääkinud eesti keelt eriti hästi, mina aga vene keelt mitte sugugi, nii et me ei saanud omavahel ka suurt suhelda. Et keel selgeks saada, tuleb sõnad lihtsalt pähe õppida, muidu ju ei saa rääkida. Kord, vist viiendas klassis, jäeti mind päras tunde vene keele sõnu tuupima. Klass asus teisel korrusel. Et ma minema ei jookseks, keeras õpetaja Danilova ukse lukku.
Oli kevad. Mina istusin ja õppisin. Vaatasin aknast välja. Tegin akna lahti ja kuulsin, kuidas õpetaja tuleb trepist üles klassi poole. Ronisin aknast välja ja klammerdusin akna kõrval oleva vihmaveetoru külge. Kuulsin, kuidas uks lahti tehti, klassis ringi kõnniti. Õpetaja vaatas isegi aknast välja - ja läks minema. Keeras ukse jälle lukku.
Mina ronisin klassi tagasi, panin akna kinni ja hakkasin usinalt sõnu pähe õppima. Mõne aja pärast tuldi tagasi, nüüd juba koos direktoriga /.../ Tõusin viisakalt püsti. Teadsin, et läheb kõvemaks jamaks. Läkski. Kas kargasid aknast välja? Vasta! Saades siis isegi aru, et ma oleksin pidanud ka tagasi sisse kargama, jäi vait. Õpetaja Danilova näitas direktorile, kuidas ta oli kõik pingivahed läbi käinud, aga mind ei olnud. Küsimusi sadas igasuguseid - selgeid ja segaseid. Mina aga jäin endale kindlaks, et istusin siin ja aina õppisin, kui mind ei nähtud, pole minu süü. Sain sõimata ja lõpuks kästi minema minna. Pole vaja sellist õpilast, keda vahel on näha ja vahel jälle pole. Järgmises vene keele tunnis vaatas õpetaja mind kaua. Vaatas siis akent. Käis läbi kõik pingiridade vahed, ohkas ja alustas tudi. Mind ei küsitud.

Nõukogude sõjavägi, sellest polnud pääsu. Jälle üks väga rikkalikes toonides maalitud eluetapp kogu oma eheduses.
"Tegelikult oli üks mure siiski - selline, mis võtab nõrgaks vapramadki mehed, paneb põdema tugevamatest tugevamad. See oli kutse Nõukogude armeesse. Maavägedes tuli teenida kolm, mereväes neli aastat. Need aastad võeti sinu elust ära, neid ei antud sulle kunagi tagasi ja tagasi tulles polnud sa enam see mees, kes sinna kord läinud oli."
"Vene kroonu oli tõesti üks ränk katsumus. Ellujäämiskursus."

Nii võiksin ma jätkata veel kaua. See on lihtsalt nii imeline ja ilmekas lugu. Panen täna siia siiski punkti. Muidu ei ole postitus enam kilomeetrine, vaid kümneid kilomeetreid pikk:)

Selle raamatu võin kindlalt lisada oma lugemiselamuste edetabelisse.

"Minu Haapsalu"

Aidi Vallik "Minu Haapsalu: mere ja muinasjuttude linn"
Tartu: Petrone Print, 2020
264 lk.

Taaskord siis üks "Minu"-sarja raamat. Sedapuhku Eesti armsast väikelinnast ja kuurortlinnast Haapsalust.
Haapsalu on minu jaoks väga sümpaatne ja armas linnake, kuhu tahaks aina minna. Kahju, et tänavu suvel sinna ei jõudnud.

Aidi Vallik on tuttav nimi raamatute kaantelt ja blogi kaudu, mida ikka jälgin. (Muuseas oleme ka ühe aasta väljalase:)). Sattusin kunagi lugema ta blogi, siis veel Haapsalu ajast, kui ta kirjeldas oma sügisest saaki, mida ogoroodinast koju kandis - kõik puha nunnukonkursi väärilised:) Igal juhul jäid mulle sealt meelde igavesed pirakad köögiviljad ja just see sõna "ogoroodina", mis mulle tundus kui hellitav nimi aiamaale...
Kui nüüd aga raamatust mõne sõnaga rääkida, siis... mulle meeldis pigem raamatu teine pool, milles tegutseb juba veidi vanem Aidi:) Ilmselt sümpatiseeriavad mulle küpsemad inimesed ja tasakaalukamad tegemised:)
Kohati oli liiga palju ajalugu, aga see on mõistagi minu (piiratuse) probleem...
No ja muidugi aiamaast oli üksjagu juttu, nagu kõike muudki. Eraelust sai ka üht-teist uut infokillukest, mida mina ei teadnud (kuna olen suhteliselt kehv uudiste jälgija).

Aga see ei oleks mina, kui väljakirjutused puuduksid:) Seekord siis järgnev valik:

Igatahes kujunesid sellest talvisest üritusest  [Trollitalve festival] välja terve mu hilisema Haapsalus elamise aja jooksul raudse reeglipäraga igal aastal toimunud teise jõulupüha õhtusöögid koos hulga sõpradega. Sellest sai mu edaspidises elus päev, kus kõik mööda Eestit laiali elavad sõbrad olid ilma igasuguse spetsiaalse kutseta mulle külla ja suure söögilaua ümber oodatud.

... avastasin end olukorrast, kus minu juurde saabus sõna otseses mõttes poliitilist varjupaika taotlema kümmekond meessoost sõpra või head tuttavat Tartust ja Tallinnast. /.../ Need poisid olid mu sõbrad, loomulikult ma majutasin neid.
See oli igatahes veider kogemus, üksinda ühetoalises korteris elades varjata enda juures kümmekonda noormeest./.../ Aga me saime hakkama ja suutsime oma olemisegi hoida sordiini all, ei mingit "jooksmist ega mängimist", vaid eeskujulik kriisikäitumine. /.../

Need salaelunädalad läksid üllatavalt vaikselt, eriti meie tavapärase lärmaka elustiiliga võrreldes, ja et mind ei sidunud ühegagi neist romantilised tunded, siis mingit tüli ka ei sündinud.

...kui elus oma silmadega oled sellist jama näinud [säästetud ja tallelepandud raha, sukasäärde kogutud varandus muutus rahavahetuse käigus väärtusetuks], teeb see igasuguse investeerimise ja pensionifondide suhtes pigem umbusklikuks. Rääkisin neist asjadest kakskümmend aastat hiljem, masu aegu, oma ligemale 100aastaseks elanud vanaemaga, kes elutargalt tõdes, et tema on oma pika elu jooksul üle elanud viis rahareformi ja nende kõigiga ainult raha kaotanud. Et Eesti geopoliitiline ja majandusgeograafiline asend ei ole saja aastaga muutunud, siis ma lihtsalt ei suuda olla pikaaegsetet investeeringute suhtes optimistlik, seega pole pintsakuga noormeestel kaubanduskeskuset fuajeedes mulle mõtet pensionifondidest rääkida.

Me olime lähedased sõbrad /.../ Aga siis suhtlemine hääbus tasapisi, sest naine, kelle Ignas leidis, pani meie sõprust natuke pahaks, sest ei suutnud uskuda, et see tõepoolest oligi igal ajahetkel ainult sõprus.

...et ise olen elanud sellist "pesemisvõimaluseta" elu, siis pean tõdema, et see väljend, see sõna on täielik nonsenss. Fakt on, et inimene saab end täiesti puhtaks pesta ka pesukausis õuest kaevust toodud ja pliidil pajas soojendatud veega. Kontrollitud.

Nagu oma alale väga süvitsi pühendunud inimesed ikka, ei viitsinud ta [Pinni Volli] väga tegeleda küsimusega, mida teised inimesed mõtlevad või arvavad, ja see muutis ta mingis mõttes isegi nagu veidi boheemlikuks.

Trepikojas käsipuude pulkadevahesid nühkides pidin ära unustama isegi selle, et tegelikult kardan hirmsasti ämblikke, aga neid jagub Haapsalu mereäärsetes linnaosades rohkem kui küll. Mida kõike inimene armastuse pärast pole nõus tegema.

Ja need paar-kolm kriisiaastat mu elus õpetasid mulle eriti selgelt kaht asja: et kõik läheb mööda ja et ma saan hakkama.

Aga kohad muutuvadki, see on normaalne. Ja inimesed muutuvad, ka see on normaalne. Linnad muutuvad. Elu ongi ainult üks muutumine, katsu ainult sellega järje peal püsida. Vaat see viimane on vahel raske. Haapsalu on minuga tegelikult väga leplik olnud.

Haapsalu annab inimesele väga palju vabadust ja lepib paljude veidrustega.

Muidugi, eks klatšitakse ka, ja kindlasti klatšiti mindki, aga ma pole igaks juhuks kunagi teada tahtnud, mida must räägitakse, veel vähem olen tahtnud seda arvesse võtta.

Sain jälgida tema [Andres Ammas'e] tegutsemist volikogu mitme koosseisu vältel, ja sellest õppida,et poliitika pale ei pruugi olemuslikult sugugi olla korruptiivne või moraalitu. Kahtlemata on see raske kunst, see on kokkulepete, järeleandmiste ja veenmiste kunst, kuid sedagi on võimalik teha käsi määrimata ja südametunnistusega vastuollu minemata.

 

Elu pole kunagi ainult töö, isegi kõige töökamatel aegadel, ja samas ma kahtlustan, et kuivõrd töö on inimese põhiline eneseteostuse vahend, siis äkki elu ikkagi kõiges oma täiuses just nimelt ainult töö ongi? Või on siis minu elus töö ja eraelu ning puhkeaeg ammuilma omavahel sassis, nii et seda kera enam kolmeks lahti harutada ei õnnestukski?

Taas talv on tulnud...

Enne, kui viimne lumekübe olematusse haihtub, riputan siia üles ühe toreda talvest inspireeritud ja sõnumiga laulu.
Endale värskenduseks ja teistele rõõmuks:)
Laskem siis end muusikal kanda...
Kuigi, ehk ikka tuleb veel talve ka uuel aastal. See teeb olemise helgeks ja meele rõõmsaks!

Taas talv on tulnud, külm ja pime,

on härmas puud ja lumi maas.

Kuid talv on siiski imeline,

sest jõulud tulnud taas...

(sõnad: Leelo Tungal; viis: Piret Rips-Laul)

Laul kammerkoor Lambertuse esituses

Raamatusoovitus - "Seitse tähte taeva Sõelas"

Madde Kalda. Seitse tähte taeva Sõelas.
Tallinn : Eesti Raamat, 1981
255 lk.

On raamatuid, mille järele käsi hakkab justkui iseenesest haarama. Mingitel erilistel, ilusatel, meenutamist väärivatel hetkedel. Minu jaoks on selliseks raamatuks kahtlemata just "Seitse tähte taeva Sõelas". Enamasti juhtub see ikka kas jõulude või jaanipäeva ajal, sest need sündmused on raamatus väga värvikalt, ilmekalt ja toredalt kajastatud. Nii on see raamat tänagi mu ees...

[Huvi pärast guugeldasin ja leidsin, et vanad eestlased tundsid plejaade nimega Sõelatähed või Taeva Sõel ja seega Sõel ongi nn tähtkuju ehk tegelikult nimetatakse seda plejaadi(de)ks, Sõnni tähtkujus olev hajusparveks.
Nii et jälle targem ka...:)]

Raamatu peategelane on Ann, tüdrukulaps, mis 19. saj. lõpupoole oli tõeline häbi ja õnnetus. Aga Ann on tubli, tragi ja hakkaja tüdruk. Ta saab elus hakkama ja suudab enda eest seista, vahel liigagi jõuliselt...

Jõuludest ja ka aastavahetusest on raamatus mitmel korral juttu. Anne lapsepõlvest, karjalapse ajast, noorpõlvest ja lõpuks on tema pulmapäevgi talvel, mitte küll päris jõulude ajal, vaid näärikuu viimasel pühapäeval, mis peaks siis jaanuari lõpp olema. Kommetest, toitudest jne.

Ann unustas olnud tumedad päevad, pühad tulevad ka neile, ikka ja jälle uued, kuigi alati kordus üks ja sama.
Emal ja tädil oli tegemist palju. Pekitükikestega segatud putru vürtsitati punega ja topiti vorstideks, küpsetati saia ja kohupiimakooke, tehti õlut, ja kui tädi oli Võiva omadel aidanud süldi valmis keeta, tuli kõigele lisaks veel kausitäis sülti.
... Isa Jaan laseb õlekoo sahisedes põrandale vajuda. /.../ Tädi toimetab ahju ja kerise kallal, vorstid on ahjus, seda tõendab lõhn, aga millal tädi need sinna pani, seda lapsed ei näinud. Tädi oskab tööd tehes vaikselt liikuda, märkamatult talitada - mõisa köögis õpitud kunst. Isa Jaan tuleb sahvrist, kolmeharuline küünal ühes, suur puust küünlajalg teises käes, ja surunud küünla jalga, asetab selle keset lauda. /.../ Tädi abiga süütab Ann küünlad, ja jäävad siis tikksirgelt laua äärde seisma, tädimees köhatab pühalikult, nagu valmistuks palve lugemiseks, mida ta pühapäeva hommikuti vahel teeb, võtab kapi otsast suure aisakella, avab välisukse ja helistab kella tükk aega pikalt ja rahulikult...

Jõulud peetakse Matsil vaikselt. Emm on mehe ja mitu last surnuaiale viinud, ühe tütrekese koguni jõulude ajal, neid tahab ta nüüd mälestada, ei salli seepärast valju juttu ja naeru. Kui ta perelaua toite täis on ladunud, kaob ta oma tuppa piibli juurde. /.../
Õhtul hilja tuleb ta piibliga peretuppa, teeb lauanurgale ruumi, kuhu asetab püha raamatu, ja pere koguneb. /.../ Ja emm loeb selgelt ja pikaldaselt Luuka evangeeliumi, ta hääl on sootuks teistsugune kui argipäeval, Ann kuulab hoolega, emm meeldib talle sellisena väga. Lauldakse etteütlemise järgi "Ma tulen taevast ülevalt", kõik viisteist salmi, ja õhtu pühalik osa on läbi. Emm vaatab, kas laual millestki puudu ei ole, käib korra toidukambris, toob sealt üht-teist juurde ja läheb siis suurt raamatut kaasa võttes oma tuppa. Laud jääb kaetuks kogu pühadeks, söögu, millal keegi tahab või mida tahab.

Jõulud tulevad kuuvalgega ja ilusa lumega, ilm pehme ja vagune, otsekui loodud saanisõiduks. Velise noored sõidavad mitme reega kirikusse /.../
Kirik särab küünlatuledes, Teenuse laulukoor laulab oma koolmeistri juhatusel uusi laule, hääled kajavad veel võlvide all, kui kirikust lahkuma hakatakse.

Nii palju siis mu (ühest) lemmikraamatust, mida olen lugenud palju-palju kordi.

Maa on nii kaunis...

Et jõuluajal ikka ilusat - sõnumi ja tähendusega - muusikat oleks kuulata, siis panen siia ka midagi üles.
Kammerkoor Lambertus "Maa on nii kaunis":

Sama laul kõlas ka hommikuti kell 8 Tallinna Jaani kiriku tornist kellamänguna, kui paaril korral sel ajal Vabaduse platsile jõudsin. Mulle miskipärast meenusid teised sõnad: "Ilusam Kristus, vägev valitseja..."

Kaunist jõuluaja jätku!

Jõulutervitus

Nüüd süttib küünlaid tuhandeid
ja öö nii valgeks saab
ja taevas tähti miljoneid
nii kaunilt säramas.

Taas üle kogu maailma
käib sõnum auline:
on sündinud Poeg Jumala,
kes päästjaks kõigile.

Täht Petlemmast on säramas
veel täna ilmale,
toob rahu, lootust, õnnistust
ta iga majasse.

Nüüd tehke lahti südamed
kõik jõulurahule,
et igas hinges särama
lööks jõulutäheke.

 

Soovin rahu-, rõõmu- ja valgusküllast jõuluaega! Jõulusõnum on ajatu ja see kannab.

Kohila ja Hageri koguduse ühine kontsert "Päris jõulud" Hageri kirikus, detsember 2016.