Aasta lühim kuu saab otsa

Lõpetades seda lühikest veebruari ja ilusat sünnipäevakuud on mul väga vastakad tunded.
Ikka positiivsed ja negatiivsed läbisegi. Nagu ikka elus ju on. Need on üksikud harvad hetked, mil saab tõdeda, et kõik on ainult hästi ja olen üdini õnnelik. [Eks selle õnnelik-olemisega on ka tänapäeval omamoodi äärmusesse mindud. Mind ajab see suisa segadusse - milline see õnnelik-olemine peaks välja nägema?] Ikka käivad rõõm ja mure käsikäes.
*On hea meel ja tänutunne, et olen olemas, et on kingitud taas uus eluaasta, uued võimalused, uued lootused ja unistused. Eks see on nüüd suuresti enda teha, kuidas seda kõike kasutada. Siinkohal tulebki mängu juba pisike negatiivne alltoon. Kas elan ja teen nii, nagu soovin ja tahan, egoistlikult, või nii, nagu minult oodatakse, nii nagu ikka, rutiinselt oma kohustusi täites, altruistlikult? Võib-olla on see küsimus üldse valesti püstitatud? Ehk ei tohikski endale selliseid küsimusi esitada?
*Veebruaris saabus meile kauaoodatud talv. Mina tõsimeeli ootan ja igatsen talve. Eriti veebruaris. See oli tore kingitus! Naudin neid päikeselisi ja kargeid päevi, mil lumi sillerdab ja silmadel on valus. Naudin ka lumesadu, seda õiget, mitte vesist lobjakat (vahel tegelikult seda ka:)). Niisiis selle punktiga on kõik hästi, lausa suurepärane.
*Järgmine punkt on aga läbinisti negatiivne. Pea terve veebruari olen olnud mingis vinduvas seisundis. Nagu oleks haige ja ei ole ka. Köha tuleb ja läheb, nüüd tuli jälle. Vahel, õhtuti, on pisike palavik. See ei sobi mulle! Täna siiski tunnen end juba pisut paremini. Võib-olla ma lihtsalt tahan nii? Aga koju tulles ei olnud mul vähemalt palavikku!
*EV100. Suured juubelipidustused, telesaated ja -ülekanded. Siingi on palju segaseid emotsioone. Ma ei hakka siinkohal üldse rääkima presidendi vastuvõtu nn kontserdist. Oli ju teada, et kui NO99 teeb, siis... läheb nagu ikka ja pask tuli ära, ei pidanudki lõpuni vaatama. Amatöörlikkus ja kiirustamine paistis igal sammul - pean siinkohal silmas seda telefonivideot. Kui oleksid kõlanud ainult need laulud ja muusikapalad, ilma igasuguse filmita, siis jäänuks ma täiesti rahule. Aga sellest ei pidanud ma ju kirjutama... Nojah, püstijalu pidu ja minestavad inimesed - see oli ka muidugi tase...
Aga muidu oli ju ilus. Loodan, et enamus kohalolnutest jäi rahule.
Oma tõelise EV100 peo sain kätte aga Kohila valla kontsert-aktusel, kus esinesid kohalikud kollektiivid pakkudes vallarahvale suurepäraseid kunstilisi elamusi. Pidupäevakõned vallavolikogu esimehelt ja vallavanemalt olid igati väärikad. Tublide vallaelanike tunnustamine oli väga südamlik. Tõeliselt ilus ja professionaalselt tehtud oli ka videofilm Kohila vallast.

Kui aasta vahetub...

Et üht aastat väärikalt ja saavutusega lõpetada, siis tegin kohe kahte asja esimest korda elus. Seda nimelt kokanduse ja küpsetamise vallas. Ja just keerukama poole pealt, mu meelest. Tegin beseed! Ja pritsisin pritskotiga tupsukesed. Täiesti uskumatu, eks!? Ja esimese korra kohta tuli väga hästi välja. Vähemalt mu enda arvates. Nii et ennast kiitmast ma ei väsi. Ja kes koera saba ikka kergitab, kui mitte koer ise. Jne. Need igavesed muud tähtsad targutused:)
Oa-tuunikala pasteedist ei hakka ma rääkima, see tuli rohkem mängleva kergusega.

Nii et palju õnne siis mulle:):):)

Olen kodus. On sünnipäev.
Hip-hip-hurraa!!!:)

Elu pildid

Enno Tammer. Ilon Wikland: elu pildid.

Imeline raamat imelisest inimesest.
Milline elu! Millisest lapse- ja noorpõlvest ning millistest raskustest on inimene läbi tulnud. See on lausa uskumatu.
Ilus ja tugev naine.

Lühidalt:
Sündinud 5. veebruaril 1930 ilusate noorte inimeste abielust. Vanematel ei olnud lapse jaoks aega, nad elasid ja töötasid Tallinnas. Väike Ilon jäi emaema Amalie (mamma Juse) hoolde Tartusse. Pildilt puuduvad ema ja isa.
Peagi kolitakse aga laps Tallinna ema ja isa juurde Laiale tänavale. (Kusjuures aadressiks Lai 13, mis oli kaua aega TPedI kultuuriteaduskonna koduks, kus asus ka raamatukogunduse ja bibliograafia kateeder). Seda aega nimetab Ilon piltideta ja üksinduse ajaks. Peagi vanemad lahutavad, Ilon jääb emale. Ema otsustab aga Itaaliasse kolida ja nii satub tüdruk Haapsallu oma isapoolsete vanavanemate (Julie ja Alexander Pääbo) juurde. 1944. aastal saadab vanaema suurest armastusest lapselapse Rootsi, kus oli juba ees tädi Valentine. Rootsi oli põgenenud ka Iloni isa Max Pääbo, kes pidi nüüd Rootsi riigi kohtu sunnil iga kuu 80 rootsi krooni oma lapsele maksma. Iloni ellu tuli kunstikool ja otsus - saada rootslaseks.
Ema Viidaga kohtub tütar kümne aasta järel Londonis. Ent seegi kohtumine lõpeb fiaskoga - Ilon saadetakse tagasi Rootsi. 21-aastaselt abiellub Ilon Stigiga, neile sünnib neli tütart. Algab ka tutvus ja koostöö Astrid Lindgreniga. Lapsed, kunst ja looming - need on märksõnad Iloni edasises elus.

Ilon Wikland on öelnud, et ta mäletab oma elu piltidena. Sellest johtuvalt on autor raamatu üles ehitatud ka piltidena, tekstipiltidena. Mu meelest on selline lahendus hästi õnnestunud. Sõnaliste piltide kõrval on ka Iloni joonistatud pildid või ajaloolised fotod. Ühed pildid võimendavad teisi ning nii avanebki lugeja ees Iloni elu.

Kui miski häirima hakkas, siis autori stiil, mis on kohati liialt familiaarne, ja palju kordusi.

Raamatud, mis nüüd ootavad lugemist:
"Pikk-pikk teekond"
"Minu vanaema majas"
"Sammeli, Epp ja mina"

Hüvastijätt igaveseks?

Swift, Joy. Hüvastijätt igaveseks?

Raamatu tutvustuses öeldakse:
Joy Swift on ema, kes kaotab neli last mõrtsuka käe läbi ning viienda vaid paar nädalat hiljem haiguse (vähk) tagajärjel. Raamatus räägib ta oma küsimustest ja neile vastuste otsimisest, lootusest ja andestusest.

Lugesin selle raamatu nö "töö käigus" läbi. Päris karm lugu. Eeldan, et see ongi päriselt sündinud lugu.
Pärast laste surma avastatakse ka naisel endal vähk, õnneks küll algstaadiumis.
Selle naise jaoks on elu mõte ainult lastes, nii sünnibki perre järjepanu veel kolm uut last. Samal ajal otsib ta vastust küsimusele, mis saab pärast surma.

Neljas õde

 Selleks aastaks kinos käidud:) Film nähtud! Meeldis.

Minu Küpros

Käty Gavriilidis. Minu Küpros: põsemusid ja päike.

Seda raamatut ma ootasin! Ja ma ei pidanud pettuma.
Jälle üks ehe näide selle kohta, milline minu meelest peab üks Minu-sarja raamat olema! Kenasti on seotud ja balansis isiklikud kogemused ja maa (riigi) tutvustamine. Raamatu lõpus on ka mõned soovitused Küprose külastajale. Kõik kokku on nii võluvalt kirja pandud (lehvitan siinkohal ka toimetaja Maele!), et tekkis kustumatu soov otsemaid Küprose päikese alla sõita. Aastas on 340 päikselist päeva ja ka talvekuudel on soe! Lefkara käsitööküla jäi kummitama oma pitsiliste hõbeehetega.

Mõned nopped raamatust, mis räägivad iseenda eest:

Minule isiklikult tähendab Küpros samuti armastuse saart. Seda aga veidike egotsentrilisemas mõttes. Tunnen, et olen end siin rohkem tundma ja armastama õppinud. Ei, mitte et ma ennast Eestis ei armastanud, lihtsalt olin nii noor, ma ei osanud selle peale mõelda. Ega hoomanud, kui tähtis on vahel aeg maha võtta ja niisama olla. /.../ Ma usun, et ma poleks tulnud selle pealegi, et vahel on vaja lihtsalt kohvitass käes aknast välja vaadata ning üksi olles niisama mõtiskleda ja iseennast otsida.
/.../ Siin olen õppinud elama rahulikult, igas hetkes kohal olema ja iga minutit nautima. Mul pole enam pidevalt kuskile kiire ning tõden aina rohkem, et elu on teekond, mille jooksul õpime end tundma.
/.../ Praegu tunnen enda sees rahu ja heaolu, kuna tean, mis on elu eesmärk, ning olen tugevdanud oma suhteid Jumalaga. Olen enesekindlam ja julgem kui kunagi varem. See on miski, mis arvatavasti ei paista teistele välja. Miski, mida ainult mina ise tunnen ja tean.

Minust on endalegi üllatuseks saanud Küprosel hommikuinimene. /.../ Õues on kogu aeg soe ja mõnus ning varahommikutest saavad mu hetked iseendale, mis sobivad ideaalselt mõtisklemiseks, analüüsimiseks, avastamiseks, loomiseks. Tundub kuidagi nii õige ärgata üles koos esimeste päikesekiirtega ja tervitada järjekordset uut päeva sellel ilusal saarel. Lihtsalt istuda, midagi tegemata, ja lasta oma kehal rahulikult ärgata. Armastan neid varahommikuid siin saarel.

Praeguseks olen siinse eluga väga sina peale saanud. Nüüd saan kreeka keelega hakkama ja tean, kuidas kohalikega suhelda, käituda, millega nende südant võita. Jah, tõsi on see, et asjad liiguvad siin aeglasemalt, inimesed jäävad tihti hiljaks, tähtaegadest ei peeta kinni, kuid mis siin ikka põdeda - elu läheb edasi ja inimesed on rahul, teades täpselt, et rahuks ja õnneks on vaja tegelikult äärmiselt vähe: nautida, nautida, nautida. Küproslased oskavad seda hästi. Nad võivad tunde mereäärses kohvikus kohvitassi taga juttu ajada ja niisama ringi vaadata ilma süümepiinade ja mureta, et kodus on vaja koristada või pesu triikida. Ega töö eest ära jookse!

[Ja eestlane mõtleb (karjub mõttes või päriseltki): töö, töö, töö! Ainult tööd tehes saad õndsaks. Nautimine on tabu, lausa patt. Sellises teadmises ja usus on meid kasvatatud. Ja pole see pealetulev põlv parem midagi - ikka töö ja töö. Tänasel Tammsaare 140. sünniaastapäevalgi on kõlanud ju mõte - tee tööd, siis tuleb armastus... Jah, ega tea, kus me (eestlased) siis omadega oleksime, kui vaid looderdanud ja laiselnud (loe: nautinud) oleksime. Paraku olen minagi üks selline, kes ei suuda nautida, kui kodu on segamini ja pesu tahab triikimist:) Kui ordnung majas, siis küll! Täna oli kellakeeramise temaatikaga seotult jutuks ka 8-tunnine tööpäev. Et kas seegi pole mingi igand? Ehk siis tõesti hakkab ka selles osas miskit muutuma? Ehk ei pea siis enam tagumiktunde ja töönägu tegema? Rohkem paindlikkust, seltsimehed!:)]

Paar soovitust raamatust, mis vaja igaks juhuks talletada:

Raamatusoovitus: Lawrence Durrell. Mõrud sidrunid
Veinisoovitus: Commandaria. Lambouri Apollonia (pudel 25€). 
Maiustused: Shoushoukus. Loukoumi.
Lefkara hõbeehted.

Peegelmees

Justin Petrone. Peegelmees.

Suures osas varem kolumnidena ilmunud lood. Lühikesed, päevakajalised, kohati tuntavalt tellitud lood. Lõpupoole läks justkui paremaks, oli rohkem Petronet ja vähem tellimust, kui nii võib öelda.
Sain oma Petrone doosi jälle kätte:) Nüüd küll tundub, et aitab vist tükiks ajaks...

Raamatu pealkirja kohta on öeldud tagakaanel:
Peegelmees on mees, kes märkab maailma ja peegeldab seda, vahel valusalt ja siiralt, vahel naljakate nurkade alt.

Lasen siis siinkohal peegelmehel kõnelda.
Kõigepealt meie eelmisest presidendist:
Üks iseäralik kriitika Eesti presidendi Toomas Hendrik Ilvese kohta on see, mis puudutab tema välist olekut. Talle meeldib nimelt närimiskumm ja käsi taskus hoida.
Alguses ei saanud ma aru, mis neil asjadel siis nii väga viga on, aga ma kuulsin seda alalõpmata. "Näed, jälle on käed taskusse pannud! Ja jälle näts suus!" Esimest korda võis seda avalikult kuulda vähemalt aastal 2006, kui mees Eesti presidendiks valiti, Ja värskelt ütles seda näiteks Vahur Kersna ühes teleintervjuus: "Ma kardan, et väga paljud on väsinud presidendist, kes on natuke arrogantne intellektuaal, kes närib nätsu, on pärit Ameerikast ja kelle pereelu on olnud kõike muud kui meile arusaadav või isegi aktsepteeritav." 
...Mind häirib samas see, et ma tunnetan selles kriitikas justkui silmakirjalikkust. Kuigi tundub, et üldiselt pole eestlastel suurt respekti moraalsete eeskirjade vastu - see maa on uhke näiteks selle üle, et on Euroopa kõige vähem religioosne riik-, on siinsamas üle hinnatud teatud sõjaeelsed sentimentaalsed "Wikmani poiste" kombed.
...Mõned inimesed jumaldavad tema nutikaid kilde, kikilipsu, tema sotsiaalmeedia-kuraasi. Ja mõned inimesed vihkavad teda täpselt samadel põhjustel, nähes temas õhku täis võltsfilosoofi, kes tunneb end hästi vaid siis, kui saab teiste valitsejate kätt suruda.
...Ilves-president aitas mitmel moel ka Eesti nooremat põlvkonda, kellel ei olnud nõukogude ajast mitte mingeid mälestusi. Ilves võimaldas noortel oma olemasoluga kasvada terviklikku iseseisvasse rahvusse, millel puudusid liiga tugevad sidemed teistega. Noortel polnud sageli aimugi, millest vanad inimesed räägivad ja samamoodi ei saanud nõukaaja juttudele pihta nende president. Ilves oli noortele ühtaegu minevik ja tulevik kokku keerutatult, ta oli rohkem nende moodi kui nende endi vanemad. 
***********************************
Eestis on jõululaupäeval kombeks minna oma lahkunud lähedaste puhkepaika vaatama ja süüdata nende mälestuseks küünal.
 
Surnuaialik vaikus su ümber sobib väga hästi selleks, et oma sisemine temperatuur välisega sünkroniseerida.
************************************
Mu lastel on igav. Nad annavad mulle sellest alalõpmata teada. ...
Mul on sellest kõrini ja mitte ainult minul. ...
Tervel põlvkonnal on igav. Nende meelt on lahutatud ja elevil hoitud sünnist saati igasuguste tegevusvidinate ja äppidega. Ning kui saabub jõhker hetk, kui neile ei pakutagi mitte midagi tarbida, tabavad neid võõrutusnähud ja äng. ...
Minu enda lapsepõlv ei olnud perfektne - see oli päris tavaline, kui nii võib öelda.
Aga ma ei mäleta, et ma eales igavust oleks tundnud. Mul olid kogu aeg käsil väikesed projektid...
Mis igavus? See ei tulnud mulle pähegi.

Sellised mõtted siis seekord, mis mulle miskil põhjusel "ette jäid". Ise tean ja rohkem ei ütlegi.