Minu Berliin

Jaana Davidjants. Minu Berliin: pidu kunstnike paabelis

Ei olnud päris minu tassike teed, nagu klassikud ütlevad:) Aga loetud ta kuidagi sai, kuigi tahtsin korduvalt pooleli jätta, ja nii see lugemine venis väääga-vääääääga pikaks ning lõpuleheküljed lasin ikkagi diagonaalis üle (õigemini lehitsesin läbi).
Liiga boheemlik. Kunstist ja pidudest läbi imbunud. Täiesti võõras teema minu jaoks. Absoluutselt ei haakunud. Kahju muidugi, aga mis teha...

Kuidagi uskumatu tundus berliinlaste suur protestilembus ja pidev tänavatel mässamine. Eriti just 1. mai, mis enamasti suureks mäsuks läheb.
Felix rääkis oma kodupiirkonnas Prenzlauer Bergis aset leidnud kontseptuaalset laadi demost, kus inimesed kõndisid ringi valgete plakatitega. Küsimusele, mille vastu või poolt protestitakse, vastas keegi rahva hulgast, et nõutakse rohkem vaba aega ja paremat elu. Kelle poole täpselt pöörduti, jäigi selgusetuks.

"Koge aeglust,"  ütlevad ökokogukondlased ise. Berliin on aeglane ja talle meeldib aeglane olla.

Mina olin külma ja pimedaga harjunud, aga Argentiina sõbrad  kaebasid, et midagi nii hullu nagu Berliini talv pole nemad veel läbi elanud. See, et Eestis on talviti veel pimedam, ei mahtunud neile pähe. Kuidas te end seal kõik kohe ära ei tapa, imestasid nad.
Külm aga kestab Berliinis lühemalt ja kevad saabub märksa varem kui Eestis. Ning kohati kevadet polegi. Jäine ilm vahetub kiiresti soojaga ning tihti on juba aprillis suur suvi õues.

Saksamaa on alati olnud tuntud tugevate naiste poolest, alustades Leni Riefenstahli ja Marlene Dietrichiga ning lõpetades Angela Merkeliga tänapäeval.

Kui vähe on meil tänapäeval kontakti alastusega, mõtlesin ma imestusega. [Nudistide rannas!]

Põrkusid ka kultuuritaustad. Avastasin, et näeme naise ja mehe rolli suhtes väga erinevalt. Esimest korda taipasin, kui vähe mõjutab meid, eestlasi, religioon. [Jälle! Pea igas raamatus tuleb see ette!] 

/.../Religiooni mõju lõi välja ka mu kallima kunstiteostes, millest paljud olid seksuaalse alatooniga. Keegi pidi ikka ja alati paljaks võtma, sest muidu polnud piisavalt tabusid murtud. Mille ja kellega Krzyztof võitles, jäigi mulle arusaamatuks. Eestis käisid ju kõik koos alasti saunas ning vaevalt keegi enam pärast kuueteistkümnendat eluaastat alastusest suurt numbrit tegi.
[Ju see sõltub ikka inimesest. Mu meelest ei ole küll alastiolek norm ja ok väljaspool vanni- või magamistuba või siis laiendatult väljaspool kodu.]

Riietumiskoodid siin puudusid, üldse oli overdressing [riietusega ülepakkumine, silmatorkavamalt riietumine, kui olukorras tavaks] suurem hirm kui underdressing [eelmise vastand: liiga argiselt riides]. Kontsadel ei käinud peaaegu keegi ning polnud midagi ebalahedamat kui näha välja, nagu oleksid pikalt juurelnud, mida selga panna. Isegi kui olid seda teinud, pidid välja nägema hooletu ja kergelt räämas. Omavahel kutsusime seda kodutu väljanägemiseks.

Berghaini [geiklubi] uksel toimub range nägude kontroll. Ma ei tea oma sõprade hulgas kedagi, keda sealt vähemalt korra tagasi poleks saadetud. Ja sissesoovijaid oli palju. ... Need õnnetud, kes sisse ei saa, põgenevad löödult, pilgud maas. Julgemad ei heida meelt ning üks sõbranna jutustas, et kord läks ta pärast ukselt tagasisaatmist kenasti järjekorra lõppu, seisis selle uuesti ära ja teisel katsel oli tal juba rohkem õnne. Ei tea, kas turvamehed hindasid tema meelekindlust või - mis reaalsem - ei mäletanudki enam, et neiu ükskord tagasi sai saadetud. See toetas minu teooriat, et turvameestel puudub igasugune süsteem, mille alusel kedagi sisse lasta. Keela inimesele vaid midagi ja varsti tahavad seda kõik.

Peatükis "Kultuuripäev perega" saame ka kohustusliku linnaekskursiooni:)
Tänavakunstist ja grafitist on väga põhjalik ülevaade lausa detailideni välja, millel ma siin mõistagi peatuma ei hakka. Samuti ei räägi me siinkohal keerukast armusuhtest, mis küll üsna ruttu lõppes ning asendus taas piiramatu vabadusega.

See ei olnud minu Berliin. Ja ei pidanudki olema.
Nagu ikka olen nentinud - igaüks võiks kirjutada oma loo, omamoodi loo, ja need oleksid kõik erinevad, kuigi räägiksid ühest ja samast paigast.

Minu Reykjavik

Tui Hirv. Minu Reykjavik: kõik on kaasas.

Seda raamatut ootasin juba ammu ja väga kaua. Miskipärast Island lummab mind. Ma ei tea, miks. Nagu mingi eksootika. Üksik saar kaugel põhjas, justkui muust tsivilisatsioonist ära lõigatud...

Ennekõike lummas mind kaanepilt - ainuüksi juba see oli üks suur nauding.
Edasine oli nii ja naa. Muidugi leidus seal Islandit, pole kahtlustki. Ent palju oli ka kunsti/muusikainimeste jahmerdamist, mis mulle, kui kunstivõõrale inimesele, kohati natuke kaugeks ja igavaks jäi. Lugeda aitas, aga oodatud lummust (pärast kaanepilti) ei tekkinud. Nii et ootused olid suuremad, kui tegelikkus pakkus. Aga ega minu jauramist ei tasu tõsiselt või, veelgi enam, südamesse võtta:) Vaatamata minu veidi kriitilisele suhtumisele leidsin ometi palju head, mida välja noppida:

Olla kindlustatud on siin inimese põhiõigus ega sõltu sellest, kui tublisti on keegi makse maksnud. Seda ei peeta siin kristlikul maal piitsa ja prääniku meetodi rakendamise kohaks.

Islandi sotsiaalkindlustusamet ei jaga inimesi puruvaesteks, keda tuleb ülal pidada, ja ülejäänuid endaga toimetulevateks, kes toetusi ei vaja, isegi kui nende käsutuses on naeruväärne summa, millega just nälga ei sure, aga mis ei taga ka inimväärset elu.
...Toetusi ei pea ka sotsiaalosakonnas taotlemas käima ja tõendavaid pabereid esitama. Kodanikuportaali kaudu annad sotsiaalkindlustusametile loa oma tulu laekumist jälgida ja selle järgi arvutada maksed.
...Asjaajamine on delikaatne ja vaene olla ei ole piinlik. Raske on, aga piinlik ei ole. 

Olen avastanud, et Islandil antakse vigu ja eripärasid üldse kergemini andeks kui Eestis. Inimesed võivad olla avalikult need, kes nad on, ning raskustest rääkimine aitab neist üle saada. Rahvas on paremini informeeritud, kust saada abi ja kuidas ennast hoida, ning kogukond teeb omalt poolt kõik, et destruktiivsetele ahvatlustele mitte hoogu anda, mõjumata sealjuures liiga patroneerivalt. Sigaretid on näiteks letialune kaup. Te ei pruugi minuga nõustuda, aga mulle tundub, et piirangud teevad inimese vabamaks. Mina tunnen, et mul on siin kaasa(mitte)joomise vabadus. Alkoholikogused, mida ma tarbin, on mikroskoopilised ja kui ma tahan ringi vahele jätta, ei küsita kunagi põhjendust. 

[See toob mulle meelde, kuidas paljudes slaavi riikides ja mujalgi on joomine normiks, et kui viina ei viska, siis oled kohalikke rängalt solvanud. No ma ei tea. Mina ei arva sellistest tõekspidamistest ja kommetest midagi. Enda silmini täis joomine ei tee sinust ei sõpra ega teiste kommete austajat. Ja kuidas ikka meil veel kohtab sellist suhtumist, et mis sul viga on, et klaasikest ei võta.]

Island oma lõputute ohtudega ei saa lubada, et liiga suur punt väikesest kogukonnast ennast tsüklisse joob. Elu on raske ja reaktsioon loodusjõududele peab vahel olema üsna äkiline. Alkoholisõltuvuse tunnistamine ja sellest tervenemine on Islandil avalik info ja jututeema.

Nõukogude aeg tootis täiskäigul stereotüüpe. Muudkui korraldas, kes kuhu. Kes mida väärib, kes millise positsiooni oma kuulekusega ära on teeninud - kes läheb pärast instituuti pealinna tööle, kes perifeeriasse. Tööga nõukogude ajal isegi karistati: mäletame ju küll, kuidas teisitimõtlejatele ei võimaldatud erialast väljundit, nad pidid töötama katlakütjate ja kojameestena. Selle tagajärjel oli piinlik olla katlakütja ja kojamees, kuigi tegemist ei ole üldse piinlike ametitega. Piinlikke ameteid ei ole olemas, piinlik on ainult olla oma ametis küündimatu või suli. Aga Tallinna paremate koolide direktorid kuulutavad ikka uhkelt läbi lõpuaktuseks renditud helisüsteemi: "Meie koolist Säästumarketi kassapidajaid ei tule!" Mõni ime siis, et meie noored ei julge tööle minna. Peab ehk hakkama teisele poole tänavat minema, kui koolidirektor vastu tuleb, teeb veel kogu vilistlaskonnale häbi. Terve lend pageb suurest hirmust igaks juhuks otse ülikooli. Ka suguvõsal on omad arusaamad sellest, mis on töö ja mis mitte. Nad ei jäta arvamust enda teada ka. Olin just teinud mõned muusikaelus küllaltki prestiižsed ülesastumised, kui perekondlikul koosviibimisel hüüatas vanatädi: "Kas sa kuskil tööl ka käid? Ah jaa, sul on ju need  j u h u s l i k u d  o t s a d!"

Midagi tahtsin justkui veel lisada, aga praegu ei meenu. Las siis jääb nii. Kui meelde tuleb, siis täiendan:)

Jää

Ulla-Lena Lundberg. Jää
Üle hulga aja lugesin romaani. Ajendas mind seda tegema Janne Kütimaa oma raamatuga "Minu Ahvenamaa".
Soomerootsi autor Ulla-Lena Lundberg pälvis 2012. aastal romaaniga "Jää" Finlandia kirjandusauhinna. Teos ilmus samal aastal rootsikeelsena.

Pean siinkohal vajalikuks mainida, et mulle ei meeldi enam eriti romaane lugeda. Mulle ei meeldi peaaegu mitte kunagi romaanide lõpud. Kahel põhjusel - kui on olnud hea raamat, siis on ju kurb, et otsa sai; või on olnud hea raamat, aga lõpp jääb kuidagi mannetuks või ei vasta mu ootustele või siis tuleb jälle tolksti see pisuhänd sisse. No tegelikult on kolmas põhjus ka - kunagi ei tea, mille otsa satud. Seetõttu suhtun ma ilukirjandusse järjest enam ülima ettevaatlikkusega. Ja see on hea. Need harvad romaanid, mis ma siis loen, ei peta enamasti ootusi-lootusi.

Tulles tagasi eelmainitud teose juurde võin öelda, et see oli hea raamat. Kahju oli, et läbi sai. Oodanuks veel midagi, nagu ikka minu puhul, et mis neist edasi sai. Minu jaoks oli loo kulminatsiooniks õpetaja Kummeli surm ja matused. Seega raamatu lõpp ei andnud enam mingit täiendavat emotsiooni. Nii et seegi oli ju ootuspärane.

Tegemist on ühe perekonna looga. Isa Petter, ema Mona ja tütar Sanna, kellele hiljem lisandub teine tütar Lillus. Tegevuspaik Örarna saar Ahvenamaal (päriselt siis Kökari saar). Ulla-Lena Lundberg on ise pärit Kökari saarelt ja romaan tuginevatki suuresti tema enda perekonna loole.

Öösel vähkreb Mona unetult asemel, vihast vahutades ja puhkides. "Ma pean nagu teenijatüdruk neid hommikust õhtuni toitma ja passima," ümiseb ta vaikselt endamisi, kui mees on uinunud. "Kogu päeva jooksul ei ole mul hetkekski rahu, aga sina saad hinge tõmmata, tunned end mõnusalt ja kõnnid ilusa ilmaga ringi ja mängid giidi! Mina rassin nagu ori, olen kohvi valmis keetnud, kui teil tuleb tahtmine koju tulla ja keha kinnitada, teie lihtsalt istute lauda. Kokk, toatüdruk ja teenija ühes isikus, aga ööpott tuleb teil endil välja viia!"
Ukse kohal peaks olema silt "Kirikulahe pansionaat." Ja selle all väiksemas kirjas: tasuta toit ja öömaja ning esmaklassiline teenindus.

Petter on kahekümnekaheksa aastane, kuid ei ole veel kunagi saanud tunda end nagu vastutustundetu laps. Tuleb teha nii, et isa oleks heas tujus, ja ema on vaja aidata ja talle kaasa tunda. Nüüd, kui ta on täiskasvanud, peab ta hakkama nende abielunõustajaks. Nad on juba üle kuuekümne, ja kas nad siis, taeva päralt, ei suuda leppida, et on omavahel abielus, ja lõpetada oma pidevad kriisid.

...mõeldes oma emale. See on kena temast, et ta oma endiste teenijatega ühendust peab. Ja nii tüüpiline, et ta räägib pikalt ja laialt oma lastest, nende plaanidest ja kavatsustest. Ja nähtavasti ka päevast ja kohast. Ema! Võiks arvata, et oled täiskasvanud inimene ja elad oma elu, kuid taustal on alati ja igavesti Ema.
Mona ütleb oma ema kohta, et ta on nagu sein. Merikarp kes kunagi ei avane. Temaga on võimatu isiklikest asjadest rääkida. Ta ei anna kunagi isiklikku vastust elu või surma küsimustele. Alati ühesugune: viisakas, lepitav. Kõige selle pärast peab Petter temast nii palju lugu. Ennekõike meeldib talle ämma taktitundelisus. Mona peab seda huvipuuduseks, aga Petteri meelest on see otsene ime kui võrrelda tema emaga, kelle suu ei seisa kinni ja jutt ei lõpe kunagi otsa.

Korduvalt käib raamatust läbi väikese lapse hirm oma ema ees ja tema järsu käitumise, riidlemise pärast:
Sanna istub toolil, hirmust kange.
Sanna luksub hirmust.
Sanna istub nagu kivikuju tema [isa] süles.
Ta [ema] topib lusikaga suppi Sanna suhu ja too neelab hirmust, isa teab, et õhtu jooksul oksendab ta selle välja...
Sanna on patuoinas, ise alles pooleteistaastane, mitte veel piisavalt vana, et oleks aru saanud, et peab tagasi tõmbuma ja laskma vanematel õe või venna hakkama panna.
Sannal on väikse lapse lühike mälu ja ärgates on ta oma põhjatust õnnetusest vaba. 

Ühest küljest ma püüan Monat mõista. Ta on tubli perenaine, kes tahab kõik (majapidamisega seotud) asjad kiirelt ja korralikult ISE korda saada. Ja seda - täpsust, korrektsust, õiget käitumist - nõuab (ootab) ta teisteltki. Paremagi tahtmise juures on raske ühel inimesel kõigega toime tulla. Aga parem ise tehtud, hästi tehtud, kui teiste poolt kuidagimoodi. Selles kõiges tundsin ma mõningaid sarnaseid jooni iseendaga.
Karm ja kuri, sallimatu ja kiirustav ema - ka siin oli äratundmist, olen mõnda sellistki kohanud...
Ise kaldun siinkohal pigem küll heatahtliku, hooliva, armastava ja imetleva isa poole, kes lapsi põlvele võtab ja nendega maailma asju arutab.

Pastoriproua kirg on sama tugev nagu tema raev ning pastor on vastupidav ja heas vormis. Juba enne, kui laadaliste paadid on tagasi, võib pastoriproua üsna kindlalt öelda, et ta ootab last.

"See kõlab nii, nagu oleks teie kaladel olnud kork ja etikett. Ja nad võisid isegi loksuda."
Ja loomulikult leidus keegi, kes järgis külalislahkuse käsku ja küsis, kas ta tahab maitsta. Nad vaatasid ootusrikkalt tema poole: see vastus pidi paljastama, mis kaliibriga mees see pastor on. Kas temasse saab suhtuda austusega. Nad lootsid, et ta teeks nendega ühed tropid, aga teisalt kaotaks ta siis alatiseks austuse, mida tema amet eeldab, ja kohe tekiksid jutud, kuidas ta oli vanameestega viina visanud, kui saarele jõudis see suur piirituselast.
"Tänan pakkumise eest," ütles ta. "Aga oma kalu püüan ma ise."

Lobasuu Martha, latatarast ämm, lasi liikvele alusetu kuulujutu, mis levis kulutulena Örarnalt Soome kõigisse rootsikeelsetesse küladesse, kus poeg on juba sündinud ja ristitudki.
/.../Martha ei saa kunagi teada, kuidas Mona leinab ja muretseb. Liigesepõletiku tõttu olid nad otsustanud veel natuke oodata. Uus laps oli kavandatud 1950. aasta kevadtalveks  ja Mona oli oodanud kevade ja suve hoogsat armuelu kogu oma olemusega. Nüüd ei olnud midagi tulemas, mitte kunagi enam, kõik läks luhta liigse kavandamise ja ettevaatlikkuse pärast.

Üks soomekeelne arvustus, õigemini küll blogi sissekanne ka, kes tahab lisalugemist.

Väiksed nipid, väiksed trikid:)

Selles rubriigis või sellise sildi all tahan kokku koondada igasugused kasulikud asjad - nõuanded, soovitused jne erinevatest valdkondadest. Et kõik oleks vajadusel endal käepärast võtta.

Ajendas mind seda tegema - purkide steriliseerimine! Et kuidas seda teha? Milline viis oleks otstarbekas?
Variante on mitmeid.

Pilt on illustreeriv. (Allikas: www.spunk.ee)

Minu lemmikuks osutus puhaste (pestud) purkide steriliseerimine 100-kraadises ahjus põhi ülespidi umbes 20 minutit.
Teine variant on purke vees keeta umbes 10 minutit.
Kaante steriliseerimiseks piisab 1-2 minutist keetmisest. Alternatiiviks on korralik pesemine ja siis ülehõõrumine piiritusega/viinaga.

Veel ühe variandina soovitatakse täita purgid poolenisti veega ja panna need suurimal võimsusel mikrolaineahju, kuni vesi purkides keema läheb. Kuna mul aga mikrolaineahju pole, siis see võimalus jääb katsetamata.

Steriliseeritud purke ei ole vaja kuivatada, kuna rätiku küljest jäävad purgile nähtamatud riidekiud, mis võivad hoidise rikkuda.

Vaat' sellised lood siis...

Seitsme imega ümber maailma

Kui siin juba kord raamatute soovitamiseks läks, siis lisan veel ühe:

Ülar Allas. Seitsme imega ümber maailma: rännak maailmaimede juurde.

Inimese elu on teadupärast lühike. Seetõttu peame meile antud aega kasutama nii hästi kui oskame. Nii seadsingi endale eesmärgiks uurida põhjalikult seitset värskelt valitud maailmaimet ja püüda mõista, miks just need sihtkohad maailmas kõige kõrgemalt hinnatud.
/.../ Aga kõigepealt tuletame meelde, millised olid seitse vanaaja maailmaimet.
Need on siis: Cheopsi püramiid, Babüloni rippaiad, Artemise tempel, Zeusi kuju Olümpias, Halinkarnassose mausoleum, Rhodose koloss, Aleksandria tuletorn.
7.7.7 ehk siis seitsmendal juulil 2007. aastal toimus Lissaboni Estadio da Luzi jalgpallistaadionil suurejooneline sündmus, kus kuulutati välja seitse uut maailmaimet. Nendeks said Chichen Itza, Kolosseum, Lunastaja Kristuse kuju, Machu Picchu, Petra, Suur Hiina müür ja Taj Mahal.

Autori sõnaseadmisoskus on tore. Paar näidet:

Loomulikult on eestlased ja hiinlased erinevad. Hiinas võib ühesainsas korterelamus elada 20 000 inimest. Seega taanduks meie väikelinna meer siin kõigest korteriühistu esimeheks.

/.../Hiina õllega pole olukord palju parem. Need on mahedad, väga lahjad ja sobivad küll kenasti toidu kõrvale, kuid mitte tujutõstjaks. Enne saab põiepõletiku kui kilgi pähe.

Lõpuks on huvitav peatükk: milleks me reisime?, kus autor toob huvitavalt välja erinevaid reisijate tüüpe ning arutleb üldse reisimise kui niisuguse üle.

Mäletan reisi, kus seltskond jõi kaks nädalat järjest ja leidis ise hiljem, et nii kainet puhkust nad ei mäletagi.
Omaette klassi kuuluvad inimesed, kelle jaoks on reisimine osa tööst. ... Mul on tuttav, kelle ametiks on käia Euroopas klientidega lepinguid sõlmimas. ... Tõesti, ta lendab varahommikul Brüsselisse, vestleb seal paari inimesega, annab allkirja, käib söömas ja tuleb õhtuse lennuga Tallinnasse tagasi, Niimoodi mõnikord lausa paar korda nädalas. Sihtkohas ringi vaatamiseks tal üldjuhul mahti ei jää. Suur osa tema ajast möödub lennukites ja lennujaamades. Hoolimata kurnavast elurütmist suudab ta jälgida, et ta ülikond püsiks kortsudeta ja lips seisaks laitmatult sirge.

Niisiis tööreisid, teiseks puhkusereisid. Kolmandaks reisitakse selleks, et tutvuda eri maade ja rahvaste kultuuriga.

Paradoksaalsel kombel olen ise rännates taibanud, et reisimine polegi vajalik. Teelolek, edasiminek ja kogemus on meie lahutamatuteks kaaslasteks alati, kus me ka ei viibiks. Reisimine võib olla üks viis, kuidas jõuda rahuseisundini.

Jah, võib-olla just selle pärast - et reisimine pole vajalik - ma pigem loen reisiraamatuid, kui ise reisima kipun...

Nagu sel suveks mul "kombeks" - ei jõudnud raamatut kaanest kaaneni lugeda... Nuuks! No mis teha, kui muid tegemisi on nii palju... Elagu korilus ja konserveerimine!!!:):)

Sovetistan

Erika Fatland. Sovetistan: teekond läbi Türkmenistani, Kasahstani, Tadžikistani, Kõrgõzstani ja Usbekistani

Selle suve suure lugemisvara keskel jäin omadega jänni. Mitu raamatut oli korraga käsil ja tagastusaeg tuli rutem kätte, kui ma lugemisega ühele poole jõudsin. Nii et see raamat jääb uut aega ootama, kuna tahan selle kindlasti  korralikult läbi ja lõpuni lugeda. Maitse sain juba ju suhu! Ja võin seega ka julgelt soovitada. Õigupoolest seetõttu kirjutangi, et kui kellelgi peaks tekkima küsimus - kas võtta kätte, siis kohe kindlasti!

Eellooks ja varasemaks tutvustuseks oli möödunud suvel ETV-st vaadatud telesari 4x4. [Nüüd juhtusin just nägema TV3-s reklaami, et sealt hakkab käesoleva suve reisi näitama]

Autor on Soome/Norra sotsiaalantropoloog.
Teos omamoodi õpik või käsiraamat, annab ülevaate -stani riikidest.

Türkmenistan. Ängistav lugu diktaatorlikust riigist, millest õhkub nõukogulikku/natslikku julmust. Tekkis teatav võrdlus Põhja-Koreaga.

Bensiin on Türkmenistanis odav ja lennupiletite hind peaaegu et olematu.

...Iga päev, läbi terve elu, oli talle kõrva tuututatud propagandat.

Seda kõike lugeda on kordades hullem ja traagilisem, kui näiteks televiisorist vaadata. Pean siinkohal silmas 4x4 reise. Ometi just tänu nende saadetele ja filmitud materjalidele see raamat mind huvitama hakkaski.

Negatiivse poole pealt ei saa ka mitte vaiki olla - vigu oli palju, lausa häirivalt kohe.

Pikem ülevaade tuleb siis ... kunagi.

Hääbuv suvi

Jäid üles pildistamata kõik mu metsmaasikad ja mustikad ja mustsõstrad... Ehk siis see korilase suur rõõm - ilus saak...
Ma ei tea, kuidas inimesed suudavad kõik oma saavutused ja tegemised piltidele jäädvustada? Kuidas on kogu aeg meeles pilte teha? Mul võib ju ühel hetkel olla mõte, aga järgmisel on see juba läinud... ja kui taas meenub, siis on marjad sügavkülmikus või purgid keldris/aidas.

Juba terve augusti kummitab mind tunne, et sügis on käes. Tajusin seda juba 31. juulil, kui vihma sadas nii augustilõpuliselt. Meenus aasta-tagune, kui 31. augustil, 1. septembril lapitekki õmblesin, siis olid täpselt sama vastikud ilmad. No ja loodus - kõik on juba nii sügisene - õunapuud on õunte all lookas, pihlakad on punased... Seega suvi hääbub varem kui...

Ja hoopis teisest ooperist ehk siiski ka hääbuvast suvest mõjutatud luuletus.
Autoriks Leelo Tungal.

Need armsad, kellest äkki jäime ilma,
on tegelikult alles -
meie sees: nad on nii ligi, et ei torka silma
nii nagu valgus tolmukübemes.
Sest tolmust -
     hetkel olulisest tolmust -
on tehtud ka me endi valus kest,
mis veel ei oska olevast ja olnust
(ei tohigi vist?)
     leida igavest.
Ei ole kaotust, millega ei harju
siinpoolsuses,
    kus algus vajab äärt,
kuid, enda pea peal tundes
     surma varju,
nüüd on üks naer
     poolt eelmist elu väärt.
(2001)  

Avastasin  selle imelise luuletuse paar nädalat tagasi, kui sõbranna emaga hüvasti jätsime...