Sõitsin - sellise sarja leidsin:)

Vaike Silmato. Poola-Saksamaa.

Autor on hea jutuvestja. Jutt jookseb, lausa voolab, fakte sajab kui küllusesarvest ja vaatamata sellele, et materjal on minu jaoks võõras, on tohutult huvitav.
Konspektiivne, ülevaatlik, kiirustav. Seetõttu on ilmselt sisse sattunud mõningaid kordusi (nii sisulisi kui keelelisi), mis pisut häirima hakkasid. Aga see - kordamine - on võib olla taotluslik? Vaatasin spetsiaalselt üle - toimetaja on ikka ka olemas.
Esimene pool raamatust on Poolast, alapealkirjaga "Poloneeside ja masurkade maal", teine pool Saksamaast "Šlaagrite ja  Bierstubede maal".

Toredaid leide, fakte, märkusi, mida tekstist välja noppisin:

Teada on, et poolakad on kirikurahvas (katoliiklased). Pühapäeval pannakse ennast pidulikult riidesse ja minnakse kogu perega kirikusse. "See päev kuulub Jumalale ning oma perele," kinnitasid meile kõik Poola giidid nagu ühest suust.

Poola oli keskajal suur ja võimas riik, ent kahjuks ei jäänud see õitseng kestma. Teda on kolmel korral jagatud, sõdade lõpul piire muudetud jne. Tunduvalt muutusid Poola piirid peale II maailmasõda. Paljud poolakad olid sunnitud ida-aladelt lääne poole kolima. Poola piirid on nii sageli muutunud, et rahva seas levib kumu, nagu saaksid geograafiaõpetajad palgalisa juba ainuüksi selle vaeva eest, mida nad peavad nägema, et selgitada, kui mitu riiki antud hetkel Poolaga piirnevad ja missugused jõed Poolasse või sealt välja voolavad.  Kõik see selgitavat sedagi, miks poolakaid väljaspool oma maa piire nii palju elab. Paljud jäid piiri taha rajajoonte nihutamise tagajärjel, nagu üks vanaproua, kes lausus, kui talle teatati, et nüüdsest on tema kodu Venemaal: "Tänu Jumalale, mul oligi juba isu täis nendest õudselt külmadest Poola talvedest."

Tarnow ja selle lähiümbrus on üle Poola kõige soojem koht, siin on ööpäevane temperatuur üle +15 kraadi 114-117 päeva ning pilvituid päevi on 55 aastas. (Huvitav, kuidas meil, Eestis, on?!? - tekkis mul küsimus.)

Pulmad Poolas on püha üritus, kuigi abielluda ei tohiks neil kuudel, mille nimes puudub R-täht - see toovat õnnetust ja lõppevat tavaliselt lahutusega (Meil küll enamasti just R-tutel kuudel enamasti abiellutaksegi. Siis just on kevad-suvine ilus aeg!)

Poolakad on väga perekondlikud. Lahutuste arv Poolas on üks Euroopa madalamaid.

Viisakad kombed on siin endastmõistetavad. Porisel ja talvisel ajal võetakse saapad jalast juba trepil. Tavaliselt on välisukse kõrval terve rida susse, kuid kuna nende seast võib harva leida külalisele sobivat suurust, võtavad poolakad üldjuhul külla minnes puhtad, terved sokid kaasa.

Poola perenaised marineerivad kõike: kurke, peete, kapsast, sibulaid, seeni ja jumal teab, mida veel. Ja kui leidub midagi niisugust, mida marineerida ei saa, siis topitakse see ikkagi purki või pudelisse, viina sisse.

Poolas ei ole lubatud alkoholi tarbinutel sõidukit, ka jalgratast, juhtida, kehtib alkoholi tarvitamise 0-tolerants. Meil võiks ka olla, küllap siis oleks avariisid ka vähem.

Poolat on hellitavalt kutsutud ka Euroopa roheliseks aiaks ja kultuuri varalaekaks. Siin on tervelt 19 objekti kantud UNESCO maailmapärandi nimistusse, neist neli vanalinna: Varssavi, Krakowi, Zamosci/Zamošzi ja Toruni vanalinn. Wielizcka soolakaevandus.

Siinkohal võikski lõpetada. Kuna Poola osa tunduski mulle huvitavam. Ilmselt just seetõttu, et olen Poolas vaid läbisõidul olnud. Saksamaal olen seevastu päris mitmeid kordi ise käinud ja on tuttavaid kohti ning äratundmist. Autor nendib kahjutundega, et ei oska saksa keelt. Seda on tunda jah, Winekellerit saksa keel ei tunne, on ikka Weinkeller. Gemütlicheit -> Gemütlichkeit. Aga aitab norimisest.
Siiski leidsin paar toredat seika ka Saksamaa kohta:

Sakslane peab end üldiselt tagasihoidlikuks inimeseks.
Sakslasele ei tule pähegi, et mõni hea idee saaks lihtsalt niisama, juhuslikult tekkida, või et see tuleks mõnelt ebakompetentselt isikult, kellel puudub vastav kvalifikatsioon. ... Sakslasele ei tule mõttessegi jätta ühtäkki oma kutsealane töö ja hakata millegi muuga tegelema.
Saksamaa on ametnike riik - bürokraatia paradiis: halastamatud seadused, jäigad karistavad ja väiklased ettekirjutused. Pimesi seadusetähe järgimine võib aga mõnikord üsnagi kurioosseks osutuda. Keegi mees hakanud öösel kella kahe ajal valgusfoori jälgimata tänavat ületama. Poolel teel paiskas ootamatult suure kiirusega ilmunud auto mehe pikali. Juht ei teinud katsetki otsasõitu vältida. Kutsuti politsei, mees toimetati haiglasse, autojuhil aga lasti märkust või hoiatust tegemata minema sõita. Sündmust nägi pealt üks välismaalane, kes päris politseinikult, mida kavatsetakse ette võtta vigastatud jalakäijaga? Vastus oli lühike ja konkreetne: "Kui ellu jääb, tuleb tal 50 marka trahvi maksta." 
Täpsus saksa ametiasutustes on niisama püha kui evangeeliumi tekst, Töö lõpetatakse täpselt kell viis. Hilisemat töölejäämist tõlgendatakse kui oskamatust või tööga mittetoimetulemist. Erand võib olla vaid sel juhul, kui tööandjaga on kokkulepe libiseva tööaja asjus.
Noh, ehk on tänaseks päevaks asjad siiski väheke muutunud... Ei tea küll sakslasete ja Saksamaa kohta midagi täpsemat öelda, aga Eesti on kohati oma bürokraatia ja seadusetähe närimisega küll kaugele eest ära lipanud.

Omamoodi tore sari see "Sõitsin". Tänaseks neid vist kolm raamatut ilmunud selles sarjas. Vaike Silmato "Venemaa" ja Fil'i "Bulgaaria - Sunny Beach". Viimast tahaks kohe kindlasti lugeda, olen seda veidi juba mekkinud:)

Kuidas vaadata maailma teistpidi? Selles on küsimus...

Kätlin Hommik-Mrabte. Minu Maroko ehk maailma teistpidi vaatamise õpik.

Suuresti võtsin selle raamatu kätte tänu saatele "Hommik Anuga", mis oli eetris küll juba septembris (!), nagu ma guugeldades hämmastusega avastasin. Seal oli siis intervjuu raamatu autoriga. Teemad, mida käsitleti tundusid väga põnevad ja intrigeerivad. Mulle jäi saatest igati positiivne mälestus ja nii tahtsin natuke lisa saada. Nüüd siis aasta alguse vaikelus tekkis selline moment, et oli kohe vaja lugemiseks ühte "Minu"-sarja raamatut. Nii "Minu Maroko" haarasingi.
Raamatust saab lugeda ühe eestlanna teest islami maailma, nii vaimselt kui füüsiliselt. Huvitav fakt oli see, et oma mehe leidis Kätlin interneti vahendusel. Kuidas nii juhtus, seda ma siinkohal ei räägi:)
Väike tutvustus raamatukaanelt:
"Olen eestlane, aga moslem. Või kas peangi siia „aga” vahele panema? Olen moslem juba üheksandat aastat, abielus viiendat. Pean seda täpsustama, sest enamasti arvatakse, et olen moslem oma marokolasest mehe pärast.
Inimese identiteeti vormivad ühtviisi nii ta millegi kõrgema poole püüdlev hing kui ka maine kogemus. Minu kogemus, mida tahaksin teiega jagada, on mind viinud läbi lapsepõlve eneseotsingu Nõukogude Eestis, araabia keele ja islamoloogia õpingute Pariisis, abiellumise Kuveidis, otse sooja Maroko südamesse. See kõik on osa minust: olen eestlane ja moslem."

Kui mosleminaisele on loomulik, et ta rõivastub pikka, maani ulatuvasse rüüse, et olla kaetud, siivas ja mitte silmatorkav, siis läänemaailma naised pistavad selle peale kisama, et see on ahistamine. Aga keegi ei ahista kedagi, vaid naine on kaitstud valede pilkude eest. Enese eksponeerimine avalikes kohtades ei ole sünnis. Mitte nii nagu meie ühiskonnas, et mida lühem seelik, suurem dekoltee ja rohkem krohvi näos seda uhkem. Ühiskonnad ja väärtussüsteemid on lihtsalt erinevad. Vahel tundub, et veidi rohkem konservatiivsust ei teeks üldse paha.

"Väga suur hulk eurooplannasid võtabki reisi nendesse riikidesse ette just üheöö- või ühenädalasuhete pärast, sihikul nooremad poisid. /.../
Sellised naised soodustavad islamimaailmas levivat lodevate eurooplannade halba kuulsust ja sama mõõdupuuga mõõdetakse ka neid naisi või tütarlapsi, kes ilma selliste plaanideta reisile lähevad. Kui paralleeli tõmmata, siis naised, kes islamimaailmas end siivutult üleval peavad, on justkui kardetud islamiterroristid, kes on küll vähemuses, kuid siiski rikuvad oma halbade tegudega ära kõigi moslemite maine. Euroopa arvab et kõik moslemid on terroristid, islamimaailm arvab, et iga suvises kleidis naine on lits."

"Oma usundit sügavuti õppinud moslem ei õhuta vaenu ega soorita enesetappu, kuna ta teab, et vaenutsemine on Jumalale vastumeelt ning enesetapp islami seaduse järgi rangelt keelatud - kellelgi ei ole õigust ise oma elu lõpetada, olgu põhjus milline tahes."

Siinkohal tuleb nentida, et ükski usk ei ole halb. Ainult halvad, kurjad inimesed suudavad "usu nimel" halbu asju korda saata.

Mitmetes blogides ja arvamuslugudes on raamatu kohta kirjutatud kahjuks üsna palju negatiivset, mida ma küll ei saa jagada.
Vähemalt ühe positiivse kommentaari leidsin Lugemispäevikust

Omal kombel avardas raamat silmaringi küll. Ehk võib nüüd maailma ka õige pisut teistpidi vaadata...

Stig Rästa. Minu Kennedy

 Stig Rästa. Minu Kennedy

"...selle raamatu lugemine on igaühe oma vastutusel. Ma ei propageeri selle raamatuga midagi. Tunnistan, et lastele ei pruugi see raamat sobida. Lastevanematel soovitan rohkem tähele panna, mida nende lapsed tarbivad. Ma ei mõtle ainult seda, mida tarbitakse suu kaudu, vaid ka seda, mis nendeni jõuab kõrvadega. Täna oleme olukorras, kus halvamaitselised ja väärastunud mõttemaailmaga inimesed ei ole ainult interneti pimedates nurkades, vaid igal pool meie ümber - tänaval, kontserdil, reisil, kaupluses. Vaja on jälgida, millised inimesed on meie ümber ja meie lähedal. Mida nad ütlevad või veel hullem, ütlemata jätavad. Mina otsustasin, et ma ei jäta ütlemata. Enda kohta muidugi."

Sellise, väga hea, lausa suurepärase, sissejuhatuse tõttu ei saa autorile ette heita kogu seda "pahelisuse kaadervärki", millesse lugeja kaasa tõmmatakse. Tõenäoliselt ongi see lugu ausalt ja siiralt kirjutatud. Ilmselt ka enese vabastamise ja puhastamise eesmärgil. Hinnangute andmine on siinkohal üleliigne. Raamat puudutas ja haaras kaasa. Soovitan lugeda ja mõtiskleda ja järele mõelda ja mitte kritiseerida. Stig sai selle raamatu kaudu minu jaoks veel palju sümpaatsemaks, kui seni arvata oskasingi.

Tegelikult on see uskumatu, mida nii noor inimene on pidanud läbi elama ja kogema. Selles valguses võiks igaüks oma elu silme eest läbi lasta ja oma loo kirja panna. Kasvõi ainult iseenda jaoks. Üldse olen ma seda meelt, et iga inimene peaks oma elu ja tegemised üles kirjutama, sest igaüks on ainukordne ja eriline. Mind ajavad alati vihale need "targad", kes väidavad, et noored inimesed ei peaks elulugusid avaldama. Miks mitte? - küsin ma. Kui vanuigi hakata oma mälestusi kirja panema, siis enamasti on noorusaeg tuhmunud ja seda hakatakse tahes-tahtmata ilustama. No kui see on eesmärk omaette, siis miks mitte, aga mina arvan, et adekvaatne tegelikkuse kujutamine on ikka palju enam väärt. (Kuigi Stig väidab, et see ei ole eluloo-raamat, siis paratamatult sinna kategooriasse see ikkagi liigitub.)

[Väike ääremärkus: Ma ei saa aru, mis teema meestel oma seedekulgla probleemidest pajatamisega on?!? Viimasel ajal (kusjuures sel aastal!) juba teine selline raamat. Esimene oli "See ei ole minu Kuuba"]

See ei ole minu Kuuba

Lauri Räpp. See ei ole minu Kuuba.

Oli üks omapärane lugemine. Kohati naersin suure häälega (nii palju häid ütlemisi ja kilde!) ja samas tüütas kohutavalt (joomine ja ööelu ja kõhuhädad).
Kuuba ise tundub vastuoluline ja äärmusest-äärmuseni maa. A la hurtsikust paleeni. Nii palju sai küll raamatu põhjal aimu.
Minu jaoks oli pisut liiga ohtralt joomist (ohtralt rummi), ropendamist, ööeluga tutvumist, peldiku-teemasid  ja oma ihuhädade eksponeerimist. Kui need "pisiasjad" välja jätta, siis oli päris tore.
Meeldis hea keelekasutus, tajusin mõnusat sõnaseadmisoskust ja selle nautimist. Mõningaid toredaid katkendeid siis ikka ka:

"Ilma nendeta (piletiteta) oleks järgmise hop on'i ajal pidanud järgmine 5-CUC-ine rahatäht meie rahakotist hop-off'i tegema."

"Ja maanteel olevad augud vaheldusid maanteel olevate aukudega."

"Ajutist tervenemist oodates jälgisin kõrvalt, kuidas ülejäänud seltskond arutles topograafilise tohmani Aleniga Kuuba kaardi ees meie järgmise sihtpunkti üle."

Ja siis pidevad keelenaljad, mis tingitud oskamatusest ja vääritimõistmisest:
"Monoglotist kurvasilmse taksojuhi toodud keelegeeniuse ingliskeelne sõnavara oli paraku ammutatud äsja lõppenud lapsepõlves salaja põranda all vaadatud USA multikatest."

"Veit. No meni mani. Hau matš pein?" [Tõlge: Oodake. Ei palju raha. Kui palju piinama?] (Ebakorrektne ingl, sarnane hääldus: pay - maksma, pain - piinama)
"Mis how much pein? Kurat, see tahab meid piinama hakata või? Päris lolliks läinud või?"
"No we'll leave. No pain," teatas eestlaste trio ja istus autosse. [Ei, me lahkume. Ei mingit piinamist]

Mõned olulised mõisted ka, mis raamatut läbisid:
Casa (lühend väljendist casa particular, mis tähendab põhimõtteliselt kodumajutust. Casa all mõeldakse nii üksikuid tube inimeste elamises kui ka terveid kortereid ja maju),
chica (tüdruk, tšikk),
jintero (tänavakaubitsejad, kelle tegelikuks eesmärgiks on kelmused ja pettused, mis on suunatud turistidele),
cerveza (õlu),
CUC (Cuban convertible peso - turistidele mõeldud konverteeritav peeso)

Kõige positiivsema mulje jättis väikelinn Remedios, mis erines kirjelduste põhjal ülejäänud Kuubast. Ja Paradiisisaarte rannad tundusid vaiksed ja ilusad - helesinised, lausa kuldselt helesinised, kasutades autori sõnastust.
Põgus kohtumine Kuuba, kui minu jaoks täiesti tundmatu maaga.

Talveuni?

Maailm magab...
Selline tunne valdas mind aasta esimesel päeval. Mööda oli saanud öine tramburai, kisa-kära, paugutamine. Rahu, vaikus, nagu polekski Tallinnas. No loomulikult ei jäänud see idüll kestma. Sest ühel hetkel ärgatakse taas üles ja avastatatakse, et ikka on veel "laskemoona", mida taevasse lennutada.
Õhtul vaatasin filmi "Helisev muusika". Ei tea küll juba mitmendat korda?!? Ilus muusika ja ilus lugu. See lummab mind ikka ja toob meelde lapsepõlve, kui seda emaga koos kinos vaatamas käisime (isegi vist kaks korda). See oli tõeline elamus - juba toona või just siis! Hakkasin mõtlema, et kuidas üldse selliseid filme omal ajal meie kinodes näidati?!? Nunnad ja klooster, palvetamine ja õnnistamine, ilusad, suured ja puhtad tunded. Need pidid ju nõukogude inimesele võõrad olema... Seda enam tunnen, et olen juba väga ammu saanud osa millestki erilisest. Ja iga kord tuleb mulle see eriline tunne, kui "Helisevat muusikat" vaatan.
Siin üks mu lemmiklugusid:

Olen ka ise justkui talveunne suikunud... Juba pea pool jaanuarikuud läbi, aga veel pole jõudnud ühtegi postitust teha. Aga ega siin polegi ju midagi imestada - meil on ju tõeline talv oma lume ja külmakraadidega!
Mis maailma magamisse puutub, siis tänaseks on taas vägagi üles ärgatud ja mässatakse kõikvõimalikes ja -võimatutes paikades. See teeb kurvaks ja murelikuks... Miks ei suuda inimesed normaalselt elada ja normaalsed olla?!?!?

Aastat vahetades

Imelik, et ühel päeval aastas lähevad pea kõik inimesed  korraga lolliks. No sõna otseses mõttes!
Olude sunnil olen tänase päeva veetnud Tallinnas. Siin on päev otsa "sõda" käinud. Aga nüüd, peale kl 23 on asi ikka puha hull. Müdin kostab siit samast hoovist ja pisut kaugemalt ning linna igast otsast. Kadestan praegu tõeliselt Maed, kes on Hiiumaal, nagu vanajumala selja taga, ja naudib rahulikku olemist ja kulgemist. Nii kahju, et ma ei pääsenud pakku... Aga ega pole maapiirkondadeski seda rahu. Mäletan möödunud aastat meie "maal", seal müdistati ikka ka üsna korralikult. Mis teha, et ma selline ilutulestiku vihkaja olen. No jah, eks ole ju ilus vaadata, aga see paugutamine ajab hulluks.
Õnneks (või kahjuks) olen täna päev läbi toimetanud - üks asi, töö, tegemine ajab teist taga. Nüüd vast tunnikese olen rahulikult olnud. Pole pidanud tegevust otsima. Ega nõmedalt telekat vaatama. ETV pealt siiski oli päris tore saade, mida juhtis Margus Saar. Seda siiski ühe silmaga jälgisin. Aga need totakad nö naljasaated, kus nalja pole kopka eest, ei kannata üldse kriitikat.
Kolleeg soovitas uut aastat oodata raamatu seltsis. Hea soovitus iseenesest, ainult sellist ootamise aega ei teki. Loeks hea meelega, aga pole veel jõudnud täna nii kaugele. Mäletan, et lapsena oli see ootamine nii pikk. Kui vana-aasta õhtusöök oli söödud, siis polnudki muud, kui oota ja oota. Mingil ajal tegin 31-se õhtul tagasivaateid aastale, kirjutasin päevikut. Tänaseks on elu nii kiireks läinud, hea kui lõpuks lihtsalt olla saaks:)

Ilusat ja turvalist uut aastat, teile armsad sõbrad!
Head sulejooksu ja palju kirjutamisväärset blogi-maailma sõpradele - Maele, Killukesele, Evelile, Jutale ja kõigile teistele, kes mu blogi loevad.
Olge hoitud!

Aastavahetus Haapsalus (Leidsin sellise ilusa pildi internetist)

Aastalõpu ja pühade kiire

Imetlen ja samas kadestan inimesi, kes saavad rahus aastakokkuvõtteid teha ja pühi pidada.
Mina suudan endale ikka korraldada (või siis korraldatakse mulle) tuhat ja üks asja, mis ei lase pühaderõõmu tunda ja aja kulgemist (loe: lihtsalt olemist) nautida.
Läksid jõulud nagu tuuletiivul lennates mööda ja nüüd kohe läheb aastavahetus samas tempos pea märkamatult. Ja kohe-kohe on käes esmaspäev ning algab uuesti tööinimese elu. Ja puhata pole saanudki...
Ometi tunnen, kuidas mulle on vajalik toimetulemiseks lihtsalt olemine. Viimasel ajal olen saanud seda endale küll ülivähe lubada. Oh nuttu ja hala... Aina on kiire ja kiire.
Meenub isa ütlemine: "Ega Jumal pole kiiret loonud. Ta on hiired loonud." Õige muidugi! Eks ikka, me inimesed, elame oma elu kiireks ja keeruliseks.
Igal aastal ikka püüad endale lubadusi anda, et rohkem tuleks iseendale mõelda ja endast rohkem hoolida ja ennast armastada. Aga enamasti läheb nii, nagu ikka... Oh, mis nüüd mina, mina pole ju keegi... Peaasi, et teistel hästi on... Ühest küljest ju tore, kui kaasinimestel hästi on (võib-olla osalt ka tänu minule?). Teisalt jälle kuidagi kurb, et pole osanud ennast hoida ja rõõmustada.
Samas tean, et kui mul on vajalikud asjad-tööd-toimetused tegemata, siis ma ei saa ka nautida muud - puhkamist, lõõgastumist, lugemist, muusika kuulamist jne.
Nüüd võtsin käsile pisiremondi, mis ootas juba mitu aastat. Loomulikult ei jõudnud ma sellega valmis. Ja see häirib nii tohutult. Eks lähipäevil (küll uuel aastal juba) lõpetan selle muidugi ära, aga ikka on kuidagi selline saamatu ja küündimatu tunne...
Veel 24 tundi on seda aastat järele jäänud. Ehk jõuab homme õhtul ka veidi positiivsemalt aastale tagasi vaadata?!?