Kulinaarsed vested

Carl Mothander. Kulinaarsed vested

Loomingu Raamatukogu sarjas ilmunud tõeline pärl "Kulinaarsed vested" võlub võrratu keelekasutusega! Milline stiil! Milline maa(mõisa)idüll! Millised toitude (valmistamise) kirjeldused! Ja serveerimine! Tõeline nauding!

Raamatu tutvustusest saame teada järgmist:
"„Parunite, eestlaste ja enamlaste“ ning „Rootsi kuninga valge laeva“ autor, Eesti Vabadussõjast osa võtnud seikleja, kes abiellus 1928. aastal paruness Benita Wrangeliga ja asus elama Kohilasse Tohisoo mõisa, avaldas 1931. aastal Rootsis oma „toidublogid“. Humoristlik pilguheit mõisakööki ning balti aadelkonna pisut karikatuursele hääbumisele."

Veidi lugemisele ärgitavat hõrgutist ka:) :
"Hommikune kohvijoomine on mu lemmiksöömaaeg, seejuures on mul täiesti oma maitse ja ma muutun pehmeks nagu vaha, kui see soodsalt välja kukub. See, kes oskab mulle õiget pruukosti pakkuda, võib mind oma väikese sõrme ümber mässida.
/.../ Päikesekiir langes sellele jumalikule maiuspalale, mis oli kunstipäraselt välja kasvanud Kalli Kaasa loomingulise käe alt. Ah, missugune hommikuhõrgutis. Kohv valati välja. [Järgneb õige kohvi valmistamise kirjeldus]. Koor nii paks kui võimalik.
Abikaasa asus valmistama hõrgutist number kaks. Saiakäärule määriti külma searasva, mis puistati üle peeneks hakitud toore selleriga. Selle peale külmad munalõigud, õhuke kord tilli, vasikpraekastet ja kerge sabin riivitud mädarõigast. Pisut soola. Kõhklevat lugejat karistatakse sellega, et ta seda kunagi maitsta ei saa.
Samal ajal kui ma pimeda ja kurdina kõige muu vastu maailmas seda poeemi nautisin, valmistas Kallis Kaasa kolmanda hõrgutise. /.../
Valati teine tassitäis kohvi. Kaks tükki värsket keeksi. Ja viimase kohvilonksu kõrvale sigaret.
Sellega olin ma küps ja valmis nõustuma kõigega, mida abikaasal iganes ei oleks kavas olnud mulle ette panna."

Ja nii samas vaimus edasi! Tervelt 80 lehekülge. Nagu ärgas lugeja juba märkas - eriti head kohad maalisin lausa teise värviga!:) Kas panite tähele, millise armastusväärsusega mees oma naisest räägib?! Kadedaks teeb kohe!:) Kes peab lugu heast huumorist ja stiilist, see lugegu kindlasti!

Juured erinevas mullas

Pia Pajur. Juured erinevas mullas

Alustuseks tuleb kohe ära märkida kaks positiivset aspekti. Esiteks on teos kirjastuse Tänapäev 2013. aasta romaanivõistlusel ära märgitud töö. Teiseks on raamatul väga ilus ja pilkupüüdev kaanekujundus!
Raamat jõudis minuni järjekorraga raamatukogust. Olin juba jõudnud unustada, et selle üldse kunagi järjekorda panin:)
Lõppu jõudes pidin kurbusega nentima: nii kahju, et läbi sai. Enamasti on mul ikka raamatu lõppedes kurb tunne... Seda muidugi siis, kui on tegu hea raamatuga. Järelikult siis oli!
Lühidalt on lugu Eesti naise Heli ja (venestunud või venemeelse) juudi mehe Haimi suhetest ning lühikeseks jäänud abielust, mis ometi saadab naist läbi terve elu. Alles vanaema eas oma suvilas suurpuhastust tehes kujuneb see ka sisemiseks suurpuhastuseks ja nii vabastab ta ennast vanast taagast.

Paar väljakirjutust siis ka, nagu ikka ja nagu ikka - ka minu stiilis:) ehk siis huvitavaid, mulle kordaläinud mõtteid:
"Heli sammus õppejõu taga ja mõtles, et see inimene näeb välja täpselt nii nagu teisedki ülikooli õppejõud. Kõige igapäevasem ja hallim riietus, mis oleks isegi nagu mingi halli kirmega kaetud. Kriiditolm? Teadmiste hõbedane helk? Ei soengut ega ehteid, ei toonitatud ripsmeid ega huuli, ka kontsaga kingi mitte. Kuid ometi või just seetõttu kiirgasid nad välja haritlase leebet tolerantsi, heatahtlikkust, sügavat haritust, avatust ja intelligentsust. Nende läheduses oli otsekui rohkem õhku ja valgust kui teiste inimeste ümber. Just neist juurdus Helisse pikkadeks aastateks vaistlik hoiak, et kallilt riietatud ja hoolitsetud välimusega inimene võib sel kombel varjata oma ebaintelligentsust. Kõigil on ju ainult 24 tundi ööpäevas ja millele ta need kulutab, pealispinnale või hingele ja vaimule, ütleb inimese kohta kõik."

"Heli kuulas Aarnet hämmastusega. Ta kohtas esimest korda inimest, kes oli töötanud endale välja eluplaani. Kõigis nüanssides, kõik viimseni läbi kaalutud, plussid ja miinused ilusti reas. Ja viis seda järjekindlalt ellu. Heli boheemlaslikule meelele oli see omamoodi lummav, aga kindlasti ka hirmutav. Nagu oleks ühe vangla vältimiseks ehitatud asemele teist ja vängemat. Tundus, et natuke veel vaikselt istuda ja siis hakkaks lugu end ise edasi kerima: kui leiaks enam-vähem sobiva naise, siis tuleks kohe abielluda ja kiiresti laps muretseda, siis oleks omaette korteri saamine juba kindel, vähemalt ühetoaline. Aga parem, kui juba kaks last järjest oleks, siis saaks kahe- või kui hästi läheb, koguni kolmetoalise korteri. Siis olekski kõik saavutatud. Ja võiks rahulikult elama hakata. Kuni surmani välja, lõpetas Heli omaette. Ta ei saanud sellest aru. Ja see ei meeldinud talle."

"See oli nagu tõeline kontsert, ainult et midagi veel rohkemat. Oli see vajadus, iseenesest mõistetavus ja rõõm muusikat teha? Nii nagu Helil oli vajadus lugeda ja tunda rõõmu sellest, kui kirjaniku sõnum talle kohale jõudis ja teda vapustas, et kuskil oli keegi võõras inimene nii selgelt väljendanud seda, mida tema oli kogu aeg tundnud, aga mitte osanud väljendada. Aga temal, Helil, oli oma vajadust nii lihtne rahuldada, sest selleks polnud vaja midagi õppida, ei mingeid erioskusi arendada."

Kuna autor on lõpetanud nii Tallinna Pedagoogilise Instituudi kui ka Tartu Ülikooli, siis on romaani olustik tuntavalt eluline, autobiograafiliste sugemetega. Ka peategelane õppis ülikoolis filoloogiat ja läks Pedasse õpetaja kutset saama. Kas ka muus osas on teosel ja autori isiklikul elul kokkupuuteid seda ei oska ära arvata...
Veidi jäi kripeldama Heli edasine elu... Oleks tahtnud teada, kes oli Heli teine mees,  milliseks kujunes tema teine abielu... Lakooniliselt antakse teada, et ta abiellus, sündis ka teine laps. Ja lõpuks suvilas suurpuhastust tehes on ta taas üksi ja dilemma ees, kas suvila maha müüa, sest pärast mehe surma oli hakanud suvila pidamine üle jõu käima. Lõpus selgub siiski, et suvila jääb alles. Poeg koos oma lastega tuleb talle sinna külla. Aga võib-olla tuleb romaanile järg, kus räägitakse Heli "teisest elust"?!?

Minu Ghana

Ethel Aoude. Minu Ghana - majanduspõgenik Mustal Mandril

Taaskord "Minu"-sari tuli mulle koju kätte:) Ehk siis olin mingil hetkel endale raamatukogus selle raamatu järjekorda pannud ja kuna ta juba tuli, siis lugesin ka läbi. Täitsa tore lugemine oli! Üldiselt ma talvisel perioodil väga ei viitsi/taha/jaksa raamatuid lugeda, aga kui esmasel sirvimisel miski köidab, siis enamasti ei pea ma ka lugemisel pettuma.
Aafrikast ei ole ma kunagi unistanud, see ei ole see maa, kuhu igatseksin minna. Ja raamatut lugedes minus kinnistus see arvamus/teadmine, et ma ei taha sinna mitte mingil juhul. Kuritegevus, räpasus, hoolimatus jne, jne. - mitte midagi niisugust, mis kutsuks. Aga nagu ma juba ütlesin - lugeda oli tore, sest oli hästi kirjutatud. Ja kui lugeda teiste inimeste seiklusi, siis miks mitte. Ise ei ihka sellistest seiklustest osa saada. Miks aga üks valge Eesti tüdruk Mustale Mandrile läheb ja jääbki, see on mulle jätkuvalt mõistatus... Aga mis see minu asi on. Peaasi kui inimesele endale meeldib ja ta sellega rahul on, millist elu elab ja mida teeb.
Etheli tegemistest saab lähemalt aimu ka tema blogist:
Ety seiklused Aafrikas

Pühademelust

Et läbi siis selleks korraks kõik need pühad - jõulud ja aastavahetus.
Kiirelt läksid, nagu ikka, pean ma kurbusega nentima. Eks ole ju nii, et ootus on alati parem ja suurem, kui kättejõudnud aeg või kättesaadud asi?!

Mitmed kurdavad, et on väsinud jõuludele eelnevast või sellega kaasas käivast tingel-tangelist. Jah, võib-olla... Inimesi on erinevaid. Aga mind rõõmustab, kui kuulen kuskilt, nt kaubanduskeskusest läbi astudes, helgeid jõulumeloodiaid, see loob meeleolu. Kodus meeldib mulle ka aegsasti jõuluplaate kuulama hakata, ikka tõelise jõulumuusikaga, mitte nn tingel-tangeliga. Jõuluaeg on nii üürike ja kui peab ainult kolme päeva mahutama kogu jõulumuusika, siis on natuke kurb ja aega jääb ka napiks. Kolmekuningapäevani on veel küll veidi aega, mis on iseenesest tore, aga kuna on juba uus aasta, siis kaasnevad ka uued mõtted ja tegemised.

Paljude jaoks on jõulud suured kingituste pühad. Võin öelda, et mina peaaegu et vihkan jälle seda kingituste tegemise maaniat. Jah, lastele kinkimisest saan veel aru. Aga täiskasvanud? Ma ei taha mingit mõttetut ninni-nänni saada ja ka teistele mitte kinkida. Olen praktiline inimene ja sel juhul tahan praktilisi asju, aga on "tarku", kes teavad, et tarbeasju ei kingita?!? Ja siis olgugi olemata... Aga kingitakse ikka praktilisi asju ka, kui soovi avaldad:) Pealegi teatud vanuses on juba ka kõik asjad olemas.
Hoopis olulisem on see tunne, mis jõuluaeg endaga toob. Kui kõik kiire saab mööda ja lubad jõulurahu oma hinge ja koju. Oled koos lähedastega, mõtiskled ja võtad aja maha.

Oma mõtetele sain tuge ka viimast Telelehte lugedes, kus Inga Lunge ütleb:
"Need asjad, mida soovin, pole kindlasti materiaalsed. Olen täiesti kindel, et meil kõigil on asju üleliia. Kas vana tainarull on tõesti halvem kui uus? No ei ole ju. Meil on väga vähe seda, mida puudu on. Energia, mis kulub kinkide ostmisele, võiks suunata koju hea energia loomiseks.
Meile meeldib lauamänge mängida. Istume suure laua taha ja veedame seal tunde! Lapsi pole üldse keeruline nutiseadmetest eemale tirida. Kui sa lähed ja küsid, et tahad sa midagi koos teha, ütleb iga laps päris kindlasti kohe jah! Nad jätavad oma tegemised pooleli, sest naudivad koosolemise aega.
...Usun, et kui mõelda häid mõtteid  ja soovida häid soove, siis nii lähebki."

Ja siis tuleb aastavahetuse melu...
Jah, kunagi noorena oli põnev kuskile uuele aastale poolele teele vastu rutata, kellegi juurde minna, koos uut aastat vastu võtta, ilutulestikku vaadata... Eks muidugi - on ju ilus, kui ilutulestik selgesse öötaevasse kauneid mustreid joonistab... Aga see paugutamine, müra ja lärm - nagu sõda oleks lahti - see on kohutav. Ma pigem loobun sellest. Ja kui palju see atmosfääri reostab? Kas seda ka keegi küsib? Raha tuulde loopimisest ei tasu vist rääkidagi?
Mis siis tegelikult muutub? Mis on teisiti?
Jah, aastanumber vahetub! Aga kõik muu ju kordub...
Öeldakse, et see on majanduselus oluline, lõpeb üks majandusaasta ja algab teine. Loomulikult võiks see aeg olla ka igaühe elus kokkuvõtete tegemiseks ja möödunule tagasi vaatamiseks. Ilmselt paljud seda teevadki. Suur osa aga lihtsalt paneb pidu, joob ja laaberdab. Kurb!
Pigem võiks seegi aeg olla kodu ja pere ringis või vaikne mõtiskelu iseendaga.

Samast Telelehest leidsin veel ühe pideme, rubriigist "Säravaid mõtteid aastast 2014", Andrus Vaarik'ult: "Ma olen 55 ja saan  juba aru, et kõik mingis spiraalis jälle kordub. Sellised suured ahhaa-elamused jäävad üha harvemaks. Aga ka pettumused ja vihastamised. Kui mulle midagi meeldib, läbi selle paletunud koore midagi jõuab, mind miski väga puudutab-liigutab, olen ma eriti õnnelik."

Kõige parema uus-aasta kõne pidas minu meelest Eiki Nestor. See oli soe ja südamlik, kuidagi oma ja inimlik. Tsiteerin paari tema mõtet:  "Nii soovikski, et uuel aastal me märkaks oma järeltulevat põlve rohkem. Kui lapsed kasvavad, on ju pidev häda, et neile ei jätku nii palju aega, kui tahaks. Ja kui nad on suureks saanud, on neil sama mure meiega. Võtke seda aega oma lähedaste märkamiseks ka siis, kui seda leida pole võimalik. Lihtsalt võtke. Ja kõik.
/.../ Minu suureks, minu kõige suuremaks uusaasta ja tulevikusooviks ongi see, et kõik Eesti tööinimesed saaksid oma palgaga hakkama. Et neil seejuures oleks aega ka tegelikult olulisteks asjadeks. Olla koos perega, lugeda raamatuid ja kuulata muusikat, teha sporti, kasvatada kaktuseid, minugi poolest. Et mitte keegi ei peaks tasuvama töö leidmisel lahku kolima ja lapsi omapäi jätma. Ma soovin, et iga töötav inimene saaks väärikat tasu, mis võimaldaks mõistlikult toime tulla."

Meenuvad mõned read ühest imelisest laulust jõulukontserdilt "Immaanuel":

Pühademelus ja tuledesäras - Jõululaps kas Sul on aset?
Toas, kus on karraga ehitud kuusk -  Jõululaps kas Sul on aset?
Päeval, kui teha on nii palju muud - Jõululaps kas Sul on aset?

Vaata, mu süda on sõimeks Su jaoks - Jõululaps siin on Su ase!
Templiks, kus alati viibida võid -  Jõululaps siin on Su ase!
Tule ja ela mu südame sees - Jõululaps siin, siin on Su ase!

Nii lihtne kõik ongi! Tegelikult on vaja nii vähe, et olla õnnelik ja elada rahu südames! 

Head uut aastat!

Head uut aastat, armsad, soovin ilusa lauluga, mis mulle kõige rohkem meeldib just Lenna esituses:

Kui detsembrirutu viimne tund on möödas,
otsast jälle algab ring
ja kui küünlahõõgel kuusk
ootab aastat uut,
siis kaotsiläinud päevi sõelub hing.

Kõigil aastatel on sünnihetked öödes,
et me usuks, näeks ja teaks –
kell, mis kaksteist korda lööb,
loodab nüüd ja igal ööl,
et meist hirmu ei keegi tundma peaks.

REFR.: Head uut aastat! Head uut aastat
teile, kelle sõprusest mööda minna ei saa!
Head uut aastat! Head uut aastat
teile, keda aegade rännus kohtan ma!

Et vaid igavesti kestaks elu ime,
lõppu poleks poolel teel...
Ja et aasta pärast taas,
kui on näärilumed maas,
saaks me öelda neid sõnu ikka veel:

REFR.: Head uut aastat! Head uut aastat
teile, kelle sõprusest mööda minna ei saa!
Head uut aastat! Head uut aastat
teile, keda aegade rännus kohtan ma! 

Tekst: Heldur Karmo
Muusika: Mikk Targo

Et aastat kokku võtta...

...peaks alustama algusest...
Mis aga ei olegi nii lihtne. Ikka mõtled ju, et mis see siis on, päev veereb päeva järel ja mida nii väga erilist ühes argipäevas on. Ja nii need päevad lähevad üksteise järel, sekund sekundi, minut minuti, tund tunni järel, 365 päeva, aasta... Ja ongi möödas... Kalender-märkmiku lehekülgedel haigutab tühjus ja helendavad valged laigud... Mälu pole ka enam see, mis kunagi... Siis hakkadki mõtlema, et mida möödunust meenutada, mida kaasa võtta, mida unustada... Appikene, mis üldse toimus?!?
Andsin endale lubaduse (!), et uuel aastal olen hoolsam. Võtan kohe paksu kalender-märkmiku ja asetan nähtavasse kohta, et saaks iga päev (!) sisse kirjutatud päeva olulisemad sündmused. No näis...

Eks midagi hakkab ikka tasapisi meenuma, kui järele mõtlema hakata.
Oli laulupeo aasta. Sai selles suures melus osaletud oma kooriga, päris väsitav oli see periood koos oma pikkade proovide, ettelaulmiste ja närveerimistega. Ent lõpuks tasus kõik topeltkordselt ära - rongkäik ja võrratud kontserdid laulukaare all. Sellest kirjutasin ka suvel pikemalt.

Oli ilus suvi, jätkus soojust ja päikest! Ja ka jahedust juunis! Nii madalaid temperatuure jaanipäeva eelsel ajal pole ammu kohatud. Siis oli pikk ja soe sügis.
Nüüdseks on antud meile ka veidi ilusat talve maitsta. See on tore! Aga ometi ihkaks veel ja veel... Ega see lörts ja pläga ja plusskraadid pole ju kellegi talv. Nojah, siinkohal räägib ju talvelaps:) Mõne kuuldes ei tohi midagi niisugust poole sõnagagi väljendada...
Nii palju siis ilmajuttu.

Poliitikast ei taha rääkida. Paljustki ei taha, kuigi võiks ja lausa peaks.
Kurva poole pealt - suur kaotuste aasta on olnud... Palju on lahkunud kultuuriinimesi, väärikaid, arukaid, toredaid Eesti inimesi... Ja siinkohal ei räägi ma migratsioonist, vaid teispoolsusesse minekust. Kuigi, eks sedagi võib omamoodi rändeks pidada - väljaränne ajast igavikku...

Pilt on illustratiivne ega kajasta minu lugemisi. (epl.delfi.ee)

Päris palju sai sel aastal ka loetud. Pean siinkohal ikka iseennast silmas ja omaenda mõõdupuuga mõõtes.
Taaskord pean nentima, et suvine aeg soodustab mu lugemisi. Kevadel ma justkui virgun elule ja hakkan raamatute järele janunema. Ju seda soosib ka pendeldamine maa-linna vahel ja ühistranspordi kasutamine, et aeg oleks mõistlikult, sisukalt ja meeldivalt kasutatud. Siinkohal meenub aeg, kui pidevalt, igapäevaselt sõitsin maa ja linna vahet, hommikul tunnike ja õhtul teine, siis lausa ootasin, millal rongi ja lugema saab (ja oh häda, kui siis mõni tuttav, jutukas reisikaaslane sattus vastu istuma...)
Oma lugemistest tegin päris palju sissekandeid. Moodustasin lausa oma Suvelugemiste sarja:) Möödunud aastal alustasin "Minu..." sarja lugemisega, sel aastal siis jätkasin. Olgu need siis siinkohal üles rivistatud:
"Minu Inglismaa", "Minu Supilinn", "Minu Island", "Minu Ungari", "Minu London". Lõpetuseks veel sügisel loetud "Minu California". Nendest kõikidest olen mingil määral ka siin blogis kirjutanud.
Kahjutundega pean nentima, et pooleli jäi "Minu Peterburi". Kuidagi ei hakanud jooksma see lugemine ja lõpuks tuli tagastusaeg kätte, aga ega ma seda nii ei jäta, ühel päeval ikka võtan uuesti ette...
Vahele veel muud lugemised. Enamus head või väga head. Eriliselt jään meenutama Herdis Ojasu raamatut "Julgus elada". Sellest heietan pikemalt Suvelugemised 6.
Kes tahab rohkem mu lugemistest lugeda, siis lugegu mu kirjutisi siin blogis! (oh, mis kaunis lause! Tegin seda meelega! - Kui kedagi peaks häirima ühes lauses kolm korda mingi "lugema" vorm:) Mind ennast häirib muidu küll ja vägagi:))
Uute lugemisteni!

Minu California

Ede Schank Tamkivi "Minu California: mull mullis"

 Viimane minu "suvelugemiste sarja" raamat:) Õigupoolest kuulub see juba "sügislugemiste sarja". Laenasin raamatukogust selle veel kalendrisuvel. Lugemiseni jõudsin aga alles sügisel. Edenes kuidagi aeglaselt, kuna oli muid tegemisi, nagu ikka.
Vabakutselise ajakirjaniku ja tema pere elust Californias. Võib lugeda küll, kuna on hästi kirjutatud, keeleliselt ja stiililt hea; kohati igavavõitu, kui midagi, mis mind ei köitnud, oli väga pikk ja põhjalik.

Mõned valitud mõtteterad:

"Mina ikkagi usun sellesse, et alati on ja jääb seltskond inimesi, kellele ei piisa 140 tähemärgist või kaheminutilisest videost, et oma infonälga rahuldada. On neid, kes tahavad lugeda tabavaid kujundiküllaseid kirjeldusi või sügavamaid analüüse mõne nähtuse või sündmuse kohta, soovimata seejuures lugeda teadusajakirju."

"Olles paar korda üritanud lugeda e-raamatuid, /.../ olin veelgi veendunum paberraamatute lugeja, kuigi eks suuri teoseid kaasas tassida ole paras piin. Ja olen isegi märganud, et minu abikaasa, kes muidu on igasuguse uue tehnoloogia puhul minust kordades adaptiivsem, loeb samuti oma raamatuid paberil. Me mõlemad oleme omal moel ning omas tempos mõistnud, et kui suuremat süvenemist nõudvaid akadeemilisi tekste või teistpidi hoopis kerget lugemist pakkuvaid ajalehti saab lugeda ka helendavalt ekraanilt, siis õhtul enne magamajäämist on hea ette võtta just paberil olev raamat.
Ja lapsed ilmselt matkivad meid: kuigi Gustav loeb aeg-ajalt koolitööks vajalikke raamatuid oma iPadi ekraanilt, on tal alati kott raske kõikjale kaasatassitavatest raamatutest ning Ettagi võtab ikka ja jälle mõne paberteose ette, et seda vaikselt veerida.
Ilmselt on meie pere selle paberil lugemise kombega siiski "ohustatud liik"..."

"Kui kudumist-heegeldamist võib pidada siiski üsna eksklusiivseks hobiks, siis täiesti omaette teema on igasuguste elementaarsete hakkamasaamisoskuste kadumine. Mida teha näiteks siis, kui elekter ära läheb?! Siis ei saa ju isegi Youtube'ist vaadata õppevideot, kuidas lambipirni vahetada või korke sisse panna!..."

"Kuigi inimesed kipuvad alati kiruma Eesti liikluskultuuri, tundub California liiklus mulle kohati märksa hullumeelsem ja nahaalsem. Ilmselt on põhjus siin jällegi selles, et inimesi on kokku tulnud üle maailma ning igaüks toob kaasa oma koduse kultuuri(tuse)."

"Ilmselt tasub kus tahes maailmas ringi rännates meeles pidada lihtsat põhimõtet "Maja teeb reeglid". Kui oled külas, siis käitu nii, nagu seal on kombeks, kuigi omas kodus võivad olla hoopis teised reeglid."