Raamat jõudis minuni järjekorraga raamatukogust. Olin juba jõudnud unustada, et selle üldse kunagi järjekorda panin:)
Lõppu jõudes pidin kurbusega nentima: nii kahju, et läbi sai. Enamasti on mul ikka raamatu lõppedes kurb tunne... Seda muidugi siis, kui on tegu hea raamatuga. Järelikult siis oli!
Lühidalt on lugu Eesti naise Heli ja (venestunud või venemeelse) juudi mehe Haimi suhetest ning lühikeseks jäänud abielust, mis ometi saadab naist läbi terve elu. Alles vanaema eas oma suvilas suurpuhastust tehes kujuneb see ka sisemiseks suurpuhastuseks ja nii vabastab ta ennast vanast taagast.
Paar väljakirjutust siis ka, nagu ikka ja nagu ikka - ka minu stiilis:) ehk siis huvitavaid, mulle kordaläinud mõtteid:
"Heli sammus õppejõu taga ja mõtles, et see inimene näeb välja täpselt nii nagu teisedki ülikooli õppejõud. Kõige igapäevasem ja hallim riietus, mis oleks isegi nagu mingi halli kirmega kaetud. Kriiditolm? Teadmiste hõbedane helk? Ei soengut ega ehteid, ei toonitatud ripsmeid ega huuli, ka kontsaga kingi mitte. Kuid ometi või just seetõttu kiirgasid nad välja haritlase leebet tolerantsi, heatahtlikkust, sügavat haritust, avatust ja intelligentsust. Nende läheduses oli otsekui rohkem õhku ja valgust kui teiste inimeste ümber. Just neist juurdus Helisse pikkadeks aastateks vaistlik hoiak, et kallilt riietatud ja hoolitsetud välimusega inimene võib sel kombel varjata oma ebaintelligentsust. Kõigil on ju ainult 24 tundi ööpäevas ja millele ta need kulutab, pealispinnale või hingele ja vaimule, ütleb inimese kohta kõik."
"Heli kuulas Aarnet hämmastusega. Ta kohtas esimest korda inimest, kes oli töötanud endale välja eluplaani. Kõigis nüanssides, kõik viimseni läbi kaalutud, plussid ja miinused ilusti reas. Ja viis seda järjekindlalt ellu. Heli boheemlaslikule meelele oli see omamoodi lummav, aga kindlasti ka hirmutav. Nagu oleks ühe vangla vältimiseks ehitatud asemele teist ja vängemat. Tundus, et natuke veel vaikselt istuda ja siis hakkaks lugu end ise edasi kerima: kui leiaks enam-vähem sobiva naise, siis tuleks kohe abielluda ja kiiresti laps muretseda, siis oleks omaette korteri saamine juba kindel, vähemalt ühetoaline. Aga parem, kui juba kaks last järjest oleks, siis saaks kahe- või kui hästi läheb, koguni kolmetoalise korteri. Siis olekski kõik saavutatud. Ja võiks rahulikult elama hakata. Kuni surmani välja, lõpetas Heli omaette. Ta ei saanud sellest aru. Ja see ei meeldinud talle."
"See oli nagu tõeline kontsert, ainult et midagi veel rohkemat. Oli see vajadus, iseenesest mõistetavus ja rõõm muusikat teha? Nii nagu Helil oli vajadus lugeda ja tunda rõõmu sellest, kui kirjaniku sõnum talle kohale jõudis ja teda vapustas, et kuskil oli keegi võõras inimene nii selgelt väljendanud seda, mida tema oli kogu aeg tundnud, aga mitte osanud väljendada. Aga temal, Helil, oli oma vajadust nii lihtne rahuldada, sest selleks polnud vaja midagi õppida, ei mingeid erioskusi arendada."
Kuna autor on lõpetanud nii Tallinna Pedagoogilise Instituudi kui ka Tartu Ülikooli, siis on romaani olustik tuntavalt eluline, autobiograafiliste sugemetega. Ka peategelane õppis ülikoolis filoloogiat ja läks Pedasse õpetaja kutset saama. Kas ka muus osas on teosel ja autori isiklikul elul kokkupuuteid seda ei oska ära arvata...
Veidi jäi kripeldama Heli edasine elu... Oleks tahtnud teada, kes oli Heli teine mees, milliseks kujunes tema teine abielu... Lakooniliselt antakse teada, et ta abiellus, sündis ka teine laps. Ja lõpuks suvilas suurpuhastust tehes on ta taas üksi ja dilemma ees, kas suvila maha müüa, sest pärast mehe surma oli hakanud suvila pidamine üle jõu käima. Lõpus selgub siiski, et suvila jääb alles. Poeg koos oma lastega tuleb talle sinna külla. Aga võib-olla tuleb romaanile järg, kus räägitakse Heli "teisest elust"?!?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar