13. veebruar 2025

"Kes neid jõuaks lahuta"


Alice Zeniter (1986). Kes neid jõuaks lahuta. Prantsuse keelest tõlkinud Maria Esko. Tallinn: SA Kultuurileht, 2024. 134 lk. (Loomingu Raamatukogu; nr. 19-21)

Sai läbi näritud. Ei olnud minu teetassike. Ei meeldi seda stiili raamatud. Ma pole adressaat. Liiga palju vulgaarset ja teema ka selline meh, kuigi intrigeeriv. Lõpuks jäi mulle taas küsimus, et mis see siis nüüd oli?!? Mis neist siis sai?!? Elust enne oli palju juttu. Aga elust pärast mitte midagi.

Sõprus mehe ja naise vahel. Loomulikult võimalik. Selles pole ma kunagi kahelnudki. Raamatu lõpus olevast intervjuust (ja see intervjuu mulle täitsa meeldis) koorus välja, et tihtipeale ongi lugejate põhiküsimuseks mehe ja naise sõpruse teema. Kuigi raamat keskendub nagu hoopis muule. Migratsiooni, lojaalsuse, kodakondsuse teema. 

P.S. Mäletan, et ka eelmine LR sarjas ilmunud raamat edenes mul õige visalt... On siin mingi seaduspärasus?!?

8. veebruar 2025

Mets, meri, maa

Käisin täna üle väga pika aja (oma) metsas kõndimas. Sellest on ikka väga kaua aega möödas, kui viimati käisin... 

Kogesin, kui väga, lausa teravalt ma sellest puudust tundsin. Milline elamus see metsaskäik oli! Veendusin taas, et olen ikka täiesti metsa-inimene!  (Täitsa metsa poole 😆). Jaa, mulle meeldib meri ka, aga ma pole mere-inimene. Meri on ilus, mulle meeldib mere ääres jalutada ja merele vaadata, ka merel olla, kui meri on tüüne ja päike sillerdab. Aga meri on ohtlik. Mets on turvaline. Ega asjata öelda ka, et mets on vaese inimese kasukas. Seda kogesin täna ka, kuna tuul oli üpris vali ja külm lageda peal, aga metsas oli mõnus. Lund ei olnud enam peaaegu üldse, ainult kirmekene, mis värskelt pudenenud. Maa oli kahutanud ja krobeline jalge all. Metsanotsud on teinud suuri kaevetöid ja kohati olid konarused ikka päris sügavad, vaata ette, et luid-konte ei murra. Õnneks läks. Ei murdnud. Aga hirmus mõnus oli. Selline mõnekraadine külm ja kargus on väga nauditav.

Meenus Valdur Mikita oma metsa teemadega ja ka metsavennad, kes metsast varju ning pelgupaika otsisid. See mets on ikka midagi ürgeestlaslikku vist...


Pilte ma muidugi ei teinud, aga midagi taolist võis olla täna  ka...

1. veebruar 2025

Kooruv ideepojuke😀🤫

Üks ammune ideepojuke hakkab vaikselt kooruma...😁 Taaskasutus. Vanade trikotaažtoodete (T-särgid jms kraam) uuskasutus. Jämedate varrastega või heegelnõelaga imiteeritud kaltsuvaiba stiil🙃 Kodunt leidsin ainult nr 6 vardad. Aga allolevas raamatus loetakse jämedaks vardaid alles nr 10st, vahemikus 10-25. Seega pean endale soetama vähemalt nr 10 või 12 (15) vardad. Aga mõte on äge ja taaskasutus ju väga teretulnud🙂 Kui midagi asjalikku valmis saan, eks siis näitan ka...






Jaanuar

Ja läinud ta ongi. Jaanuar, aasta esimene kuu. Kuhu ta küll kadus? Olen kuulnud nii mitmeidki seda küsimas. Jah, nii ongi, juba üks kuu aastast möödas ning varsti on jaanipäev!🙂

Ent sellesse kuusse mahtus ka väga palju erinevaid sündmusi. 

No minul isiklikult algab aasta kohe kaasa sünnipäevaga, mis tähendab seda, et tuleb lauda katta ja muid toimetusi teha. Ehk et ei mingit lebotamist😁 Õnneks seekord kõik sujus, ei saanudki peavalu vms. Selleks hommikuks oli maha sadanud paks märg lumekiht, mida sünnipäevalaps ise vapralt kühveldama läks. Naastes oli ta ligumärg, sest ilm oli vihmale läinud... No mina sellest õudusest pääsesin. Paar korda sain aasta algupoolel küll kergemat lund rookida. Tänaseks on suur lumi sulanud, ent veebruar tervitas uue lumekirmega. 

Pärast jõulupuhkust tuli taas tööle minna. Kahjuks küll 6. jaanuaril, mis mujal, paljudes maailma riikides on püha ja seega vaba päev. Aasta kokkuvõtted on tehtud ja võin oma tööpanusega rahule jääda. Kui oled ikka 4000 raamatust ennast läbi närinud (no seda siis süstematiseerimise mõttes, mitte läbi lugedes), siis on see päris tubli töö, arvan ma.

11. jaanuaril oli esimene laulupeo proov ja ette laulmine. Oli tegus ja asjalik proov. Ette laulda sai meie koor esimesena, n-ö ühe soojaga ning meie esitus õnnestus suurepäraselt. Ka tagasiside oli väga positiivne, tähelepanu osutamised väga mikroskoopilised. Nii et üks suur asi tehtud. Aga! Ees on veel 3 proovi (higi, verd ja pisaraid 🙃), kuna osaleme ka valikkoorides.

Negatiivse poole pealt - kahe eestlase hukkumine lumelaviinis Prantsuse Alpides. Üks noor mees oli mu kaasa töökaaslase poeg ja teine Eestis tuntud inimese poeg. Toredad noored inimesed, kes jätsid oma elu liiga vara... Sel samal saatuslikul päeval rihtis kodukülas üks auto oma nina ära vastu rongi. Auto läks mahakandmisele, inimesed õnneks elus ja terved, rongis ilmselt ei märgatudki midagi... Siis veel jubedad põlengud Ameerikas, samuti lennuõnnetus...

Jaanuar tõi taas Eestisse Euroopa meistrivõistlused iluuisutamises. Eilne päev ja seega terve kuu lõppes ülipositiivses võtmes. Naiste üksiksõidus võitles eestlanna Niina Petrõkina end kuldmedalile!!!! Milline ülivõimas sooritus! Millised emotsioonid! Millised elamused! Super-super-super! Nii-nii hea meel! Sümpaatne, armas noor inimene ja milline töökus ning keskendumisvõime!

Veidi sai ka jaanuaris ennast ületatud ja mingeid asju tehtud, mis pikalt ootel, plaanis. Linnakodus hakatakse rõdupaneele vahetama ja selleks oli tarvis rõdud ära tühjendada. Õnneks meil väga palju kola polnud. Aga tänu sellele sai siiski paar mõttetut asja lõpuks ära visatud. Jube tüütu on muidugi seda vajalikku kraami toas ladustada, aga integreerimine veel jätkub😆 Maini vaja nii vastu pidada ju... Alustasin ka kappide sorteerimisega. Midagi on juba uuskasutusse viidud, aga tegemist jätkub... Käsitöö ja isiklik taaskasutus mõlgub mõtetes, ideid on tapvalt, aga aega pole, et sellele keskenduda.

Raamatuid jõudsin ka lugeda. No päris raamat nädalas küll ei õnnestunud... Aga paar loetust on isegi blogisse jõudnud.

Selline tagasivaade siis jaanuarile. Kindlasti jäi midagi kahe silma vahele, aga olgu pealegi.

27. jaanuar 2025

"Minu Lahemaa"

Liisa Ojangu. Minu Lahemaa: seitse suve külapoes. Petrone Print, 2024. 215 lk.

Üle pika aja raamat, mida käest pannes kibelesin kohe jälle uuesti lugema. Väga muhedalt, köitvalt ja kaasakiskuvalt kirjutatud. Elu oma värvikirevuses ja eheduses. Lahemaa. Juminda poolsaar. Leesi küla. Siin on perekonna ja esivanemate lugu, mis seotud selle paikkonna ja juurtega. Kogukonna lugu. Isiklik lugu - lapsepõlvest täiskasvanuks. Suvised mängud ja seiklused. Ja muidugi külapoe lugu. Nautisin igat lehekülge!*

Koolis proovis Leida [Liisa vanaema, sündinud 1935 Terneme talus] igati eeskujulikult õppida, et isa nime vääriline olla. Ühes tunnis pidi ta klassi ees loetlema kaksteist kalendrikuud. Need luges ta kõik õigesti ette, aga lõpetas nii: oktoober, november, detsember, veeämber läks ümber. Selle eest pandi ta nurka seisma. (Kui ma seda lugu ise koolilapsena kuulen, tundub see ikka väga ebaausa ülereageerimisena!)

Ostetud preksud - rannakeeles tähendab see kõike head ja paremat - sööme kohe poe juures ära.

Omaette tore peatükk, küll vaid mõni lehekülg on ka rannakielest ehk pohiranna murrakust, mis on Eesti kirderanniku murrak, mida on räägitud Juminda ja Pärispea poolsaarel ning Kaberneemest Salmistuni asuvates rannakülades.

Näide poe seinalt:

"Tere uomigust/päiva/ehtut. Palun uotaga vähest aiga. Meil on siin igesugu pient preksu - sokulaati, sukrusaia, olut ja keiduvorsti. Tenan! Üad aiga ja tulga toine kerdki!"

Maal elamine õpetab kannatlikkust, planeerimist ja heas mõttes loodusele alistumist. Kui elekter läheb ära või tee on lahti lükkamata, tekib üsna ruttu arusaamine, et see pole veel mingi maailma lõpp - kui tänaseks plaanitud poodisõit jääb ära, siis homme saab seda ikkagi teha.

Maaelu nautimiseks on mõned nipid ka - minu tingimus oli, et maja, kus elan, peab seest olema sama soe ja mugav kui nüüdisaegne linnakorter. Enam ei mingit välikäimlat ega kolme kampsuniga külmetamist. Ja teiseks ei tasu ennast keelata, kui tuleb ohjeldamatu isu minna linna teatrisse-kinno, sööma või sõpradele külla - siis tulebki minna ja mitte muretseda kütusehinna pärast. Maal elamine ei pea tähendama eraklust ja sendisaagimist. Jah, mõnel raskel hetkel mõtlen, et elada saaks ju palju lihtsamalt, nii nagu enamik inimesi. Kas on siis vaja kõike teistest erinevalt teha? Aga ju siis on, kui süda ja hing nii juhatavad.

*P.S. Turismiteatmiku või reisijuhi osa tuli ikka ka ära - kohustuslik mõisate tuur koos ajaloolise ülevaatega. Ega see ju paha polnud, lihtsalt mina leian, et seda pole vaja, vähemalt minu jaoks mitte.

20. jaanuar 2025

"Minu Euroopa"

 

Myrakas
Minu Euroopa: matkaautoga maailma otsa
Tartu: Petrone Print, 2024
208 lk., 8 lehte fotosid

Raamat sai loetud diagonaalis, sirvides...
Myraka' sõnaseadmise oskus on võrratu, aga Euroopat jäi nagu väheks... 
Ei saanud mind konksu otsa, ei olnud, millest kinni haarata, kuigi tagakaanel lubatakse küll maad ja ilmad kokku:

Sain Mutilt sünnipäevakingiks oliivipuu. Päris ehtsa, tüve, võra ja juurtega oliivipuu. Konks on vaid selles, et see puu asub Itaalia lõunatipus. Ja nüüd me läheme seda puud vaatama.

Teie võite kaasa tulla, sest just sellel reisil sünnib ka käesolev raamat. Raamat, kus ujub peale värskete mälestuste pinnale ka palju varasemaid, mis said kogutud eelmistel reisidel.
Tulge, ma näitan teile Euroopat. Euroopat läbi Prikside silmade. Euroopat läbi matkaauto akna. Päris inimeste ja päris emotsioonidega Euroopat. Maitsvat Euroopat, ilusat Euroopat, sooja Euroopat, üllatusi täis Euroopat.
Aga lähme siis maru aeglaselt ja rahulikult. Sest ainult nii saab õige tunde kätte.

Blogis Loetu kaja on hästi öeldud:
Myrakas teksti pealt kokku ei hoia, häid võrdlusi ja üle võlli kirjeldatud olukordi tuleb siit rohkem kui vihmajärgselt seeni. Ta on osanud oma vahva sõnakasutusega suuremaks ja põnevaks luua ka üsna argised toimingud.

Jah, aga kaua sa ikka jõuad seda põnevaks kirjutatud argipäeva lugeda?!?

Ja veel teine mõte samast:
On selge, et reisid on armsad eelkõige ikka endale – jäävad ju kustumatud mälestused. Kuid enamasti tahaks oma õhinat jagada ja siis võibki olla, et neile, kes käinud pole, kannatavad lihtsalt viisakusest selle õhina ära.

Kahjuks seekord ei suutnud ma seda õhinat ära kannatada, enne rauges ramm...

Ka Suvehiidlane kirjutab kenakese kokkuvõtte ja viskab lausa viie, aga mina olen seekord vinguviiul😛😂

No siin lõpu eel tõmban veidike tagasi🙂 Sest ega see nüüd niiväga ainult sirvimine polnudki, üsna korralikult ikka lugesin. Pean möönma, et jutupaunik on see Myrakas tõesti ja kasutab väga lopsakat keelt. Mingitel hetkedel hakkaski see veidike vastu ja sellepärast ka see ving siin😝 Ehk et aeg-ajalt viskas see killu pildumine kopa ette😆

"Tundub, et olen selline pisut ropu suuga ja tujukas tüüp, kelle vastu saatus on arusaamatult armuline olnud"

No ja ikka sutsu Itaaliat, kübeke Horvaatiat, killukesi Poolast, Lätist, Leedust ja Kreekastki viskas sisse.

"Olemegi Paestumis kohal. Midagi pole öelda - päris kontrastne vaatepilt, kus ühel pool aeda on kivistunud iidne minevik ja teisel pool lärmakas tulevik. Ja siis mõned ehmunud näoga vanemad inimesed nagu meie, oma kohta otsimas."

"On selge, et kõik itaallased ei sõida ringi Ferraridega ega kanna moemajade disainrõivaid. Võib öelda, et lõunas vohab vaesus, kuid see ei takista inimesi õnnelik olemast. Õnne võib leida kõiges: söögis, sõprades, isegi töös. Aga ka niisama mölutamises. Pole mingit kahtlust, et puhata itaallased oskavad. Minu meelest teevad nad seda igal võimalusel. Kogu aeg on mingid holiday'd ja siis on ka kohe kõik putkad kinni ja töörahval jalad seina peal. Täna on esimene mai ja kõik oleks justkui maa alla vajunud. Ainult mahe suvine briis keerutab inimtühjas ostukeskuse parklas kilekotiga valssi. Lidl pole kohalikest kommetest veel aru saanud ja nii saan oma igapäevase veini ikka kätte."

"Kui ma piisavalt päikest ei näe, vajun kokku ja kärbun ära. Seepärast suudan ma erinevalt reisikaaslastest nautida ka mõnusat olesklemist rannas. Esiteks on lihtsalt mõnus teha mittemidagi ja loputada seda laiskust maha siis kas end aeg-ajalt vette kastes või keha külma õllega kostitades."  [Just äsja (16.01?) oli ju sobivalt mittemidagi tegemise päev ka😀]

"Lepime Mutiga kokku, et mis ka ei juhtuks, oleme kogu aeg teineteisele toeks. Olgu kallima hea sõna meie ainus majakas tormis ja päästerõngas kesk mustavat vett. Kõigega saab hakkama ja elamusi-emotsioone on iga päev rohkem, kui vastu jõuad võtta, aga väsitab hirmsasti. Maru loll oleks lõpuks koju jõudes tunda, et nüüd on vaja puhkusest puhkama hakata..."

Vaat' siis kuhu ma jälle oma heietustega välja jõudsin. Igatahes - elagu lopsakas keelekasutus 😀👏

4. jaanuar 2025

Uus

Head uut aastat, sõbrad ja blogilugejad ning juhuslikult siia sattunud külalised!

Ehk siis: Uuel aastal uue hooga jätkame me vana looga🙂

Aeglast aastat! Olen sellist soovi mitmel korral tähele pannud ja see tundub nii hea! Meie kiirustavas ajas ja ühiskonnas on see väga sobiv soov. Võtkem aega! Siinkohal meenuvad mulle taas Jaan Tätte sõnad:

Palju muud mul ei ole, kuid aega mul on, tõesti aega mul sinu jaoks on...

Täna hommik maarajoonides oli imeilus. Minu tõeline unistuste talv! Päike säras ja lumi sätendas! (Selline sünnipäeva ilm! 🥰 Paluks siis ka, nii umbes pooleteise kuu pärast🙏) Külmakraade ka täitsa mõnusalt -12-13! Selleks ajaks, kui mina õue sain, oli olukord juba muutunud. Päike tegi lehva-lehva ja kadus pilve taha, veel veidi taevasina ja oligi pilves. Temperatuur on tõusnud -6ni ja hetkel langeb taas üksikuid lumehelbeid. Tore ju seegi! Aga! Aga ma ei viitsi jälle lund rookima minna, nii et paluks nüüd veidi piiri pidada. Uuel aastal olen jõudnud mitu korda umbes 5 sentimeetrist lund kühveldada. Kallis kaasa tegi endale aga uusaasta esimesel päeval "mõnusa" sünnipäevakingituse ja lükkas rasket, poolvedelat lumeplöga vihmaga võidu. Elame huvitaval laiuskraadil ja ilma mõistes väga suurel maa-alal. Eilegi - Tallinnas oli kl 14 ajal nihuke lumesadu ja pime nagu öösel, maale jõudes paistis päike ja tervitas mõnus talveilm. Samal ajal olid Pärnumaal aga üleujutused!😮

Mõned fotod, mis õues telefoniga klõpsisin:




Mulle tundub, et selle laulu (Sõprade laul nr 6) sõnum on end juba 2025. aasta motoks kirjutanud:

Tule võta mu aega, sest aega mul on

tule vaatame taeva seal midagi on

palju muud mul ei ole, kuid aega mul on

tõesti aega mul sinu jaoks on