"Edgar Savisaare viimased aastad koos minuga"

Carol Madisoo 

"Edgar Savisaare viimased aastad koos minuga"

Tallinn:  EKSA, 2023

191 lk.: fotod 

Elu oma ilus ja valus. Tundus aus lugu. Suur mees, poliitik, keda imetleti, austati, kuid kes oli tegelikult üksi... Ta oli kui väike jonnakas poiss, kes trampis jalgu, siis kui ei saanud enda tahtmist. Ega teistest ta suurt hoolinudki. Ja nii pole ka midagi imestada, et ka temast tegelikult ei hoolitud (ei lähedased ega ka nn võitluskaaslased).

Minu soov ei olnud, et Edgar taevasse ära läheks, aga ilmselt olekski temal põrgus heas mõttes huvitavam olla, taevas on tema jaoks liiga igav. Meil läks ITK-s ikka korralikuks kismaks temaga. Edgar muidugi ütles mulle,et ma ei taha minna Hundisilmale sellepärast, et tahan hoopis peole minna. Ma ei ole mingi pidutseja, talle oli minust selline pilt loodud, aga mul savi, mis teised arvavad, ise tean kõige paremini, milline olen. Ma ei soovi iial kellelegi halba...

Kõige rohkem õpetas tema juures veedetud aeg hoidma neid inimesi, kes on meie vastu head, ja mitte ainult siis, kui meil on neid vaja. Inimsuhted on hindamatu väärtusega, neid lõhkuda on lihtne, hiljem taastada väga raske. Eks tänapäeva ühiskond suures osas ongi selline, kus teisi inimesi tarbitakse kui asju. Seda on kurb vaadata ja eelkõige kurb kogeda. Üks oluline õpetus nende aastate kohta: rääkige teineteisega, rääkige oma perega, rääkige oma lähedastega, ja enamik erimeelsusi jääb tulemata.

...tuli julgelt seista selle eest, et Eesti ei muutuks reformierakondlikuks ühe tõe riigiks ( lk. 127)

...kui te hakkate tegema valikuid hirmust, siis on viimane aeg vahetada valdkonda. Muidu te kaotate iseenda igaveseks. ...

Raamat loetud väga ammu. Peaaegu aasta tagasi, siiski jaanuaris...

"Kuninganna"

Eva-Maria Bast
Kuninganna : Elizabeth II - kuningannana valitses ta riiki, abikaasa ja emana võitles õnne eest : romaan
Tallinn: Tänapäev, 2024
399 lk.

Sari: Säravad naised. 

Sai loetud suvel kusagile poole peale, siis pidin raamatukokku tagastama. Aga romaanil on ka esimene osa, millest tuleks vist alustada. Nii palju kui lugesin, oli täitsa hea...

Eks need kuninglikud teemad ju ikka köidavad... Aga päris dokumentaalseid asju on ka loetud, nii et vaba valik, kas võtta või jätta...

"Jumal on. +/-"

Andri Krasnjaštšõhh
Jumal on. +/- : Harkiv: Pommide all. Poltava: Ümberasunud : dokumentaaljutustus.
Vene ja ukraina keelest tõlkinud Veronika Einberg
Tallinn : SA Kultuurileht, [2024]
126 lehekülge
Loomingu Raamatukogu; 2024, 16-17

Raamatu tagakaanelt saame teada:

Selle raamatu üks märksõnu on killud, seda nii sisu kui ka vormi mõttes. Kuu aega pärast täiemahulise sõja algust Harkivist pommide alt Poltavasse ümber asunud ukraina kirjanik ja õppejõud Andri Krasnjaštšõhh on need kirja pannud oma telefoniga, nii et nendest kujunev mosaiik jääb omamoodi mikroajaloona jäädvustama sõja esimest aastat. Esimesed katkendid raamatust ilmusid Veronika Einbergi tõlgituna 2022. aasta Vikerkaare numbris.

Just killud, katked, hetked - neist moodustubki see lugu.

Kahe tunniga võib palju jõuda. Veel rohkem jääb järgmiseks kaheks tunniks, mis algavad nelja tunni pärast. Kui elekter tuleb tagasi viivituseta.

Ja jälle - tee kõike kiiresti. Nagu Harkivis pommide all. Ära jäta pärastiseks. Sest võib olla hilja. Või üldse mitte olla.

Lena: "Sulejope jõudis kohale - pole eilsest saadik saanud seda õieti vaadata. Tegin maniküüri - ja ei näe, millise."

Ma valdan vene keelt paremini kui Putin. Ma olen pool sajandit selles keeles mõelnud, kirjutanud, stiili arendanud. Pandagu mind  ja Putinit tema nüri platnoiliku hoovikeelega kõrvuti etteütlust kirjutama ja küll siis näete, kes keda.

Nadja sai kümneaastaseks 17. veebruaril. 19-ndal tähistas koos sõbrannadega delfinaariumis, muljeid jätkus mitmeks päevaks. 24-ndal puhkes sõda.

Selle ajaga, mis sõda on kestnud (praeguse seisuga vaid kümne kuuga), on Nadja kõvasti muutunud, kiiresti kasvanud. Sirgunud lapsest teismeliseks. Kõik Ukraina lapsed on nende sõjakuudega tublisti täiskasvanumaks muutunud.

Millistena me sõjast välja tuleme? Taskulampide, patareide ja akupankade varuga, millest jätkub kogu eluks. Aerofoobia, klaustrofoobia ja russofoobiaga samuti kogu eluks.

Saatesõna Andrei Ivanovilt - hea!

Taas - väljakirjutusi võiks teha lõputult. Õhuke raamat, samas ei edenenud kiiresti. Vajas vahepeal õhku ja hingamist.

Kahtlemata üks selle aasta tempel-mällu-igaveseks raamat!

"Minu Lasnamäe"

Anete Kruusmägi
Minu Lasnamäe: hingega magala
Tartu: Petrone Print, 2024
248 lk. + fotod

Aasta lõpp on lähedal ja taas olen seisus, kus paljud loetud raamatud on jäänud blogis kajastamata. Ikka loodan, et ükspäev tuleb see sulnis hetk, mil suudan kõik kenasti ja põhjalikult ette võtta ja arutleda, mõtiskleda, aga seda ei juhtu kunagi. Et asjast mingigi märk maha jätta, tuleb leppida poolikute postitustega. Maksimalist minus tõrgub seda tunnistamast ja streigib ning trambib jalgu, aga nii on ja kõik🙊🙈

Lasnamäel on minu elus ka oma koht täitsa olemas. 90-ndate alguses sai seal mingi periood pesitsetud. Algul, ülikooli astudes, ööbisin tihtipeale onu pool. Onu pere oli saanud siis just äsja suure korteri, mis toona paljulapselistele peredele spetsiaalselt ehitati. Lisaks onu viiele lapsele ööbis (või lausa elas) seal aegade jooksul ikka väga palju erinevaid lapsi. Nüüdseks on kõigil Lasnamäe tolm jalgelt pühitud ja oma elamised taas maale või maale lähemale kolitud. Teine kodu, kus ühes toakeses mingi aastakese elasin, oli samuti avar korter, mille ristiema suurpere sai.

Üsna tuttav tuli ette see kant ja need tühermaad ja need trepikojad...

Ja veel kolmas elamine oli sõbranna üürikas, see küll kümnendi jagu hiljem, pluss tema ema korter (seal pole ma küll ööbinud, ent külas käinud mitmeid kordi). Ja ikka üsna seesama piirkond (orientiirid siis nn Kose mägi ja Priisle pood). Vaat siis, mis toredad mälestused meenusid😇

Paar väljakirjutust kah, sedapuhku Lasnamäe kohta:

Lasnamäed hakatakse ehitama aastal 1977 ning esimesed majad valmivad juba aasta pärast. Sellest saab kolmas ja suurim paneelrajoon Tallinnas. Planeeritakse ehitada 50000 uut korterit, mis muudaksid inimeste elutingimused hoopis paremaks. Näiteks võrreldes Mustamäe või Väike-Õismäega on Lasnamäe korterid suuremad. Lasnamäe algusaastatel on rajoon vägagi ihaldusväärne ning vanalinn hoopis ebaprestiižne elukoht (lk 52)

Arvatakse, et paneelmajad on Nõukogude süsteemi väljamõeldis. Tegelikult on Lasnamäe-laadseid rajoone üle Euroopa sadade viisi. Paneelmajade juured ulatuvad tagasi funktsionalismi. See on 1920. aastate Euroopa modernistlik arhitektuurivool, mis seadis eesmärgiks ühendada elumajade planeerimisel esteetiline ja praktiline aspekt.

Seega on Lasnamäe juured hoopis Läänes. Paneelikate isa on Šveitsi-Prantsuse arhitekt Le Corbusier ning tema põhimõtetest lähtutakse ka Tallinna uute linnaosade planeerimisel (lk 62).

Jõulud

Jälle jõudsite jõulud nii kallid kuuse ja küünalde säraga. 

Jälle te panete särama palged, südamed täidate rõõmuga. 

Oh, et kõikide südameis säraks, kõikide kodusid soojendaks.

Suured ja väikesed - kõik Jõululast vajaks, kes õigesti eluteed valgustaks.

(Ilmi Liik "Vanaema jõuluvakast")

Ilusat teist jõulupüha ning rõõmu- ja rahurikast jõuluaja jätku! See kestab ju vähemalt kolmekuningapäevani😇

Minu pühad möödusid väga koduselt. Ei saanud kontsertidele laulma ega jõulukirikusse. Nii kahju, aga teha polnud miskit. See va haigusevimm pole siiani lahkunud. Viirusenõmedik ei suvatse kuidagi välja kolida... Nädal aega juba! Jube tüütu igatahes.

Pereringis sai muidugi koos oldud ja jõule peetud, aga see õige jõulutunne ei ole saabunudki...

Ega see ving ja hala siin ei aita, aga lihtsalt nendin, et nii on.

Mõtlesin, et loen pühade ajal kohe palju. Ent pole peaaegu üldse lugenud. Tegelikult on kolm raamatut pooleli. Küllap ühel hetkel saavad loetud ka ikka. Viimasel ajal olen imekombel suutnud ikka rahulikult raamatutest läbi närida 😁

Kummaline on aga see, et eelmisel aastal pole ma üldse jõulupostitust teinud😮🤔 See üllatas mind, kui vaatasin 2023. aastat. 

No nüüd igatahes 2024. a. jõulupostitus on tehtud😀

Detsember. Advendiaeg

Tere talv! Täna sa ju saabusid?!? Oi, kuidas igatsen praegu sellist talve, nagu fotol, mis tehtud 23. aprillil! Aga mis meil on? Nagu mingi lõputu sügis oleks alanud hoopis.

Postitus, millest vaid pealkiri oli, pidi tekkima siia nii umbes 3 nädalat tagasi. Ei, ei tekkinud miskipärast ja iseenesest. (?)

Aeg... 

Aeg, sina üürikene ja üllatuslooline...; Aeg... lihtsalt lendab... Aeg kaob rõõmud jäävad... Ja muud sellised laululood meenusid.

Advendiaeg hakkab läbi saama. Jõulud on kohe käes ja ka möödas, nagu terve aastagi. 

Sain seekord kuidagi aegsasti maha meeldivate vabatahtlike kohustustega.  Millest oli tõeliselt hea meel. On kuidagi eriliselt rahuldustpakkuv tunne, et olen ennast ületanud ja samas ennastsäästvalt toime tulnud. Plaanis oligi tasa ja targu jõuludele vastu minna. Toimetada asju, milleks varem mahti polnud. Koristada, kodu pühadeks kaunistada, nii linnas kui maal. Ent ... Nagu ikka juhtub - läks teisiti. Ju lasin end liiga lõdvaks, sest viirus leidis, et on ruumi ja aeg sisse kolida 🤪 Nii olen nüüd peaaegu hääletu, kõik lõõrid on umbes... Just lõppes mu kalli koori kontsert. Ilma minuta... Ja nii veel teine ja kolmaski kord, sest minu laul on selleks korraks (aastaks) lauldud😝 Sain küll tänapäeva moodsate vahendite kaudu kõigest sellest osa, ilus, ilus, aga süda tilgub verd, sest igatsesin ju ka laulda... 

Ka millekski muuks ei ole energiat... Ainult vedelen. Köhin, rögisen ja valutan pead...

Veel paar päeva ja ongi jõulud, vaatamata ilmaoludele ja hukas tervisele.

Hoidke ennast ja püsige terved. Nii on palju mõnusam pühi pidada.

"Minu Aasia saared"

Margus Kalam.
Minu Aasia saared: kolm pühvlit ja kaks hobust
Tartu: Petrone Print, 2024
272 lk. + fotod

Raamat on juba ammu loetud, keset suurt suve. Värskendasin pisut mälu ja meenus, et oli täitsa mõnus lugemine. Nii et saan vana võla kaelast ära ja postituse mustandikaustast välja. Samas ka tuleviku tarbeks märk maas.

Valik välja kirjutisi ka:

Toa jagamine võõra inimesega ei ole just meeldiv uudis. Vajan väga privaatsust ega jaga hea meelega tuba isegi sõpradega.

Samas ei tunne ma end kunagi teise inimese kodus hästi. Alati on tunne, et olen koormaks kaelas. Ega mulle ka meeldi teisi majutada.

"Nüüd on küll kõik. Selles elus olen edasi üksi. Olen juba õppinud üksi olema ja sa ei kujuta ette, kui palju parem see on." Nii ongi. Lähen, kuhu tahan, ja teen, mida tahan. Kui ei taha, siis ei tee üldse midagi.

Miks üldse peaks üks Euroopa mees vaatama Aasia poole selle pilguga, et sealt naine leida? Enda puhul olen selgeks saanud, et see on justkui allahindluse tegemine endale. See on suhe, kus ei pea nii palju pingutama, et olla oma kaaslase vääriline. Paljudel juhtudel on muidugi tegemist rahaga, kui naine teeb mehele järeleandmisi, et seeläbi saada lapsed ja vanemad toidetud. Aga alati ei ole isegi raha naisele nii oluline. Eurooplased lihtsalt suhtuvad naistesse lugupidavamalt kui mõned teised rahvusest.

Mis minust edasi saab? Olen samas punktis nagu neli aastat tagasi, kuid kindlasti targemana. Vähemalt selles osas, mis puudutab suhteid Kagu-Aasia naistega. Loodetavasti ei astu ma enam samasse ämbrisse. Kui, siis ehk mõnes teises riigis, et saaks sellest uue loo.