Meditsiini kiituseks😝

Noored, kel potentsiaali, minge õppima meditsiini ja pedagoogikat!

Kui tsiteerida klassikuid, siis meil on vaja haritud põllumehi. Ehk siis haritud arste, õpetajaid ja ka reaalteadlasi. Mul on tohutu respekt inimeste vastu, kes jagavad reaalteadusi ja piltlikult öeldes kummardan maani nende ees, kes asuvad õppima reaalteadusi.

Kui kõik jätkub vanaviisi, siis pole meil varsti enam ei õpetajaid ega arste. Teadlasi ja oma ala spetsialiste võiks valitsus ikka kuulata, mitte omaenese tarkusest kõike korraldama.

Aga siis meditsiini kiitusest või kiituseks.

Käisin mina korralisel mammoloogil vastuvõtul. Veidi üle kahe aasta jäi vahe. Mõtlesin, et saan pragada, et kuidas üldse ei hooli oma tervisest, aga ei, sain hoopis kiita. Nii naljakas oli, kui arst vaatas mu ebaproportsionaalset büsti ja ütles: "Ilus!" Tegin maski taga mingi häälitsuse, mille peale arst reageeris umbes nii, et millega ma rahul pole...

Aga! mis kõige olulisem, mille pärast ma kirjutama hakkasingi, oli/on see, et enam ei peagi korra aastas end näitamas käima. Mul saab 18 aastat, see pidavat juba piisavalt pikk aeg olema... No jah, tore on... Piisab käia sõeluuringul iga paari aasta tagant ja kui peaks olema kaebusi, siis pöörduma mammoloogi juurde.  Ega polevat hea ka igal aastal mammogrammi teha... No hea teada siis lõpuks, olen kogu aeg vältinud sõeluuringut, kuna nagunii pidin kontrollis käima... Ja täiesti asjatult ja ilmaaegu olen raisanud riigi (või kelle iganes?!?) raha... Kui nüüd kõik korras, siis jään ootama järgmist sõeluuringut, mis vist juba järgmisel aastal ongi.

Kokkuvõttes oli meeldiv kohtumine arstiga, kiire teenindus radioloogias ja verevõtus käib kõik nagu konveieril. 

Nädala pärast arst ei helistanud. See tähendas, et kõik ok. Alles tükk aega hiljem meenus patsiendiportaali vaadata, et mis siis ka kirja pandi... No ei olnudki midagi erilist.

Kokkuvõtvalt: oli meeldiv kogemus. Kiire, ladus, viisakas. Sain enne oma kellaaega sisse ja ka protseduuride ukse taga ei pidanud (eriti) ootama. Järgmise käigu peaks nüüd hambaarstile broneerima, planeerima... Seal tuleb lihtsalt tengelpunga kergendada. Muud muret vast sellega polegi. Olen elus nii palju hambaarstil käinud ja erinevaid hambaarste kohanud ja kõik nõuka-aegsed rõvedad puurid ja puurimised üle elanud. Nüüd on nii moodsad ajad, et puhka vaid jalga ja naudi!😆

"Minu vend Ingo"

Haldi Normet-Saarna. Minu vend Ingo: mälestusi Ingo Normetist.

Tallinn: Hea Lugu, 2023

167 lk.: ill.

Armas lugemine. 

Õe kirjutatud raamat oma vanemast vennast.

Siia kõrvale on hea meenutuseks võtta ka Tiia Kriisa raamat - "Oled lõpuklassi tüdruk igavesti". Mitmed tahud tulid tänu loetule tuttavad ette.

Argielu kiituseks 😝

Läbi siis see pühade periood. Algab taas argielu...

Mõttesse tulid sellised märksõnad, nagu: argihuumor, argiromaan. (Ei tea, kas see tähendab igatsust töö järele?!?🤔) Võiksin vabalt ühe argiromaani kirjutada🤔 Aga kuidas sinna põnevust sisse sööta, sellele peab veel mõtlema.

Kolm viimast nädalat olen nimelt elanud argiromaanis. Põhimõtteliselt nii, et end ja kaasat elus hoida😉 Olme, olme, olme... Söögitegu... Kütmine. Puude tuppa toomine, tuha välja viimine... Kütmine, kütmine... Ja toiduvalmistamine. Ehk siis, et ära ei külmuks ja nälga ei sureks. No pühad olid ka vahepeal. Aga põhimõtteliselt oli taustsüsteem ju sama. Kusjuures nädala enne pühi olin haige ka veel (köhin siiani, kusjuures).

Kolm nädalat argielu, olmet. Puhkusest ja puhkamisest kui sellisest ei maksa rääkida. Kui oleks puhkus puhkus 🤔 Jah, siis ihkaks küll vist ruttu tööle. Aga minu puhkused pole kunagi olnud puhkamine ka traditsioonilises mõttes ju...

Nii et tahaks puhata, kasvõi paar päevagi... Ei anta, ei ole ette nähtud... Kuidas see ütlemine oligi, et küll hauas jõuab puhata või midagi taolist...

Mõistan nüüd ka pingrinaabri ema, kelle jaoks oli olme raske. Ma ei tea, kas seda ütles ta ise või on see tütre interpretatsioon, aga fakt on fakt ja ma pean sellega nõustuma üle aastate. Ilmselt see tüütu rutiin muudab  kogu olukorra talumatuks. Jälle vaja otsast alustada sama asjaga... Väga tüütu igatahes. Samas tiksub kuklas, et kohe saavad nn vabad päevad läbi ja ma pole saanud teha seda, mida tahan, vaid ainult seda, mida peab, mida vaja.

Hindan väga argihuumorit, mis tekib hetkega, ühel hetkel millest iganes. Endiste kolleegidega olid meil väga nauditavad keelenaljad. Praegu tunnen sellest tohutult puudust, tänased töökaaslased ei mõista selliseid asju, ei oska nalja teha, ei hinda huumorit. Tunnen, kuidas see vaesustab argipäeva, tööpäeva, elu... Ei ole hoogu, mida tervendav huumor endaga toob... 

Nüüd peab aga taas hakkama harjuma teistsuguse argipäevaga. Maaelu tuleb tasapisi tahaplaanile suruda ja linna tööinimese ellu sukelduda. Ega ametialase töötegemise vastu mul polegi miskit, aga kõik see, mis ümber selle toimub, ühe sõnaga - inimsuhted - on komplitseeritud. Öeldakse, et inimene on sotsiaalne olend, nn karjaloom, kes ei saa üksi hakkama ja vajab teisi enda kõrvale, koostööd jne. Tundub, et vahel ujun ma ses suhtes küll vastuvoolu. Eriti kui on vaja midagi ära teha, sest ise tean ja tunnen ennast, oma võimeid ja piire. Jaa, tean demokraatia ja ka koostöö hõlmab endas kõigi arvamuste kuulamist, teiste soovidega arvestamist, aga see on väga väsitav ja frustreeriv. Tegelikult ju ka mitteteostatav, sest nagunii pole võimalik kõigiga arvestada, tugevamad ja jõulisemad sõidavad lihtsalt sisse või üle. Ilmselt pean harjutama ennast asju kergemalt võtma, et pole minu asi, kas asjad saavad parimal moel lahendatud, tervet mõistust kuulda võttes. Enamiku jaoks on ju nii, et "ah, käib küll!"

Nii et tere tulemast, argipäev, töine argipäev! Aga oma töö pean ma ikka ise ära tegema. Teised võivad ümberringi targutada palju tahavad. Las koerad hauguvad, karavan läheb ikka edasi...

Uus aasta

Aastat alustasin 3 raamatuga😉 paralleelselt või korraga😀

"Seitse tähte Taeva Sõelas" oma 101. korda😝 "Olemise kergus" - raamatukogust laenatud 100 aastat tagasi.

Ja "Aeg. Teekond nimega Armastus". Seda olen küll rohkem silitanud ja patsutanud, sirvinud, kuivõrd lugenud... 

Need on minu jaoks sellised eriti magusad puhkusehetked.

Seega võin raamatuaasta alguse kordaläinuks lugeda🥰

Head uut (raamatu)aastat ja mõnusaid lugemishetki!

Talvine õhtu

Talvine õhtu

Üle hämara, varjudest tume,

õrna ja sinava lume

heidab veerev, kustuv päike

punava läike.

Üle ääreta, lumise välja,

nii tühja ja palja,

viib üksik tee

üle jõe,

kus pruunikad pajud

on unesse vajund.

Mööda lõpmata teed

lähevad reed

kuu kahvatul kumal,

eha punal,

kaugele...

/Villem Grünthal-Ridala, 1905/

"Humalaaias"

Endla Tegova "Humalaaias"
Tallinn: Eesti Raamat, 1985
272 lk.

Peategelaseks Kill Kultanen, kohe 18-aastaseks saav kutsekooli poiss. Tegevuspaik Saaremaa. Kutsekool, ühikas ja seal ümber toimuv.

Loetav. Köitis vähem kui "Laulatatud". Taaskord lähevad plusspunktid huvitavatele nimedele, ent needki ei ületa viimati mainitud teost.

Juba mainitud Kultaneni Kill, siis Purpuri Kristjan = Kristus.
Nulli Leo. Ulliki, Elfie. Kapveli Vilka, Vessiku Eki. Tollipoomi Juke.

Taustal jookseb üks aimatav armastuslugu või armumise lugu. Kunstnikuhing Marii, õpetaja, kes päriselt on justkui Purpuri naine, aga otsib midagi enamat, ilu ja hingestatust enda ümber, teda "piirab" Kultase Kill, käib korteriakna taga piidlemas, jälitab ehk siis kõnnib kannul, helistab, aga sõnagi ei räägi...) See on kuidagi kriipivalt hell ja ilus ja valus...

Annab aimu nõukogude aja elust ja inimsuhetest (mis kõik omamoodi sordiini all) saarel, laiemalt kogu Eestis, kutsekoolis, ühikas, kolhoosis, kollektiivis. 

P. S. Raamat, mille lugemist alustasin koroona ja ikalduse aastal ning lõpetasin millalgi eelmisel aastal, kui jälle kätte puutus.

"Minu Holland"

Eenpuu-Villup, Meelike. Minu Holland: võitlus tuuleveskitega
Petrone Print, 2023
256 lk., 8 l. ill.
(Minu-sari)

Väga värvikas autor ja lugemine! 

Infoks: Minu nime hääldatakse hollandipäraselt Meilike Einpfüü-Filüpp (v hääldub hollandi keeles nagu f ja u nagu ü)

Eestlaste nimede hääldamised võõrkeeltes on mu meelest alati erilised maiuspalad😉 Kogu keele-teema paelus mind siin raamatus eriliselt!

Kaas - seda sõna peab teadma, kui Hollandi tulla. Tähendab see muidugi mõista juustu. Ja juustulinn Gouda ei hääldu nii, nagu kirjutatakse, vaid pigem "hhhauda"[Ma tahtsin kogu aeg parandusi teha - Hollandisse. Mind nii härib see "Hollandi minek"😁]

Väga mõnus lugemine igatahes! Mulle tohutult sümpatiseeris.

Mae kirjutab oma blogis toreda kokkuvõtte. Jagan seda täiesti.