"Lapsed" Linnateatris

Üle hulga aja jälle teatris. Tõeline nauding!

Sedapuhku siis Linnateatris ehk siis Salme tänava majas. Etendus oli väikeses saalis, kus ma varem ei olnudki viibinud.

Ja hea etendus oli! Midagi hoopis teistsugust. Sellist, kus pausid kannavad ja aplausiga peab veidi viivitama (lõpus ei pidanud kellegi närvid vastu ja minu jaoks sai veidi see "õige tunne" rikutud)

Tõsine tükk, võiks isegi öelda ohudraama. Kesksel kohal on aga hoopis eetilised ja moraalsed dilemmad. Keskkonna probleemid, maailma parandamine või paremaks paigaks muutmine...

Ühes arvustuseski on esile toodud tüki oluline mõte või tuum: "Kui meil on soov, et maailm lõplikult laiali ei laguneks, siis me ei saa lubada endale kõiki asju, mida me tahame, ainult sellepärast, et me neid tahame."  
Soovitan ka arvustusi lugeda.

Autor: Lucy Kirkwood.
Lavastaja: Elmo Nüganen
Osades: Anne Reeman - Hazel, Piret Kalda - Rose ja Peeter Tammearu - Robin (tänane koosseis), variandid veel Epp Eespäev Rose'na ja Hendrik Toompere Robinina.

Minu jaoks oli ideaane kooslus ja näitlejameisterlikkuse tippsaavutus. Ei kujuta teisi osatäitjaid ettegi.

See tükk võib veel pikaks ajaks kummitama jääda. Nii et vaadatagu!

Avastus

Avastasin, et kui ma nüüd igal novembrikuu päeval suudan blogida, siis detsembri alguseks on mul eelmise aasta postituste arv ületatud. Aga sinna on veel nädal aega minna😎 Nii et põhimõtteliselt võiksin ma detsembris loorberitel puhata😊

No ilmselt päriselt nii ei juhtu ja suurt lebotamist ei tule, aga igapäevast postitamist ma siis kohe kindlasti enam ei harrasta. Liiga suur paine on peal...

Mis siis tänasest päevast positiivset talletada?

Jälle üks ilus kuupäev, muidugi! 22.11💖
Päris korralik tööpäev oli, tegus ja tulemusrikas.
Tulin kesklinnast jalgsi koju.
Esimene lumi!

21.11.21

Ilus ja huvitav kuupäev täna! Mulle meeldib selliseid numbrikombinatsioone tähele panna ja talletada.

Igavikupühapäev. Kirikuaasta viimane pühapäev. Varasematel aegadel on tähistatud luteri kirikus ka surnute mälestamise püha. Nüüdseks on hingedepäev selle rolli üle võtnud ja ka suvine surnuaiapüha.
See on veidi naljakas, et saabuv nädal ei kuulugi nagu kuhugi, kuna uus kirikuaasta algab alles esimese advendiga, mis on järgmisel pühapäeval. Omaette nähtus igal juhul😏

Täna oli "vabatahtlike kohustuste" pühapäev, väga tihe ja asjalik, aga samas ikka ka hinge kosutav.

Nüüd on väike õhtune hingetõmbehetk ja puhkepaus, et siis homme jälle uue hooga alata. Nii palgatööga kui ka "vabatahtlike kohustustega"😉

Kaunist pühapäeva õhtut! Ja homseni!🙋

Laupäev

On novembrikuine laupäev. Eelviimane laupäev novembris. November - see kuu aastast, mille ma pigem vahele jätaksin... Nädala pärast on juba esimese advendi eelõhtu. See meeldib mulle juba hulga rohkem.
Sel aastal võtsin endale väljakutse teha igal novembrikuu päeval üks postitus. Olen siiani välja vedanud. Täna peaaegu oleks vahele jäänud, sest olen kohe-kohe maale sõitmas. Ilma arvutita, telefonis ma põhimõtteliselt ei blogi.
Olen selle novembri kuidagi väga kiireks ja tihedaks elanud enda jaoks. Täna hommikul hakkas endast korraks isegi hale, et mis ma rapsin... Võiks ju rahulikult laupäeva hommikut pidada. Nautida kohvi ja päeva algust. Vaadata televiisorist mõnuga Maahommikut...
Aga ei - mina pean seda ja teist ja kolmandat!
Isegi und täis ei saanud magada. Ärkasin ja mõte läks kohe liiga virgeks. Mõtteid tuli kohe liiga palju! Mida saaksin sinna juurde kirjutada, kuidas võiks seda lauset täiendada või nii oleks hoopis parem öelda... Maga siis niiviisi. Ei maganudki. Ka pea hakkas valutama. Manustasin peavalu tableti, tegin kohvi ja putru. Enne söömist kiiruga realiseerisin ehk siis kirjutasin üles mõttes olnud laused...

Nüüd on nõudepesu ja asjade pakkimine pooleli... ja mina blogin siin.

Millest tõeliselt puudust tunnen on lugemine. Eile ei jõudnud ridagi lugeda. Tööülesanded ja nn vabatahtlikud ülesanded... Keegi kuskil rääkis, et november on lugemise kuu. Jah, see võiks ta tõesti olla. Ka käsitöö tegemise kuu. Aga mul ei ole reaalselt aega! Need tegevused karjuvad vaba aja järele! Paraku ka kõik mu "vabatahtlikud kohustused" on aeganõudvad...

Oh, kukkusin jälle oigama... Vabandust...

Tahaks süüdata küünla, vaadata kaminasse. Sobib ka küdeva ahjusuu ees istumine. Võib-olla saan seda täna õhtul teha. Eelmisest nädalast üks pime pilt sellisest hetkest:

"Seitsmekümne kahe päevaga ümber maailma"

*Nellie Bly. Seitsmekümne kahe päevaga ümber maailma.
Inglise keelest tõlkinud Riina Jesmin.
Loomingu Raamatukogu. LXV aastakäik. 2021, nr. 23-25

Kui raamatu teise peatükiga alustasin oli 14. november, pühapäev. Ja peatükk algas nii:

Neljapäeval, 1889. aasta 14. novembril kell 9.40.30 alustasin ma oma ümbermaailmareisi.

Ehk siis täpselt 132 aastat tagasi!
Oma lugemise lõpetasin muidugi enne, kui 72 päeva täis sai, sest raamat oli vaja raamatukokku tagastada😉 Reis lõppes 1890. aasta 25. jaanuaril.

Tol ajal oli see midagi harukordset, et üks naisterahvas läheb reisima, ümbermaailmareisile ja veel üksinda!, ilma saatjata. Olgu öeldud, et neid saatjaid talle reisi ajal siiski sigines, aga põhimõtteliselt siiski üksi. Ja ühe kotiga! Pange tähele, naised, ühe kotiga ümbermaailmareisile! Lõpuks ka vaid üheainsa kleidiga, mis spetsiaalselt selleks puhuks õmmeldud sai (ühe päevaga oma ala spetsialisti juures!). Tegelikult oli olemas ka teine, õhem kleit, mis aga enam kotti ei mahtunud, asenduseks võeti kaasa mingi pihik vms. Raamatus loetletakse täpselt üles asjad, mis kotti pääsesid😉

Ilmneb, et kui reisitakse vaid reisimise, mite kaasreisijatele mulje avaldamise pärast, on pagasiprobleem väga lihtne. Vaid ühel korral - Hongkongis, kus mind kutsuti ametlikule õhtusöögile - kahetsesin, et mul õhtukleiti kaasas polnud, kuid sellest õhtusöögist ilmajäämine oli tühiasi võrreldes kogu selle vastutuse ja murega, millest pääsesin tänu sellele, et mul polnud vaja terve hulga kohvrite ja kastide eest hoolt kanda.

Võib-olla on alljärgnev üks kõige ilusamaid kirjeldusi raamatus üldse:

Istuda vaiksel tekil, pea kohal ja ümberringi ainult tähine taevas, kuulata, kuidas vesi laeva vööri suudleb, on minu meelest paradiis. Võidakse rääkida inimeste seltsist, päikese hiilgusest, kuupaiste mahedusest, muusika ilust, aga andke mulle korvtool vaiksel tekil, kus maailm oma murede, lärmi ja eelarvamustega jääb kaugele ning päikeselõõsa, kuu külma valguse katab öö mustjas tihedus. Laske mul puhata voogavast merest kergelt hällitatuna sametiselt pehmes pesas, ainsaks valguseks tähemüriaadide mahe vilkumine pea kohal vaikses taevas; mu muusika on suudlevate vete sosin, mis jahutab pead ja rahustab pulssi; mu kaaslaseks on mu enda unelustes unelemine. Andke mulle see ja mu õnn on täiuslik.

Hea ütlemisega naisterahvas see Nellie Bly:

"Kritiseerige mu kübara või kleidi tegumoodi, neid saan ma vahetada, aga jätke mu nina rahule, ma sündisin sellega."

Muuseas oli Nellie ka väga naeruhimuline, korduvalt on kirjeldatud seda, kuidas ta ei suutnud naeru tagasi hoida või ohjeldamatult naerma purskas.

Ta teeb mõningaid tähelepanekuid rahvuste kohta:

Jaapanlased on hiinlaste otsesed vastandid. Jaapanlased on maailma kõige puhtamad, hiinlased kõige räpasemad inimesed; jaapanlased on alati õnnelikud ja rõõmsad, hiinlased alati pahurad ja mornid; jaapanlased on väga nõtked, hiinlased väga kohmakad; jaapanlastel on vähe pahesid, hiinlastel kogu maailma pahed; lühidalt: jaapanlased on väga meeldivad, hiinlased väga ebameeldivad inimesed.

Võib vast öelda, et see on ilmselge liialdus ja hiinlastele liiga tegemine. Ei saa kunagi ühte rahvust ühe mütsiga lüüa!

Raamatu lõpus loetletakse üles kõik maad, mida külastati või kust läbi sõideti, samuti veekogud, mida ületati.

*Elizabeth Cochrane Seaman (neiuna Elizabeth Jane Cochran), rohkem tuntud kirjanikunimega Nellie Bly, oli Ameerika ajakirjanik, tööstur ja leiutaja, kes sai maailmakuulsaks oma rekordeid purustanud ümbermaailmareisiga, mille inspiratsiooniallikaks oli Jules Verne'i romaan "Kaheksakümne päevaga ümber maailma". Oma reisil külastab Bly ka kõrvalepõike korras Jules Verne'i tema kodus.

Üks omapärane ja ka erakordne raamat, mida kindlasti tasub lugeda, eriti neil, kel huvi ajaloo ja reisimise vastu.

"Aprillilumi"

Kuna igaks päevaks on raske mingit hallatavat, hoomatavat teemat välja mõelda, siis on selle asemel hea oma nn võlgnevusi likvideerida. Loetud raamatuid olen viimasel ajal minimaalselt kajastanud, kui paar viimast päeva välja arvata. Täna siis jälle lähen nö kergema vastupanu teed. Kuigi mu meelest ei ole see sugugi kergem. Pean ju suutma midagigi raamatu kohta öelda või välja mõelda.

Rosamunde Pilcher (1924-2019). Aprillilumi
Tõlkinud Peeter Villmann
Kirjastus Varrak, 2016
Sari "Aegumatud armastuslood"

Vahelduseks üks kerge lugemine. Üsna huvitav kogemus, kuna polnudki Pilcherit (Suurbritannia armastusromaande kirjanik) varem lugenud. Televiisorist on tema teoste põhjal valminud seriaale vaadatud küll ja veel. Eks see oli üks tõuge ka raamatut lugeda. 
Mind on alati paelunud Cornwalli loodus, mis nois mainitud seriaalides erilist naudingut pakuvad (romantilised maastikud!)

Raamatus satuvad tegelased aga keset talve ja külma ehk keset talvemaastikku. Eks sellele viita ju pealkirigi. Kevadine lumi - aprillilumi.
Naispeategelane sõidab autoga teelt välja, lumehange ja abi otsides satub uhkesse maamõisa, kus loomulikult on ees ootamas hurmav meeskangelane😀
Mis täpsemalt juhtuma hakkab ja mis asjaoludel üldse sellise ilmaga autoreis ette võeti, saab igaüks juba ise raamatust lugeda😉

Vahepeal loetud ehk pisut võlgade likvideerimist

Teele Rebane. Minu Hongkong: veel õli tulle
Petrone Print, 2021
248 lk.

Noore inimese seiklus- ja rännuhimu viib teda Hongkongi. Omamoodi täiskasvanukssaamise lugu, kodust laia maailma mineku kogemus. Vabas Eestis sündinud noore idealistlik maailmakäsitlus, soov maailma parandada ja päästa... Ainult et prussakad on veidi hirmutavad. Ma tean, et on olemas foobiad, mida ei saagi mõistusega võtta ja mida ei mõista need, kellel foobiaid pole..., aga minu jaoks ikkagi on kummastav, et tormatakse kartmatult barrikaadidele vabaduse eest võitlema, aga prussakahirm on ületamatu...
Hongkongis valitsevad lahkhelid, lõhed, meeleavaldused. Hongkongi majanduse selgroog on keskklass.
"Nad on kas eesliinil või aitavad muudel viisidel. Nad annetavad varustust, pakuvad pro bono juriidilist nõustamist ja tasuta taksot, et "vaprad" turvaliselt protestidelt koju saaks. Nad on õpilased, tudengid, taksojuhid, pankurid, juristid ja ärimehed, Neid kutsutakse "kollasteks".
Teisel poolel on privilegeeritumad hongkonglased, kes paluvad keskklassil ometigi nende ilusa linna lõhkumise lõpetada. ... Nad elavad teisel planeedil. Neid kutsutakse "sinisteks".
Ja siis on need, kes ei kuulu kummalegi poolele. Nad ei ole ei kollased, sinised ega ka rohelised. Neil pole arvamust. Neid lihtsalt ei huvita. See ei puutu neisse. Või on see võitlus nende silmis asjatu, mõttetu. Kuidas saab üks inimene sellises olukorras arvamust mitte omada, ma ei mõista. Sellises situatsioonis ei saa erapooletu olla. Sulle kas meeldivad diktaatorid või mitte. Sulle kas meeldib sõnavabadus või mitte. Need probleemid ei lange mingisse halli alasse. See on must ja valge. Kollane ja sinine."

Jah, ma saan aru et noorele inimesele on ideaalid olulised ja mõistan, kellele siin poolehoid kuulub... Aga... elus ei ole siiski kõik ainult must-valge, on palju varjundeid ja värvitoone... Ja mina mõistan väga hästi ka neid, keda ei huvita, kellel pole arvamust, kes on erapooletu... See võib olla ka enda vaimse tervise huvides.
Igatahes - põnev kogemus ja tore lugeda!

Mele Pesti. Minu Kuressaare: uhkelt iseseisev
Petrone Print, 2021
239 lk.

Sekka siis üks kodumaine lugu. Palju äratuntavat. On ju isegi Kuressaare peal üksjagu patseeritud. Aga - siiski ka palju sellist, mis on ajaloohõlma vajunud ja millest ei kuule just tihti. Ilmselt kohalik elanik, (kures)saarlane teab, aga massakas mitte.

Lenno Vaitovski. Minu Riia: kukkumine üles
Petrone Print, 2021
192 lk.

Kohe alguses saame teada äärmuslike ilmaolude kohta Kesk-Euroopas ja ka Eestis, mida on hea lugeda, sest ise ei ole selliseid asju talletanud, mällu söövitanud. Samuti vabakutselise "rõõmudest" ja vabaduse mõrkjast maitsest.
Mõnele on vist kohe emapiimaga kaasa antud hea sõnaseadmise oskus. Milline värvigamma koduotsingute kirjeldamisel!😀
Väidetavalt on Riia parim linn kõndimiseks. Kohati lasin küll paar lehte korraga, kuna Läti suurimad sillad ja saared ning Riia õudused mind ei morjendanud. Põnevam on ikka lugeda inimeste isiklikke kogemusi ja vahetuid läbielamisi.
Mõned toredad ütlemised ja mõttekäigud, mis tõelist naudingut pakkusid:

"Niisiis elasid selles korteris enne mind kõigesse neid ümbritsevasse boheemlasliku ükskõiksusega suhtuvad pikkade juustega teejoodikutest maalikunstnikud."

""Kui sul kelleltki midagi vaja on, siis sa ei saa niisama minna ja küsida - sa pead ka mingi vastuteene osutama," lausus ta [Polina] kord pedagoogi tooniga. Vastuteeneks sobis tema arvates ka šokolaad või mõni muu meene. Mulle pakkus selline arusaam tööelust nalja - olin siiani mõelnud, et tööl käiakse tööd tegemas. Et midagi muud mul seal kelleltki vaja pole, ainult seda, et ta oma tööd hästi teeks."

"...olen alati kadestanud inimeste oskust täiesti tühisest argiseigast suur sündmus tekitada. Ja selliseid inimesi kohtab eriti tihti teel olles."

"Võib vaid arvata, miks üheski Riiast rääkivas turismiväljaandes ei ole Balderajale pühendatud ridagi, eraldi peatükist rääkimata. Just seal peab lootus hääbuvat pensionipõlve ja depressioon sõidab koos vaesusega suures kaarikus mööda tänavaid (ja tõenäoliselt ka mööda sedasama kergliiklusteed, mis viadukti alt algas). See ei ole see Riia, mida harilikult nähakse või vaatama tullakse."