Kui antaks teine võimalus...

Kalle Muuli, Tiit Pruuli. Vilja: teine elu.

Raamatu pealkiri lubab ühe esipoliitiku naise lugu. Aga selles loos on ta kohati siiski pigem kõrvaltegelase rollis. Liialt palju poliitikat ja meeste mänge, mis lasid lugedes kiiremini edasi liikuda, lihtsalt lehti edasi keerates.
Samas ka nostalgialaks 1980-ndate lõpust 1990-ndate algusest. Kuigi olin sel ajal juba oma arust täiesti adekvaatne täiskasvanud inimene, siis ometigi tekkis minuski üllatusmoment - kas tõesti oli nii, et vabadus=vaesus? Muidugi ma mäletan talonge ja sabasid poeuste taga, aga samas ei meenu, et oleksin ise käinud neid talonge realiseerimas ja järjekorras seismas. Ei mäleta, et aluspesu ja sokke talongide alusel osta sai. Ju siis elasin oma nooruse mullis, ehk ka mingis vabaduse eufoorias (mida ma küll hästi ei usu, ei ole lihtsalt sellist tüüpi inimene). Pigem siiski maalt pärit noorena, küll linnas koolis käies, ei tajunud ilmselt neid linnaprobleeme nii teravalt (külmad elu- ja tööruumid, hõre transport jms). Kodus oli ahjuküte ja tuba soe. Söök oli alati laual. Piim, munad, liha ja aiasaadused tulid oma majapidamisest. Samas see kõik tõi meelde selle aja, kus sai oldud noor...

Mida aga raamatu kangelanna läbi elas? Mida kõike armastuse nimel tehakse? Mis hinnaga? Ja kas see üldse oli armastus? Pühendumine? Enamasti ei ole need inimesed seda väärt, et neile nõnda pühendutaks, nagu me ka ilmekalt raamatu lehekülgedelt loeme. Miks inimesed elavad ise oma elud keeruliseks? Aga ju siis oli ellu vaja vürtsi ja ei saanud piirduda ilusa, turvalise eluga. Kas nõukogude aegne psühholoogia ei õpetanud inimeste tundmist? Aga võib-olla on siinkohal ka nii, et kingsepp käib paljajalu. Ehk siis psühholoog, kes õpetab teistele, kuidas elada, aga ise elada ei oska.
Hea, kui inimene ikka ühel hetkel otsustab ära, et nüüd tuleb sellele "jamale" lõpp teha. Ja mis veel parem, kui antakse teine võimalus - paremale elule.

Kõrvaltegelase rolli mainib ka ajalehe Sirp arvustuses Mart Soidro.
Kuigi tema on oma kirjutises mu meelest liigselt kriitiline, siis mõned nüansid on seal siiski üsna hästi ära tabatud.

Näiteks:
„22. jaanuaril 1995 kohtusid Keila-Joal suvilas number 29 Siim Kallas, Mart Laar, Tiit Pruuli ja Edgar Savisaar. Vilja oli kodus, valmistas meestele suupisteid, kuid vestluses ei osalenud“ (lk 125). „Savisaare ja Meri kohtumine venis üle kesköö. Vilja oli autos oodates juba tukkuma jäänud“ (lk 178). „Samal ajal kui Savisaar oma vana tuttava Sobtšakiga vestles, istus Vilja linnapea kabineti eestoas, väikeses ja mittemidagiütlevas salongimoodi ruumis, kuhu oli kaetud laud. Vilja juhatas laua juurde väikesekasvuline naeratav ametnik, Peterburi linnavalitsuse välissuhete osakonna juhataja Vladimir Vladimirovitš Putin“ (lk 182).
 
Üks väga kujundlik näide:
„Välimuselt oli Savisaar juba siis kõike muud kui Apollo. Töntsakas kere, paksud sarvraamidega prillid, tedretähnid ja punased juuksed (kastanpruunid, armastas ta ise rõhutada). Seda isegi pisut eemaletõukavat välimust, mille tõttu teda hüüti koolipõlves ka Kiireks, kompenseeris sõnaosav jutt ja lai silmaring“ (lk 62)

Pakkusime siin abikaasaga võidu naljaviluks alternatiivpealkirju: "Vilja teine tulemine" ja "Viljaringid" :)
Nali naljaks.
Eks ikka jääb küsimus, kus on tõde ja kas see, mida meile serveeriti, ka tegelikult nii oli. Nii et ikka rohkem küsimusi kui vastuseid...

Minu Portugal

Kaisa Masso. Minu Portugal: igatsedes kadunud aega.

Selle raamatuga oli kummaline lugu. Alguses ei tundunud see üldse minu lainepikkuse raamat, ei haakunud kuidagi. Otsustasin, et pooleli ei jäta, vaid ludistan lihtsalt läbi. Ent siis korraga haakus väga ja ma nautisin täiega. Ühel hetkel kuskil lõpu poole avastasin jälle, et ei ole ikka päris "minu". No ega ju ei olnudki minu Portugal, hoopis Kaisa oma:)

Traditsiooni jätkates siis ikka noppeid loetust kah. Need ikka rohkem mu enese pärast, ei ole kellelgi sundust lugeda:)

Intriige, nagu igas külaühiskonnas, on palju isegi sama usku järgivate inimeste seas - rivaalitsevad kogukonnad, kes käivad erinevates katoliku kirikutes, ei saa omavahel läbi. Teistest religioonidest väga ei räägita, ja kui, siis räägitakse halvasti.

Kuna portugallaslik mentaliteet on pigem elada päev korraga kui mõelda pikas perspektiivis ja investeerida, siis ongi tagajärg kõdulõhnaline arhitektuuriline paraad linnasüdames.

Portugallastel on suur süda ja piiritu külalislahkus. See nii vahemärkusena jäi lugedes silma.

Portugali toidukultuur väärib eraldi peatükki. See on lihtsalt nii eriomane, ühtaegu talupoeglikult lihtne ja kuninglikult suurejooneline.
Minu arust on parim aeg Portugalis reisida september. Augusti palavus ja turistihordid on selja taga. Maa tiksub külluslikus ja loius vananaistesuve rütmis...

Nazare  naised on üle maailma kuulsad - tegu on ainsa kohaga Portugalis, kus naised kannavad ikka veel igapäevarõivana rahvariideid.

Mina kaeban, et poisid ei ole kaasa võtnud veini... Poisid imestavad ja ütlevad, et sellise kuumaga on ju vastik alkoholi juua.
Portugallased, vanad veinigurud, oskavad muuseas väga hästi piiri pidada. Tööpinged elatakse välja suhtlemise ja vabalt võtmise kaudu, mitte alkoholipudelite taga.

Portugalis on kohati tunda sama mis Eestis - väikese riigi ebakindlust ja alaväärsuskompleksi. Kui Eestis küsitakse, kas sellist Eestit me tahtsimegi, siis Portugalis on veelgi otsekohesem väljend, mida kasutavad nii noored kui vanad, olenemata sotsiaalsest klassist: este pais esta na merda - selle riigiga on sitasti (et mitte tõlkida: see riik on kaelani pasas). Seda lauset kasutatakse nii tihti, et sellest on saanud peaaegu rahvuslik loosung.

Mõtlen tihti, et lääne ühiskond on surma ja haigused kuhugi kaugele sahtlinurka ära peitnud ja püüab käituda, nagu neid ei eksisteeriks. Ja kui need peaks kogemata sahtli vahelt välja päevavalgusesse kukkuma, on hirm ja paanika ja teadmatus, kuidas olukorraga toime tulla...
...Me ei saa elu kontrollida - aga saame selle lühikese ja ettearvamatu aja jooksul, mis meile on antud, olla õnnelikud. Teha tööd, mis meile meeldib, ja veeta võimalikult palju aega koos nendega, keda me armastame...

Naljakas lugu on selles elus sõnadega. Nendega saab teha nii palju head, kuid samas nii palju kurja - ka tahtmatult, tihti lihtsalt mõtlematult. Kurb on see, et kui need on välja öeldud, ei saa neid enam tagasi võtta.

...Portugallastega on nii - kui sa oled hea, siis hakatakse sind kohe ära kasutama. Ja mida parem ja heldem sa oled, seda rohkem sind ära kasutatakse...
Arvan, et see pole ainult Portugalis nii. Olen seda väga teravalt ise kogenud siin omade, eestlaste keskel.
...Inimesed enamasti lihtsalt ei tahagi teist inimest tundma õppida. Paljud suhted toimivad nii. Et lihtsalt ollakse koos. Sest ei taheta üksi olla. Aga ei võeta aega teise inimese kuulamiseks. Räägitakse ise. Ja see võtab tegelikult väga palju aega, teise inimese tundmaõppimine. Ja väga palju pühendumist.

... liiga trööstitu tundub kodumaal võimust võttev madalalaubalisus, marurahvuslus, sildistamine, matslikkus ning sisulise arutelu puudus. ... Maailm on muutunud, sellega tuleb arvestada ning parimal viisil muutustega koos eksisteerida...
...Selle kõige taustal tundub mulle kusagil Euroopa nurgas enesele vastu rinda tagumine ning kõige teistsuguse, olgu siis tegu homode või pagulastega, pime vihkamine ja mingisuguse "puhta ja rikkumatu eestluse" tagaajamine tohutult mannetu ja ajale jalgu jäänuna...
Nii tuli siis "pisuhänd" taas tolksti sisse!

Inimest võib orjastada, ta füüsilises maailmas ketti panna - kuid tema vaimu ei saa ketti panna ja mitte miski ei saa ära võtta tema usku. Kuldne lause!


Keegi ütles kord: vabadus on see, kui sa saad teha, mida sa tahad; õnn aga on see, kui sa tahad teha seda, mida sa parasjagu teed.

Tegelikult oli häid mõtteid veel, mida ei jõudnud üles kirjutada. Ehk teine päev...
Tahaks siia juurde lisada, et sain ikka oma "doosi" kätte sellest raamatust!:) Minu jaoks on sel tähendus:)

Sõitsin - sellise sarja leidsin:)

Vaike Silmato. Poola-Saksamaa.

Autor on hea jutuvestja. Jutt jookseb, lausa voolab, fakte sajab kui küllusesarvest ja vaatamata sellele, et materjal on minu jaoks võõras, on tohutult huvitav.
Konspektiivne, ülevaatlik, kiirustav. Seetõttu on ilmselt sisse sattunud mõningaid kordusi (nii sisulisi kui keelelisi), mis pisut häirima hakkasid. Aga see - kordamine - on võib olla taotluslik? Vaatasin spetsiaalselt üle - toimetaja on ikka ka olemas.
Esimene pool raamatust on Poolast, alapealkirjaga "Poloneeside ja masurkade maal", teine pool Saksamaast "Šlaagrite ja  Bierstubede maal".

Toredaid leide, fakte, märkusi, mida tekstist välja noppisin:

Teada on, et poolakad on kirikurahvas (katoliiklased). Pühapäeval pannakse ennast pidulikult riidesse ja minnakse kogu perega kirikusse. "See päev kuulub Jumalale ning oma perele," kinnitasid meile kõik Poola giidid nagu ühest suust.

Poola oli keskajal suur ja võimas riik, ent kahjuks ei jäänud see õitseng kestma. Teda on kolmel korral jagatud, sõdade lõpul piire muudetud jne. Tunduvalt muutusid Poola piirid peale II maailmasõda. Paljud poolakad olid sunnitud ida-aladelt lääne poole kolima. Poola piirid on nii sageli muutunud, et rahva seas levib kumu, nagu saaksid geograafiaõpetajad palgalisa juba ainuüksi selle vaeva eest, mida nad peavad nägema, et selgitada, kui mitu riiki antud hetkel Poolaga piirnevad ja missugused jõed Poolasse või sealt välja voolavad.  Kõik see selgitavat sedagi, miks poolakaid väljaspool oma maa piire nii palju elab. Paljud jäid piiri taha rajajoonte nihutamise tagajärjel, nagu üks vanaproua, kes lausus, kui talle teatati, et nüüdsest on tema kodu Venemaal: "Tänu Jumalale, mul oligi juba isu täis nendest õudselt külmadest Poola talvedest."

Tarnow ja selle lähiümbrus on üle Poola kõige soojem koht, siin on ööpäevane temperatuur üle +15 kraadi 114-117 päeva ning pilvituid päevi on 55 aastas. (Huvitav, kuidas meil, Eestis, on?!? - tekkis mul küsimus.)

Pulmad Poolas on püha üritus, kuigi abielluda ei tohiks neil kuudel, mille nimes puudub R-täht - see toovat õnnetust ja lõppevat tavaliselt lahutusega (Meil küll enamasti just R-tutel kuudel enamasti abiellutaksegi. Siis just on kevad-suvine ilus aeg!)

Poolakad on väga perekondlikud. Lahutuste arv Poolas on üks Euroopa madalamaid.

Viisakad kombed on siin endastmõistetavad. Porisel ja talvisel ajal võetakse saapad jalast juba trepil. Tavaliselt on välisukse kõrval terve rida susse, kuid kuna nende seast võib harva leida külalisele sobivat suurust, võtavad poolakad üldjuhul külla minnes puhtad, terved sokid kaasa.

Poola perenaised marineerivad kõike: kurke, peete, kapsast, sibulaid, seeni ja jumal teab, mida veel. Ja kui leidub midagi niisugust, mida marineerida ei saa, siis topitakse see ikkagi purki või pudelisse, viina sisse.

Poolas ei ole lubatud alkoholi tarbinutel sõidukit, ka jalgratast, juhtida, kehtib alkoholi tarvitamise 0-tolerants. Meil võiks ka olla, küllap siis oleks avariisid ka vähem.

Poolat on hellitavalt kutsutud ka Euroopa roheliseks aiaks ja kultuuri varalaekaks. Siin on tervelt 19 objekti kantud UNESCO maailmapärandi nimistusse, neist neli vanalinna: Varssavi, Krakowi, Zamosci/Zamošzi ja Toruni vanalinn. Wielizcka soolakaevandus.

Siinkohal võikski lõpetada. Kuna Poola osa tunduski mulle huvitavam. Ilmselt just seetõttu, et olen Poolas vaid läbisõidul olnud. Saksamaal olen seevastu päris mitmeid kordi ise käinud ja on tuttavaid kohti ning äratundmist. Autor nendib kahjutundega, et ei oska saksa keelt. Seda on tunda jah, Winekellerit saksa keel ei tunne, on ikka Weinkeller. Gemütlicheit -> Gemütlichkeit. Aga aitab norimisest.
Siiski leidsin paar toredat seika ka Saksamaa kohta:

Sakslane peab end üldiselt tagasihoidlikuks inimeseks.
Sakslasele ei tule pähegi, et mõni hea idee saaks lihtsalt niisama, juhuslikult tekkida, või et see tuleks mõnelt ebakompetentselt isikult, kellel puudub vastav kvalifikatsioon. ... Sakslasele ei tule mõttessegi jätta ühtäkki oma kutsealane töö ja hakata millegi muuga tegelema.
Saksamaa on ametnike riik - bürokraatia paradiis: halastamatud seadused, jäigad karistavad ja väiklased ettekirjutused. Pimesi seadusetähe järgimine võib aga mõnikord üsnagi kurioosseks osutuda. Keegi mees hakanud öösel kella kahe ajal valgusfoori jälgimata tänavat ületama. Poolel teel paiskas ootamatult suure kiirusega ilmunud auto mehe pikali. Juht ei teinud katsetki otsasõitu vältida. Kutsuti politsei, mees toimetati haiglasse, autojuhil aga lasti märkust või hoiatust tegemata minema sõita. Sündmust nägi pealt üks välismaalane, kes päris politseinikult, mida kavatsetakse ette võtta vigastatud jalakäijaga? Vastus oli lühike ja konkreetne: "Kui ellu jääb, tuleb tal 50 marka trahvi maksta." 
Täpsus saksa ametiasutustes on niisama püha kui evangeeliumi tekst, Töö lõpetatakse täpselt kell viis. Hilisemat töölejäämist tõlgendatakse kui oskamatust või tööga mittetoimetulemist. Erand võib olla vaid sel juhul, kui tööandjaga on kokkulepe libiseva tööaja asjus.
Noh, ehk on tänaseks päevaks asjad siiski väheke muutunud... Ei tea küll sakslasete ja Saksamaa kohta midagi täpsemat öelda, aga Eesti on kohati oma bürokraatia ja seadusetähe närimisega küll kaugele eest ära lipanud.

Omamoodi tore sari see "Sõitsin". Tänaseks neid vist kolm raamatut ilmunud selles sarjas. Vaike Silmato "Venemaa" ja Fil'i "Bulgaaria - Sunny Beach". Viimast tahaks kohe kindlasti lugeda, olen seda veidi juba mekkinud:)

Kuidas vaadata maailma teistpidi? Selles on küsimus...

Kätlin Hommik-Mrabte. Minu Maroko ehk maailma teistpidi vaatamise õpik.

Suuresti võtsin selle raamatu kätte tänu saatele "Hommik Anuga", mis oli eetris küll juba septembris (!), nagu ma guugeldades hämmastusega avastasin. Seal oli siis intervjuu raamatu autoriga. Teemad, mida käsitleti tundusid väga põnevad ja intrigeerivad. Mulle jäi saatest igati positiivne mälestus ja nii tahtsin natuke lisa saada. Nüüd siis aasta alguse vaikelus tekkis selline moment, et oli kohe vaja lugemiseks ühte "Minu"-sarja raamatut. Nii "Minu Maroko" haarasingi.
Raamatust saab lugeda ühe eestlanna teest islami maailma, nii vaimselt kui füüsiliselt. Huvitav fakt oli see, et oma mehe leidis Kätlin interneti vahendusel. Kuidas nii juhtus, seda ma siinkohal ei räägi:)
Väike tutvustus raamatukaanelt:
"Olen eestlane, aga moslem. Või kas peangi siia „aga” vahele panema? Olen moslem juba üheksandat aastat, abielus viiendat. Pean seda täpsustama, sest enamasti arvatakse, et olen moslem oma marokolasest mehe pärast.
Inimese identiteeti vormivad ühtviisi nii ta millegi kõrgema poole püüdlev hing kui ka maine kogemus. Minu kogemus, mida tahaksin teiega jagada, on mind viinud läbi lapsepõlve eneseotsingu Nõukogude Eestis, araabia keele ja islamoloogia õpingute Pariisis, abiellumise Kuveidis, otse sooja Maroko südamesse. See kõik on osa minust: olen eestlane ja moslem."

Kui mosleminaisele on loomulik, et ta rõivastub pikka, maani ulatuvasse rüüse, et olla kaetud, siivas ja mitte silmatorkav, siis läänemaailma naised pistavad selle peale kisama, et see on ahistamine. Aga keegi ei ahista kedagi, vaid naine on kaitstud valede pilkude eest. Enese eksponeerimine avalikes kohtades ei ole sünnis. Mitte nii nagu meie ühiskonnas, et mida lühem seelik, suurem dekoltee ja rohkem krohvi näos seda uhkem. Ühiskonnad ja väärtussüsteemid on lihtsalt erinevad. Vahel tundub, et veidi rohkem konservatiivsust ei teeks üldse paha.

"Väga suur hulk eurooplannasid võtabki reisi nendesse riikidesse ette just üheöö- või ühenädalasuhete pärast, sihikul nooremad poisid. /.../
Sellised naised soodustavad islamimaailmas levivat lodevate eurooplannade halba kuulsust ja sama mõõdupuuga mõõdetakse ka neid naisi või tütarlapsi, kes ilma selliste plaanideta reisile lähevad. Kui paralleeli tõmmata, siis naised, kes islamimaailmas end siivutult üleval peavad, on justkui kardetud islamiterroristid, kes on küll vähemuses, kuid siiski rikuvad oma halbade tegudega ära kõigi moslemite maine. Euroopa arvab et kõik moslemid on terroristid, islamimaailm arvab, et iga suvises kleidis naine on lits."

"Oma usundit sügavuti õppinud moslem ei õhuta vaenu ega soorita enesetappu, kuna ta teab, et vaenutsemine on Jumalale vastumeelt ning enesetapp islami seaduse järgi rangelt keelatud - kellelgi ei ole õigust ise oma elu lõpetada, olgu põhjus milline tahes."

Siinkohal tuleb nentida, et ükski usk ei ole halb. Ainult halvad, kurjad inimesed suudavad "usu nimel" halbu asju korda saata.

Mitmetes blogides ja arvamuslugudes on raamatu kohta kirjutatud kahjuks üsna palju negatiivset, mida ma küll ei saa jagada.
Vähemalt ühe positiivse kommentaari leidsin Lugemispäevikust

Omal kombel avardas raamat silmaringi küll. Ehk võib nüüd maailma ka õige pisut teistpidi vaadata...

Stig Rästa. Minu Kennedy

 Stig Rästa. Minu Kennedy

"...selle raamatu lugemine on igaühe oma vastutusel. Ma ei propageeri selle raamatuga midagi. Tunnistan, et lastele ei pruugi see raamat sobida. Lastevanematel soovitan rohkem tähele panna, mida nende lapsed tarbivad. Ma ei mõtle ainult seda, mida tarbitakse suu kaudu, vaid ka seda, mis nendeni jõuab kõrvadega. Täna oleme olukorras, kus halvamaitselised ja väärastunud mõttemaailmaga inimesed ei ole ainult interneti pimedates nurkades, vaid igal pool meie ümber - tänaval, kontserdil, reisil, kaupluses. Vaja on jälgida, millised inimesed on meie ümber ja meie lähedal. Mida nad ütlevad või veel hullem, ütlemata jätavad. Mina otsustasin, et ma ei jäta ütlemata. Enda kohta muidugi."

Sellise, väga hea, lausa suurepärase, sissejuhatuse tõttu ei saa autorile ette heita kogu seda "pahelisuse kaadervärki", millesse lugeja kaasa tõmmatakse. Tõenäoliselt ongi see lugu ausalt ja siiralt kirjutatud. Ilmselt ka enese vabastamise ja puhastamise eesmärgil. Hinnangute andmine on siinkohal üleliigne. Raamat puudutas ja haaras kaasa. Soovitan lugeda ja mõtiskleda ja järele mõelda ja mitte kritiseerida. Stig sai selle raamatu kaudu minu jaoks veel palju sümpaatsemaks, kui seni arvata oskasingi.

Tegelikult on see uskumatu, mida nii noor inimene on pidanud läbi elama ja kogema. Selles valguses võiks igaüks oma elu silme eest läbi lasta ja oma loo kirja panna. Kasvõi ainult iseenda jaoks. Üldse olen ma seda meelt, et iga inimene peaks oma elu ja tegemised üles kirjutama, sest igaüks on ainukordne ja eriline. Mind ajavad alati vihale need "targad", kes väidavad, et noored inimesed ei peaks elulugusid avaldama. Miks mitte? - küsin ma. Kui vanuigi hakata oma mälestusi kirja panema, siis enamasti on noorusaeg tuhmunud ja seda hakatakse tahes-tahtmata ilustama. No kui see on eesmärk omaette, siis miks mitte, aga mina arvan, et adekvaatne tegelikkuse kujutamine on ikka palju enam väärt. (Kuigi Stig väidab, et see ei ole eluloo-raamat, siis paratamatult sinna kategooriasse see ikkagi liigitub.)

[Väike ääremärkus: Ma ei saa aru, mis teema meestel oma seedekulgla probleemidest pajatamisega on?!? Viimasel ajal (kusjuures sel aastal!) juba teine selline raamat. Esimene oli "See ei ole minu Kuuba"]

See ei ole minu Kuuba

Lauri Räpp. See ei ole minu Kuuba.

Oli üks omapärane lugemine. Kohati naersin suure häälega (nii palju häid ütlemisi ja kilde!) ja samas tüütas kohutavalt (joomine ja ööelu ja kõhuhädad).
Kuuba ise tundub vastuoluline ja äärmusest-äärmuseni maa. A la hurtsikust paleeni. Nii palju sai küll raamatu põhjal aimu.
Minu jaoks oli pisut liiga ohtralt joomist (ohtralt rummi), ropendamist, ööeluga tutvumist, peldiku-teemasid  ja oma ihuhädade eksponeerimist. Kui need "pisiasjad" välja jätta, siis oli päris tore.
Meeldis hea keelekasutus, tajusin mõnusat sõnaseadmisoskust ja selle nautimist. Mõningaid toredaid katkendeid siis ikka ka:

"Ilma nendeta (piletiteta) oleks järgmise hop on'i ajal pidanud järgmine 5-CUC-ine rahatäht meie rahakotist hop-off'i tegema."

"Ja maanteel olevad augud vaheldusid maanteel olevate aukudega."

"Ajutist tervenemist oodates jälgisin kõrvalt, kuidas ülejäänud seltskond arutles topograafilise tohmani Aleniga Kuuba kaardi ees meie järgmise sihtpunkti üle."

Ja siis pidevad keelenaljad, mis tingitud oskamatusest ja vääritimõistmisest:
"Monoglotist kurvasilmse taksojuhi toodud keelegeeniuse ingliskeelne sõnavara oli paraku ammutatud äsja lõppenud lapsepõlves salaja põranda all vaadatud USA multikatest."

"Veit. No meni mani. Hau matš pein?" [Tõlge: Oodake. Ei palju raha. Kui palju piinama?] (Ebakorrektne ingl, sarnane hääldus: pay - maksma, pain - piinama)
"Mis how much pein? Kurat, see tahab meid piinama hakata või? Päris lolliks läinud või?"
"No we'll leave. No pain," teatas eestlaste trio ja istus autosse. [Ei, me lahkume. Ei mingit piinamist]

Mõned olulised mõisted ka, mis raamatut läbisid:
Casa (lühend väljendist casa particular, mis tähendab põhimõtteliselt kodumajutust. Casa all mõeldakse nii üksikuid tube inimeste elamises kui ka terveid kortereid ja maju),
chica (tüdruk, tšikk),
jintero (tänavakaubitsejad, kelle tegelikuks eesmärgiks on kelmused ja pettused, mis on suunatud turistidele),
cerveza (õlu),
CUC (Cuban convertible peso - turistidele mõeldud konverteeritav peeso)

Kõige positiivsema mulje jättis väikelinn Remedios, mis erines kirjelduste põhjal ülejäänud Kuubast. Ja Paradiisisaarte rannad tundusid vaiksed ja ilusad - helesinised, lausa kuldselt helesinised, kasutades autori sõnastust.
Põgus kohtumine Kuuba, kui minu jaoks täiesti tundmatu maaga.

Talveuni?

Maailm magab...
Selline tunne valdas mind aasta esimesel päeval. Mööda oli saanud öine tramburai, kisa-kära, paugutamine. Rahu, vaikus, nagu polekski Tallinnas. No loomulikult ei jäänud see idüll kestma. Sest ühel hetkel ärgatakse taas üles ja avastatatakse, et ikka on veel "laskemoona", mida taevasse lennutada.
Õhtul vaatasin filmi "Helisev muusika". Ei tea küll juba mitmendat korda?!? Ilus muusika ja ilus lugu. See lummab mind ikka ja toob meelde lapsepõlve, kui seda emaga koos kinos vaatamas käisime (isegi vist kaks korda). See oli tõeline elamus - juba toona või just siis! Hakkasin mõtlema, et kuidas üldse selliseid filme omal ajal meie kinodes näidati?!? Nunnad ja klooster, palvetamine ja õnnistamine, ilusad, suured ja puhtad tunded. Need pidid ju nõukogude inimesele võõrad olema... Seda enam tunnen, et olen juba väga ammu saanud osa millestki erilisest. Ja iga kord tuleb mulle see eriline tunne, kui "Helisevat muusikat" vaatan.
Siin üks mu lemmiklugusid:

Olen ka ise justkui talveunne suikunud... Juba pea pool jaanuarikuud läbi, aga veel pole jõudnud ühtegi postitust teha. Aga ega siin polegi ju midagi imestada - meil on ju tõeline talv oma lume ja külmakraadidega!
Mis maailma magamisse puutub, siis tänaseks on taas vägagi üles ärgatud ja mässatakse kõikvõimalikes ja -võimatutes paikades. See teeb kurvaks ja murelikuks... Miks ei suuda inimesed normaalselt elada ja normaalsed olla?!?!?