Talveuni?

Maailm magab...
Selline tunne valdas mind aasta esimesel päeval. Mööda oli saanud öine tramburai, kisa-kära, paugutamine. Rahu, vaikus, nagu polekski Tallinnas. No loomulikult ei jäänud see idüll kestma. Sest ühel hetkel ärgatakse taas üles ja avastatatakse, et ikka on veel "laskemoona", mida taevasse lennutada.
Õhtul vaatasin filmi "Helisev muusika". Ei tea küll juba mitmendat korda?!? Ilus muusika ja ilus lugu. See lummab mind ikka ja toob meelde lapsepõlve, kui seda emaga koos kinos vaatamas käisime (isegi vist kaks korda). See oli tõeline elamus - juba toona või just siis! Hakkasin mõtlema, et kuidas üldse selliseid filme omal ajal meie kinodes näidati?!? Nunnad ja klooster, palvetamine ja õnnistamine, ilusad, suured ja puhtad tunded. Need pidid ju nõukogude inimesele võõrad olema... Seda enam tunnen, et olen juba väga ammu saanud osa millestki erilisest. Ja iga kord tuleb mulle see eriline tunne, kui "Helisevat muusikat" vaatan.
Siin üks mu lemmiklugusid:

Olen ka ise justkui talveunne suikunud... Juba pea pool jaanuarikuud läbi, aga veel pole jõudnud ühtegi postitust teha. Aga ega siin polegi ju midagi imestada - meil on ju tõeline talv oma lume ja külmakraadidega!
Mis maailma magamisse puutub, siis tänaseks on taas vägagi üles ärgatud ja mässatakse kõikvõimalikes ja -võimatutes paikades. See teeb kurvaks ja murelikuks... Miks ei suuda inimesed normaalselt elada ja normaalsed olla?!?!?

Aastat vahetades

Imelik, et ühel päeval aastas lähevad pea kõik inimesed  korraga lolliks. No sõna otseses mõttes!
Olude sunnil olen tänase päeva veetnud Tallinnas. Siin on päev otsa "sõda" käinud. Aga nüüd, peale kl 23 on asi ikka puha hull. Müdin kostab siit samast hoovist ja pisut kaugemalt ning linna igast otsast. Kadestan praegu tõeliselt Maed, kes on Hiiumaal, nagu vanajumala selja taga, ja naudib rahulikku olemist ja kulgemist. Nii kahju, et ma ei pääsenud pakku... Aga ega pole maapiirkondadeski seda rahu. Mäletan möödunud aastat meie "maal", seal müdistati ikka ka üsna korralikult. Mis teha, et ma selline ilutulestiku vihkaja olen. No jah, eks ole ju ilus vaadata, aga see paugutamine ajab hulluks.
Õnneks (või kahjuks) olen täna päev läbi toimetanud - üks asi, töö, tegemine ajab teist taga. Nüüd vast tunnikese olen rahulikult olnud. Pole pidanud tegevust otsima. Ega nõmedalt telekat vaatama. ETV pealt siiski oli päris tore saade, mida juhtis Margus Saar. Seda siiski ühe silmaga jälgisin. Aga need totakad nö naljasaated, kus nalja pole kopka eest, ei kannata üldse kriitikat.
Kolleeg soovitas uut aastat oodata raamatu seltsis. Hea soovitus iseenesest, ainult sellist ootamise aega ei teki. Loeks hea meelega, aga pole veel jõudnud täna nii kaugele. Mäletan, et lapsena oli see ootamine nii pikk. Kui vana-aasta õhtusöök oli söödud, siis polnudki muud, kui oota ja oota. Mingil ajal tegin 31-se õhtul tagasivaateid aastale, kirjutasin päevikut. Tänaseks on elu nii kiireks läinud, hea kui lõpuks lihtsalt olla saaks:)

Ilusat ja turvalist uut aastat, teile armsad sõbrad!
Head sulejooksu ja palju kirjutamisväärset blogi-maailma sõpradele - Maele, Killukesele, Evelile, Jutale ja kõigile teistele, kes mu blogi loevad.
Olge hoitud!

Aastavahetus Haapsalus (Leidsin sellise ilusa pildi internetist)

Aastalõpu ja pühade kiire

Imetlen ja samas kadestan inimesi, kes saavad rahus aastakokkuvõtteid teha ja pühi pidada.
Mina suudan endale ikka korraldada (või siis korraldatakse mulle) tuhat ja üks asja, mis ei lase pühaderõõmu tunda ja aja kulgemist (loe: lihtsalt olemist) nautida.
Läksid jõulud nagu tuuletiivul lennates mööda ja nüüd kohe läheb aastavahetus samas tempos pea märkamatult. Ja kohe-kohe on käes esmaspäev ning algab uuesti tööinimese elu. Ja puhata pole saanudki...
Ometi tunnen, kuidas mulle on vajalik toimetulemiseks lihtsalt olemine. Viimasel ajal olen saanud seda endale küll ülivähe lubada. Oh nuttu ja hala... Aina on kiire ja kiire.
Meenub isa ütlemine: "Ega Jumal pole kiiret loonud. Ta on hiired loonud." Õige muidugi! Eks ikka, me inimesed, elame oma elu kiireks ja keeruliseks.
Igal aastal ikka püüad endale lubadusi anda, et rohkem tuleks iseendale mõelda ja endast rohkem hoolida ja ennast armastada. Aga enamasti läheb nii, nagu ikka... Oh, mis nüüd mina, mina pole ju keegi... Peaasi, et teistel hästi on... Ühest küljest ju tore, kui kaasinimestel hästi on (võib-olla osalt ka tänu minule?). Teisalt jälle kuidagi kurb, et pole osanud ennast hoida ja rõõmustada.
Samas tean, et kui mul on vajalikud asjad-tööd-toimetused tegemata, siis ma ei saa ka nautida muud - puhkamist, lõõgastumist, lugemist, muusika kuulamist jne.
Nüüd võtsin käsile pisiremondi, mis ootas juba mitu aastat. Loomulikult ei jõudnud ma sellega valmis. Ja see häirib nii tohutult. Eks lähipäevil (küll uuel aastal juba) lõpetan selle muidugi ära, aga ikka on kuidagi selline saamatu ja küündimatu tunne...
Veel 24 tundi on seda aastat järele jäänud. Ehk jõuab homme õhtul ka veidi positiivsemalt aastale tagasi vaadata?!?

Minu Rootsi

Charlotte Lii Tipp. Minu Rootsi: sünnitusvaludeta ühiskond.

Ootasin seda raamatut, et saaksin ta pühadeks ehk siis vabadeks päevadeks raamatukogust lugemiseks. Ja saingi! Jee!:) Ma ei saa kohe sinna mitte midagi parata... aga kui mul on Minu-sarja raamat nö tagataskus olemas - on eriliselt mõnus tunne:) Mul oli juba varasemalt varutud kaks raamatut, aga nüüd on seis selline, et need ikka veel ootavad oma järge, kuid "Minu Rootsi" on loetud. Ja mulle meeldis! Hea lugemine. Põhjamaine veel pealekauba.  Muidugi polnud ma kõigega nõus ja "jaurasin" lugedes vastu ka, aga see ei muuda lugemiselamust olematuks ega pisenda raamatu väärtust:)
Et siis nüüd taas pisut väljakirjutusi ja kommentaare:

"Mina olen hypersocial (üliseltskondlik)!" teatab mu hea tuttav Frida uhkusega. Jah, seda on ta kindlasti. Ta armastab rääkida ja suhelda, mida rohkem seda parem. Ta vajab kogu aeg inimesi, juttu ja rääkimist enda ümber. Mina olen vastand, ilmselt "hüposotsiaalne", vahel viskan nalja, et lausa "antisotsiaalne". Mul on vaja väga palju enda mõtetega üksi olemise aega. Tööl tuttavate inimeste keskel võin end küll kokku võtta ja jupp aega täitsa "normaalsotsiaalne" välja paista, aga minu saladus on, et see väsitab mind. Minu mõtted on minu omad ja ma ei tunne mingit vajadust teistega pidevalt nähtut-kuuldut arutada ja mõtteid vahetada. Pereliikmete ja mõnede lähemate sõprade-tuttavatega küll. Aga tööl suures seltskonnas, kus on palju eri arvamusi, et lihtsalt jutujätkuks kuulata-rääkida, mida keegi millestki arvab... see ei paku mulle midagi.
Kuidagi niiii tuttav tunne tuli!:) Ilmselt üks "asotsiaal" tundis teise "asotsiaali" ära:):)

Nügimine ja trügimine. Vaat' see tundus küll kuidagi kummaline. Kus on elementaarne viisakus? Või on Rootsis teised käitumisnormid? Ilmselt. Kuna seal on normiks ka ülim tolerantsus. Ei tohi rääkida rassidest, mis on ju ometi olemas - europiidne, mongoliidne, negriidne rass?!? Seda on ju lausa koolis õpitud. Ma ei saa aru, kui kaugele võivad inimesed minna oma võrdõiguslikkuse juraga?!? Eesti keeles on tõesti mugav - ei ole nais- ja meessoost sõnu. Kuigi vahel tahetakse peenutseda meilgi "tema" ja "temakest" kasutades. Aga see on ju lausa napakalt naeruväärne:) Et inimene, mitte naine ja mees?!? Olen pigem seda meelt, et mees + naine = inimene.
Jah, see kurikuulus võrdõiguslikkus...
"Mõtled Rootsit, mõtled võrdõiguslikkust. Kelles feminismi ehk sisuliselt võrdõiguslikkuse idu pole, kes naisena küüntest ja kontsadest või mehena matšolikkusest loobuda ei taha, sel pole mõtet Rootsi kolimise peale mõelda. Ta tunneks end siin võõrkehana ega jääks oma eluga rahule."
Õnneks ei ole ma kunagi mõelnudki välismaale kolimisest, Rootsi kolimisest rääkimata. Naisena tahaks ikka aeg-ajalt end nö lille lüüa - küüsi lakkida ja kontsakingi kanda. Matšolikkus on hoopis teine teema, arvan ma. Samuti meeldib mulle see, kui lilli kingitakse. Järelikult ei sobi Rootsi mulle ja mina Rootsile:)

Heaoluühiskond. Stress on out. Tööd ei tehta täisajaga. Alati on võimalik haiguslehte võtta ja töölt puududa. Tervislikkus, sportlik eluviis. Kõik tundub nagu pisut üle paisutatud ja samas taandatakse see jälle lihtsaks ära.
"Öelda seltskonnas, et sa üldse mingit sporti ei harrasta, on äärmiselt ebapopulaarne. Teenid sellega nii arusaamatuid kui kaasatundvaid pilke ja on tunda, et vaikimisi peetakse sind "klubisse" mittekuulumise pärast napakaks...
"Hakka jooksmas käima, see on lõbus!..." Proovin. Jooksen. Iga nädal kolm korda. Kuu aja pärast on, tõsi küll, tekkinud teatav harjumus, kuid palju räägitud õnnetunne ei taha ega taha end ilmutada. Kui peale teistki kuud enesepiitsutamist on asjal lubatud õndsuse asemel endiselt vaid ponnistuse maik man, otsustan pooleli jätta.
Peatselt turgatab mulle aga pähe, et üks liikumise viis on mulle lapsest saadik meeldinud: kõndimine, pikad ja vähem või rohkem tempokad jalutuskäigud! ... Alates sellest päevast olengi regulaarselt kõndimas käinud, tuju on hea, füüsiline vastupidavus tõusnud ning töökaaslaste silmis olen "klubis" tagasi: minu tempokad jalutuskäigud nimetatakse ümber peene nimega powerwalk'iks ja noogutatakse tunnustavalt."

Jalgpallihullus. Kõik lapsed käivad jalgpalli trennis (ka tüdrukud). Ja mida see kõik vanematele tähendab? Terved nädalavahetused tuleb lapsi kuskile trenni või võistlustele transportida; võistlustel kaasa elada või kohvikut pidada (kuhu on eelnevalt küpsetatud spetsiaalselt selleks puhuks küpsetatavaid küpsetisi, mitte enda lemmikuid; kohvi valmistatakse kaasavõetud kohvist ning kõik see läheb oma taskust, tulud aga lähevad meeskonna kassasse). Ma läheksin selle peale hulluks! Aga ega siin Eestiski suurt teistmoodi ole. Tean küllalt vanemaid, kes lapsi trenni, võistlustele, muusikakooli jne sõidutavad ning tihtipeale ka üritustel osalema peavad (vähemalt publikuna).

Raamatust leiame ka meeleolukalt kirjeldatud reisimarsruute, mida Rootsis ette võtta. Ja siin on need täiesti omal kohal. Vahel on mind häirinud kunstlikult tekitatud reisijuhid, aga siin oli kõik kuidagi loomulik.
Üldse on raamat hästi kirjutatud, heas ja ladusas sõnastuses ning kaasakiskuvalt. Mulle väga sobis!

Rööprähkleja rahunemiskatse

Annela Laaneots. Minu Tai saared: rööprähkleja rahunemiskatse.

Pean tunnistama, et üks suur tõmbenumber oli raamatu alapealkiri - rööprähkleja rahunemiskatse. See on nii hea väljend! Ja teiseks nõustun blogija Maega, et Minu-sarja uus kujundus on parem, sest tõstab alapealkirja rohkem esile.
Need alapealkirjad on tegelikult kogu aeg kõnekad olnud. Igal juhul palju atraktiivsemad, kui põhipealkiri:)  Ja mul kipuvad need viimasel ajal postituse pealkirjaks kujunema:)
Aga mitte sellest ei pidanud ma kirjutama:)
Raamatus maalitakse lugeja silme ette lummavad Tai saarte rannad. Jah, muidugi, läks ikka üsna hea tükk aega, kuni need vaiksed ja rahulikud rannad üles leiti, enne räheldi rahvarohketes randades külg-külje kõrval. 
Maailma ihaldusväärseim töökeskkond. Nii väideti raamatus. Ma olin selle peale üks suur ja tumm küsimärk... Pigem ikka puhkusekeskkond?!? Mina ei suudaks sellises paradiisis küll tööle keskenduda. Aga inimesed on erinevad... Mina ei suudaks ka niiviisi rööprähelda:)
Vaatamata palju jõudmisele jäi siiski õhku aimatav rahulolematuse maik. Pidev sisemine konflikt, kõikumine enese õigustamise ja justkui vabandamise vahel - emarolli ja karjäärinaise rolli ühitamise raskused. Tahaks nii väga tööd teha, aga lapsi tahaks ka. Lastest puhatakse tööd tehes. Tööd tehakse  öötundidel, uneajast. Oma super(üli)võimete ülistamine - oleme pidanud ise hakkama saama, keegi pole meil lapsi hoida aidanud, kuhugi pole kahekesi saanud. Jälle nagu õigustus või uhkustamine, samas kahetsus.
Häiris ka sõnakasutus poja versus plikad. Kõlab kuidagi hinnanguliselt.
Eks need ole minu kiiksud ja kes olen mina siin kritiseerima teiste inimeste elu ja arvamusi.
Aga sellised mõtted tekkisid raamatut lugedes.

Tegelikult oli tore ja ladus lugemine. Sai hea ülevaate Tai saartest. Õnn, et meil kirjutatakse selliseid raamatuid! Saab ilma kohale minemata aimu erinevatest maadest ja rahvastest. Taisse ma vist minna ei tahaks. Nii hea, et keegi selle reisi minu eest ära tegi ja ma saan nautida kirjutatut ning kõike seda oma silme ette manada.

Oh, sai see võlg siis ka kaelast ära. Vist juba kuu on möödas raamatu lugemisest. Elu on kiire.

Aja puudutus...

Leidsin ühe vana märkmiku, kuhu isa on oma nooruspäevil talle omase käekirjaga kirjutanud mitmeid vaimuliku sisuga luuletusi. Ei tea, kelle luuletused need on, vihjeid autori(te)le ei ole. Aga täiesti erilised on mu meelest. Tõeliselt sisuga ja huvitava, omapärase sõnakasutusega. Mõttega lugemiseks.

Jumalikud nõud on imelised,
neid ei kõigutada suuda inimese jõud.
Olgu elupäevad tormis, päiksepaistelised,
maksma jäävad ainult tema nõud.

Vahel arvad, et kõik lootus lõppend.
Rahuldust ei suuda tuua aeg.
Oled - näib nii - asjatult siin rutand,
tühja tallatud su muretsus ja vaev.

Aga imelik! Ta nõud on suured.
Abi tuleb säält, kus lootagi ei või.
Isa heldus vaigistab kõik tuuled.
Rahu, tänutunne sinu südamesse sai.

Palju tänu jäänud meil siin võlga.
Tänamatus kajastub meis iga silmapilk.
Sellele, kes meie patu alla pannud õla
kelle kallil näol punas veretilk.

Sinu arm on suurim - väike meie tänu.
Sinu heldus suurem kui me lootus on
Selleks küll ei ole minul sõnu.
Sinu armu tunda mul on õnn.

Kaitse veel meid oma armu-rinnal
tõmba lähemale kaugenevat last,
kuni kõnnin maise kodu mulla pinnal.
Taevakodus oskan kiitust sulle tuua vast.

Isale mõeldes võin öelda, et tema oli väga tänulik, tänumeelne inimene. Ükskõik kui pisikese asja üle, ikka ütles ta "aitäh". See kuidagi tuli eriliselt meelde ja esile seda luuletust lugedes.

Igale poole Jeesusega julgest lähen.
Tema peale usus ikka kindlaks jään.
Temaga ma kõnnin rõõmsast edasi.
Eluteed ta valgustab mul alati.

Koor: Igal pool, igal pool julge olen ma,
sest mu Jeesus mind ei jäta üksinda.

On mul Jeesus, siis ma pole üksinda.
Sõbrad mind siin jätavad, ta jääb muutmata.
Kurval tunnil Jeesus mind siin kinnitab.
Tema ligi süda rõõmustatud saab.

Jeesus on mu igatsuse eesmärk siin,
Jeesus on mu hinge rõõm ja kindel linn.
Tema sees võin õnnelik siin olla ma.
Taevas ükskord õnnis olla lõpmata.

Isa igatsused on täitunud. Ta on õnnis oma Taevakodus  juba 8 kuud...
Ja täpselt samad nädala- ja kuupäevad on (märts=november).
Selline mälestushetk siis siin advendi eel. No ja eks adventki ole oma olemuselt selline sissepoole vaatamise aeg, valmistumise aeg Jõululapse tulekuks, südame ja hinge puhastamise aeg, väike paastuaeg.

Kirju

Evelin Ilves. Kirju: kirjad ja kommentaarid 2003-2015.

Mõtlesin, arvasin, et loen selle raamatu lihtsalt läbi ja ei kirjuta midagi välja ega lisa omapoolseid kommentaare, aga kus sa siis ikka nii lihtsalt saad... Peale esmast sirvimist ja raamatukogus järjekorda panekut oli lausa tunne, et kas üldse enam tahangi seda rohkem lugeda. Ja nii see raamat mu laual nädalakese lihtsalt seisis ja oma aega ootas. Siis aga võtsin kätte ja lugesin peaaegu ühe hingetõmbega läbi. Esialgu küll üsna diagonaalis, sirvides, siit-sealt. Lõpuks aga päris kaanest-kaaneni ja rahulikult, aegamisi, leht-lehelt.

Head mõtted ja asjalik raamat. Ilma igasuguste vihakõnede ja netikommentaarideta ning neutraalselt pinnalt paistavad asjad hoopis teistsugused. Igaühel on õigus oma arvamusele ja oma sügavamate veendumuste väljaütlemisele, ole sa siis kes tahes oma positsioonilt. See on juba iseasi, kas mina (või ükskõik kes) sellega/nendega nõus olen.
Päris paljuga loetust olen nõus. Ent kohati hakkas üle viskama ainitine tervisliku toitumise ja sportimise propageerimine. Hea küll - üks kord, kaks korda, kolmgi veel kannatad välja, aga rohkem ei - muutub tüütavaks ja tekib trots... Et sport on ikka saatanast:)
Ja veel üks asi, mis tundus kuidagi kummastav, oli seotud leivateoga. Juuretis kilekotti ja külmkappi. Kilekotti?!? Killerkotti?!? Tule taevas appi! Ma ei paneks seda isegi plastkarpi mitte. Ikka klaaspurki või mujale viisakamasse või asjalikumasse anumasse. Aga võib-olla aastal 2005 ei olnud veel kilekotimajandus nii tuline teema?!? Praegusel hetkel tundub see täiesti uskumatuna.
Tänaseks on raamat juba tüki aja eest loetud ja "ära seeditud". Ent mingi fluidum on jäänud. Ja see on hea tunne.

Tavakohaselt mõningaid ülestähendusi, mõtteid, mis meeldisid või kuidagi kõlama jäid:

See töö [Toomase Euroopa Parlamendi kampaania] oli mulle endale tohutult vajalik professionaalse eneseteostuse mõttes. Sain jälle midagi teha, tundsin, et olen vajalik, olen olemas.
(Kui järgmine päev olid valimised ja sotsidele tuli Euroopa Parlamenti kolm kohta, siis see oli ikka megahea tunne.) Nagu lototvõit. Kuigi taas tulnud metsiku tööga. Ent kõik see kokku on puhas nauding. Ilma pingutuseta ei tulegi midagi. 
Seda lugedes tundus mulle, et kõigel on ikka raha ja paha maitse man.

Naiste ja meeste eristamisest.
Meest nuheldakse tehtud tegude, naist aga naiseks olemise eest. Tihti isegi seetõttu, kelle naine ta juhtub olema või mis on soengu värv.
...Naiste tegemisi kajastatakse ja hinnatakse mõnevõrra teisiti, kui meeste omi tegelikult kõikjal. Kus rohkem-vähem, aga piltlikult öeldes märgatakse naiste puhul ikka enne nägu ja meeste puhul tegu.

Me [eestlased, soomeugrilased] ei häbene tunnistada oma eraklikkust ja vaikuse-ihalust. Nii on me esivanemad saanud metsateel jalutades [Millal oli küll esivanematel aega metsateel jalutada?!?See oli minu vahehüüatus] muredele leevendust ja meelele selgust. Varju ja kaitset aga alati. Hirm metsa minna on alles praeguse aja sünnitis, milles meie enda käsi loojana abiks olnud.

Intervjueerija: See on heas mõttes vanamoodne teema. Kui kõik on globaalne küla, tundub oma riigi ja rahvuse hoidmine justkui ülemöödunud sajandina.
Mina usun väga sügavalt sellesse, et inimene on kõige tugevam seal, kus on tema juured. Kui kõik kisuksid  oma juured maast lahti ja globaalselt ringi hakkaksid rändama, oleksime nagu heinapebred tuules. Ajaloolises plaanis saab see olla vaid viiv, see ei toimi kaua. Maa ja päikese energia kanaliseerub sinusse siis, kui su juured on  sügaval maas, samas tiivad on kandvad ja tugevad.

Ma julgustan kõiki võtma aega nende meile nii tähtsate inimeste meelespidamiseks. Küsige, kuidas nad eluga toime tulevad. Ehk vajavad nad mingit abi. Võib-olla on neil, eriti kui nad on päris üksinda elama jäänud, tarvis lihtsalt osavõtlikku kuulajat. Tunda end jõuluõhtul üksinda - see on raske.
Aga kui see siiski juhtunud on, suruge endast üksindus kaugemale. Minge kirikusse, kuulake õpetaja jutlusesõnumit ja kutsuge seejärel ehk mõni sõber või hea tuttav õhtusöögiks külla.

Kui järele mõelda, on seda orjamentaliteeti meie kõigi eludes. Mis muud kui ükskõiksus ja minnalaskmine, otsustamatus iseenda elu üle on need põhjused, mis arenenud riikide, sealhulgas Eesti rahva heaolu ja tervise vabalangemiseni viinud. Kes on isand ja kes ori, kui poes toitu ostame? Kas otsuse teed sina või hoopis kaupmees ja reklaam? Kes vastutab sinu hea enesetunde, tervise eest? Sina ise või ikkagi imettegeva retseptiga varustatud arst? Ja kui ma tahan moodsat kosmoseturismi harrastada, kas siis on süüdi loll valitsus, kelle juhtimisel ma vajalikku sõiduraha teenida ei saa, või hoopis minu võimalustega vastuolus olevad soovid?
Need on väga mõtlema panevad väljaütlemised. Tõepoolest - oma soovid tuleb võimaluste ja tegelikkusega kokku viia. Unistamast ei keela keegi, aga reaalsustaju ei tohi ka ära kaduda.

Mis on õnn?
Õnn, mis on ilmselt üks väga lihtne ja naturaalne nähtus või olek, muutub väga keeruliseks kohe, kui seda teaduslikult uurima hakatakse. Siit üks lühike soovitus: ärgem ajagem asju liiga keeruliseks. Kui tundub, et elu on liiga keeruline, siis tasub alati pöörduda laste poole ja küsida nende arvamust.
"Õnn on nagu paks vedel muda."  Evelini lemmikdefinitsoon, mille sõnastas 12 aastane tüdruk. Ja see on tõeliselt hea leid!

Hoian meeles ja kordan lapsele, et meie suurim rikkus asub peas, südames ja kätes ning et see varandus kasvab vaid teistega jagades. 

Paast = liigsest lahtilaskmine.
Mida siis teha, et olla taas iseenda särav peremees? /.../ Võtta aega väljas olemiseks ja jätta ostukeskused. Vaadata päiksesse ja unustada telekas ning üldse meedia. Hoiduda halbadest inimestest ja kurjadest tunnetest. Lihtsalt lasta lahti sellest, millest kümne  küünega kinni hoides end sõltuvana kujutleme.
Sest mõnikord on vaja silmad, kõrvad ja suu sulgeda, et taas paremini näha, kuulda ja öelda. Loobuda, selleks et rikkamaks saada. Rahuneda, et erksam ja avatum olla.

Raamatu lõpupeatükid on pühendet Eesti kiituseks. Milline imeline, soe, südamest tulev ja südamesse minev sõnaseadmine!
...Ent uus  igatsus võttis iga päevaga üha enam maad. Ta tahtis jälle näha tähti ja kuud. Igatses mulla lõhna ja metsa, metsa, metsa... Soov ise oma peenrale lilli külvata ja maasikaid noppida tõi hinge torkiva valu. Ta sai aru, et igatseb tühjust ja aeglast elu, tagasihoidlikke naeratusi ja maad ligi maju. Selleks, et mõista, kui suur väärtus on maal ja ruumil ja vaikusel, pidi ta minema sinna, kus miljonid üksteise peal pisikestes sahtlites elasid. Ühtäkki mõistis ta luksuse tõelist olemust ning seda, et see ei peagi olema kallis hinna mõttes.
...Eesti on seal, kus aega on veel rohkem kui raha ning maad ja loomi on enam kui inimesi, seal on vikerkaare kodu, kus naeratavad inimesed silmadega.