Kirju

Evelin Ilves. Kirju: kirjad ja kommentaarid 2003-2015.

Mõtlesin, arvasin, et loen selle raamatu lihtsalt läbi ja ei kirjuta midagi välja ega lisa omapoolseid kommentaare, aga kus sa siis ikka nii lihtsalt saad... Peale esmast sirvimist ja raamatukogus järjekorda panekut oli lausa tunne, et kas üldse enam tahangi seda rohkem lugeda. Ja nii see raamat mu laual nädalakese lihtsalt seisis ja oma aega ootas. Siis aga võtsin kätte ja lugesin peaaegu ühe hingetõmbega läbi. Esialgu küll üsna diagonaalis, sirvides, siit-sealt. Lõpuks aga päris kaanest-kaaneni ja rahulikult, aegamisi, leht-lehelt.

Head mõtted ja asjalik raamat. Ilma igasuguste vihakõnede ja netikommentaarideta ning neutraalselt pinnalt paistavad asjad hoopis teistsugused. Igaühel on õigus oma arvamusele ja oma sügavamate veendumuste väljaütlemisele, ole sa siis kes tahes oma positsioonilt. See on juba iseasi, kas mina (või ükskõik kes) sellega/nendega nõus olen.
Päris paljuga loetust olen nõus. Ent kohati hakkas üle viskama ainitine tervisliku toitumise ja sportimise propageerimine. Hea küll - üks kord, kaks korda, kolmgi veel kannatad välja, aga rohkem ei - muutub tüütavaks ja tekib trots... Et sport on ikka saatanast:)
Ja veel üks asi, mis tundus kuidagi kummastav, oli seotud leivateoga. Juuretis kilekotti ja külmkappi. Kilekotti?!? Killerkotti?!? Tule taevas appi! Ma ei paneks seda isegi plastkarpi mitte. Ikka klaaspurki või mujale viisakamasse või asjalikumasse anumasse. Aga võib-olla aastal 2005 ei olnud veel kilekotimajandus nii tuline teema?!? Praegusel hetkel tundub see täiesti uskumatuna.
Tänaseks on raamat juba tüki aja eest loetud ja "ära seeditud". Ent mingi fluidum on jäänud. Ja see on hea tunne.

Tavakohaselt mõningaid ülestähendusi, mõtteid, mis meeldisid või kuidagi kõlama jäid:

See töö [Toomase Euroopa Parlamendi kampaania] oli mulle endale tohutult vajalik professionaalse eneseteostuse mõttes. Sain jälle midagi teha, tundsin, et olen vajalik, olen olemas.
(Kui järgmine päev olid valimised ja sotsidele tuli Euroopa Parlamenti kolm kohta, siis see oli ikka megahea tunne.) Nagu lototvõit. Kuigi taas tulnud metsiku tööga. Ent kõik see kokku on puhas nauding. Ilma pingutuseta ei tulegi midagi. 
Seda lugedes tundus mulle, et kõigel on ikka raha ja paha maitse man.

Naiste ja meeste eristamisest.
Meest nuheldakse tehtud tegude, naist aga naiseks olemise eest. Tihti isegi seetõttu, kelle naine ta juhtub olema või mis on soengu värv.
...Naiste tegemisi kajastatakse ja hinnatakse mõnevõrra teisiti, kui meeste omi tegelikult kõikjal. Kus rohkem-vähem, aga piltlikult öeldes märgatakse naiste puhul ikka enne nägu ja meeste puhul tegu.

Me [eestlased, soomeugrilased] ei häbene tunnistada oma eraklikkust ja vaikuse-ihalust. Nii on me esivanemad saanud metsateel jalutades [Millal oli küll esivanematel aega metsateel jalutada?!?See oli minu vahehüüatus] muredele leevendust ja meelele selgust. Varju ja kaitset aga alati. Hirm metsa minna on alles praeguse aja sünnitis, milles meie enda käsi loojana abiks olnud.

Intervjueerija: See on heas mõttes vanamoodne teema. Kui kõik on globaalne küla, tundub oma riigi ja rahvuse hoidmine justkui ülemöödunud sajandina.
Mina usun väga sügavalt sellesse, et inimene on kõige tugevam seal, kus on tema juured. Kui kõik kisuksid  oma juured maast lahti ja globaalselt ringi hakkaksid rändama, oleksime nagu heinapebred tuules. Ajaloolises plaanis saab see olla vaid viiv, see ei toimi kaua. Maa ja päikese energia kanaliseerub sinusse siis, kui su juured on  sügaval maas, samas tiivad on kandvad ja tugevad.

Ma julgustan kõiki võtma aega nende meile nii tähtsate inimeste meelespidamiseks. Küsige, kuidas nad eluga toime tulevad. Ehk vajavad nad mingit abi. Võib-olla on neil, eriti kui nad on päris üksinda elama jäänud, tarvis lihtsalt osavõtlikku kuulajat. Tunda end jõuluõhtul üksinda - see on raske.
Aga kui see siiski juhtunud on, suruge endast üksindus kaugemale. Minge kirikusse, kuulake õpetaja jutlusesõnumit ja kutsuge seejärel ehk mõni sõber või hea tuttav õhtusöögiks külla.

Kui järele mõelda, on seda orjamentaliteeti meie kõigi eludes. Mis muud kui ükskõiksus ja minnalaskmine, otsustamatus iseenda elu üle on need põhjused, mis arenenud riikide, sealhulgas Eesti rahva heaolu ja tervise vabalangemiseni viinud. Kes on isand ja kes ori, kui poes toitu ostame? Kas otsuse teed sina või hoopis kaupmees ja reklaam? Kes vastutab sinu hea enesetunde, tervise eest? Sina ise või ikkagi imettegeva retseptiga varustatud arst? Ja kui ma tahan moodsat kosmoseturismi harrastada, kas siis on süüdi loll valitsus, kelle juhtimisel ma vajalikku sõiduraha teenida ei saa, või hoopis minu võimalustega vastuolus olevad soovid?
Need on väga mõtlema panevad väljaütlemised. Tõepoolest - oma soovid tuleb võimaluste ja tegelikkusega kokku viia. Unistamast ei keela keegi, aga reaalsustaju ei tohi ka ära kaduda.

Mis on õnn?
Õnn, mis on ilmselt üks väga lihtne ja naturaalne nähtus või olek, muutub väga keeruliseks kohe, kui seda teaduslikult uurima hakatakse. Siit üks lühike soovitus: ärgem ajagem asju liiga keeruliseks. Kui tundub, et elu on liiga keeruline, siis tasub alati pöörduda laste poole ja küsida nende arvamust.
"Õnn on nagu paks vedel muda."  Evelini lemmikdefinitsoon, mille sõnastas 12 aastane tüdruk. Ja see on tõeliselt hea leid!

Hoian meeles ja kordan lapsele, et meie suurim rikkus asub peas, südames ja kätes ning et see varandus kasvab vaid teistega jagades. 

Paast = liigsest lahtilaskmine.
Mida siis teha, et olla taas iseenda särav peremees? /.../ Võtta aega väljas olemiseks ja jätta ostukeskused. Vaadata päiksesse ja unustada telekas ning üldse meedia. Hoiduda halbadest inimestest ja kurjadest tunnetest. Lihtsalt lasta lahti sellest, millest kümne  küünega kinni hoides end sõltuvana kujutleme.
Sest mõnikord on vaja silmad, kõrvad ja suu sulgeda, et taas paremini näha, kuulda ja öelda. Loobuda, selleks et rikkamaks saada. Rahuneda, et erksam ja avatum olla.

Raamatu lõpupeatükid on pühendet Eesti kiituseks. Milline imeline, soe, südamest tulev ja südamesse minev sõnaseadmine!
...Ent uus  igatsus võttis iga päevaga üha enam maad. Ta tahtis jälle näha tähti ja kuud. Igatses mulla lõhna ja metsa, metsa, metsa... Soov ise oma peenrale lilli külvata ja maasikaid noppida tõi hinge torkiva valu. Ta sai aru, et igatseb tühjust ja aeglast elu, tagasihoidlikke naeratusi ja maad ligi maju. Selleks, et mõista, kui suur väärtus on maal ja ruumil ja vaikusel, pidi ta minema sinna, kus miljonid üksteise peal pisikestes sahtlites elasid. Ühtäkki mõistis ta luksuse tõelist olemust ning seda, et see ei peagi olema kallis hinna mõttes.
...Eesti on seal, kus aega on veel rohkem kui raha ning maad ja loomi on enam kui inimesi, seal on vikerkaare kodu, kus naeratavad inimesed silmadega.

Lehes kirjutatakse

Kas te teate sellist ajalehte nagu "Eesti Kirik"? Ei ole kuulnud?!?
No pole hullu... Võib-olla kunagi, mingil ajaetapil võinuks öelda, et ega pole millestki sellepärast ilma jäänud. Kuid tänasel päeval ei saa kindlasti nii väita. Minu arvates läheb leht aina paremaks. Ikka on midagi head lugeda, mis mind köidab ja toidab. Loodan, et nii saab öelda igaüks. Soovin, et see nii oleks...

Aga siis täna ilmunud lehe juurde, mis mind kirjutama ärgitas. Neid juhtumeid on olnud varemgi mitmel korral, aga ikka on kuidagi jäänud, kuna pole KOHE tegutsema-kirjutama asunud.

Kaks lugu. Üks Marko Tiituselt "Kas ma mahun oma ellu ära?" ja teine Kätlin Liimetsa "Paastumine näoraamatust".
Marko Tiituse mõtisklev ja mõtestatud kolumn mitte üksnes ei kosuta hinge, vaid avardab ka silmaringi. Sain sealt kaks raamatusoovitust: Tommy Hellsten "Peatu – oled juba kohal" ja Wilfrid Stinissen "Vaimu teraapia".

Paar mulle eriti korda ja hinge läinud mõtet toon siia ka:
"Elame elu, mis on justkui kellegi teise lavastatud ja dirigeeritud, püüame mängida oma rolli või partiid nii hästi, kui suudame, täites erinevaid ülesandeid, olles head, hoolivad ja tublid. /.../
Inimene tunneb, et peab alatasa mõtlema, tundma, reageerima, palvetama, võtma vastutust teiste inimeste eludes ja probleemides. Pikapeale võib kaduda oskus kuulata omaenda südamehäält, saada kontakti iseenda ja oma eluga. Ja siis ongi piltlikult öeldes nii, et me ei mahu enam ise ära oma ellu."

Tegelikult suur osa sellest kirjatükist ühtib minu mõtetega või siis, et mõtlen kohati üsna sarnaselt.
Aeg-ajalt on mulgi tunne, et toimetusi, ülesandeid, kohustusi ja igasugu asju on nii palju, et ei ole enam aega mõelda ega tundagi. Justkui ei olekski enam enda elu, vaid kõik on kellegi teise poolt ette dikteeritud. Ja kui keegi veel ütleb, et tulebki nii võtta, et aga see ongi ju minu elu, siis jookseb juhe täiega kokku... Et keda ma siin siis petan?!?
Täna sain justkui oma segadusele ja küsimusele vastuse:

"Tommy Hellsten sõnastab oma mõtted ja soovid ühel uusaastaööl: «Tahan rahulikult süveneda, tahan õppida üha enam olema kontaktis iseendaga siin ja praegu. Tahan teha ruumi olemisele keset kõiksugu tegemisi. Tahan ära mahtuda oma ellu, ma ei taha olla kõrvaltvaataja.
Olemise kaudu leian üles oma loovuse, tean seda. Loovus vajab ruumi, avarust, tühjust. Midagi uut ei saa sündida enne, kui tekib tühi koht, kuhu uus võib asetuda. Sel aastal sean rahuliku tasakaalukuse oma peamiseks eesmärgiks.» (Tommy Hellsten, Peatu – oled juba kohal, Pilgrim 2015).
Nõustun temaga kahel käel. Kristlastena me palume ja loodame, et Kristusel oleks meie elus ruumi ja me võiksime olla tema Vaimu tempel. Kuid selleks, et Kristus saaks tulla ja täita minu elu, peab see esmalt tõepoolest olema minu elu. Kuidas ma kutsun Jeesust oma südamesse eluaset tegema, kui mind ennast seal kodus pole?"

Rahulik tasakaalukus. Jah, just see ongi see, mida ma vajan!

Ja omamoodi räägib Kätlin Liimets samal teemal: meie aja suurest õnnetusest (et mitte öelda lausa needusest) - sotsiaalmeediast ja selle sõltuvusest. Ise ma ei kasuta Facebooki, peaagu põhimõtteliselt. Aga näen selle sõltuvuse ohvreid igapäevaselt enda ümber. See vaatepilt on masendav ja kurb. Kogu aeg peab sõrm olema pulsil, kogu aeg peab info jooksma, sest muidu läheb ehk midagi "olulist" minust mööda.

"Läksin koju ja alustasin paastumist näoraamatust. /.../
Tänaseks on 21 päeva möödas, võõrutusnähud on seljataga ja olen rahul: aega on rohkem, ma ei saa osa emotsionaalsetest reageeringutest päevakajalistel teemadel, olen keskendunud päris elule. Jah, infot pole nii palju, aga olev on kirgas ja täiesti kohal. Kohtumised on teistsuguse kaaluga, vestlused kõnekamad, värvid kirkamad. Elu on elusam ja Jumal lähemal!"

Kuidas ma sooviksin, et inimeste pilgud tõuseksid helendavatelt ekraanidelt ja nad vaataksid üksteisele otsa, vahel lausa silma; et kõrvaklapid võetaks peast ja kuulataks looduse hääli ning seda, mis kaasteelistel ja lähedastel öelda on. Niiviisi võib ka ühel hetkel Jumala häält kuulda...

Ja sain veel ühe õppetunni - ära kunagi anna hinnanguid meediakajastuse ja madalate instinktide toel.
Pean silmas enda reageeringut - appi, mis tema seal teeb? - kommertstelekanali uudistele, kus praost Jaan Tammsalu viibis Hundisilmal. Hiljem sain teada, et tegemist oli kodu õnnistamise talitusega, mis on vaimuliku ülesanne ja millest ei keelduta.
Ja mul oli enda pärast väääga piinlik... Häbenen.


"Usk on praktiline asi, mitte teooria. Usklikuks ei hakata, usku harrastatakse. Sellele pühendutakse vajadusel või kutsumusel, sellele antakse süda. Aga usule pühendumisel ei pea saama kellekski teiseks ega elama kellegi teise elu. Vastupidi, usk peab aitama elada enda elu, kirjutab Tartu Jaani koguduse õpetaja ja Tartu ülikooli usuteaduskonna õppejõud Urmas Petti."

Kui palju rõõmu ja kasu ühe lehe lugemisest!

Elu nagu sirelivein:)

Pean tunnistama, et olen tõeliseks lugemis-sõltlaseks muutunud, kuigi on sügis käes ja peaks vastupidist tunnistama, et ei suuda raamatut kätte võtta. Eriline sõltuvus on mul tekkinud aga paari-kolme aastaga (loe: suvega) Minu-sarja raamatute vastu. Neid ikka õnneks veel on!:) Kuigi minu huvide ring ses riikide-maade tohuvabohus hakkab vaikselt koomale tõmbuma. Lihtsalt eriti ei huvita kõik need Aasia ja Aafrika maad. Aga õnneks ilmub järjest uusi ka juurde. Mitmele sel aastal ilmunule olen juba n.ö. käpa peale pannud:) Õigupoolest ei ole... Olen suutnud kuidagi õiged hetked maha magada, kui raamatukogus järjekorda paneku aeg käes oli. Ja nii ma nüüd käin ikka aeg-ajalt piilumas, et kui pikk see järjekord on ja kas juba saaks...
Aga sõltuvusest ajendatult haarasin järgmiseks lugemiseks "Minu Prantsusmaa", mis kenasti haakub just eelnevalt loetud "Minu Nizza"ga, mis ju samuti Prantsusmaast oli. Esimesel hetkel ei seostanudki oma valikut äsja loetuga. Alles veidi hiljem tabasin, et oo, see läks ju küll nüüd täppi:)

Niisiis "Minu Prantsusmaa: elu nagu sirelivein" ja autoriks Eia Uus.
Kokkuvõte oli paljutõotav ja ahvatlev.
Esimesi lehekülgi lugedes tekkis väike kahtlus, et see pole vist päris see, mida ma lootsin ja tuli kerge pettumusenoodike... Ei oskagi seda kuidagi põhjendada... Järgmisel korral raamatut avades oli kõik nagu võluväel muutunud ja paigas ning lugemine lausa lendas:)

Söök ei ole see, mida tehakse, et elus püsida, vaid kõike muud tehakse söögi pärast - kiirustatakse töötegemisega, et saaks söögiga aega veeta, mitte ei pugita püstijalu midagi suvalist, et ruttu töö kallale minna.

Mulle avaldab muljet, kui normaalsed kõik on. Sain aru, et nad on üsna rikkad (korter Pariisi kesklinnas, väga suur maamaja, kaks lapsehoidjat), ent nad on siiski normaalsed - lastel lubatakse paljalt ringi joosta ka jahedama ilmaga, riideid ei vahetata otsekohe, kui need mustaks lähevad, aiamurule kukkunud toit korjatakse üles ja söödetakse lapsele, mitte ei visata partidele ja kaladele. Ühe toidu jäänused tehakse järgmiseks söögikorraks ümber uueks roaks ja isegi taldrik puhastatakse toidu lõpus saiatükiga. Lapsi ei hellitata, aga nendega arvestatakse.

...tahaksin pärast iga lauset öelda: "Aeg maha! Las tõlk nüüd vahendab, mida te just ütlesite, sest muidu te lihtsalt vihkate teineteist iga lausega aina rohkem, kuigi põhjust pole!"

Imelik on see, et olen lapsest saati olnud konfliktide suhtes ebatavaliselt tundlik. Veel paar aastat tagasi, kui vanemad autos poliitika üle vaidlesid, katsin kõrvad  ja anusin läbi pisarate: "Ärge palun kakelge!" Nad naersid ja ütlesid, et nad ju lihtsalt arutavad. Võib-olla see, et ma siin olen, on elu viis oma korrektuure teha ja muuta mind hääletõusmise vastu vähem tundlikuks.
Celeste ja Sebastien on praegu nagu inimesed, kes küll räägivad sama keelt, aga on selle erinevalt ära õppinud, nii et samad sõnad tähendavad kummalegi hoopis teisi asju.

Minu kogemused Prantsusmaal ka "enda" lastega on sellised, et ei kahene ega neljane pole väljas istudes kunagi tüliks, samas kui Eestis lapsed söögikohas tihti kiljudes ringi trambivad.

Kokkuvõttes on siiski valdavalt positiivsed emotsioonid. Kirjutatuga jäin rahule, kuna sõnaseadja on osav ja meisterlik. Ja mitte ainult selle pärast. Ikka oli, mida lugeda!
Kahjuks venis see lugemine siiski kuidagi pikale. Alguses, kui mõtteid kirja panema asusin, oli suur vaimustus ja ind peal (ehk oma paar nädalat tagasi?). Nüüdseks on aga sügis jõuliselt sisse murdnud ja lugemine takerdunud argitoimetustesse või õigemini erinevate ürituste tohuvabohusse ega edene kohe üldse. Tegelikult ei jõua enam raamatut kättegi võtta. Ja sellest on tohutult kahju muidugi!:(
Nii et postituse algne pealkiri "Raamatusõltuvus" ei vasta ka enam tegelikkusele... Ja seetõttu see eemaldatud saigi. (Mitte et ma midagi sireliveinist teaksin, aga pealkirjaks väga hõrk!:))

Minu Nizza

Riina Kangur. Minu Nizza: paradiis käeulatuses.

Aastates naine majanduspõgenikuna Lõuna-Prantsusmaal - nende sõnadega on autor ise ennast iseloomustanud ja see lause sobib laias laastus ka raamatut kokku võtma.
Bürokraatia. Migrandid. Kuritegevus. Samas vastukaaluks - soe kliima, hurmavad mererannad, ajaloolised paigad.
Meie ees rullub lahti üks keeruline elusaatus, kuigi palju (ehk enamus?) jääb ka varjatuks ning teadmata, kahjuks. Nii nende raamatutega kord juba on, enamasti ihkaks järge, et mis edasi sai...

Otse loomulikult kirjutasin välja terve rea mõttekesi, mis mind köitsid, sekka siis ka prantslasi või Prantsusmaad iseloomustavaid killukesi. Eks see ole küll natuke kontekstivaba ja ei anna täit ülevaadet, aga ega seda ma ei taotlegi. Need on lihtsalt mind lugemisel emotsionaalselt kõnetanud read.

On tõepoolest kohti ja asju, mis omavahel kokku ei sobi.

Ja siis mõtlen ma jälle kõigi nende moslemitest meeste peale, keda me, kristlased, kõik kergelt halvustame. Siin kutsutakse neid metslasteks. Nii mõnelgi neist metslastest on kolm-neli naist.
Ent kristlastest mehed teevad ju tegelikult sedasama mis moslemid, ainult et seda veel julmemal moel - nad lihtsalt hülgavad oma endised perekonnad ja asuvad uut looma. Kui olemasolev naine on kodutöödest, laste kasvatamisest ja väljaspool kodu töölkäimisest kurnatud, siis leitakse kiiresti noorem ja värskem. Põhjenduseks ilus väljend: "Me kasvasime lahku." Moslemid ei kasva lahku, nemad toovad endisele naisele koju noort tööjõudu juurde, sest teadagi, et kodus on kogu aeg ja alati palju teha.
Vanasti kuulus kristlikku sõnavarasse väljend: "Abielu on püha". Nüüd on kristlikus sõnavaras uus väljend: "Nad kasvasid lahku."
Aga ilmselt just seetõttu saavutabki islam kord kristluse üle võidu - neil on tugevad traditsioonid ja kindlad reeglid. Meie aga - me oleme liiga mugavaks muutunud, me ei hooli enam traditsioonidest ja meie kombelõtvus on igasugused piirid juba ammugi ületanud.

Aitamine on ilus asi küll, aga kui abivajajad hakkavad seda ära kasutama kui moodust äraelamiseks, siis ilmselt ka mina ei oleks nõus oma raha nii lihtsalt välja käima.

Õnnetu inimloomus. Tal on vabadus valida ja selles vabaduses valib ta enamasti patu-, pettuse- ja omakasutee.

Miinimumpalk. Aga miinimumpalk on kaks korda suurem sellest, mis ma Eestis sain. Ja töötunde on vähem.

Kuigi mind ei ole kunagi poliitika huvitanud, olen ma nüüd selle sees ometi hommikust õhtuni.

Tore peatükk oli Müüdid, kus kummutatakse paljud eelarvamused. Näiteks et elamine ja puhkamine, toit ja kõik on Nizzas kallim kui Eestis. Ei ole!
Politsei saab kiita: "Tore on see, et politseinikud on Lõuna-Prantsusmaal äärmiselt sõbralikud. Neilt võib alati abi paluda ning nad ei kipu ka parkimistrahve nii väga kiiresti välja kirjutama. Vastupidi Eesti politseinikele, kes üldjuhul pöörduvad kohe algatuseks sinu poole, nagu sa oleksid kaua aega taga otsitud sarimõrvar, tervitavad prantsuse korravalvurid sind alati naeratades ja sõbralikult. Inimväärikus jääb pärast politseinikuga suhtlemist alles isegi siis, kui sina eksisid."
Müüt prantslaste ihnusest leiab aga kinnitust: "On tõesti tõsi, et tühja-tähja peale prantslased juba raha raiskama ei hakka, Kui voodilinad on kulunud ja oma kunagise värvikirevuse juba ammugi minetanud, ent pole veel auklikud, siis pole mõtet raisata raha uute voodilinade ostu peale. Ka uut telekat pole mõtet osta kui vana veel korralikult pilti näitab."

Sellised need kirjapandud killud siis said... Algsed mõtted olid vähe teistsugused, aga kust neid ikka enam võtta, kui need on juba kuskile olematusesse haihtunud.


Ahjaa - ilus kaanekujundus, seda ei saa küll mainimata jätta!

Minu Eesti

Justin Petrone. Minu Eesti 3: mis juhtus?

Itaalia verd ameerika mees Eesti kohutavas kliimas tuimade pärismaalaste keskel oma kohta otsimas... Umbes selline mõte vormus mu peas raamatu kaant sulgedes, juba kolmandat sedapuhku.
Ausalt öeldes sai päris ülevaatliku pildi Viljandist ja selle suuresti boheemlaslikest elanikest. Ei kujutanudki ette, et seal päriselt selline folgilik elu keebki aastaringselt:)
Veidi nukravõitu tunne jäi. Jah, mõne koha peal ma ikka naersin ka, päris südamest kohe, aga ikkagi kuidagi nukraks tegi.
Olen üsna mitmeid Minu-sarja raamatuid lugenud ja mingi "tunde" nendega kätte saanud. Justin on tabanud ära eestlase meeletu töökuse või töö tegemise, mida tehakse selleks, et olla asjalik! Täiesti tundmatu on siinkandis taanlastele omane hygge, millest on juttu "Minu Taanis" ja "Minu Kopenhaagenis", mida siis maakeeli mõnusa äraolemise või lihtsalt olemise ja elu nautimisena tõlgendada/tõlkida võib.
Siinkohal meenus Mae blogi, kus ta kirjutas:
 "Seega täidab see raamat igatahes oma eesmärgi, kui juba vähemalt kolm eestlastki päästetud saaks, töösurmast näiteks."
Kui ainult mõni asjalik tööinimene üldse selle raamatu kätte võtab, sest ega pole ju aega raisata mingi raamatu peale, kui töö tegemist tahab!:)

Tore oli ka äratundmine - asjad käivad niimoodi! Kord peab olema. Ei ole meil siin miskit ameerikalikku vabameelsust ja itaalialikku korralagedust:)

Jah, omamoodi oligi see imetlusväärne, et eestlased ei lasknud kunagi ühelgi õunal või kartulil raisku minna. Oli imetlusväärne, et nad kogu aeg töötasid. Aga see jäik pühendumus sellele, kuidas asjad käivad, vaat see ärritas mind.
Ei olnud kohta sellele, et ma oleksin võinud olla eriarvamusel. Oli ainult üks viis, kuidas asjad käivad, ja minust oodati, et ma võtaksin selle süsteemi omaks, mitte ei püüaks maailma oma seisukohast näha. Sa lihtsalt pidid poolmädanenud õunad kõigepealt maast üles korjama. Siis korjasid puude küljest. Lihtne!
Asjad käivad niimood. Asjad niimoodi ei käi.


Lihtne! Jah just - nii lihtne see ongi!:)
Süsteemid olid olemas vaid selleks, et neid üle kavaldada ja nende üle irvitada.
...Ma tulin pika ajalooga, reegleid murdvast ja kriminaalsest itaalia traditsioonist.
Aga eestlased? Nad austasid korda./.../ Blogija Andrei hooples kord, et ta pole kordagi ületanud tänavat, kui fooris ei põle roheline tuli või kui seal pole ülekäigurada.
"Aga kui läheduses pole ühtki autot?" küsisin mina.
"Vahet pole," noogutas ta pead. "Ma ootan, et tuleks roheline tuli."
"Aga kui teised inimesed ületavad tänavat punase tulega? Kas sa ei tunne end naeruväärsena?"
"Siis nad rikuvad reegleid ja on idioodid."
Nii lihtne!
Ja taas ma pean nentima, et nii lihtne see just ongi! Oi, kuidas mulle meeldivad sellised põhimõttekindlad inimesed!!:) Tõsiselt! On lugupidamist väärt, et Eestis on selliseid inimesi!
Kui kõik käituksid seaduskuulekalt ja olekski nii, et seadused on täitmiseks, mitte väänamiseks, siis oleks ühiskond palju inimväärsem ja parem.
Ja selle oma seisukoha nägemise või oma arvamuse avaldamise koha peal meenus mulle üks lugu, mida hiljuti kuulsin.Teadupärast oli hiljuti arvamusfestival. Kõik rääkisid loosunglikult, kuidas "iga arvamus on oluline" ja "sinu arvamus loeb". No suured sõnad, nagu ikka. Aga lugu siis selline:
Tuleb mees (inimene) tööle silm sinine peas. Küsitakse, et kus käisid ja mis juhtus? "Arvamusfestivalil käisin". "Aga miks silm sinine on?" "Avaldasin vale arvamust."
Nii et tuleb ettevaatlik olla oma arvamuste avaldamisega, need võivad valeks osutuda, kui peavoolust kõrvale kaldud.
Vaat' siis millised mõtted kirja said... Kunagi ei tea, kuhu üks blogistamine välja jõuda võib:)

Minu Kreeka. Suvelugemised 7

Ester Laansalu. Minu Kreeka: ühe isepäise giidi seiklused hellenite maal.

Jällegi üks tore raamat, mis sobib lõpetama selle suve lugemisi. Kuigi kogu aeg tuli mul tahtmatult võrdlus Herdis Ojasu raamatuga, mida eelmisel suvel lugesin. Olgugi, et see oli romaan (või vähemalt nii oli raamatukaanel (või kus iganes) märgitud), ometi meeldis see mulle  nii väga ja pakkus nii sügava elamuse, et oma mõttes pidasin (ja pean siiani) seda Minu-sarja kuuluvaks.
Ma ei heida midagi Ester Laansalu raamatule ette. Siit sai suurepärase ülevaate Kreekast. Just sellise, mida ma nendest Minu-sarja raamatutest ootan. (Kuigi jah - kaanepilt mulle absoluutselt ei meeldinud! Oleks oodanud midagi muud...)
Et aga mitte siin omapäi rohkem targutada lasen pigem raamatust nopitud kildudel enda eest kõnelda:

Võõramaalasena kreeklaste seas elada on hoopis teine asi kui sellel maal puhkamas käia. Päris omaks ei võeta sind vist kuni surmani, sest sa ei saa ju mitte kunagi tunda, mõelda, armastada ja surra niimoodi, nagu seda teeb kreeklane. Vähemalt kreeklaste endi arvates.

"Mis sulle siin kõige rohkem meeldib?" küsin jutujätkuks.
"Kliima", tuleb Annelt kiire vastus.
Üllatavalt sageli võib siia ümberasunute käest kuulda esimesena just sellist vastust. Vahemereline kliima Kesk-Kreekas ja saartel tähendab enamasti lumeta talve mõningaste vihmahoogudega, pidevat rohelust, maasikaid veebruaris, aasta läbi avatud välikohvikuid ja pikka vihmata suve.

Kreeklased on väga usinad oma rahvusliku kokakunsti kummardajad, nad võivad seda lõputult kiita ja sellest vaimustuda. Hiina restorani neid naljalt ei meelita.

Ligi neli viiendikku Euroopa Liidu illegaalidest arvatakse pääsevat ühendusse just Kreeka kaudu! 

Euronõudeid täidab iga rahvas niipalju, kui heaks arvab.

Kreeka köögi omapära võib võtta kokku sõnadega lihtsus, värskus ja mitmekesisus, mis on uputatud oliiviõlisse ja sidrunisse.

...istumine ja lobisemine ongi kreeklaste meelistegevus.

Kreeklane suutvat lõbutseda isegi olukorras, kus teisi rahvaid haaraks must masendus.
Muretseda võib ju ka homme, näikse olevat kreeklaste kreedo. Tundub, et võibki.

Kreeklased ja eestlased erinevad ses suhtes nagu öö ja päev. Vaikset jutukuulamist ja mõtisklemist Kreekas ei näe. Oluline on suhtlemine, suhtlemine ja veel kord suhtlemine! Vaikimine tähendab haigust - vist! 

"Koeraprobleem! Teil on koeraprobleem!" deklareeris olümpiakomitee enne 2004. aasta olümpiamänge.
Kreeklased olid vait ja kratsisid kukalt, ise ilmselt mõeldes: meie panime Euroopa kultuurile aluse - ja mis teil, eurooplastel, õige viga on, ei oska ilma puuride ja reegliteta üldse elada? Nad otsustasid ehtkreekalikult esialgu mitte midagi teha, lootes, et olümpiakomitee unustab probleemi...

Turismifirmat pidavad Pabis ja Sofia on saanud vanavanemateks. Neil läheb kõik hästi, mida nad ette võtavad. Nad kulutavad siis, kui on, mida kulutada, ja hoiavad kokku, kui peab kokku hoidma. Nad ei tee suuri plaane, aga mõtlevad suurelt. Nad unistavad ja viivad oma unistused ellu, jagades armastust ja soojust.


Neis on alles oskus tarbida seda jumalate nektarit kultuurselt ning hoida ja austada elu, mis pole vaid laenuks antud.

...austus kiriku kui institutsiooni vastu on põlvkondade viisi kreeklasesse sisse kasvanud.

Kõik, kõik on uus septembrikuus:)

Loomepiinadest loomepuhanguni... Ja saigi valmis mu lapitekk! Rahulolu. Rõõm. Ja korraga on tühi tunne. Kogu loomeprotsess ja töö valmimine on elamusi pakkuv nauding. Kui see aga korraga möödas on, siis hakkab veidi kurb... Aga uued mõtted ja ideed on juba ootamas! Oleks ainult kättevõtmist!:) Enne tahaks siiski veidi ka puhata ja mängida, kui tsiteerida klassikuid:)

Ja sellise teki saigi siis Jaan eile

Head kooliteed Jaanile ja kõigile teistele väikestele jütsidele, kes eile esimesse klassi läksid! Eks ikka suurematele ka!