Ka unustuse jõel aeg kord silla loob

Paavo Kangur "Jaak Joala: Ka unustuse jõel aeg kord silla loob"

"See raamat on sild üle unustuse jõe möödunud sajandi kuuekümnendate keskpaika ja seitsmekümnendatesse, kui levimuusika areenile astus popikoon Jaak Joala," ütles raamatu autor Paavo Kangur. "Raamat jälgib Joala tõusu ja tagasitõmbumist laulja ja muusikuna."

Raamat ongi pigem nimetatud ajastu muusikalugu, muusikaelu kajastus. Oodanuks natuke teistlaadset ja midagi enamat. Pealkiri lubas hoopis rohkemat. Kahju muidugi. Mitte et raamat halb oleks, aga ootused ja tegelikkus ei kõlksunud kokku. Jään ootama uusi käsitlusi Jaak Joalast.

Minu Tenerife

Mart Normet "Minu Tenerife: noor pensionär"

Rahva Raamatu kodulehel tutvustatakse raamatut järgnevalt:
"Minu Tenerife" on Mart Normeti kaasahaarav jutustus sellest, kuidas üks töönarkomaan otsustab koti kokku pakkida ja pooleks aastaks koos perega paradiisisaarele kolida.
Raamat sobib käsiraamatuks ületöötavatele eestlastele ning õpetab samm-sammu haaval rahulikumalt hingama ja elu nautima.
Raamatu autor Mart Normet on "tööhull", kes veedab pahatihti tööl ka oma hilisõhtud ja nädalavahetused. Pärast seda, kui füüsiline tervis hakkab aga alt vedama, otsustab ta võtta aja maha ja hakata nooreks pensionäriks paradiisisaarel Tenerifel.
Tenerifel õpib Normet, kuidas mitte surra igavusse, kuidas õppida "mañana"-suhtumist ning kuidas võtta aega, et nautida päikeseloojanguid ja kuulata palmilehtede sahinat."

Raamatu tagakaanel kirjutab Mart Normet:
"Sa hoiad käes narkomaani ja prostituudi armastuslugu.
Narkomaan – see olen mina. Töönarkomaan, kes jõuab koju siis, kui pere magab.
Prostituut – see on Tenerife. Turistid käivad temast kiirelt üle, maksavad mõnu kinni ja lahkuvad.
Armastuslugu räägib sellest, kuidas otsustan pere kaasa võtta ja lennata pooleks aastaks enda ületöötanud keha ja vaimu palmi alla laadima.
Ees ootab saar, kus saab aasta ringi ookeanis ujuda, süüa värskeid apelsine, matkata ning päevad läbi mitte midagi teha. Kõlab nagu ideaalne puhkus? Kõlab, nagu sureksin seal igavusse!
Algab inimkatse: noor pensionär paradiisisaarel."

Täitsa hea lugemine, ladus, lõbus, lõõgastav. Hästi kirjutatud. Hea õppetükk aja maha võtmisest ja aja maha võtmiseks.
Natuke koormas selline "kohustuslik reisijuhi" osa, kus kirjeldati üksikasjalikult vaatamisväärsusi ja marsruuti ning seda, mis tee äärde jäi. Kui see on pikitud reisikirjeldusse ja -tegemistesse, siis on OK, aga kui ekstra võetakse ette - nüüd ma kirjutan (justkui kohustuslikus korras) kohtadest, mis ette jäid, siis muutub tüütavaks. Aga see on minu, kui lugeja probleem, ilmselt...
Nagu enamasti ikka ei pea "Minu"-sarja raamatutes pettuma. Nii ka seekord. Aga ikka tuli raamatu tagastusaeg liiga kiirelt kätte ning ma ei jõudnud "lemmikkohti" välja kirjutada:) Oli päris palju kilde, mille peale ma mõnuga naeru pugistasin:)

Ime

R. J. Palacio "Ime"

Üks tõeliselt imetabane raamat.
Sattusin lugema tänu koolilapsele, kellel oli see kohustusliku kirjanduse nimekirjas. Väga tänuväärne, et niisugune raamat on kooli lugemisvarasse lisatud!
Siinkohal on tegemist täiesti praktilise sallivuse kooli ja koolitusega, seda sõna sallivus tõelises ja  õiges tähenduses. Mitte selline pseudosallivus, mida meile tänases (Eesti) ühiskonnas pähe määrida üritatakse.
Teame, et lapsed võivad oma otsekohesuses olla väga julmad ja õelad ning nad ei pruugi mitte ainult kogemata kellelegi haiget teha, vaid ikka täitsa teadlikult ja meelega kohe.
Raamatu sisust ma siinkohal rääkima ei hakka. Nimelt ja kiuste, et need, kes loodavad siit sisukokkuvõtet saada, jäävad pika ninaga:):) Nii palju siis minu õelusest:) Aga see on täiesti mõttega õelus, sest raamat on tõeliselt hea ja seda tuleb ise lugeda. Soovitan soojalt, eriti just täiskasvanutele. Kuigi ilmselt on selle raamatu sihtgrupiks pigem koolinoored (teismelised). Mulle isiklikult tundub, et praegusel ajahetkel lugedes andis see mulle tõenäoliselt palju rohkem, kui oleks koolipõlves andnud.

Ja see ei oleks ju üldse mina, kui ma ei kirjutaks siia juurde mõnda omamoodi katkendit raamatust:

Räägib Jack: "Ma ei ole maailma kõige parem õpilane. Ma tean, et mõnedele lastele meeldib päriselt ka kool, aga mina ei saa seda ausalt öelda. Mulle meeldivad kooli juures mõned asjad, näiteks kehaline kasvatus ja arvutitund. Ja lõuna ja vahetund. Aga üldiselt saaksin hästi ka koolita hakkama. Ja kooli puhul vihkan ma kõige rohkem koduseid ülesandeid. Sellest ei piisa, et me peame muudkui tundides istuma ja püüdma ärkvel püsida, samal ajal kui meie pead täidetakse teadmistega, mida meil arvatavasti kunagi vaja ei lähe, näiteks kuidas leida kuubi pindala või mis on kineetilise ja potentsiaalse energia vahe. No keda huvitab!"
See on lihtsalt nii hea lõik, ehtne (vara)teismelise reaktsioon, ja tänasel päeval (minu jaoks unisel päeval, mil minu suurim pingutus oli lihtsalt töölaua taga mitte magama jääda:)) kirjutaksin sellele kahel käel alla:):) Samas - reaalteadused (sh kuubi pindala jms) on tänapäeval üliolulised ja neid tasub vägagi õppida. Kellel nupp vähegi nokib - andku aga tuld:) Kellele neid hulgi humanitaare vaja on?!? Aina kuuled siit ja sealt, kuidas kõrgesti haritud humanitaarteadlasi ei vajata ning nad peavad enda elatamiseks muud tööd otsima ja tegema, mille jaoks ollakse ilmselgelt ülekvalifitseeritud.

Ja veel üks tänapäeva tüüpiline teema - igavus.
"Julian, kes on rikas, nagu kõik teavad, rääkis: "Nii nõme, et ma pean jõulude ajal tagasi Pariisi minema. Seal on nii igav!"
"Mees, aga see on ju Pariis," ütlesin mina (Jack) nagu idioot.
"Usu mind, seal on väga igav," lausus ta. "Minu vanaema elab ühes täiesti mõttetus kohas. Tunni aja teekonna kaugusel Pariisist, mingis tibatillukeses külas. Vannun Jumala nimel, seal ei toimu mitte midagi! Seal ahhetatakse selle peale, kui seinale mõni kärbes juurde lendab! Vaata, kõnniteel magab uus koer. Juhhuu.""

Selle peale meenusid mulle kohe laulu "Kauges külas" sõnad:

Kauges külas, teisi näinud pole veel.
Tühi rand ja nõmmeliivatee.

Siin ei ole, pangaautomaati,
on vaid naati, palju naati.
Pole noori, pole ühtki poodi.
Miski pole, linna moodi

""Kehtestame õige uue elureegli... püüa alati olla pisut lahkem kui vaja."
Siinkohal vaatas härra Tushman publiku poole. "Lahkem kui vaja," kordas ta. "Milline imeline mõte, eks ole? Lahkem kui vaja. Sest lihtsalt lahkusest ei piisa. Inimene peaks olema lahkem kui vaja. Põhjus, miks ma seda lauset, seda mõtet armastan, on see, et see tuletab mulle meelde, et meie, inimesed, ei kanna endas mitte ainult võimet lahke olla, vaid me saame ka langetada valiku lahke olla..." /.../
"Milline lihtne asi, lahkus. Milline lihtne asi. Ilusad julgustavad sõnad, kui vaja. Sõbrategu. Mööda minnes naeratamine."
"/.../Kui iga inimene siin ruumis teeks enda jaoks reegliks, et ta püüab igal pool, igal võimalusel olla pisut lahkem kui vaja - oleks maailm tõesti parem paik...""

Minu Jeruusalemm

Heilika Pikkov "Minu Jeruusalemm: kaameraga kloostris"

Hea ja turvaline lugemine. Heas mõttes turvaline.
Erinevad inimsaatused, erinevad maailmad, erinevad kultuurid. Kõrvuti noor ja vana, mõlemad "oma asja" ajamas, pikka aega ühte teed käinud ning sõpradeks saanud.
Kahjuks venis mul see lugemine (erinevatel põhjustel) pikaks ja jupikaupa jõudsin lõpuni. Nii tahaks uuesti otsast alata ja juba loetut üle lugeda ning mälu värskendada.

See oli mulle emotsionaalselt väga lähedane raamat. Sattusin just veidi enne palmipuudepüha lugema peatükki "Palmipuudepüha pisarad":
"...See oli rõõmus päev, täis hõiskeid ja ülistust, kuid Jeesus ise teadis, et see on viimane kord tal nõnda rahva ette tulla. Pärast palmipuudepüha algas tema maapealse elu viimane nädal."

"...Kuid mida teha siis. kui kellegi süda on lõhkemas? Mul on hommikust saadik klomp kurgus ja ma ei suuda mõelda millestki muust kui oma vanaemast. ... Tema minekuga on mu elu jäädavalt muutunud. Imelik, emaks saades ei olnud mul sellist tunnet, nagu lapsepõlv oleks läbi saanud. Praegu on aga küll."
 
Tundsin selles nagu iseenda ära, pisut teisiti, aga sarnases kontekstis.
Palmipuudepüha eelsel nädalal suri mu isa ja matsime ta just palmipuudepühal. Nii olid ka mul palmipuudepüha pisarad. Päeval, mis oli (või pidanuks olema?) rõõmus, täis hõiskeid ja ülistust.
Rõõm ja hõisked jäid küll minust maha, ent ometi oli ilus päev, oli ilus matus. Mu kallis isa sai rahusse puhkama...

Veel mõned nopped, mis tahtsin üles tähendada:

"Kui sa ei suuda oma ligimesi armastada, kas saad sa siis päriselt Jumalaga elada?"

"...Matustega on ikka nii, et lähedastele on seda oma kurbuse väljaelamiseks vaja. Aga see pole enam kurbus lahkunud inimese pärast, vaid puhas enesehaletsus," ütleb ema Ksenia otsekoheselt.
Karmid sõnad, lausa ahhetama panevad, aga küllap on neis siiski ka omajagu tõtt.

Kirjutis sai natuke teistsugune, kui seda algselt mõtlesin, aga ju on praegu veel nukrus omal kohal. See ei tähenda, et raamat oleks minus aina kurbi tundeid tekitanud. Lihtsalt need valitud read sobitusid suurepäraselt minu meeleoludesse.

Isa mälestuseks

Sillaehitaja

Üks vana mees, rännates üksikul teel

jõudis külma ja halli õhtu eel

laia sügava kuristikjõeni.

Ehahämaras läbis ta kartmatult vee,

ei kohkunud tumeda jõevoolu ees.

Kui teisele kaldale jõudis siis ta,

pöördus, silla üle vee ehitas.

"Hei, vana mees!" hüüdis kaasrändur sel teel.

"Miks raiskad sa jõudu ja ehitad veel?

Su teekond ju lõpeb ja lõpeb su aeg,

seda teed sa iial enam ei käi.

Sa ületand oled ju ohtlikud veed,

miks silla sa ehitand oled nüüd veel?"

Kuid vana mees, hallpea, vastas siis nii:

"Mu sõber, jah, lõpule jõudnud ma siin,

ent noored mu järel on tulemas teel,

ka neil tuleb läbida ohtlikud veed.

See vool, mis ei olnudki ränk mu ees,

võib neelata teise, kes nooruke veel.

Aovalgel kord temagi astub sel teel

ja temagi ees on tumedad veed.

Sõber, silla ma ehitan talle."

Pühendan need tundmatu autori luuleread oma kallile isale, kes läks kümme päeva tagasi üle ajasilla...

Ei jäta elamata

 Vahur Kersna "Ei jäta elamata"

Tuntud inimese (senitundmata/u) lugu. Kurb. Ilus. Kaasakiskuv. Elukillud, pusletükid. Valu ja armastus.

Ja ikkagi nii palju ilu!

Lugegem, kuulakem, laskem end kanda ja kaasa tõmmata:

Mina olen otsustanud, et minul pole küll kahju kellelegi hästi öelda. See ei maksa midagi. Ja vaadake vaid, kuidas nad seepeale helenduma löövad!

Vananemine on ju loomulik. Keda ja milleks petta? Mehi?

Võtke lõdvalt, vähegi mõistlikke mehi teie kortsud ei koti. Nemad vaatavad enne kümneid muid asju. Silmasära, säärejooksu, südamesoojust.

Päriselt ilusaks teevad meid kindlus ja enesekindlus, rõõm, rahu ning tasakaal. Tõeline sära ja veetlus õitsevad välja elust, kus hing on toidetud, mõistetud, ihu hoitud ja hellitatud. Kallid kreemid kõnelevad üksindusest, muredest ja kamuflaažist, lõhnates stressileevenduse, lohutuse ja kompensatsiooni järele. Nagu šoko- ja šopahullus.

Kas need intervjuud (stampivajunud riigijuhi ja peaministri aastalõpuintervjuud; [täiendus minupoolne]) peaksid olema teistsugused? Ei pea. Kas võiks olla? Palun vabandust, võiksid küll.

Ma ei tea siiani, miks, aga omal ajal valis president Lennart Meri mind tegema endaga mõned intervjuud, ka aastalõpu omad. Valmistusin hullult ette./.../

Aga Lennart, vana sinder, väänas need intervjuud ikkagi selliseks, nagu tema tahtis. Jumal tänatud, sest tema isiksus oli sedavõrd võimsalt särav, esinemist nautiv ja väärtustav. Mina aga näen praeguseni unes, mismoodi võinuksin need saated kohe palju paremini teha.

Liina Kersna: Koos kasvades, koos arenedes saab kasvada ka armastus. Areng ei ole kunagi lihtne, sellepärast lähevadki paljud paarid lahku just siis, kui tegelikult annab elu võimaluse tunda veel suuremat armastust.

"Olles haaratud lõputusse tegemisse, pürgimisse, otsimisse ja saavutamisse, kaotas ta iseenda." (Anita Moorjani)

Emakeelepäevaeelne reede

Täna, emakeelepäevaeelsel reedel, kirjutasid paljud keelehuvilised ja -sõbrad e-etteütlust.
Nii ka mina. Esmakordselt. Ja milline hasart tekkis:) Lausa uskumatu. Kahju, et peab terve aasta ootama, enne kui jälle end niiviisi proovile panna saab...
Nagu kuulsime, siis vaid viis inimest (umbes 4200 hulgast) kirjutas täiesti perfektselt, ilma ühegi veata etteütluse. Mina suutsin kaks (või kui tähte närida, siis kolm) viga sisse sokutada. No näe, õnnestus ikka kuidagi:) Aga üldiselt olen ise rahul enda tulemusega, sest need vead, millele pärast osutati, jäid mul olemata.

Siin siis ka see tekst, kui kellelgi veel teadmata peaks olema:

Täna, emakeelepäevaeelsel reedel, kui muusika-aasta kevadiste dolce'de ja forte'de valjus on MP3-mängijas maha keeratud, kontsentreerun raadiodiktori kristalsele häälele. Võib vaid küsida, kas aasta artistide ja parimate uustulijate hulgas on ka uusi Mozarteid ja Pärte.
„Ah, tahaks juba kuulata Tšaikovski esimest klaverikontserti b-moll,” õhkaks apteeker Melchiorgi, võttes vastu nohus olevaid e-residente.
Mis seal ikka, käin hommikuti duši all, võtan aeg-ajalt nuhvli, oma nutika abimehe, ja kasutan sellegagi töötades kogu aeg kauneimat eesti keelt.

Ilusat emakeelepäeva! Ja kasutame oma emakeelt ikka kaunilt! Iga päev.