Sattusin lugema tänu koolilapsele, kellel oli see kohustusliku kirjanduse nimekirjas. Väga tänuväärne, et niisugune raamat on kooli lugemisvarasse lisatud!
Siinkohal on tegemist täiesti praktilise sallivuse kooli ja koolitusega, seda sõna sallivus tõelises ja õiges tähenduses. Mitte selline pseudosallivus, mida meile tänases (Eesti) ühiskonnas pähe määrida üritatakse.
Teame, et lapsed võivad oma otsekohesuses olla väga julmad ja õelad ning nad ei pruugi mitte ainult kogemata kellelegi haiget teha, vaid ikka täitsa teadlikult ja meelega kohe.
Raamatu sisust ma siinkohal rääkima ei hakka. Nimelt ja kiuste, et need, kes loodavad siit sisukokkuvõtet saada, jäävad pika ninaga:):) Nii palju siis minu õelusest:) Aga see on täiesti mõttega õelus, sest raamat on tõeliselt hea ja seda tuleb ise lugeda. Soovitan soojalt, eriti just täiskasvanutele. Kuigi ilmselt on selle raamatu sihtgrupiks pigem koolinoored (teismelised). Mulle isiklikult tundub, et praegusel ajahetkel lugedes andis see mulle tõenäoliselt palju rohkem, kui oleks koolipõlves andnud.
Ja see ei oleks ju üldse mina, kui ma ei kirjutaks siia juurde mõnda omamoodi katkendit raamatust:
Räägib Jack: "Ma ei ole maailma kõige parem õpilane. Ma tean, et mõnedele lastele meeldib päriselt ka kool, aga mina ei saa seda ausalt öelda. Mulle meeldivad kooli juures mõned asjad, näiteks kehaline kasvatus ja arvutitund. Ja lõuna ja vahetund. Aga üldiselt saaksin hästi ka koolita hakkama. Ja kooli puhul vihkan ma kõige rohkem koduseid ülesandeid. Sellest ei piisa, et me peame muudkui tundides istuma ja püüdma ärkvel püsida, samal ajal kui meie pead täidetakse teadmistega, mida meil arvatavasti kunagi vaja ei lähe, näiteks kuidas leida kuubi pindala või mis on kineetilise ja potentsiaalse energia vahe. No keda huvitab!"
See on lihtsalt nii hea lõik, ehtne (vara)teismelise reaktsioon, ja tänasel päeval (minu jaoks unisel päeval, mil minu suurim pingutus oli lihtsalt töölaua taga mitte magama jääda:)) kirjutaksin sellele kahel käel alla:):) Samas - reaalteadused (sh kuubi pindala jms) on tänapäeval üliolulised ja neid tasub vägagi õppida. Kellel nupp vähegi nokib - andku aga tuld:) Kellele neid hulgi humanitaare vaja on?!? Aina kuuled siit ja sealt, kuidas kõrgesti haritud humanitaarteadlasi ei vajata ning nad peavad enda elatamiseks muud tööd otsima ja tegema, mille jaoks ollakse ilmselgelt ülekvalifitseeritud.
Ja veel üks tänapäeva tüüpiline teema - igavus.
"Julian, kes on rikas, nagu kõik teavad, rääkis: "Nii nõme, et ma pean jõulude ajal tagasi Pariisi minema. Seal on nii igav!"
"Mees, aga see on ju Pariis," ütlesin mina (Jack) nagu idioot.
"Usu mind, seal on väga igav," lausus ta. "Minu vanaema elab ühes täiesti mõttetus kohas. Tunni aja teekonna kaugusel Pariisist, mingis tibatillukeses külas. Vannun Jumala nimel, seal ei toimu mitte midagi! Seal ahhetatakse selle peale, kui seinale mõni kärbes juurde lendab! Vaata, kõnniteel magab uus koer. Juhhuu.""
Selle peale meenusid mulle kohe laulu "Kauges külas" sõnad:
Kauges külas, teisi näinud pole veel.
Tühi rand ja nõmmeliivatee.
Siin ei ole, pangaautomaati,
on vaid naati, palju naati.
Pole noori, pole ühtki poodi.
Miski pole, linna moodi
""Kehtestame õige uue elureegli... püüa alati olla pisut lahkem kui vaja."
Siinkohal vaatas härra Tushman publiku poole. "Lahkem kui vaja," kordas ta. "Milline imeline mõte, eks ole? Lahkem kui vaja. Sest lihtsalt lahkusest ei piisa. Inimene peaks olema lahkem kui vaja. Põhjus, miks ma seda lauset, seda mõtet armastan, on see, et see tuletab mulle meelde, et meie, inimesed, ei kanna endas mitte ainult võimet lahke olla, vaid me saame ka langetada valiku lahke olla..." /.../
"Milline lihtne asi, lahkus. Milline lihtne asi. Ilusad julgustavad sõnad, kui vaja. Sõbrategu. Mööda minnes naeratamine."
"/.../Kui iga inimene siin ruumis teeks enda jaoks reegliks, et ta püüab igal pool, igal võimalusel olla pisut lahkem kui vaja - oleks maailm tõesti parem paik...""
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar