"Minu Praha"

Katrin Pauts. Minu Praha: tunnustamata geeniuse piinad.
Tartu: Petrone Print, 2020
216 lk.

Täitsa mõnus lugemine oli. Kuigi, tuleb tunnistada, võtsin selle raamatu suure eelarvamuse ja ettevaatlikkusega kätte. Kartsin "Minu Muhumaa" kordusväljaannet Praha võtmes. Aga läks õnneks, ei olnud Prahat Muhumaa kastmes:) Kuna olin ettevalmistunud, siis ei häirinud või morjendanud ka kohati väga otsekohesed ja robustsed ütlemisedki. 

Kui eelmine raamat, mida lugesin, oli just Pariisist ja nüüd Praha kohe otsa, siis tajusin neis linnades isegi midagi sarnast...  Aga ma ei oska seda esimese hooga kohe sõnadesse panna, mida just täpselt. Kui nüüd järele mõelda, siis ilmselt ebaviisakas teenindus võis üks asi olla. Teine sarnasus oli aga kindlasti teadlik turistilõksude vältimine, rahvarohkete objektide vältimine ja järgmiselt, veel kaugemalt künkalt veel kaunimate vaadete nautimine:)

Igal juhul lugeda tasub. Mitmed Tšehhi kultuuriinimeste nimed said selgemaks või meelde tuletatud - Milan Kundera (temaga on tšehhidel oma teema, mida meie ei suuda vist mõista), Jaroslav Hašek "Vahva sõduri Švejki juhtumised...", Franz Kafka, Karel Capek, David Cerny (skulptor) jne.

Järgneb siis väljakirjutuste voor:)

...mõtisklen, mida oma eluga ette võtaksin, kui lotoga suurema summa võidaksin - tõenäoliselt mitte midagi. Vahiksin niisama ja kulutaksin raha just nii vähe, et saaks ikka võimalikult kaua niisama vahtida.

Võimalik, et see ainult tundub nii, aga minu muljete kohaselt on Tšehhimaal loomulik, et inimestel võivad olla erinevad poliitilised vaated, mis võetakse seltskonnas teadmiseks, ja keegi ei mölise ega vaidle. Erimeelsustest hoolimata istutakse koos õlle taga ega tehta sellest numbrit. Lõpuks on see ainult poliitika, mille üle võib väidelda, kuigi vast kellelgi pole veel kinnitatud andmeid, et üksainuski poliitikahuviline oleks maaila ajaloos sihukeste sõneluste tulemusel meelt muutnud.

Tšehhidele ei meeldi riiakus, nad armastavad sooja pehmet huumorit ja head lastetuba. Eestis on mul tunne et kui räägin konservatiivide hulka kuuluva inimesega teda sõimamata, olen liberaalsete sõprade arvates sõlminud liidu saatana endaga.

Uudistes välgatavad teated Hiinas levivast koroonaviirusest. Ma ei pööra neile suuremat tähelepanu ehkki aeg-ajalt tabab mind eelaimus, et kuna sel talvel on paljude asjadega nii kenasti vedanud, peab kusagilt tasakaalustuseks üks hirmus pauk tulema.

Teismeline ongi hirmus inimene - võimeline juba täiskasvanu rammuga tegutsema, aga aju poolest on alles ebaküps laps.

Ilmselt olen negatiivne inimene, kes kõiges ainult halba näeb. Danielle'i ilme ütleb mulle seda. Nõukogude taaga alla surutud idaeurooplane, kes ei suuda millestki vaimustuda.

Nagu öeldud, on Danielle pealiskaudne. Inimene, kes küll puistab kümme wonderful'i ja  how are you'd minutis, aga tegelikult ei huvita teised inimesed, nende tunded ja mõtted teda üldse. Tal ei ole sooja ega külma, kas elan või suren katku...
...Danielle on lisaks pealiskaudsusele ka põikpäine. Talle meeldib oma tahtmist saada ja kui seda ei juhtu, jonnib ta nagu titt.

...(ma ei karda enamikku inimesi, aga Susanit natuke pelgan).
[Olgu siinkohal öeldud, et kirjanik ja teleprodutsent Susan [Luitsalu] on Katrini kõige naljakam sõbranna. Lk.76 jj]

Kui tuttavatele kirjeldan, milline on mu tavaline päev Prahas, ei suuda nad oma kõrvu uskuda - milline inimene üldse oskab päeva jooksul nii vähe korda saata?

Neid lauseid lugedes ja nüüd ka üles kirjutades meenus mulle miskipärast "Minu Odessa", kus Loone Ots mööda Odessat ringi tiirutas ja samas nautis "sulnist mittemidagitegemist".

Tavalisel päeval ei kohtu ma ühegi hingelisega. Kõige mõnusam on Prahas jalutada üksi ja kui vähegi saan kellegi kaasamist vältida, ma seda ka teen.

Käin Tescos, mille valikuga olen harjunud. Vaene inimene peab ostma ainult seda, mis on talle tuttav ja turvaline, eksperimenteerimine raiskab raha.
...ostan väga maitsvat Tšehhi jogurtit...

Need näited meenutavad mulle 2019. a. kevadist Austria reisi, kus minnes-tulles tegime Tšehhimaal peatuse. Kusjuures mulle jäid just ka meelde nii Tesco kui ka Tšehhi jogurt, mis oli tõesti hea.

...Toidu suhtes olen nõudlik ja ei ole ka - kui miski mulle ei maitse, siis ei maitse ja midagi teha ei ole, aga kui mõni asi mekkima hakkab, võin seda süüa kas või seitse aastat järjest iga jumala päev.

Sellepärast Hanspaulka mulle meeldibki, et siin sain esimest korda elus aru, kui vähe loevad sõnad, kui kavatsus on hea. Pole vaja muliseda, vaid teha.

"Kommunistlik pärand" - seegi sõnapaar keerleb Praha välismaalaste suus nagu üleeilne kaerapuder, kuigi suur osa süngeid teenindajaid olid Tšehhoslovakkia rahvavabariigi viimastel päevadel alles tited või polnud veel sündinudki.

...Lääne inimesed võivad nii naiivsed olla. (lk. 152 lugedes saad teada, miks).

"...Kõik käituvad siin [Prahas] nagu matsid kuskilt Kapa-Kohilast," kuulutab Peter.
[Ja siinkohal olen jällegi mina solvunud, kes ma päriselt tulen Kapa-Kohila kandist:)]

Miskipärast Brnosse ma veel jõudnud ei ole. ... Kahtlustan, et ta [Tomaš] ei soovita Brnot, kuna see on ikkagi palavalt vihatud Kundera linn ja sealt võib miski vale meelsus külge hakata.