"Minu Pariis"

Triin Lellep. Minu Pariis: oh la la! 
Toimetaja Mae Lender
Tartu: Petrone Print, 2020.
224 lk.

Aasta on alanud mu jaoks ainult positiivsete elamustega, seda nimelt raamatute vallas. (Isiklikus plaanis ei saa nii väga hõisata...)
"Minu Pariis" oli väga nauditav lugemine! Olen see õnnelik, kes on Pariisis ära käinud, küll jupi aja eest juba, aga ikkagi... Tuli ette mitmeid tuttavaid kohti ja selliseidki paiku, mida turistidele ei näidata. Ja nii hästi kirjutatud! Tervitused siinkohal taas ka toimetaja Maele! 💖

Puistan järgnevalt jällegi kamaluga tsitaate, millest mõnele tahaks lausa kahe käega alla kirjutada.

Veinijoomine Pariisis pole tähistamine, pidu või mõni eriline hetk. Veini võib võrrelda veega. Seda juuakse lõunasöögi ja õhtusöögi juurde, aga mitte kunagi palju, tavaliselt vaid pokaalike. Prantsuse paradoksi järgi kuulub vein toidu kõrvale, aga seda tuleb tarbida just sel määral, et see ei too endaga kaasa mingeid kõrvalnähtusid. Ja nii on. Ma pole Pariisis kunagi näinud purjus inimesi. Jah, kusagil kindlasti on ka joodikuid, aga tavaline inimene ennast kunagi purju ei joo, isegi peol mitte. See on üks suuremaid erinevusi võrreldes suhtumisega Eestis, kus sageli tarbitakse alkoholi mitte maitse pärast, vaid uimastva toime saavutamiseks.

Paljus on tegemist kultuuridevaheliste erinevustega. Kui me kujutame ette ideaalset teenindajat, siis, usute või mitte, meie ja nende ootused erinevad drastiliselt. Ettekandjate liigne agarus tundub prantslastele hoopis ebaviisakana. Olen kord pariislasest sõbrannaga Jaapani restoranis söömas. Ettekandja viib tühjad taldrikud laualt ära ja küsib, kas meile ikka maitses ja kas me tahaks midagi juurde, ise kogu aeg sealjuures naeratades. Õhtu lõpuks on mu sõbranna täiesti endast väljas ja pahvatab: "Õudne teenindus! Rahu ei anta hetkekski. Kohe näha, et tahab kiiresti meist lahti saada." Mina olin just ütlemas, et ometigi on Pariisis ka head teenindust kohata, sellise nurga alt polnud ma kunagi osanud asja vaadata. Pariislased võtavad söömiseks aega ning nende meelest on hea tava just see, kui ettekandja su "ära unustab", nii et isegi arve saamiseks pead ise märku andma.

Neil [pariislastel] pole kombeks võltsilt naeratada, pigem peavad nad seda halvaks tooniks. Kõva koore all on pariislased aga väga armsad, soojad ja toredad inimesed.

Pariisi teeninduskultuur on täielik vastand Ameerikale, kus ettekandja suure tõenäosusega tervitab sind nii: "Tere, kullake, kuidas saan sind aidata?" või "Tere, iludus! Kuidas sul läheb?" Pariislased võdistavad selle peale õudusest õlgu ja kutsuvad seda võltsiks. Eestlasel pole Pariisis nii suurt kultuurišokki, sest ega ka meie võhivõõrastega iga päev tänaval räägi, mis USAs on aga täiesti tavaline, ja nii levibki müüt, et appi, prantslased vihkavad meid.

...nende kriitika eesmärgiks ei ole solvamine ega kellelegi noa selga löömine. Ma näen, kui palju minu sõbrad minust hoolivad ja tean, et kõik see kriitika on ikka selleks, et mind elus edasi aidata. Lihtsalt teisest kultuuriruumist minule see ei toimi ja vähendab tunduvalt motivatsiooni. On siiski ka üha rohkem prantslasi, kes seavad selle - nagu ka kõik muu - kahtluse alla ja nii ongi juhtunud, et pariislased isegi hädaldavad selle üle, et nad nii palju hädaldavad.