Vaikuse hääl

Jaan Tätte. Vaikuse hääl.

Imeline raamat. Hinge puudutav. Lihtne ja ilus. Hea tunde raamat. Eriliselt sobiv just praegusel hingedeajal. Enese sisse vaatamiseks.
On raamatuid, mida hoida käeulatuses, et vajalikul hetkel taas sirutada riiulist või öökapilt seda võtma. See on just üks niisugune.
Hoidsin seda kaua oma lugemisnimekirjas. Ja täna lugesin ühe hooga läbi. Oli sobiv aeg, õige hetk.

Õnn ei tule millegi juurdesaamisega. Õnn tabab sind alati koos vabanemisega, loobumisega, kui sa oled suutnud millestki lahti öelda, millegi ära anda. Rõõm tuleb saamisega, õnn tuleb loobumisega. Õnn on teiste sõnadega kerge tunne hinges. Ja see kerge tunne tuleb siis, kui sa vabaned millestki kas vaimselt või materiaalselt.

Elu on selleks liiga väärtuslik, et klammerduda valede asjade külge. Rõõmu puudumisega tunned vale asja ära. 

Üksildustunne tähendab vajadust iseendaga kokku saada, mitte teistega. Üksildane oled sa siis, kui sa ei tunne oma sügavat tuuma.
Sa tahad, et sind oleks inimestel vaja millegi muu pärast kui ainult selleks, et küsida sinult kellegi meiliaadressi või toiduretsepti. Sa tahad, et sinu käest küsitakse tähtsamat asja. Sa oled väsinud pealiskaudsusest.

Meeldib see meile või ei, aga tehnika areng toob kaasa inimese taandarengu.

Kui see paine ära kaob, et ma pean kedagi kohe saama aidata nagu tuletõrje, siis hakkab ääretult mõnus. Saabub mõnus vaikus hinge ja sa suhestud paremini kõigega, mis on su lähedal.

Kui ma rääkisin vaimu rämpstoidust, siis ma mõtlesin müra meie ümber, mida meie meeled lakkamatult tajuvad ja talletavad, olgu selleks reklaamplakatid, muusikatümps ostukeskuses või keskpärased telesaated.

Elamine nutitelefonis tundub palju huvitavam kui päriselu.

Meil on ära kadunud tava, mis on olemas enamuses idamaades. Ka Vaikse ookeani saartel on tavaline, et ema-isa teevad tööd ning laps on vanavanemate hoida, kellel on aega ja kes siis räägivad lapselapsele, kuidas maailmas asjad käivad. Sealt tuleb tarkus, mis on kogunenud ja kandunud edasi sajandite vältel. Elutarkus, loodustarkus, südametarkus. Aga meil kadus see kuskile ära.

Armastus annab alati midagi vastu. Õige armastus ei vii hingerahu, vaid toob selle. Õige armastus toob rõõmu, mille juurde kuulub nii kurbus kui valu.

Armastuse puudumine on nagu tuulevaikus. Õige armastus paneb tuuled puhuma.

Kuldsed sõnad. 75 lehekülge - ainult üks pärl teise järel. Seda raamatut tahan päriselt oma käeulatusse.

Minu Tallinn

See on nüüd üks vana võlg suvelugemistest. Aeg on kiirelt läinud ja avastasin, et mitmed asjad on siin kajastamata jäänud. Tasapisi hakkan siis neid võlgu (või võlgasid? - Kumb on õige? Mõlemad variandid?- ei oska enam eesti keelt?) likvideerima.

Terhi Pääskylä-Malmström. Minu Tallinn: kalevitüdruku kroonika.

Mõnus lugemine, kus suuresti vaadeldakse kultuuridevahelise erinevusi, siinkohal siis soomlaste ja eestlaste erinevusi. Tugevalt on tunda ka (rahvuslikku) eneseirooniat.

Aeglasele soome mõttelaadile tundus 21 päeva ebainimlikult lühikese ajana, aga eestlastel oli kombeks kiirelt tegutseda ja sellega suurepäraselt hakkama saada. Et ruttu ei saaks ja et asi ajanappuse pärast põruks - sellist võimalust polnud eestlase jaoks olemaski. Niisiis võlusin ka mina endast välja väikese eestlase ja asusin toimetama.

Kunagi tõstatasin ajataju teema vestluses oma eestlasest tuttava, väga intelligentse pensioniealise prouaga.
"Tulekustutusmentaliteet, Vene ajast pärit," tõdes tema sujuvalt ja lisas, et eestlaste elu on aastasadu ebakindel olnud. "Meil on olnud alati vaja muutustega kiiresti kohaneda, et uues režiimis ellu jääda."
Hiljem jäin mõtlema, kas ilma selle oskuseta olekski enam Eestit ja  eestlasi. Kas ilma tulekustutusmentaliteedita oleks olnud võimalik viimase 25 aastaga nii hoogsalt areneda?
Kõige hämmastavam on eestlaste spontaansuse juures muidugi see, et kõik tundub arulagedusele lähenevast sebimisest hoolimata alati korda saavat ja ka töiste projektide lõpptulemused ei jää vara valminud projektidega võrreldes põrmugi alla. Ainus, kes kannatab, on juustest hallinev ja magamata soomlane.

Mina vene keelt ei valda. Küll pursin enam-vähem soome, eesti, inglise, rootsi, saksa ja prantsuse keeles ega jää hätta ka Norras-Taanis-Hollandis. Kuid vene keel on olnud mulle alati suur ja tundmatu.

Siin ongi erinevus minu põlvkonna vahel Eestis ja Soomes. Eestlastest noortel täiskasvanutel on isiklikud mälestused, soomlastel on mälestused vanavanemate omad. Võib-olla sellepärast ei kipu me Soomes enam uskuma, et Venemaaga midagi hullu juhtuda võiks. Eestlased aga sama kindlad pole.

...kui köitev oli vaadata naabrite nägemust endale liigagi tuttavast, kodusest elulaadist. (Võib-olla hoiad ka Sina, hea lugeja, seda praegust raamatut käes samal põhjusel.)
(Jutt käib Eesti Draamateatri lavastusest soome päritolu Antti Tuuri näidendi "Jõgi voolab läbi linna" põhjal.)

...mitte kuskil mujal pole ma säärast helirõhku kogenud kui Eestis.
Nagu ühel vabaõhukontserdil... Pärast esimest pauku - õigemini põrgulikku maailmalõpu esifanfaari - tundsin ennast lämbumas. Õhku lihtsalt polnud, sest hapnik jäi lavalt veerevale helitsunamile jalgu. Mu soome päritolu sõbranna kartis seevastu südameatakki, sest ta süda hakkas möirgava bassiga ühes rütmis lööma. Suure loomasõbrana arvas ta samuti, et kõik linnud ja oravad surid kümne kilomeetri raadiuses juba ehmatusest ära.
Meie olime siiski ainsad, kes esireast mõned sammud tahapoole võtsid. Kõik teised jäid oma kohtadele, kõrvad kaitsmata ja ühel noorel naisel suur beebikõhtki ees.
Miks, kallid eestlased?
Või kas asi on kõigest selles, et me, soomlased, oleme nõrgad? Peerutõbised piimaallergikud ja peale selle veel üliõrnade kõrvadega.

Olin siiani arvamusel, et laulupidu, kui eestlastele midagi üdini omast ja püha, läheb tõeliselt korda vaid meile endile, mil tunneme suurt ühtekuuluvust jne. Peatükk "Laulupeo lummuses" kummutas aga mu arvamuse täielikult. See tundus suisa uskumatu, et meie laulupidu võib nii suuri ja võimsaid emotsioone ka teise rahvuse esindajas tekitada:

Siis nägin ma seda, ja see lõi mind pahviks.
Rahvariides inimmassid veeresid mööda päikeselist Pärnu maanteed alla. Kõik naeratasid laialt, laulsid  ja hõiskasid, lehvitasid käsi ja lippe. Tänava ääres ei tahtnud pealtvaatajatele piisavalt ruumi olla. Ka nemad naeratasid, laulsid, hõiskasid ja lehvitasid.
"Elagu!" kostis siit ja sealt. "Elagu lauljad, elagu pealtvaatajad, elagu Eesti!"
Ma olin seda kõike telekast näinud, aga see polnud mind siiski päriseluks ette valmistanud.
Ja siis märkasin ma järsku, et ei näinud enam korralikult, sest mu vaatevälja katsid pisarad. Ma seisin Viru väljaku veerel ja nutsin lahinal oma päikeseprillide taga.
Ma nutsin nukrusest ja ma nutsin õnnest. /.../
Ja ma nutsin laulupidude pärast /.../
Ma nutsin siiralt rõõmustavate laste pärast, kes mineviku ballastist midegi ei teadnud, ja ma nutsin vanade kortsus memmede pärast, kes teadsid liigagi hästi, aga kes täna rahvariideid kandes iseenda peremehena uhkelt mööda pealinna tänavaid marssisid.
Ma nutsin ilu ja valu, mineviku ja oleviku pärast. /.../
Sel õhtul nautisin tuttavatega laulupeo esimest kontserti, järgmisel hommikupoolikul läksin Kalevi staadionile tantsupeo etendust vaatama. Ja kui tantsijad lõpuks rohelisele murule Eesti kaardi moodustasid, nutsin ma jälle.

Niisugune valik siis sellest raamatust.

Ma armastasin terroristi

Anna Sundberg, Jesper Huor. Ma armastasin terroristi: 16 aastat sõjakate islamistidega.

Olen kunagi üksjagu lugenud neid Valge-sarja raamatuid ja sealjuures ikka korralikult oianud ja puhisenud, nii et see siin oli nagu omamoodi lisapeatükk.
Aga jah, kui nüüd otse öelda, siis - Litsakas tädi. Heaoluühiskonna tänamatu produkt, kes süüdistab kodumaad uskmatuses ja tuhandetes pattudes, aga kui häda käes, siis olgu aga appi tuldud ja hüvesid antud.
Kuidas saab üks inimene ikka peast nii lolliks minna, sellest ei suuda ma aru saada. Ei oska isegi mitte kaasa tunda, kuigi inimlikust seisukohast ju võiks...

Mu meelest on Mae sellest raamatust nii hea kokkuvõtte teinud, et ei oskagi midagi tarka juurde lisada.

Minu Ahvenamaa (järg)

Lubasin siin kunagi, et "Minu Ahvenamaad" käsitlev kirjatükk saab täiendust. Siin see siis nüüd on. Ikka püüan üles kirjutada neid häid mõtteid ja ütlemisi, mida tasub uuesti üle lugeda.

Minu Ahvenamaa - raamat, mida tahaks üha uuesti kätte võtta, üle lugeda, mälu värskendada. Hea tunde raamat, mille mõju ajaga üha tugevneb.

Nii saan mina tutvustada neile, kes siia külla tulevad, seda ilu, mida ise looduses näen. Looduse ilu vaadates ei jää inimesed enamasti ükskõikseks. ... Ilu tuleb üles leida ja enda südamesse lasta pesa teha.

"Ära muretse, Janne, kõik saab korda," vastab Stig ülima muretusega...

Olen Stigi peale lausa pahane. Mis mõttes "kõik saab korda"!?!? Kõik ei saa iseenesest korda lihtsalt seda lauset korrates. Tuleb olla realist, tegutseda, toimida. Ma ei mõista, kuidas tema saab olla nõnda rahulik ja korrutada vaid üht - kõik saab korda!...

Päeva lõppedes pean oma  pahameelt kahetsema. Kõik saabki korda, nii nagu Stig mitu korda rahu ja muigega hääles rõhutas. See päev on minu jaoks õppetund, mida kannan endas tänini. Õpin, kuis kõik, mida kartsin vussi minevat, laheneb. Kõike, mida arvasin lõppevat, jagub ja jääb ülegi. Kõik, keda arvasin rahulolematud olevat, jäävad rahule. Ja mina, keda arvasin  sel päeval olukorraga mitte hakkama saavat, saan hakkama. Kõik saab korda!

Tuuletus on üks hea hingamise hetk, kus keegi ei küsi ega vasta.

...kui ei ole rahu, ei saa ka muud hüved seda toota ega asendada. Südamerahu on väärt hingevara, mille lähedusse tasub end kõiges hoida.

Tallinna sadamas tervitab saabujaid alkoholireklaam. Seda kommenteerib Janne nii:

...Ehk võiks meie väike kodumaa "tere tulemast"-käepigistuseks või hüvastijätulehvituseks leida mõne muu visiitkaardi kui alkoholireklaam??! No näiteks kasvõi Kalevi šokolaadi reklaami?

...Nõnda põgus on elu ja eal ei või teada, millal kohtad inimest viimast korda. Seepärast tuleb püüda igaüht kohelda tähelepanelikkuse, sõbralikkuse ja austusega, et oleks süda puhas, kui uut kohtumist ei tulegi.

Ühel suvel enne Ahvenamaale tulekut põikan Tallinnas apteeki. Eesmärgiks on osta niinimetatud rästikupakikene. Tegemist on esmaabipakikesega, mida kasutada siis, kui rästik - ainus roomaja saarel - on hammustanud. Igaks juhuks on pakikest ju hea kaasas kanda. Soomes on sellised apteekides müügil. Küsin säärast ka Tallinna ühe suurima ostukeskuse apteegist. Proviisor vaatab mind suurte silmadega ega saa aru, mida ma täpselt soovin. Kui olen veel kord talle rästikutest ja ussihammustuse mürgisusest ning esmaabist pajatanud, annab ta nõu.
"Kui midagi säärast juhtub, siis pöörduge kiiremas korras EMOsse!" soovitab asjatundlik proviisor.
"Jah, hea meelega teeksin seda, kuid seal, kuhu lähen, ei ole EMOt," vastan mõtlikult.
"Kuidas ei ole?" ei saa ta vastusest aru. 
"See on saar keset merd ja seal on vaid meditsiiniõde, ei ole isegi arsti. Ja saarel, kuhu ma tegelikult teel olen, ei ole sedagi. Seal ei ole ühtegi hingelist peale roomajate ja lindude-loomade."
Proviisoril ei ole enam midagi lisada. Ta jääb nõutuks ja sõnatuks. Mulle tundub, et ta ei kujuta ettegi, kuhu ma teel olen. Et on olemas mingi koht, kus EMOt ei ole, ja isegi mitte meditsiiniõde!? Suure kaubanduskeskuse seinte vahel töötad oma turvalises miljöös. On arusaadav, et inimene ehk ei mõista, et on olemas paiku, kus elatakse teistel tingimustel. Ja kui ta seda mõistabki, on ehk raske ette kujutada. 

Kirju mandrilt

Hedvig Hanson. Kirju mandrilt.
Liuglesin läbi nende kohati unenäoliste kirjade ja mõtlesin - mis see siis nüüd oli?!?
Ilukirjandus? Päriselu? Midagi vahepealset?
Kes on see salapärane saarel elutsev kirjanikust meremees või meremehest kirjanik, kellele kirjad adresseeritud?

Nagu ikka aitab vahel sõber Google tekkinud küsimustele vastuseid leida:)
Ajalehes Lääne Elu kirjutatakse: ""Ma tundsin, et kui see raamat on kirjade  vormis, siis need kirjad vajavad adressaati ja seda mul algselt ei olnud."
"Kuid siis ma kujutlesin, et kui mina olin Viljandi metsade vahel, siis mu kirjade saaja on minust kaugel ja võimalikult minu vastand. Seega mees merelt, kuskilt väikeselt saarelt," selgitas Hanson. Konkreetset prototüüpi tal enda sõnul silme ees ei olnud, kirjasaaja on segu mitmetest inimestest.
Hanson lisas, et raamatu kirjutamise ajal luges ta mitmeid Eesti meesautoreid (millele on ka raamatus vihjatud), nagu Jaak Jõerüüt ja Valdur Mikita."

See oli kuidagi väga omanäoline ja erilise tundevärvinguga raamat. Selle raamatu pean endale ostma, et saaks aeg-ajalt uuesti sirvida ja süveneda ja üle lugeda, alla joonida, markeerida...
Nii see lugemine kulges ja ununes üles märkida lehekülgi heade mõtete ja ütlemistega. Alles paaris viimases peatükis taipasin seda teha. Väike valik siis neistki:

... sinu parim ei pruugi teiste meelest olla parim. ...

Pean tunnistama, et vahel haarab mind jõuetus ja tusk, et inimene ometi nii armutult, armetult üksi on. Me võime olla sarnased, jah, üldisemas plaanis, kuid meie sügavad sisemustrid on nii unikaalselt erinevad, et lõpuni üksteist mõista polegi võimalik. Ikka tekib kusagil möödarääkimine, möödamõistmine, möödatundmine, ükskõik kui lähedane tundub teine inimene olevat.

...me kasvatame segadust, olles ise segaduses...

Kui oskaks leida rahu!

Ah et sina vaatad öösel virmalisi! Ja mina pole neid ikka veel näinud. Olen vist liiga palju maganud. Kõik peod olen maha maganud, aga neist pole suurt kahjugi, virmalistest on küll. ...

Üks mu muusikust tuttav on öelnud oma naisele, et naine võib talle kõike öelda , aga valigu tooni...

...Ehk ongi väärtuslikum see, mis me ütlemata, kirjutamata jätame, kui see, mida me sõnades väljendame.

Minu Berliin

Jaana Davidjants. Minu Berliin: pidu kunstnike paabelis

Ei olnud päris minu tassike teed, nagu klassikud ütlevad:) Aga loetud ta kuidagi sai, kuigi tahtsin korduvalt pooleli jätta, ja nii see lugemine venis väääga-vääääääga pikaks ning lõpuleheküljed lasin ikkagi diagonaalis üle (õigemini lehitsesin läbi).
Liiga boheemlik. Kunstist ja pidudest läbi imbunud. Täiesti võõras teema minu jaoks. Absoluutselt ei haakunud. Kahju muidugi, aga mis teha...

Kuidagi uskumatu tundus berliinlaste suur protestilembus ja pidev tänavatel mässamine. Eriti just 1. mai, mis enamasti suureks mäsuks läheb.
Felix rääkis oma kodupiirkonnas Prenzlauer Bergis aset leidnud kontseptuaalset laadi demost, kus inimesed kõndisid ringi valgete plakatitega. Küsimusele, mille vastu või poolt protestitakse, vastas keegi rahva hulgast, et nõutakse rohkem vaba aega ja paremat elu. Kelle poole täpselt pöörduti, jäigi selgusetuks.

"Koge aeglust,"  ütlevad ökokogukondlased ise. Berliin on aeglane ja talle meeldib aeglane olla.

Mina olin külma ja pimedaga harjunud, aga Argentiina sõbrad  kaebasid, et midagi nii hullu nagu Berliini talv pole nemad veel läbi elanud. See, et Eestis on talviti veel pimedam, ei mahtunud neile pähe. Kuidas te end seal kõik kohe ära ei tapa, imestasid nad.
Külm aga kestab Berliinis lühemalt ja kevad saabub märksa varem kui Eestis. Ning kohati kevadet polegi. Jäine ilm vahetub kiiresti soojaga ning tihti on juba aprillis suur suvi õues.

Saksamaa on alati olnud tuntud tugevate naiste poolest, alustades Leni Riefenstahli ja Marlene Dietrichiga ning lõpetades Angela Merkeliga tänapäeval.

Kui vähe on meil tänapäeval kontakti alastusega, mõtlesin ma imestusega. [Nudistide rannas!]

Põrkusid ka kultuuritaustad. Avastasin, et näeme naise ja mehe rolli suhtes väga erinevalt. Esimest korda taipasin, kui vähe mõjutab meid, eestlasi, religioon. [Jälle! Pea igas raamatus tuleb see ette!] 

/.../Religiooni mõju lõi välja ka mu kallima kunstiteostes, millest paljud olid seksuaalse alatooniga. Keegi pidi ikka ja alati paljaks võtma, sest muidu polnud piisavalt tabusid murtud. Mille ja kellega Krzyztof võitles, jäigi mulle arusaamatuks. Eestis käisid ju kõik koos alasti saunas ning vaevalt keegi enam pärast kuueteistkümnendat eluaastat alastusest suurt numbrit tegi.
[Ju see sõltub ikka inimesest. Mu meelest ei ole küll alastiolek norm ja ok väljaspool vanni- või magamistuba või siis laiendatult väljaspool kodu.]

Riietumiskoodid siin puudusid, üldse oli overdressing [riietusega ülepakkumine, silmatorkavamalt riietumine, kui olukorras tavaks] suurem hirm kui underdressing [eelmise vastand: liiga argiselt riides]. Kontsadel ei käinud peaaegu keegi ning polnud midagi ebalahedamat kui näha välja, nagu oleksid pikalt juurelnud, mida selga panna. Isegi kui olid seda teinud, pidid välja nägema hooletu ja kergelt räämas. Omavahel kutsusime seda kodutu väljanägemiseks.

Berghaini [geiklubi] uksel toimub range nägude kontroll. Ma ei tea oma sõprade hulgas kedagi, keda sealt vähemalt korra tagasi poleks saadetud. Ja sissesoovijaid oli palju. ... Need õnnetud, kes sisse ei saa, põgenevad löödult, pilgud maas. Julgemad ei heida meelt ning üks sõbranna jutustas, et kord läks ta pärast ukselt tagasisaatmist kenasti järjekorra lõppu, seisis selle uuesti ära ja teisel katsel oli tal juba rohkem õnne. Ei tea, kas turvamehed hindasid tema meelekindlust või - mis reaalsem - ei mäletanudki enam, et neiu ükskord tagasi sai saadetud. See toetas minu teooriat, et turvameestel puudub igasugune süsteem, mille alusel kedagi sisse lasta. Keela inimesele vaid midagi ja varsti tahavad seda kõik.

Peatükis "Kultuuripäev perega" saame ka kohustusliku linnaekskursiooni:)
Tänavakunstist ja grafitist on väga põhjalik ülevaade lausa detailideni välja, millel ma siin mõistagi peatuma ei hakka. Samuti ei räägi me siinkohal keerukast armusuhtest, mis küll üsna ruttu lõppes ning asendus taas piiramatu vabadusega.

See ei olnud minu Berliin. Ja ei pidanudki olema.
Nagu ikka olen nentinud - igaüks võiks kirjutada oma loo, omamoodi loo, ja need oleksid kõik erinevad, kuigi räägiksid ühest ja samast paigast.

Minu Reykjavik

Tui Hirv. Minu Reykjavik: kõik on kaasas.

Seda raamatut ootasin juba ammu ja väga kaua. Miskipärast Island lummab mind. Ma ei tea, miks. Nagu mingi eksootika. Üksik saar kaugel põhjas, justkui muust tsivilisatsioonist ära lõigatud...

Ennekõike lummas mind kaanepilt - ainuüksi juba see oli üks suur nauding.
Edasine oli nii ja naa. Muidugi leidus seal Islandit, pole kahtlustki. Ent palju oli ka kunsti/muusikainimeste jahmerdamist, mis mulle, kui kunstivõõrale inimesele, kohati natuke kaugeks ja igavaks jäi. Lugeda aitas, aga oodatud lummust (pärast kaanepilti) ei tekkinud. Nii et ootused olid suuremad, kui tegelikkus pakkus. Aga ega minu jauramist ei tasu tõsiselt või, veelgi enam, südamesse võtta:) Vaatamata minu veidi kriitilisele suhtumisele leidsin ometi palju head, mida välja noppida:

Olla kindlustatud on siin inimese põhiõigus ega sõltu sellest, kui tublisti on keegi makse maksnud. Seda ei peeta siin kristlikul maal piitsa ja prääniku meetodi rakendamise kohaks.

Islandi sotsiaalkindlustusamet ei jaga inimesi puruvaesteks, keda tuleb ülal pidada, ja ülejäänuid endaga toimetulevateks, kes toetusi ei vaja, isegi kui nende käsutuses on naeruväärne summa, millega just nälga ei sure, aga mis ei taga ka inimväärset elu.
...Toetusi ei pea ka sotsiaalosakonnas taotlemas käima ja tõendavaid pabereid esitama. Kodanikuportaali kaudu annad sotsiaalkindlustusametile loa oma tulu laekumist jälgida ja selle järgi arvutada maksed.
...Asjaajamine on delikaatne ja vaene olla ei ole piinlik. Raske on, aga piinlik ei ole. 

Olen avastanud, et Islandil antakse vigu ja eripärasid üldse kergemini andeks kui Eestis. Inimesed võivad olla avalikult need, kes nad on, ning raskustest rääkimine aitab neist üle saada. Rahvas on paremini informeeritud, kust saada abi ja kuidas ennast hoida, ning kogukond teeb omalt poolt kõik, et destruktiivsetele ahvatlustele mitte hoogu anda, mõjumata sealjuures liiga patroneerivalt. Sigaretid on näiteks letialune kaup. Te ei pruugi minuga nõustuda, aga mulle tundub, et piirangud teevad inimese vabamaks. Mina tunnen, et mul on siin kaasa(mitte)joomise vabadus. Alkoholikogused, mida ma tarbin, on mikroskoopilised ja kui ma tahan ringi vahele jätta, ei küsita kunagi põhjendust. 

[See toob mulle meelde, kuidas paljudes slaavi riikides ja mujalgi on joomine normiks, et kui viina ei viska, siis oled kohalikke rängalt solvanud. No ma ei tea. Mina ei arva sellistest tõekspidamistest ja kommetest midagi. Enda silmini täis joomine ei tee sinust ei sõpra ega teiste kommete austajat. Ja kuidas ikka meil veel kohtab sellist suhtumist, et mis sul viga on, et klaasikest ei võta.]

Island oma lõputute ohtudega ei saa lubada, et liiga suur punt väikesest kogukonnast ennast tsüklisse joob. Elu on raske ja reaktsioon loodusjõududele peab vahel olema üsna äkiline. Alkoholisõltuvuse tunnistamine ja sellest tervenemine on Islandil avalik info ja jututeema.

Nõukogude aeg tootis täiskäigul stereotüüpe. Muudkui korraldas, kes kuhu. Kes mida väärib, kes millise positsiooni oma kuulekusega ära on teeninud - kes läheb pärast instituuti pealinna tööle, kes perifeeriasse. Tööga nõukogude ajal isegi karistati: mäletame ju küll, kuidas teisitimõtlejatele ei võimaldatud erialast väljundit, nad pidid töötama katlakütjate ja kojameestena. Selle tagajärjel oli piinlik olla katlakütja ja kojamees, kuigi tegemist ei ole üldse piinlike ametitega. Piinlikke ameteid ei ole olemas, piinlik on ainult olla oma ametis küündimatu või suli. Aga Tallinna paremate koolide direktorid kuulutavad ikka uhkelt läbi lõpuaktuseks renditud helisüsteemi: "Meie koolist Säästumarketi kassapidajaid ei tule!" Mõni ime siis, et meie noored ei julge tööle minna. Peab ehk hakkama teisele poole tänavat minema, kui koolidirektor vastu tuleb, teeb veel kogu vilistlaskonnale häbi. Terve lend pageb suurest hirmust igaks juhuks otse ülikooli. Ka suguvõsal on omad arusaamad sellest, mis on töö ja mis mitte. Nad ei jäta arvamust enda teada ka. Olin just teinud mõned muusikaelus küllaltki prestiižsed ülesastumised, kui perekondlikul koosviibimisel hüüatas vanatädi: "Kas sa kuskil tööl ka käid? Ah jaa, sul on ju need  j u h u s l i k u d  o t s a d!"

Midagi tahtsin justkui veel lisada, aga praegu ei meenu. Las siis jääb nii. Kui meelde tuleb, siis täiendan:)