Ei jäta elamata

 Vahur Kersna "Ei jäta elamata"

Tuntud inimese (senitundmata/u) lugu. Kurb. Ilus. Kaasakiskuv. Elukillud, pusletükid. Valu ja armastus.

Ja ikkagi nii palju ilu!

Lugegem, kuulakem, laskem end kanda ja kaasa tõmmata:

Mina olen otsustanud, et minul pole küll kahju kellelegi hästi öelda. See ei maksa midagi. Ja vaadake vaid, kuidas nad seepeale helenduma löövad!

Vananemine on ju loomulik. Keda ja milleks petta? Mehi?

Võtke lõdvalt, vähegi mõistlikke mehi teie kortsud ei koti. Nemad vaatavad enne kümneid muid asju. Silmasära, säärejooksu, südamesoojust.

Päriselt ilusaks teevad meid kindlus ja enesekindlus, rõõm, rahu ning tasakaal. Tõeline sära ja veetlus õitsevad välja elust, kus hing on toidetud, mõistetud, ihu hoitud ja hellitatud. Kallid kreemid kõnelevad üksindusest, muredest ja kamuflaažist, lõhnates stressileevenduse, lohutuse ja kompensatsiooni järele. Nagu šoko- ja šopahullus.

Kas need intervjuud (stampivajunud riigijuhi ja peaministri aastalõpuintervjuud; [täiendus minupoolne]) peaksid olema teistsugused? Ei pea. Kas võiks olla? Palun vabandust, võiksid küll.

Ma ei tea siiani, miks, aga omal ajal valis president Lennart Meri mind tegema endaga mõned intervjuud, ka aastalõpu omad. Valmistusin hullult ette./.../

Aga Lennart, vana sinder, väänas need intervjuud ikkagi selliseks, nagu tema tahtis. Jumal tänatud, sest tema isiksus oli sedavõrd võimsalt särav, esinemist nautiv ja väärtustav. Mina aga näen praeguseni unes, mismoodi võinuksin need saated kohe palju paremini teha.

Liina Kersna: Koos kasvades, koos arenedes saab kasvada ka armastus. Areng ei ole kunagi lihtne, sellepärast lähevadki paljud paarid lahku just siis, kui tegelikult annab elu võimaluse tunda veel suuremat armastust.

"Olles haaratud lõputusse tegemisse, pürgimisse, otsimisse ja saavutamisse, kaotas ta iseenda." (Anita Moorjani)

Emakeelepäevaeelne reede

Täna, emakeelepäevaeelsel reedel, kirjutasid paljud keelehuvilised ja -sõbrad e-etteütlust.
Nii ka mina. Esmakordselt. Ja milline hasart tekkis:) Lausa uskumatu. Kahju, et peab terve aasta ootama, enne kui jälle end niiviisi proovile panna saab...
Nagu kuulsime, siis vaid viis inimest (umbes 4200 hulgast) kirjutas täiesti perfektselt, ilma ühegi veata etteütluse. Mina suutsin kaks (või kui tähte närida, siis kolm) viga sisse sokutada. No näe, õnnestus ikka kuidagi:) Aga üldiselt olen ise rahul enda tulemusega, sest need vead, millele pärast osutati, jäid mul olemata.

Siin siis ka see tekst, kui kellelgi veel teadmata peaks olema:

Täna, emakeelepäevaeelsel reedel, kui muusika-aasta kevadiste dolce'de ja forte'de valjus on MP3-mängijas maha keeratud, kontsentreerun raadiodiktori kristalsele häälele. Võib vaid küsida, kas aasta artistide ja parimate uustulijate hulgas on ka uusi Mozarteid ja Pärte.
„Ah, tahaks juba kuulata Tšaikovski esimest klaverikontserti b-moll,” õhkaks apteeker Melchiorgi, võttes vastu nohus olevaid e-residente.
Mis seal ikka, käin hommikuti duši all, võtan aeg-ajalt nuhvli, oma nutika abimehe, ja kasutan sellegagi töötades kogu aeg kauneimat eesti keelt.

Ilusat emakeelepäeva! Ja kasutame oma emakeelt ikka kaunilt! Iga päev.

Imeline maailm...

Täna on nii ilus päev olnud, kantud üdini positiivsest emotsioonist. Et see tunne alles jääks lisan siia ühe oma (viimase aja) suure lemmiku Curly Stringsi möödunud suvehiti "Kauges külas"

 ja teise fantastilise loo "Maailm heliseb", mis sobib suurepäraselt tänasesse imelisse, päikselisse päeva.

Lisaks link saatele Tuled akendes.
See on Vahur Kersna intervjuu Eeva Talsiga. Ilus ja südamlik.

Kogu selle ilu peale meenus mulle veel üks lugu:

MA OLEN ÕNNELIK, ET INIMESED ON NII ILUSAD JA HEAD
(M.Vaik-A.Vainola/M.Vaik)

mu ema rääkis mulle, et Jeesus armastab meid
ja mida me vajame küll seda juba Jumal teab
meile on antud tuhandeid võimalusi, sadu teid
ma olen õnnelik, et inimesed on nii ilusad ja head

ja on ju tore elada siin ime-imelises ilmas
kus lihtsalt ei saa teisiti kui rõõmustama peab
ma nutan ainult siis kui miskit on mul silmas
ma olen õnnelik, et inimesed on nii ilusad ja head

Käärid

 Toom Õunapuu. Käärid

Väga kummaline raamat... Tegelikult kõlas raamatututvustus küll väga hästi ja kaasakiskuvalt, et võiks olla huvitav...
See (raamatututvustus ikka) kõlab nii:
"Romaanis peab kutseline hingehoidja nõustama endast vanemaid hädalisi:
töökoha kaotanud igipõlist õppealajuhatajat, usumehest võrgutajat, kunagist punast professorit, naiivset vanapoissi, minevikus elavat neurootikut, enesekindlat naistekütti, kombelist abilinnapea kaasat, petetud leske, Tšernobõli veterani, tippsportlast, kummitusega hädas külameest, kiidukukest taidluslavastajat, naiskahurväelase elukaaslast, väärikat tippspetsialistist vanahärrat ja rasedat vandetõlki.
Kuidas noorepoolne hingehoidja selle kõigega toime tuleb ja mis mõju avaldab see misjonitöö temale endale, selgub teose sensatsioonilistel lõpulehekülgedel."
Aga... ausalt öeldes: nii haiget raamatut pole ma ammu lugenud, kui üldse kunagi olen... No, eks muidugi, olid süžeearengud ja omamoodi sisugi, aga ikkagi väga imelik. Mis sensatsioonilistest lõpulehekülgedest siin rääkida, kui kõik 15 lugu ongi ainult üks suur sensatsioon, mis kõik vürtsitatud ohtra seksi(jutu)ga. See on täiesti uskumatu! Lugesin ühe loo, siis teise, tüki kolmandatki ja siis hakkasin juba kahtlustama, et ongi selline haige raamat... Ja ongi, lõpuni välja. Vist ühes loos hakkasin mõtlema, et no siin ei saa ju asi jälle nii rappa minna, aga sai, ikka sai, kuidas siis muidu, sest see oligi taotluslik. Ja sõna "haige" jätsin eelnevalt meelega jutumärkidesse panemata. Raamatust jääb selline mulje, et inimesed elavadki nii ja muud targemat teha polegi, s.t. et ainus millest mõeldakse ja räägitakse (ja mida ka tehakse) on seks. Samas tekkis mul küsimus, kas äkki autoril endal on selles vallas miski probleem?!?
Huvitav miks peategelasena hingehoidja mängu toodi? Oleks võinud olla lihtsalt nõustaja või psühholoog. Nii palju, kui mina tean ja asjast aru olen saanud on hingehoid kristlik (psühholoogiline) nõustamine. Hingehoiuga, minu mõistes, siin küll tegemist ei olnud.
Igal juhul ei soovita ma seda raamatut küll kohe mitte üks raas.
Suure vaevaga venitasin ikka lõpuni, kuna keegi küsis selle raamatu kohta ja ma ei osanud midagi arvata... Nüüd siis tean ja oskan... Kahjuks... vaid negatiivne hinnang...

Kulinaarsed vested

Carl Mothander. Kulinaarsed vested

Loomingu Raamatukogu sarjas ilmunud tõeline pärl "Kulinaarsed vested" võlub võrratu keelekasutusega! Milline stiil! Milline maa(mõisa)idüll! Millised toitude (valmistamise) kirjeldused! Ja serveerimine! Tõeline nauding!

Raamatu tutvustusest saame teada järgmist:
"„Parunite, eestlaste ja enamlaste“ ning „Rootsi kuninga valge laeva“ autor, Eesti Vabadussõjast osa võtnud seikleja, kes abiellus 1928. aastal paruness Benita Wrangeliga ja asus elama Kohilasse Tohisoo mõisa, avaldas 1931. aastal Rootsis oma „toidublogid“. Humoristlik pilguheit mõisakööki ning balti aadelkonna pisut karikatuursele hääbumisele."

Veidi lugemisele ärgitavat hõrgutist ka:) :
"Hommikune kohvijoomine on mu lemmiksöömaaeg, seejuures on mul täiesti oma maitse ja ma muutun pehmeks nagu vaha, kui see soodsalt välja kukub. See, kes oskab mulle õiget pruukosti pakkuda, võib mind oma väikese sõrme ümber mässida.
/.../ Päikesekiir langes sellele jumalikule maiuspalale, mis oli kunstipäraselt välja kasvanud Kalli Kaasa loomingulise käe alt. Ah, missugune hommikuhõrgutis. Kohv valati välja. [Järgneb õige kohvi valmistamise kirjeldus]. Koor nii paks kui võimalik.
Abikaasa asus valmistama hõrgutist number kaks. Saiakäärule määriti külma searasva, mis puistati üle peeneks hakitud toore selleriga. Selle peale külmad munalõigud, õhuke kord tilli, vasikpraekastet ja kerge sabin riivitud mädarõigast. Pisut soola. Kõhklevat lugejat karistatakse sellega, et ta seda kunagi maitsta ei saa.
Samal ajal kui ma pimeda ja kurdina kõige muu vastu maailmas seda poeemi nautisin, valmistas Kallis Kaasa kolmanda hõrgutise. /.../
Valati teine tassitäis kohvi. Kaks tükki värsket keeksi. Ja viimase kohvilonksu kõrvale sigaret.
Sellega olin ma küps ja valmis nõustuma kõigega, mida abikaasal iganes ei oleks kavas olnud mulle ette panna."

Ja nii samas vaimus edasi! Tervelt 80 lehekülge. Nagu ärgas lugeja juba märkas - eriti head kohad maalisin lausa teise värviga!:) Kas panite tähele, millise armastusväärsusega mees oma naisest räägib?! Kadedaks teeb kohe!:) Kes peab lugu heast huumorist ja stiilist, see lugegu kindlasti!

Juured erinevas mullas

Pia Pajur. Juured erinevas mullas

Alustuseks tuleb kohe ära märkida kaks positiivset aspekti. Esiteks on teos kirjastuse Tänapäev 2013. aasta romaanivõistlusel ära märgitud töö. Teiseks on raamatul väga ilus ja pilkupüüdev kaanekujundus!
Raamat jõudis minuni järjekorraga raamatukogust. Olin juba jõudnud unustada, et selle üldse kunagi järjekorda panin:)
Lõppu jõudes pidin kurbusega nentima: nii kahju, et läbi sai. Enamasti on mul ikka raamatu lõppedes kurb tunne... Seda muidugi siis, kui on tegu hea raamatuga. Järelikult siis oli!
Lühidalt on lugu Eesti naise Heli ja (venestunud või venemeelse) juudi mehe Haimi suhetest ning lühikeseks jäänud abielust, mis ometi saadab naist läbi terve elu. Alles vanaema eas oma suvilas suurpuhastust tehes kujuneb see ka sisemiseks suurpuhastuseks ja nii vabastab ta ennast vanast taagast.

Paar väljakirjutust siis ka, nagu ikka ja nagu ikka - ka minu stiilis:) ehk siis huvitavaid, mulle kordaläinud mõtteid:
"Heli sammus õppejõu taga ja mõtles, et see inimene näeb välja täpselt nii nagu teisedki ülikooli õppejõud. Kõige igapäevasem ja hallim riietus, mis oleks isegi nagu mingi halli kirmega kaetud. Kriiditolm? Teadmiste hõbedane helk? Ei soengut ega ehteid, ei toonitatud ripsmeid ega huuli, ka kontsaga kingi mitte. Kuid ometi või just seetõttu kiirgasid nad välja haritlase leebet tolerantsi, heatahtlikkust, sügavat haritust, avatust ja intelligentsust. Nende läheduses oli otsekui rohkem õhku ja valgust kui teiste inimeste ümber. Just neist juurdus Helisse pikkadeks aastateks vaistlik hoiak, et kallilt riietatud ja hoolitsetud välimusega inimene võib sel kombel varjata oma ebaintelligentsust. Kõigil on ju ainult 24 tundi ööpäevas ja millele ta need kulutab, pealispinnale või hingele ja vaimule, ütleb inimese kohta kõik."

"Heli kuulas Aarnet hämmastusega. Ta kohtas esimest korda inimest, kes oli töötanud endale välja eluplaani. Kõigis nüanssides, kõik viimseni läbi kaalutud, plussid ja miinused ilusti reas. Ja viis seda järjekindlalt ellu. Heli boheemlaslikule meelele oli see omamoodi lummav, aga kindlasti ka hirmutav. Nagu oleks ühe vangla vältimiseks ehitatud asemele teist ja vängemat. Tundus, et natuke veel vaikselt istuda ja siis hakkaks lugu end ise edasi kerima: kui leiaks enam-vähem sobiva naise, siis tuleks kohe abielluda ja kiiresti laps muretseda, siis oleks omaette korteri saamine juba kindel, vähemalt ühetoaline. Aga parem, kui juba kaks last järjest oleks, siis saaks kahe- või kui hästi läheb, koguni kolmetoalise korteri. Siis olekski kõik saavutatud. Ja võiks rahulikult elama hakata. Kuni surmani välja, lõpetas Heli omaette. Ta ei saanud sellest aru. Ja see ei meeldinud talle."

"See oli nagu tõeline kontsert, ainult et midagi veel rohkemat. Oli see vajadus, iseenesest mõistetavus ja rõõm muusikat teha? Nii nagu Helil oli vajadus lugeda ja tunda rõõmu sellest, kui kirjaniku sõnum talle kohale jõudis ja teda vapustas, et kuskil oli keegi võõras inimene nii selgelt väljendanud seda, mida tema oli kogu aeg tundnud, aga mitte osanud väljendada. Aga temal, Helil, oli oma vajadust nii lihtne rahuldada, sest selleks polnud vaja midagi õppida, ei mingeid erioskusi arendada."

Kuna autor on lõpetanud nii Tallinna Pedagoogilise Instituudi kui ka Tartu Ülikooli, siis on romaani olustik tuntavalt eluline, autobiograafiliste sugemetega. Ka peategelane õppis ülikoolis filoloogiat ja läks Pedasse õpetaja kutset saama. Kas ka muus osas on teosel ja autori isiklikul elul kokkupuuteid seda ei oska ära arvata...
Veidi jäi kripeldama Heli edasine elu... Oleks tahtnud teada, kes oli Heli teine mees,  milliseks kujunes tema teine abielu... Lakooniliselt antakse teada, et ta abiellus, sündis ka teine laps. Ja lõpuks suvilas suurpuhastust tehes on ta taas üksi ja dilemma ees, kas suvila maha müüa, sest pärast mehe surma oli hakanud suvila pidamine üle jõu käima. Lõpus selgub siiski, et suvila jääb alles. Poeg koos oma lastega tuleb talle sinna külla. Aga võib-olla tuleb romaanile järg, kus räägitakse Heli "teisest elust"?!?

Minu Ghana

Ethel Aoude. Minu Ghana - majanduspõgenik Mustal Mandril

Taaskord "Minu"-sari tuli mulle koju kätte:) Ehk siis olin mingil hetkel endale raamatukogus selle raamatu järjekorda pannud ja kuna ta juba tuli, siis lugesin ka läbi. Täitsa tore lugemine oli! Üldiselt ma talvisel perioodil väga ei viitsi/taha/jaksa raamatuid lugeda, aga kui esmasel sirvimisel miski köidab, siis enamasti ei pea ma ka lugemisel pettuma.
Aafrikast ei ole ma kunagi unistanud, see ei ole see maa, kuhu igatseksin minna. Ja raamatut lugedes minus kinnistus see arvamus/teadmine, et ma ei taha sinna mitte mingil juhul. Kuritegevus, räpasus, hoolimatus jne, jne. - mitte midagi niisugust, mis kutsuks. Aga nagu ma juba ütlesin - lugeda oli tore, sest oli hästi kirjutatud. Ja kui lugeda teiste inimeste seiklusi, siis miks mitte. Ise ei ihka sellistest seiklustest osa saada. Miks aga üks valge Eesti tüdruk Mustale Mandrile läheb ja jääbki, see on mulle jätkuvalt mõistatus... Aga mis see minu asi on. Peaasi kui inimesele endale meeldib ja ta sellega rahul on, millist elu elab ja mida teeb.
Etheli tegemistest saab lähemalt aimu ka tema blogist:
Ety seiklused Aafrikas